Jaapani omotenashi — siiras külalislahkus

Jaapani keelset sõna omotenashi on võimatu ühe sõnaga seletada. See on rohkem kui lihtsalt külalislahkus. See on isetu külaliste vastuvõtmise viis, kus tähelepanelik külalise eest hoolitsemine ja liigse pealetükkivuse vältimine on täiuslikus tasakaalus. Nii saavutatakse ühist hetke jagavate inimeste vahel usaldus, lõõgastumine ning austus. Omotenashi hõlmab enese täielikku pühendamist külalisele olemata seejuures alandlik või lipitsev. Külalise vajaduste etteaimamine ilma, et külaline ise peaks midagi paluma või isegi vajadusi eelnevalt teadvustama, on omotenashi võtmeks. Ilma liialdamata võib öelda, et Jaapanis on nad omotenashi kunsti kõige kõrgemale tasemele jõudnud. Muuseas, Jaapanis ei ole me "kliendid" vaid ikka alati "külalised". Jaapani keeles ei tehta vahet kliendil ja külalisel. Omotenashi on põimitud Jaapani kultuuri pikkade sajandite jooksul ning seda on Jaapanis olles võimalik tunda ja kogeda. Kõik on tehtud täpselt peensusteni kätte õpitult ning traditsioonide järgi, mille juured viivad meid tihti Jaapani iidse teekunstini. Juba viissada aastat tagasi rõhutas Sen no Rikyu teerituaale kirja pannes, et vaid puhta südamega täielikult pühendudes saame kogeda erilist hetke koos oma külalisetega. Omotenashi on ka Tokyo 2020 a. Olümpia mängude ametlik slogan. Jaapanis olles mõtlen tihti: "Kuidas nad seda teevad?" Takayamas või Suwa järve äärsesse Saginoyu Jaapani võõrastemajja (ryokanisse) astudes on meie külalised alati südamest liigutatud o-kamide (võõrastemaja majaperenaiste) ja kogu teenindava personali tähelepanust ja oskusest panna külalisi end tundma väga oodatuna ning erilisena. Esimesest kummardusest ja siirast silmadeni jõudvast naeratusest kuni lahkumiseni, mil meile lehvitatakse järele seni kuni silmapiirilt kaome, üllatavad meid õiges koguses ning täiuslikult ajastatud külalislahkuse avaldused. Ryokanisse saabudes tuuakse meile kohe kohale istudes o-shibori (valge niisutatud rätik käte puhastamiseks) ning tassike auravat rohelist teed. Suvel on rätikuke ja klaasitäis vett või teed jahutatud, kuna nüüd liigume talve poole siis on tassike ja rätikuke loomulikult kuum. Õhtusöögil tatamil istudes avanevad söögitoa liuguksed avanevad hääletult ning täpselt õigel hetkel justkui oleksid o-kamidel salakaamerad. Iga külalise ees eraldi põlvitades kantakse ette toitu väikestel o-zen lauakestel. Tervitused on lausutud piisavalt valjusti ning piisavalt vaikselt, ent nii, et kõik kuuleksid ning kõik tunneksid end võrdse viisakusega kohelduna. Iga söök, lilleõieke ja oksake on asetatud sobitatuma külalise, ümbritseva ruumi, looduse ning praeguse aastaajaga, mil lehed vahetavad värvi. Iga tuba on sisustatud maitsekuse ja tasakaaluga, kus kivi, bambus, tatami matid, washi paber jms loovad harmoonilise õhustiku. Tokonoma ehk kõrgendatud seinaorv on jaapani toa kõige püham paik, kus tervitavad meid sügisesed kosmoseõied. Hotelli majaperenaise poolt lihtsad ent läbimõeldult seatud lilled igas hotelli toas on pisut erinevad. See kõneleb, et peamine tähelepanu on ikka külalisel. Vaikne koputus uksele on pisut ootamatu aga selgub, et ilma eelnevalt suurust küsimata toovad majaemand ja abilised igale külalisele just paraja yukata (puuvillase mitteformaalse kimono) võõrastemajas kandmiseks. Meile ülestehtud asemele on padjale jäetud südamlik tervitus- ja tänusõnum. Meie kõigi eest hoolitsetakse aga midagi ei ole ülepingutatud.