Artikkel ilmunud ajakirjas “Horisont” 4/2008
Hendrik Relve
Kohalkäija
Victoria juga, kohalike jaoks Mürisev Suits, paistab maailma jugade seas silma sellega, et on väga ühtne ning langeb suurvee ajal katkematu veekardinana. Ja ainult suurveeaegse täiskuu ajal pakub juga mõnikord imetlemiseks imetabast loodusnähtust - öist vikerkaart.
Sambesi jõgi laiub meie silme ees rohkem kui kilomeetrise rahuliku veeväljana. Kaugel allavoolu, peaaegu silmapiiril, paistab jõe kohal midagi imelikku. Seal hõljub udusammas, mis on sama lai kui jõgi ja sirutub otse üles. See võiks olla tühjaks sadav vihmapilv, kuid udusamba ülemises otsas pole ühtegi pilve.
Nii annab endast märku Victoria juga. Tema langemisest pihustunud vesi tõuseb auruna üles ja kerkib ligi 300 meetri kõrgusele. See omapärane tähis paistab ära kuni 40 kilomeetri kaugusele. Kohalikus lozi rahva keeles on juga ammu enne seda, kui valge inimene tast aimu sai, kandnud nime Mosoatunia. Tõlkes tähendab see mürisevat suitsu.
Miks mürisevat, saame selgeks, kui joa juurde on jäänud astuda mõnisada meetrit. Ligineme selle vasakpoolsele servale. Madalahäälne jõrin, mis juba ammu kõrvu on kostunud, muutub järk-järgult valjemaks, nagu läheneks äike. Kuid erinevalt päris kõuest kõmiseb siinne kõu katkematult. Peene uduvihma taoline sadu asendub veepahvakutega nagu tugevate hoovihmade ajal. Siis seisame valeva veeseina ees. Vahutav vetemöll langeb meist vaevalt 60 meetri kaugusel põhjatusse sügavikku.
Oleme ettenägelikult seljast koorinud peaaegu kõik hilbud ja peitnud kaamerad veekindlasse kotti. Mõne minutiga nõretame veest. Iga pildi tegemiseks tuleb kõigepealt sügavalt ettepoole kummarduda, et kaamerat veidikenegi vihma eest kaitsta. Fotoaparaat käes, on vaja kiiresti päästikule vajutada ja see siis kohe jälle ära peita.
Vetekaskaadist head pilti teha on raske. Mitte seepärast, et objektiivi lääts kipub kohe märguma või et joa ees püsib peaaegu ühtlane udukardin. Vaatepilt on lihtsalt liiga üüratu, et seda fotosilmaga edasi anda.
Maailma kõige ulatuslikum ühtne veekardin
Victoria juga on maailma uhkete jugade seas äärmiselt elamuslik seetõttu, et teda saab jälgida väga lähedalt. Ta langeb kuristikku, mille sügavus on üle 100 meetri, kuid laius keskmiselt kõigest 60 meetrit. Joa vastaskaldale on loodud matkaradu, kust saab vete tantsu ohutult vaadelda. Geoloogiliselt on kuristik pragu sadade miljonite aastate eest tekkinud laavakihtides. Sadade meetrite paksune laavaväli tekkis siis, kui Gondvana ürgmanner hakkas lagunema ning algas Ameerika ja Aafrika mandri moodustumine. Kaljud, millelt Victoria juga langeb, koosnevad mustjast vulkaanilisest kivimist, basaldist.
Teatmekirjandus nimetab Victoria juga tihti maailma suurimaks. Väidet on vaja täpsustada. Maailma jugade vägevust mõõdetakse tavaliselt nende laiuse, kõrguse ja veehulga järgi. Victoria joa laiuseks on 1,6 kilomeetrit. Lai küll, kuid näiteks Khone joal Mekongi jõel Laoses on laiust enam kui 10 kilomeetrit. Victoria joa keskmiseks kõrguseks loetakse 108 meetrit. Aga näiteks maailma kõrgeim, Angeli juga Venezuelas kukub alla 979 meetri kõrguselt. Veehulk on Victoria joal aastas keskmiselt 1088 kuupmeetrit ehk veidi üle ühe miljoni liitri sekundis. Muidugi on see tohutu. Kuid näiteks Kongos asuva raskesti ligipääsetava Livingstone'i joa aastakeskmine veehulk on tervelt 35 113 kuupmeetrit sekundis.
Mille poolest Victoria juga siis kõigist maailma jugadest üle on? Ta paistab silma sellega, et on väga ühtne. Tähelepanuväärselt lai ja samas kõrge juga langeb suurvee ajal astangult alla katkematu veekardinana. Niisiis on Victoria juga meie planeedi teistest jugadest üle selle poolest, et moodustab langedes kõige suurema pinnaga ühtse veeseina.
Joa veerohkus kõigub aasta jooksul tugevasti
Eurooplaste jaoks avastas Victoria joa legendaarne Inglise maadeuurija David Livingstone. Ta andis joale nime Inglismaa kõikvõimsa kuninganna järgi. Livingstone jõudis joa juurde pärast ränkraskeid vintsutusi 1855. aastal. Oli parajasti november. Sellest, millised olid Livingstone'i esimesed elamused, saab üksikasjalikult lugeda 2002. aastal eesti keeles ilmunud Andrew C. Rossi raamatust "David Livingstone. Missioon ja impeerium". Oma reisimärkmetes kirjutab maadeuurija: "Laskusime mööda keeristes mäslevat jõge ... ja jõudsime keset jõesängi asuvale saarele ning joaservale, kust vesi alla tormab ... Näis, nagu mattuks see maa sisemusse, sest vastaskallas, millesse vesi kadus, asus meist kõigest kaheksakümne jardi kaugusel. Vähemalt mina ei saanud vee kadumisest aru, enne kui ma hirmust võitu saades roomasin päris servale ja vaatasin alla ilmatu suurde lõhangusse."
Seda julgustükki sai Livingstone tõesti sooritada novembrikuus. Oleks ta üritanud sama aprillis, mil meie Victoria joa juures viibisime, oleks katse lõppenud kindla surmaga. Septembrist detsembrini vältab Sambesi jõel madal veeseis. Siis on suur osa jõesängist ja joaastangust suisa kuiv. Veehulk on vahel vaid ligi 300 kuupmeetrit vett sekundis.
Suurvee perioodil, mis vältab märtsist maini, on veehulk Sambesi jões kümme korda suurem, ulatudes 3000 kuupmeetrini sekundis. Sel ajal pole võimalik joale allavoolu paadiga läheneda, samuti jalgsi kuristikku laskuda. Möllavaid veemasse tohib vaadelda vaid joa vastaspoolelt ning pidev uduvihm ulatub allatuult kilomeetrite kaugusele.
Mine ja ära vaata kordagi tagasi
Kui tahad tutvuda Victoria joaga mõnusasti, ilma märjaks saamata, kuid samas piisavalt veerohkel ajal, tasub siia tulla madal- ja kõrgvee seisu vahepeal, kusagil juulis-augustis. Kes aga ihkab meeldesööbivaid elamusi, peaks tuleku planeerima tingimata kõrgvee ajale. Siis kaarduvad Victoria joa kohal eriti kirkad vikerkaared. Vahel on neid koguni kaks ülestikku. Vikerkaari põhjustavad kõikjal hõljuv veetolm ja neile paistev ere troopiline päike. Ainult sel ajal tekib siin mõnikord öösiti imetabane loodusnähtus - kuu vikerkaar. Täiskuu öödel, kui taevas pilvitu, moodustub pihustuva vee kohale vikerkaar, mis kahvatum kui päevane, kuid millel ometi kõik vikerkaare värvid.
Victoria joa juures juba teist päeva veetes saime selgeks, et kõige õigem on seda vastu võtta nii, nagu õpetas üks kohalik teejuht. Ta kinnitas, et nõnda on olnud kombeks talitada joa ümbruses elaval põlisrahval, tokalejadel, kes paika pühaks peavad. Seisa näoga joa poole ja kogu endasse mürisevate vete jõudu. Korja seda endasse kogu kehaga - silmade, kõrvade ja nahaga. Lase end üdini märjaks kasta ja taju jalataldadega, kuidas maa su jalge all kergelt vabiseb. Kui oled saanud küllalt, pööra ümber ja astu minema. Aga tagasi ära vaata kordagi, sest muidu kaotad kogu väe, mille joalt said.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate "Kuula rändajat" autor. Victoria joa ääres käinud 2008. aastal.
