Mitmekihtne Mehhiko: kristlus, maiad ja Pepsi

Reis Mehhikosse on reis aega, mil Euroopa ja Ameerika olid veel kaks eraldiseisvat maailma. Sellest maailmast kõnelevad Yucatáni džunglilinnade freskod, sapoteekide ja Teotihuacáni püramiidid, olmeekide hiiglaslikud kivipead ja palju-palju muud. Pärast kolmeteisttunnist lendu “Vanast maailmast” maandume Benito Juáreze nimelisel lennuväljal, Mehhiko Linnast (Ciudad de Mexico) põhjas. Lõpuks oleme kohal. Ootused on kõrged.

Täpselt 500 aastat enne meid sisenes Mehhiko kiltmaale Hernán Cortés, Estremadurast pärit raha- ja auahne konkistadoor. Räägitakse, et vaid mõnesaja sõduriga marssis ta 1521. aasta augustis Ameerika võimsaima riigi vastu, võttis selle valitseja vangi ja alistas Asteegi riigi. Toonane mehhikate — just nii kutsusid asteegid end ise — pealinn keset suurt Texcoco järve oli hästi kaitstud ja suurem kui ükski kristlaste linn Euroopas (kui vahest Konstantinoopol välja arvata). Ja ometi õnnestus Cortésil toonase nimega Tenochtitláni linn imeväel Hispaania krooni ja kristliku kiriku nimel vallutada. Nõnda jutustatud heroiline lugu on meile kooliõpikutest tuttav.

Seejuures jäetakse aga sageli märkimata, et hispaanlased ei alistanud Tenochtitláni üksinda. Paar aastat varem oli Cortési sõjakäik nurjunud, kuid sel korral oli konkistadooridel kaks olulist liitlast. Talle oli appi tõtanud kümned tuhanded indiaani-verd sõdurid, kes kartsid Asteegi riigi iket enam kui käputäit eurooplasi. Ilma nendeta ei oleks isegi hispaanlaste hirmuäratavatest hobustest (Ameerika mandril ei olnud hobuseid enne eurooplaste tulekut) ning tossu ja tuld purskavatest kahuritest kasu olnud. Ent veelgi olulisema liidu olid hispaanlased eneselegi teadmata sõlminud Kuradi endaga. Vana maailma nakkushaigused (leetrid, rõuged ja katk) käisid alati vallutajatega ühes, räsides neist tõvedest seni puutumata “Uue maailma” rahvastikku armutult. Arvatakse, et vaid 3 % iidse Mehhiko elanikkonnast jäi ellu. Vähesed hukkusid mõõgaläbi. Koos rahvaarvu järsu kahanemisega katkesid mehhikate poliitilised tavad ja majanduslikud sidemed, põllud jäid sööti ja linnad tühjaks. Tenochtitláni varemetele kerkis Uus Hispaania pealinn, mattes enda alla Asteekide templid koos kunagise hiilgusega. Peagi ei olnud kogu Mehhikos enam kedagi, kes vallutajatele suudaks vastu hakata.

Kõigele vaatamata eksisteerivad need kaks kunagist vaenlast tänapäeva Mehhikos teine-teise kõrval omanäolises sümbioosis. Mehhiko linnade väljakuid ja bulvareid ehivad nii konkistadooride kui ka mehhika rahva valitsejate kujud, kõrvuti on Hispaania koloniaalvõimu meenutav tänav, Mehhiko iseseisvust või 1910. aasta revolutsiooni ülistav monument ja Asteegi valitseja nimeline metroojaam; Mehhiko Vabariigi lipul ilutseb mehhika rahva mütoloogiast laenatud kotkas, hoidmas madu tugevas haardes; paljud Mehhiko linnad kannavad uhkelt kahest keelest kokkupandud nime (näiteks Tuxtla Gutiérrez). Mehhiko on oma verisele ajaloole vaatamata näide ühiskonnast, milles vanad kihid on loomulikult lõimunud uutega. Katoliiklikud kirikud, sapoteekide templid ja maiade kalender kuuluvad mehhiklaste südameisse. Vähemalt näib, et nad on uhked oma kirju ja vastuolulise mineviku üle ning varmad seda kõigile külalistele tutvustama.

Reisi esimene nädal möödub välgukiirusel. Väisame Mehhiko Linna, hiiglaslikke Teotihuacáni püramiide, Pueblat ja ühte maailma parima elukeskkonnaga linna Oaxacat. Kuid minu pilk on suunatud lõunasse. Meie roheline Mersu-buss vurab kurvilisel teel mäest alla, Yucatáni poolsaare poole tänapäeva maiade juurde, kelle esiisad rajasid ühe uhkeima tsivilisatsiooni Kolumbuse-eelses Ameerikas. Meil on õnn väisata mitut nende linna, kaks neist asuvad sügaval džunglis, vahetult Guatemala piiri ääres. Võimas rohelus on maiade linnad enda sooja embusesse võtnud, pigistades iga kivi nii tugevasti, et isegi suurimad neist murduvad. Puude juured uuristavad käike vundamendimüüri ja oksad loobivad kive kõrgete templite otsast alla. Looduse pealekasvamine on võtnud aega sadu aastaid. Maiade “džunglilinnad” ei ole sugugi alati olnud nii müstiliselt sissekasvanud.

Umbes 9. sajandi lõpus tabas maiade tsivilisatsioonikeskust midagi ootamatut ning maiade keskmaa suured linnad Yucatáni poolsaare keskel jäeti maha. Oli see ülivõimsast El Niñost tingitud põud või mõni muu loodusjõud või hoopis maa ülekurnamisest tingitud järsk põlluviljakuse langus, ei ole teadlased üksmeelele jõudnud. Kindel on see, et ühel hetkel ei suutnud maia preestrid maailmas toimuvat seletada ega kuningad rahvast taltsutada. Peagi olid linnad tühjad ja ootasid paratamatut — džungli tagasitulekut. Loodus täitis koha, mille inimesed olid hüljanud. Nüüd külastavad maiade peamisi keskusi turistid, nagu meie, kuigi siin-seal leidub ka selliseid džunglilinnu, kaetuna paksu rohelise vaibaga, mida läänemaailma raha ei ole veel avastanud, ja mis eksisteerivad vaid arheoloogide koostatud kaartidel.

Iidsete maiade tsivilisatsiooni ääremail Lõuna-Mehhiko mägedes, 2400 meetri kõrgusel merepinnast elab tzotzili maiade kogukond vaatamata sajandite pikkusele hispaania mõjule endiselt omamoodi. Me siseneme nende kirikusse ja juba esimesest pilgust on selge, et see on eriline koht. Pilti siin teha ei tohi. Kümnete tuhandete küünalde lõõm matab hinge. Kiriku põrandal põlvitavad viis perekonda, kes kõik on tulnud oma asja ajama — paluma head tervist keskealisele mehele, kooliõnne lapsele, palvetama surnud lapse hinge eest ja paluma jumalat, et ta annaks uue. Altarile lähenedes tekib jõulutunne veel enne kui kõrvu kostub jõululaule pinisev mängutoos. Aeg-ajalt kajab kiriku võlvide all kanade kaagutamine. Iga rituaal päädib kuke või kana kõri läbilõikamisega, pajatab meile kohalik giid. Veri purskub kiriku põrandale laiali, küünalde ja lehtedest tehtud vitsade vahele. Kirik on täis kristlikku sümboolikat, seinad ääristatud uhkelt ehitud pühakutega: San Antonio, Santa María de Guadalupe, San Francisco. Üks riitust eestvedav vana naine sosistab midagi oma tütrele kõrva ja pistab ta pihku kolm valget peenikest küünalt. Need on mõeldud Püha Nikolausele, kõikide laste kaitsjale. Kaheaastane poiss hakkab nutma, kui vanaema ta elava kanaga “kokku määrib”. Seekord me verd ei näe ja kana topitakse tagasi kotti. Teises nurgas istub pulstunud süsimustade juuste ja roosa Minnie pluusiga tüdruk, mitte enam kui kolmeaastane, ja vaatab, kuidas tema vanaisa palveid pomiseb. Ta rüüpab riituseks kasutatud Pepsi purgist viimaseid magusaid tilku (üleilmselt tuntud karastusjookide ja kohaliku puskari manustamine kirikus on osa maagilisest rituaalist) ja igavleb, pöörates meile sama vähe tähelepanu kui oma vanaisale.

Olles pärast sellist kogemust sügavalt puudutatud, tekib küsimus, kumba maailma see väike tüdruk kuulub. Ilmselt on kõige õigem järeldada, et pärast hispaanlaste võidukäiku ei ole need kaks maailma (kristlik ja Kolumbuse-eelne Mesoameerika) enam lahutatavad. Üleilmsete karastusjookide ja Disney võidukäigu juhatasid sisse hispaania konkistadoorid viiesaja aasta eest, kui Cortés ja tema indiaanlastest liitlased Tenochtitláni vallutasid. Nüüd moodustavad kristlus, Pepsi ja Minnie osa Mehhiko ühiskonnast.

Lisaks Pepsile on kiriku põrandal Coca-Cola pudeleid pea samapalju kui küünlaid, mille rasva usinad kirikusulased oma kühvlitega kokku kraabivad. Pudelid ja purgid korjatakse koos rohutuustidega samasse korvi kokku. Mõni minut pärast palvuse lõppu on plats puhas uue perekonna kannatusi ja palveid kuulama. Ühel päeval oodatakse ka sellelt Pepsit rüüpavalt tzotzili tüdrukult riituste läbiviimist, kui tema palveid siis veel keegi kuulda võtab.

Reisilugu on avaldatud Postimehe Reisi rubriigis „Nädala reis“ 5. märtsil 2022.