Artikkel ilmunud ajakirjas “Horisont” 5/2010
Hendrik Relve
Kohalkäija
Sinivaal ja mõned teised vaalaliigid on teadaolevalt kogukaimad loomad, kes maakeral iial elanud. Mitmed vaalad võtavad ette pikki rändeid suvistest toitumiskohtadest sigimispaikadesse soojemates meredes.
„Tere hommikust! Kui tahad näha sinivaala, tõuse kohe üles ja tule laeva paremale tekile," teatab inglise keeles mahe, kuid tungiv mehehääl. Mõne hetke olen veendunud, et see saab olla ainult uni. Siis jõuab unehämaras teadvusesse äratundmine, et niisuguse häälega kõneleb kajuti häälekõvendajast meie uurimislaeva teadlasest ekspeditsioonijuht Rupert Krapp ja et see pole mitte esimene hommik me Antarktika reisil, kui ta meid sel viisil äratab.
Sinivaal on kõigist suurem
Uni on kui peoga pühitud ja juba mõne minuti pärast piidlen koos teiste uudistajatega binoklist veteavarusi enda ees. Kahtlemata on see sinivaal, kes mõnesaja meetri kaugusel aeg-ajalt võimsaid kuumaveeallika taolisi aurupahvakuid taeva poole saadab. Eelmiste päevadega oleme selgeks saanud, et suurelt kauguselt ongi vaalaliike kõige hõlpsam eristada väljahingamisel tekkiva purskkaevu kuju järgi. Küürvaala fontään näeb välja nagu mõnemeetrise läbimõõduga ümaravõitu pilveke, lõunavaala oma kui kaheks harunev aurujuga, aga sinivaalal on see ühtne sammas, mis ulatub kõige kõrgemale, kuni kümne meetrini. Vahel harva saab vaala liiki määrata ka saba järgi, mille ta enne sukeldumist vee kohale kergitab. Näiteks küürvaala kahehõlmaline ligi kolme meetri laiune saba on alt tavaliselt hele, kuid lõunavaalal üleni mustjas.
Sinivaal pole mitte ainult kogukaim vaalaliik, vaid loodusteadlaste hinnangul üldse suurimate mõõtmetega loomaliik, kes eales me planeedil elanud. Isegi kõige vägevamate sauruste pikkus pole kunagi ulatunud rohkem kui kolmekümne meetrini ja keha mass enam kui saja tonnini, nagu rekordkasvuga sinivaalal. Kümneid miljoneid aastaid tagasi liikusid sinivaala eelkäijad maismaal ega olnud kasvult kuigi silmapaistvad. Ent ookeani ümber kolinuna sai nende keha hakata kasvama, kuni ületas mis tahes maismaal elanud loomaliigi mõõtmed. Maailmameres elades pole ju vahet, palju sa kaalud, ikkagi hõljud lõputus sinises avaruses ringi kergelt ja sujuvalt kui lind taeva all.
Õõvastav portree
Enne vaaladega kohtumisi Antarktikas olin nendega lähemalt tutvust teinud Argentina rannikul Valdési poolsaare lähistel. Seal tiirutasid meie ümber kuni 14meetrised lõunavaalad. Tihti näitasid nad end üksnes paarikümne meetri kauguselt ja kirglikult kaamera päästikule vajutades sain neist hulga toredaid portreesid. Hiljem digifotosid üle vaadates sattusin aga mõistatuse ette. Kus asetsevad lõunavaala pead kujutavatel fotodel õigupoolest tema nina, suu ja silmad? Lõpuks sain paika üpris õõvastava üldpildi.
Eks katsuge kujutleda pead, mis moodustab hiigellooma kehast tervelt kolmandiku ja kus ninal puuduvad sõõrmed, kuid hingamise augud ehk hingatsid avanevad keset lagipead. Suujoon selles näos paistab kõver kui kapsaraud ja ulatub päratu pikana peaaegu kukla taha. Aga silmad ei paikne mitte pea eesmises ülaosas, nagu oleme harjunud nägema kassil, koeral ja teistel tuttavlikel imetajatel, vaid pea tagumises alaosas, üleskeerdunud suunurkade tagumises sopis. Vaalale enesele on elundite selline paigutus muidugi otstarbekas. Hingata saab ta ka siis, kui veest küündib välja kõigest pealagi, ja silmad jäävad veepiirist allapoole ka juhul, kui suur osa vaala peast on kerkinud veepinna kohale. Viimati mainitud asjaolu sobib vaalale hästi seepärast, et ta pilk on vee all märksa teravam kui vee peal.
Pilk lõunavaala ammuli suhu
Kõige hämmastavamat hetke vaala käitumises ei olnud ma Valdési paadiretkel siiski suutnud fotoaparaadiga jäädvustada. Kõik oli juhtunud liiga kiiresti. Umbes saja meetri kaugusel oli üks vaal pöördunud otse meie suunas ja hakanud ammuli sui lähenema. Ta lõuad olid nii päratud, et paat oleks sinna põiki vabalt ära mahtunud ja paadis viibivate naiste suust pääses valla üksmeelne oie. Mõneks hetkeks sain heita pilgu vaala suukoopa sisemusse. Seal helendas tihe peenikeste piikide, kiuste rida ning punetas lahmakas keel. Liikunud edasi üksnes kümmekond meetrid, pani vaal suu kinni ja võttis hoo maha.
Meiega polnud vaalal tegelikult vähimatki asja. Avastanud ilmselt, et vees ta ees on piisavalt pisikesi mereloomakesi, ahmis ta suhu mitu tonni merevett. Seejärel sulges suu, et suruda vesi määratu keelega läbi kiuste nagu läbi hiigelkammi piide merre. Kõik, mis jäi kiuste taha, neelati alla. Mitmesugused tillukesed mereloomad ongi lõunavaalade ja üldse kiusvaalade peamine toit. Aga kindlasti oli ta amps tookord võrdlemisi kasin. Nagu mujalgi lämbemates vetes, leidub Valdési rannikumeres, kuhu lõunavaalad paarituma ja poegima rändavad, vaalarooga väga kasinalt. Loomad peavad kuude kaupa paastuma ega saa enne korralikult kõhtu täis, kui on tagasi pöördunud Antarktika jäistesse vetesse. Selle ajaga võtavad nad kaalus tugevasti alla.
Krill on vaalade nuumatoit
Mu Antarktika retke aeg, veebruar-märts ehk lõunapoolkera suve teine pool, on vaalade vaatlemiseks kahtlemata soodsaim. Vesi on piisavalt soojenenud ning kubiseb vaaladele sobivast toidust. Kaheksateist päeva jooksul näeme kümneid vaalu ja kuut vaalaliiki. Lisaks sini- ja lõunavaalale kohtame heeringvaala, kelle pikkus ei jää palju maha sinivaala omast ja kes saanud nime saleda kehakuju järgi.
Määrame ka vaalaliigi nimega põhjavaal, kes kogukuselt enam-vähem keskmist ehk lõunavaala mõõtu, ning kääbusvaala, kes oma kuni kümne meetri pikkuse kehaga kuulub väiksemate vaalaliikide kilda. Kõige sagedamini juhtume kokku küürvaalaga, kes saanud nime sellest, et hoiab keha tihti kühmus ja veepinnal paistab ta selja kumer keskosa.
Antarktika ümbrusesse koonduvad vaalad sellepärast, et mitte kusagil mujal maailmameres ei leidu nende jaoks nii ohtralt nende kõige hõrgutavamat rooga - krilli. Krilliks kutsutakse krevetti meenutava poolläbipaistva kehaga, vaevalt poole sõrme pikkust loomakest, kelle ametlikuks nimeks hiilgevähk. Veebruaris-märtsis on meri piltlikult öeldes krillist paks ja mõnedes mere osades sibab ühes kuupmeetris ookeanivees kokku kuni 30 000 sellist loomakest. Näiteks sinivaal vohmib oma lemmiktoitu siis endale sisse üle kolme tonni päevas ja rasvub uskumatu kiirusega. Suvekuudel nuumavad teisedki vaalaliigid ennast usinasti. Naha alla kogutud tüse rasvakiht on hädavajalik energiaallikas nendeks kuudeks, kui ollakse rändel ja sigimas tuhandete kilomeetrite kaugusel soojemates vetes.
Tukkumas koos küürvaaladega
Laevalt paadiretki sooritades pääseme kõige lähemale küürvaaladele. Ei teagi, kas põhjuseks on nende suurem usaldus inimese vastu või lihtsalt aeglane ja kohmakas ujumisviis, kuid õige tihti saame neid jälgida üksnes mõnekümne meetri pealt.
Kord asume jälitama kolme lähestikku liikuvat küürvaala. Viimaks jäävad laisalt kulgevad loomad lausa paigale. Loksume neile vargsi nii ligi, kui paadijuht ohutuks peab. Siis lülitab ta mootori välja ja jääme ootele lootuses, et vaalad peagi toredasti mänglema hakkavad. Kuid kolm küüru püsivad vee kohal täiesti liikumatult ja paadijuhist teadlane seletab, et vaalad ilmselt tukastavad. Mõtlen omaette, et mida neil siin muud teha ongi kui vaheldumisi krilli pugida ja silma looja lasta. Tõeline vaalade kuurort! Ilm on peaaegu tuuletu, meri tüüne ja Antarktika suvepäike paitab mahedalt selga.
Püsime paadis hääletult ja peagi vajun ka ise mingisse mõnulevasse unetaolisse seisundisse. Kui ajataju viimaks tagasi tuleb, pärin teadurist paadijuhilt, kui pikalt vaalad niimoodi järjest magada võivad. „Ei oska vastata, seda küsimust on väga vähe uuritud," saan teaduslikult korrektse vastuse.
Hülgame vaalad, et naasta laevale. Kuid seda seika meenutan praeguseni teatava rahuloluga. Vähe leidub inimesi, kes võivad öelda, et on maganud üheskoos vaaladega.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate „Kuula rändajat" autor. Antarktikas viibinud 2009. aastal.