Artikkel ilmunud ajakirjas Horisont 4/2009
Merepinnast ligi nelja kilomeetri kõrgusel asuvat Titicaca järve Peruu-Boliivia piiril peetakse maailma suurimaks kõrgmäestikujärveks. Sel Peipsist rohkem kui kaks korda suuremal järvel on põlisrahvas sajandeid elanud kunstlikult rajatud ujuvatel saartel.
Juba nädala oleme liikunud Andide mäestikus ning ületanud vahel kurusid, mis asuvad kõrgemal kui viis kilomeetrit. Mind on kohati kimbutanud peavalu, mis nii suures kõrguses on peaaegu paratamatu. Mäestikuhaigust on aidanud leevendada iidne kohalik ergutusvahend - põske pistetud kokapõõsa lehtedest nuts. Kui viimaks Titicaca ääretuna näiva sinetava veepeegli juurde jõuame, oleme kõrgmägedega igati kohanenud. Seda enam oskame hinnata tuulevaikust, mis meie kogemusel on Andides metsapiirist kõrgemal tõesti haruldane.
Müütide sünnikodus
Sõitu ujuvatele saartele juhib mees, kelle nimi on Felix Arosquipa Huanam. Keskealine jässakas Felix kuulub suurima kohaliku indiaanirahva ketšuade hulka. Ta näitab meile Titicaca kaarti: „Vaadake, järve kuju meenutab hüppavat puumat, kes haaramas jänest. Titi tähendab meie keeles puumat."
Võib ju tõesti kujutleda, et ligi saja kilomeetri laiuse ja kahesaja kilomeetri pikkuse sopilise järvelahmaka piirjooned meenutavad jänest krabavat kiskjat. Teisalt olen reisil korduvalt kogenud, kuidas ühe või teise kalju, mäe või muu maastikuvormi pühadust on selgitatud asjaoluga, et sel on puuma, kondori või muu auväärse loodusolendi kontuurid.
Titicaca järve on peetud pühaks aastatuhandeid. Järvega seondub vägevaid loomismüüte. Ühte neist kuuleme Felixilt. Siin loonud inkade peajumal Viracocha kord Päikese ja Kuu. Kohtades, kust taevakehad järvest üles kerkisid, asuvad praegu Päikese ja Kuu saar. Aga kui Viracocha enda loodut üle vaadanud, muutunud ta kurvaks: Kuu säranud taevas heledamalt kui Päike. Nurjunud kätetöö üle kurvastades hakanud Viracocha ohjeldamatult pisaraid valama. Järv tõusnud üle kallaste ja alanud üleilmne veeuputus. Pääsesid vaid üks mees ja naine, sest neil oli kaislavartest punutud paat. Sellest inimpaarist pärinevat kogu nüüdne inimkond.
Kaislarahvas
Titicaca järvel leidub kümneid inimkätega ehitatud saari. Eestikeelses kirjanduses, kus Titicacast juttu, nimetatakse taime, millest saared ehitatud, kõrkjaks. Seda taimeliiki kasvab madalas rannavees kohati sama lausaliselt nagu Matsalu lahes pilliroogu. Uurime õhinal, mis taimeliik see ikkagi on. Selgub, et polegi kõrkjas, on hoopis kaisel, Eesti järvekaisla sugulane. Ümarad lehetud varred ja tihedad pruunid õisikutupsud varte tippudes osutavad sellele selgelt.
Randume saarel nimega Tupiri Kili, mis aimara keelest tõlgituna tähendab hõljuvaid juuri. Saar näeb välja nagu mitmekümnemeetrise läbimõõduga ja mitme meetri paksune ümar parv. Selle servi palistavad madalad püstkodade ja onnide moodi ehitised. Meile sammub vastu kõrgmägede päikesest tumepruuni jume saanud kireva tuttmütsiga mees.
„Nestor Suata Hilapa," tutvustab ta end. „Olen saare pealik, meid on kokku kuus peret ja kolmkümmend kuus inimest."
Huvireisijatega ollakse siin harjunud ning mees asub kohe oma elupaika tutvustama. Kõigepealt seletab ta, mismoodi saari ehitatakse. Titicacal hulbib alati looduslikke kaislakogumeid, mille juurestik põhjast lahti rebenenud ja mida hoiab koos läbipõimunud juurtekamar. Need korjatakse kokku ja põimitakse ühte. Pealt viimistletakse saareke tasaseks ja kaetakse ligi meetripaksuse kaislavarte kihiga. Kihti tuleb iga mõne nädala tagant uuendada, samal ajal kõduneb saare veealune osa pidevalt õhemaks. Üks niisugune saar peab pidevalt uuendatuna vastu kümmekond aastat, seejärel tuleb ehitada uus. Kaislast on valmistatud kõik hooned. Osa neist on kasutusel abihoonetena, osas elatakse.
Elamiseks mõeldud hütid asuvad kaislast kuhjatud kõrgendustel otsekui küngastel. Nii on need kaitstud ajutiste üleujutuste eest. Nestori loal kiikame üle hüti ukse sisse. Tagaotsas hakkab silma lai voodi, selle kõrval laud ning seinte ääres padjad istumiseks. Kogu mööbel on valmistatud kaislakubudest ja kaetud kirkavärviliste punasemustriliste kangastega. Igatahes näeb sisustus eksootiline ja kena välja. Saare pealiku jutust selgub, et kaislat kasutatakse igapäevases elus väga mitut moodi. Kuivanud varred on peamiseks tulematerjaliks toiduvalmistamisel, noorte kaislavarte säsi kõlbab toiduks. Proovin. Tõtt-öelda pole pehmel valkjal säsil mingisugust maitset. Aga süüa see kahtlemata kõlbab.
Kas peab lisama, et ka peamine liiklusvahend paat on valmistatud kokkupõimitud kaislavartest? Vägisi jääb mulje, et Titicaca ujuvate saarte elanike aineline kultuur rajaneb ühel ainsal taimel - kaislal!
Järv kaitseb ja toidab
Lahtise kolde juures istub taimevartest punutud kaabuga naine ja topib vanu kaislavarsi ettevaatlikult lõkkesse. Tulega peab olema ülimalt ettevaatlik, sest saar ja kõik ehitised koosnevad ju sisuliselt kuivadest õlgedest. Kolde kõrval savianumas paistab küpsetatud kalu. Meile selgitatakse, et nagu kaislavarred on siinsete inimeste traditsiooniliselt tähtsaim taimne toit, on peamiseks loomseks toiduks Titicacast püütud kala. Väikesel peenrataolisel kompostihunnikul õitseb parajasti kartul. Saare ühes nurgas sebivad ringi merisead, keda siin, nagu mujal Lõuna-Ameerikaski, kasvatatakse lihaloomana. Nestor kinnitab, et saarel kasvatatakse vähesel hulgal kartulit ja juurvilja ning peetakse merisigu selleks, et toidulauale vaheldusrikkust luua. Keskmiselt korra nädalas sõidetakse paadiga toidukraami ja muu vajaliku järele lähimasse külapoodi. Kalad ja kaislavarred on toidus, mis alati käepärast: neid pakub järv praegu sama rikkalikult kui vanasti.
Rahvas, kes Titicaca ujuvatel saartel elab, kõneleb aimara keelt. Varasematel sajanditel kõneldi urose keelt, mis praeguseks on välja surnud. Urose rahvas olevat põgenenud kaislatihnikutesse elama 14. sajandil. Nad läinud pakku inkade eest, kes oma impeeriumi Titicaca kallasteni olid laiendanud. Urose rahval õnnestus ujuvatel saartel varjudes säilitada vabadus ja nad arendasid järgnevatel sajanditel välja omapärase kultuuri, mis suutis püsida vaid Titicaca järvest hangitud saaduste toel.
Kas praegu kaislasaari asustav rahvas on urose kultuuri jätkaja? Pole kahtlust, et see iseäralik rahvakild on tänapäeval muutunud nii populaarseks, et paljud neist saavad lõviosa sissetulekutest turistidelt. Teisalt kuulen Felixilt, et järve teistes osades leiduvat kaislasaari, kuhu kohalik omavalitsus turiste mitte kunagi ei luba. Seal jätkavat inimesed segamatult vana eluviisi ka turistide toeta.
Endamisi juureldes langetan otsuse, et need inimesed siiski on urose rahva järeltulijad. Nad on küll vahetanud keele, kuid mitte kombed. Kaislasaarel elamine on tegelikult talumatult vaevarikas: pidev niiskus, alalised kõledad tuuled ja üksluine toit. Mujalt tulnule tunduks aastaid kaislasaarel viibimine hullem kui mis tahes vangistus - ta ei peaks siin pikemat aega lihtsalt vastu. Kaislasaart suudab armsaimaks paigaks maa peal pidada siiski vaid see, kelle eelkäijad on siin põlvkondi elades sedasama arvanud.
