Peruu: reis ajas, ruumis ja mõttemustrites

Mind on alati paelunud ajalugu. Selleks, et ajalugu vahetult kogeda, olen ma palju maailmas ringi reisinud, nii üksi kui giidina mitmekümnepealiste gruppide eesotsas. Ma ei reisi kunagi ainult ruumis — ühest kohast teise, vaid ka ajas — sajandist sajandisse. Linnu ja külasid, akvedukte ja artefakte vaadates meeldib mulle rakendada ajaloolist kujutlusvõimet ja manada vaimusilma ette elu sajandeid tagasi. Üldiselt on mu teadmised piisavad, et kujutada ette Veneetsia kaupmeeste tähtsaid tegemisi vürtsidest tulvil sadamais. Või järgmisel reisil kujutleda konfutsianistlike ametnike samme Pekingi tänavail ja nende askeldusi Keelatud linna viirukilõhnalistes koridorides. Kuid reis Peruusse esitas mulle ootamatu väljakutse. Avastades seda Kolumbuse-eelse Ameerika ühte pärlit olin tihtipeale sunnitud tunnistama oma ettekujutusvõime piiratust. Peruu on ideaalne reisisihtkoht kõikidele toidusõpradele ja loodusnautlejatele, kuid eelkõige neile, otsivad kohtumist üdini eksootilise maailmaga.

Meie lennuk maandub Limas, tänapäeva Peruu pealinnas. Selle ligi 11 miljoni elanikuga linna rajas 1535. aastal maadeavastaja Francisco Pizarro kepiga kõrbeliiva tänavaid ja kvartaleid joonistades. Pizarro malelauana tuntud Lima kesklinn on põnev kooslus riigi tähtsaimatest hoonetest ja agulist. Uhke barokkfassaadiga katedraal (koos Pizarro hauaga), presidendipalee ja kongressihoone asuvad kõrvuti lagunenud koloniaalstiilis häärberitega. Kunagise asekuningriigi süda pakub põneva rännaku ajas neile, kes soovivad oma silmaga näha dekadendihõngulisest koloniaalarhitektuurist ja Lõuna-Ameerika stiilis poliitikast.

Pealinnas tasub veeta vähemalt paar päeva. Kui mitte muul põhjusel, siis selleks, et teha tutvust Peruu köögiga. Lima on eestlastele veel suhteliselt vähetuntud toidumeka. Peruulaste rahvustoit ceviche — kuigi samahästi võiks rahvustoiduks kandideerida teisedki maitsvad hõrgutised — on siit samast Humbolti hoovusest püütud värske kala soola, sibula, laimi ja kastmega. Selle maa klimaatiline mitmekesisus teeb kohaliku köögi rikkaks. Peruu mägedest on pärit supertoit kinoa, mis kuulus aastasadu vaid vaesema talurahva lauale ja eestlaste rahvustoit kartul, mida siinkandis kutsutakse papa-ks. See sõna tuleb ketšuakeelesest sõnast patapata, mis tähendas tegelikult terrasspõldu. Hispaania konkistadoorid aga mõistsid ketšuaid valesti ja hakkasid hoopis kartulit papaks või pataks kutsuma. Samast algest on pärit ingliskeelne sõna potato. Lisaks kohalikele viljadele teeb Peruu köögi eriliseks selle julgus maailma maitseid kokku segades luua uusi ja huvitavaid roogasid. Põlisrahvaste köögile lisatakse jaapani kokakunsti, Ibeeria poolsaare roogadele aga Fujiani või Guandongi maitseid. Toit on üleilmne juba sajandeid ja Peruus avaldub see kõige ilmekamal moel.

Limast lõuna või põhja suunas välja sõites laiub ühel pool avar ookean ja teisal liivaluited. See on ebaharilik koht, kuhu ehitada riigi pealinn. Ometi on siin inimesed aastatuhandeid karmi loodust trotsides elanud, kala püüdnud ja rajanud kadestamisväärselt suursugust kunsti. Enne Inka riigi rajamist ja ammu enne hispaanlaste vallutusi õitsesid siin kireva keraamika poolest tuntud Moche kultuur, veelgi kirevama tekstiili poolest tuntud Parakase kultuur ja loomulikult Nazka kultuur oma kõrbejoonistega — kivikõrbe rajatud hiiglaslikud looma, linnu ja geomeetrilise kujunditega maamärgid. Kõrbeliivast ja mägedest leitud väärtuslikuimad aarded tekstiilist ja keraamikast kuld- ja hõbeeheteni on koondatud Lima muuseumitesse, millest vast kõige enam väärib külastamist Museo Larco, kus on kogu Ameerika suurim Moche erootilise keraamika kogu.

Titicaca järv pealpool pilvi

Kõrbevööndist itta jäävad majesteetlikud Andid, 6000 meetri kõrgune ja 7000 km pikkune mäeahelik oma suursuguste kanjonite ja tüünete järvedega. Lendame Limast 3800 meetri kõrgusele Puno linna Peruu lõunapiiri vahetus läheduses. Tõustes mõne tunniga sedavõrd kõrgele tabab tasaselt maalt pärit eestlasi ootamatult kõrgusehaigus. Lennukist väljudes hakkab pea pööritama ja mõne tunni pärast läheb süda pahaks. Kuigi lennukiga otse Punosse lendamine on mugav, oleks mõistlikum liikuda kõrgustesse järkjärgult, võttes hõredama õhuga harjumiseks aega. Kuid õnneks on abi käepärast: igas hotellis pakutakse kokalehtedest tehtud kuuma tõmmist, mis peaks kõrgushaigust leevendama. Vajaduse korral saab manustada ka balloonist lisahapnikku. Ent kõrgus ei ole ainuke ega isegi mitte peamine oht põhjamaise kliimaga harjunud eestlastele. Kuna niivõrd kõrgel on atmosfäär väga hõre, on siinne päike halastamatult järsk. Õrnema nahaga inimestel soovitatakse kanda kübarat või kaabut ning isegi ilma sõrmedeta kindaid. Iga väiksemgi nahalapp peab olema varjatud ja nägu kaetud tugeva päikesekreemiga. Puhkame ühe päeva hotellis, et anda kehal aega kohaneda.

Puno linna külastavad kõrgust ja päikest trotsides kümned tuhanded turistid aastas selleks, et näha oma silmaga suursugust Titicaca järve. See hiiglaslik veesilm on kõrgeim laevatatav järv maailmas (siin asub isegi üks allveelaev) ja koduks mitmetele põlisrahvastele. Üks eriti huvitav rahvakilluke, uro indiaanlased, elavad otse järve peal. Nende päikesepaneelidega varustatud majad on rajatud ujuvatele roost parvedele, mis võivad triivida kilomeetrite kaugusele kaldast. Neid sai parvetada eemale inka sõduritest või hispaanlastest, vastavalt vajadusele. Veel eelmisel sajandil teenisid urod elatist peamiselt kalapüügiga. Tänapäeval aga hakkavad urod oma kalastamistarkusi unustama, sest peamiseks elatusallikaks on turism. Siiski teevad kohalikud näo nagu kalapüük ja veelindude küttimine oleks endiselt nende peamine tegevus ja demonstreerivad meile eeskujuliku püüdlusega, kuidas peibutada parti ja ehitada kõrkjasaart. Meie teeme näo nagu see oleks tõsi ja ostame kodustele kingituseks mõned meened. Kõik on õnnelikud.

Cusco ja kadunud linn

Ma tean, et ma ei ole grupis ainuke, kes unistas juba lapsena näha kõige kuulsamat inkade linna Machu Picchut selle pilvede vahelt piiluvate kivist müüride ja terrasspõldudega. Ent Inka riigi tähtsaim keskus oli Cusco ehk ketšua keeli “maailma naba”, mitte Machu Picchu. Just Cuscosse rajas üks ketšua hõimudest 15. sajandi algul Lõuna-Ameerika võimsaima poliitilise üksuse Tiwantinsuyu ehk nelja ilmakaare riigi pealinna. Et ketšua kuulsusrikka ajalooga lähemalt tutvust teha, peame jätma Altiplano selja taha ja laskuma 1000 meetrit madalamale. Bussiga põhja poole triivides on meie pilgud naelutatud silmapiirile. Ületades 4335 meetri kõrguse mäekuru teevad taamaal kõrged mäed ruumi lillakas vines pilvedele, mis annab tunnistust tõusvast õhuniiskusest ja madalamast kõrgusest. Seal asub kohaliku rahva keeli pilvemets, mille nõelteravaid mägesid katab lopsakas džungel. Iga mööduva käänakuga tulevad horisondil terendavad pilved lähemale. Madalama kõrgusega kaasneb parem enesetunne. Loodame, et peagi süda ei klopi, pea ei valuta ja iga liigutus ei pane enam hingeldama. Öö saabudes jõuame kohale ja vajume rampväsinuna magama, justkui oleks terve tee Punost jala Cuscosse kõndinud. Kõrgus on võtnud kogu jõuvaru.

Järgmisel hommikul ootab meid ees mitu Inka pealinna vaatamisväärsust, nende seas Saksawaymani kultuskeskus. Kui Pizarro läkitatud kolm skauti 1533. aastal esimest korda Saksaywamanit nägid, olid nad veendunud, et tegemist on kindlusega. Tõepoolest, Saksaywaman asub kõrgel Cusco linna kohal ja on ümbritsetud bastioni sarnaste kivimüüridega, just nagu kindlused vara-uusaegses Hispaanias. Ent hispaanlased eksisid. See on õpetlik lugu igale Peruud väisavale külalisele: vaadeldes ketšua rahva muistiseid tuleb hüljata kõik eelnevad tõdemused sõjast, esteetikast ja religioonist. Kui me usume, et suured kivimüürid on kindlasti rajatud kaitse otstarbel ja et seintest eenduvad muhud on ilmselt täitnud kivide transpordi funktsiooni, moonutame me inkade (ehitus)kunsti oma arusaamadest lähtudes tundmatuseni. Nii toimides on võimatu mõista Kolumbuse-eelseid kultuure. Parem on olla avatud meelega ja imetleda nii inkade kui inkade-eelsete tsivilisatsioonide saavutusi siira vaimustusega. Siinkohal jäägu saladuseks, mis see Saksawaymani kultusekeskus siis tegelikult on, sest seda on pea võimatu sõnadega kirjeldada. Iga üks peab seda ise kogema.

Eelmisel õhtul sadas mägedes lund. Rong viib meid lumistest tippudest mööda üha madalamale Urubamba jõe kanjonisse. Taimestik muutub tasapisi lopsakamaks. Õhus on tunda Amazonase niiskust ja teatud ärevust. Kätte on jõudnud see päev, mil me näeme oma silmaga kõige kuulsamat inkade asulat Machu Picchut. Machu Picchu ehk Vana Mäetipp on kõrgel jõe kohal asuv arheoloogiline kompleks, mille avastajaks peetakse ameerika seiklejat Hiram Binghamit. Muidugi mõista oli see varemeis asula kohalikule rahvale alati teada. 2800 meetri kõrgustel terrasspõldudel kasvasid hästi mais, avokaadod, tomatid ja oad vaatamata sellele, et hispaanlastest asevalitsejad neist midagi ei teadnud. Võib tänada õnne, et raskesti ligipääsetav Machu Picchu jäi sajanditeks lääne aardeküttidele märkatama ning säilis džungli varjava vaiba all puutumatuna kuni 1911. aastani.

Tuleme rongi pealt maha ja istume mikrobussi. Imetlusväärsete oskustega bussijuht viib meid mööda serpentiini pilvepiirile, Machu Picchu väravasse. (pilt 7) Meid tervitab Augustin, ühest silmast pime aga sõbralik ja teadlik ketšhua giid. Seda UNESCO pärimusnimistusse kuuluvat ja üheks nn uueks maailmaimeks peetavat aaret on kõige mõistlikum külastada just giidiga, sest terves asulas ei ole ühtegi seletavat silti, isegi mitte hispaaniakeelset. Rahvast on palju. Hiljem selgub, et pühapäeviti on kohalikule rahvale sissepääs tasuta, mistõttu oleks targem neid päevi vältida. Tuur kestab kaks ja pool tundi, mille vältel saame tutvuda 600 aastat vanade kivist templite, elumajade, kivist päikesekellade, terrasspõldude, valvetornide ja veekanalitega. Vaatamata rahvahulgale kahvatuvad võrdluses kõik eelnevalt nähtud inkade templid ja kindlused. Sõnadest ega isegi piltidest ei piisa, et kirjeldada seda võimast kogemust. Taaskord jääb vaid üle tõdeda, et igaüks peab seda Peruu aaret ise kogema.