Omaan: 21. sajandi Arabia Felix

“Kõige üllatavam kogu selle reisi vältel oli see, et ma näinud mingisugust vägivalda või agressiivsust, kuigi ma olin valmis kõige hullemaks,” jutustas mulle Eestist pärit rändur pärast oma tuhandete kilomeetrite pikkust reisi mootorrattal läbi Türgi ja Iraani, jõudnuna lõpuks Omaani pealinna Masqati. Praegu meediat jälgides võib tihti muslimitest jääda mulje kui sõgedatest usuhulludest, seetõttu pole esialgne negatiivne “reisiootus” sugugi ootamatu.

Kohapealkäinud teavad siiski hästi, et araablaste või pärslaste külalislahkus pole tühipaljas sõnakõlks. Omaan on viimase elavaks kinnituseks. Nii kirjutas juba kolm sajandit varem, enne kahe leemendava eestlase südaöist vestlust õlleklaasi taga, Masqatis viibinud briti rändur John Ovington: „Nad [araablased] on väga viisakad ja väljapeetud kõigi võõraste suhtes ning kuigi nad võtavad oma usku väga tõsiselt, ei sunni nad seda kellelegi peale.“

Omaanlaste iseteadlikus kestab tänini, mis väljendub oma kodanike õiguste ja privileegide kiivas kaitsmises. Näiteks ei tohi välismaalased omada kastiga autosid ja olla taksojuhid. Nende piirangute eesmärgiks on oma inimestele kindla töökoha tagamine (kastiga auto on tihti väikeettevõtja tunnuseks). Sarnaselt soosib valitsus omaanlaste palkamist välisettevõtesesse läbi erinevate maksu- ja äritegevuse soodustuste.

Masqat

Kohaliku elanikkonna heaolu eest seismise tõttu on omaanlased kohal nii avalikes asutustes kui ka ärides, erinevalt näiteks Katarist või Dubaist, kus araablaste kohalolu võib vöörtööliste suure hulga tõttu mõnikord isegi küsitavaks muutuda. Niisiis saab 1,2 miljoni elanikuga Masqatis kogeda ehedat araabia melu. Alustuseks sobibki külastus kiratsevale Mutrahi turule, kust kõige tarviliku ja ebatarviliku kõrval tasub erilist tähelepanu pöörata viirukile. Viimase poolest on Omaan tuntud juba ristisõdade ajast, mil katolikukirik importis suure osa oma viirukist just sealt.

Turust veerand tunnise autosõidu kaugusel asub futuristliku välimusega sultani palee. Sarnaselt paljude teiste Pärsia lahe äärsete maadega on ka Omaan absoluutne monarhia. Paraku pole praegu veel küll selge, kellest saab järeltulijateta Qabus bin Saidi järel uus riigijuht. Palee vahetuslähedusse jääb omakorda Bait Zubari majamuuseum, kus kahe riaali eest saab hea ülevaate Omaani ajaloost ja traditsioonidest. Rikkalikult kaunistatud khanjarite (tseremoniaalpistoda) kõrval on välja pandud ka silmade kaitsmiseks mõeldud iidne ripsmedušš makhlah, ajalooline mündikogu ja palju muud. Samuti tasub läbi astuda üle tee asuvast kaasaegset araabia kunsti pakkuvast Bait Muzna galeriist.

Lisaks väärivad veel äramärkimist Omaani relvajõudude- ja naftamuuseum. Esimene on kohustuslikuks igale sõjatehnika ja relvade huvilisele. Erilist tähelepanu väärivad Abu Futila (ar. k. „tahi isa“) musketid. Neid tahtlukuga vanu püsse võib näha seintel rippumas ka mujal. Omaani arvukale beduiini kogukonnale on relv tegelikult tänini iseolemise tunnuseks. Mubarak bin Londoni nime all tuntuks saanud rändur Wilfred Thesiger kirjutab oma raamatus „Araabia liivad,“ kuidas musketi kinkimine beduiinile oli suurimaks austuse ja sõpruse märgiks, mis omakorda tõi kinkijale kaasa oma kaaslase piiritu ustavuse.

Meie AHHAA keskust meenutav Omaani naftamuusem on maavaradevaesest Eestist tulnule samuti põnevaks paigaks. Tulede ja vilede abil saab ka kõige keemia-kaugem inimene aru, kuidas Omaani gaas jõuab vedeldatuna teistesse riikidesse ja kaua võtab aega ühe barreli nafta tootmine.

Masqati vaatamisväärsuste viimaseks kohustuslikuks osaks on Sultan Qabusi mošee. Pühapaigas asuva maailma suuruselt teise vaiba kogukaal on koguni 21 tonni. Vähem tähelepanu ei köida laes rippuv 14 meetri kõrgune Swarovski kristallidest lühter. Mošee aed omakorda pakub mõtisklemiseks mitmeid varjualiseid pingikesi.

Masqati ööelu

Vaatamata sellele, et Omaan on konservatiivne islamiriik – külalisel skaipi-kodumaalt tasub arvestada näiteks tõsiasjaga, et meie kodukootud internetitelefoni kasutamine on riigis blokeeritud – on sealgi mõnes osas religioonil väiksem roll mängida, kui võiks arvata.

Nii näiteks on Omaani pealinna ööelu vägagi elav. Läänelikud klubid ja baarid asetsevad eeskätt hotellide juures, kuid tõele au andes ei erine need kuidagi kodusmaistest. Hoopis põnevamaks võib osutuda nurgataguse India kõrtsi külastamine, näiteks tagasihoidliku White Nile hotelli külje all. Valgete distašadega (traditsiooniline maani kehakate) omaanlaste nägemine 90-stiilis punaste vaipadega kitsukeses ruumis on omaette vaatepilt. Kohalikud daamid seda huvitavat seltskonda siiski ei rikasta.

Erinevalt näiteks naaberriik Jeemenist on Omaanis qat (kerge narkootilise toimega taim, mis on levinud Araabia poolsaare lõunaosas) keelatud. Alkoholi kõrval, mida kohalikud tarbivad siiski väga vähe on levinud stimulandiks hoopis Iraani päritolu dokha tubakas, mille suitsetamiseks kasutatakse erilist pisikest araabia piipu (midwakh). Peale minutilise pea „klaariks tõmbamise“ ei erine viimane oluliselt meil levinud maitsetubakatest. Lisaks tasub ära mainida, et loomulikult on Masqatis ka hulgaliselt erinevaid hinnatasemega vesipiibukohvikuid.

Mäed, wadid ja off-road

Autosõbrad saavad Omaanis end korralikult proovile panna. Ühistranspordi puudulikkuse tõttu on rendimasina võtmine Omaanis ringiliikumiseks iseenesestmõistetav. Masqatist vaid mõne tunni kaugusel asub sadamalinn Sur, mis on eeskätt tuntud oma laevaehituse poolest. Traditsiooniliste dauwade töökodasid leidub rannaääres mitmeid.

Suris ujumas käies sattusime kõnelema ka kohaliku kalamehega. Viis tundi lõõmava päikesega India ookeanil oli vaevatasuks toonud ehk paar kilo pisikesi sardiine ja kaks suuremat meie jaoks tundmatut kala. Sarnaselt merel käivatele eestlastele ei öelnud uus tuttav ära jahedast õllest pika päeva lõpus. Lisaks võis ranna lähistel näha kohalike esituses ka razha tantsu. Tegu on beduiinidelt pärineva populaarse islamieelse traditsiooniga, kus läbi tantsu ja laulu etendatakse olulisi lahinguid ja võitlusi.

Põhja-Omaani linnadest on peale Musqati ja Suri oluline roll ka Nizwal, mis oli riigi pealinnaks islami tekkimisel ajal 7. sajandil. Viimase tõttu peetakse linna senini oluliseks just religioonist lähtuvalt. Praegugi asuvad seal mitmed olulised mošeed ja üks vanimatest Omaani pühapaikadest – So’ali mošee, mille ajalugu ulatub tagasi 9. sajandisse. Linna keskturul tasub kindlasti proovida datleid, erinevaid sorte on paarikümne ringis. Lisaks ei tasu unustada halvaad, mille poolest Omaan on kogu regioonis väga tuntud.

Kõigi nende vaatamistväärsuste kõrval on Omaanis avastada ka rikkalik loodus. Off-road-i lembesed saavad ennast näiteks proovile panna Jabal Šamsi all asuvas wadis (vihmeperioodil veega täituv org) oma masinaga kivilt-kivile „ronides“. Wadide suuremad veesilmad omakorda pakuvad võimalust vettehüpeteks. Viimaseks sobib lihtsalt ligipääsetav, kuid kahjuks seetõttu ka nädalavahetuseti ülerahvastatud Wadi Shab. Rahuotsivamal ränduril tasub väisata hoopis kõrvalismat Wadi Alarbieni, mis ei jää esimesele kuidagi alla. Südame põksudes 8 meetri kõrguselt allasadamine paneb päevale võimsa punkti.

Põneva mäetipu vallutamise pakub ka maailma suuruselt teise koopa äärde minek. Majlis Al-Jinni (ar. k. džinnide kogungemispaik). „Vaadake ette, pimedas siin ringiliikumine on ohtlik,“ hoiatab ebausklik kohalik külalisi džinnide eest. Koopasuu avaneb alla ning selle sügavuseks on umbes 120 meetrit. Kahjuks pole lubatud sinna ilma erilubade ja –varustuseta laskuda. Ümberkaudsed väiksed külakesed, ringi uitavad kaamlid ja mägivaated merele on siiski uudistamist väärt.

Kindlused ja kõrb

Omaanis ringiliikudes hakkavad kiiresti silma erinevad keskaegsed kaitserajatised. Nakhali piirkonnas asuv mõned aastad tagasi taastatud Nakhali kindlus väärib eriti külastamist, kusjuures reedeti leiab seal aset iganädalane kitseturg. Külas omakorda asub jõesäng, mille pervel jalgu vees leotades saab esmaklassilist jalahooldust, mida pakuvad nahka näkitsema tulevad kalakesed.

Nakhalist edela suunas liikudes jõuab Hajari mäeahelikuni, millele eelneb Wadi Bani Awf. Mägede vahelise tee läbimine peaks olema jõukohane enamikele Lõuna-Eesti kruusateedel sõitnud autojuhtidele. Kõrgustevahe pakub siiski piisavalt närvikõdi ja vastutulejad panevad nii mõnegi kurvi peal kukalt kratsima. Mäeaehiliku vahel asuvatest küladest pakub Bilad As-Sayti head peatumispaika nii pildistamiseks kui teetassi haaramiseks. Küla lähedal asuvad veesilmad on avatud ka ujujatele.

Linnade, külade ja mägede kõrval on oluline ka maailma suurim liivakõrb Ruba Al-Khali (ar. k. „tühi neljandik“), mis ulatub Saudi-Araabiast Omaanini. Kõrbekülastus võtab Masqatist minnes kogu päeva. Hästi ligipääsetavaks (kõrbe mõistes) on seejuures näiteks Tuhande Öö laagri ümbrus Ibra lähistel, kus saab ka oma auto kummid kõrbes parema liikumise tagamiseks tühjemaks lasta. Laagipaigas võib sattuda peale nii beduiinipoiste keskpäevasele olengule, kui kitsekarjuste saabumisele horisondi tagant. Õhtu saabudes kogunevad kõrbe, aga ümberkaudsed elanikud, kes oma masinaid liivadüünide peal proovile panevad.

Omaanlaste rahvuslik uhkus ja omade inimeste õiguste kaitsmine pole neid õnneks ninakaks muutnud. Ostukeskustes vaid mõne tootega inimeste järjekorras ettelaskmine on täiesti tavapärane. Araablastele omane külalislahkus ja jutukus on samuti Omaanis jätkuvalt omal kohal. Nii pakub Omaan hea võimaluse nii inimeste eluolu uurimiseks, looduse avastamiseks kui ka tuhandete aastate pikkuse rikka kultuuri tundmaõppimiseks. Arabia Felix (lad. k. „rõõmus Araabia“) pole maamunalt kuhugi kadunud. 

Vaata lisaks:

Eesti perekonna elu Masqatis kirjeldab elavalt https://omaanist.wordpress.com/

Wilfred Thesigeri reisipäevik Arabian Sands pakub põneva pildi elust koos beduiinidega.