Suriname jõekoletise virvendus

Kertu Bramanis / Suriname,
06. oktoober 2021

Katkend raamatust "Kerge-raske-kivi"

Autorid Kertu ja Riho-Bruno Bramanis, kirjastus Pilgrim 2021

Lennukis

Kõikide reiside kõige keerulisem osa on paljude vahvate matkajate jaoks ilmselt pikk lend. See on tõepoolest üsna tüütu ja igav ettevõtmine, aga selle saab enda jaoks omamoodi hasartseks mõelda. Kui lennureis ise tekitab juba pinget oma pikkusega, siis võib meelelahutuseks hakata panuseid panema: mida süüa paku- takse; kas ma istun mõne niheleja või nutva beebi kõrval; kas ma saan koha rea keskele ja ei pääse tualetti nii kiiresti kui vaja; kas filme näidatakse tasuta või raha eest; kas turbulents on täna kõva; kas jalad lähevad krampi jne. Põnevust kui palju! Juba oma istmele istumine on minu arvates väga tore rituaal: paned rihma peale, sirvid lennuki ajakirja, paned lennusokid jalga, kõrvaklapid pähe, mõne aja pärast sööd kaks einet, vaatad kaks filmi (olenevalt lennufirmast on vahel kinopiletid hinna sees), loed raamatut, siis nuputad veidi, mis ajavööndis kohale jõudes oled (loe: kas jet lag, see ajavahesündroom, on sel korral pehme, keskpärane või lausa põrgulik) ja kas pagas jõuab ikka koos sinuga kohale. Ja ongi kõik. Nagu viuhti teisel pool maakera.

Kas teadsite, et Surinamesse lendamine on imelihtne? Suriname asub nimelt kohe Prantsusmaa kõrval. Pariisist tuleb sipsti lennata 7100 km üle Atlandi ookeani Lõuna-Ameerika põhjarannikule, kus asub Prantsusmaa ülemere- departemang Prantsuse Guajaana. Ja selle naaberriik ongi Suriname. Olen kindel, et üks asjadest, mis teid öösiti üleval hoiab, on küsimus, miks viieeurose rahatähe tagaküljel oleval Euroopa kaardil on all vasakul nurgas tilluke täpike. Paljud ilmselt teavad seda enesestmõistetavat fakti, et see ei ole kärbsemust, vaid osa Euroopa Liidust – Prantsuse Guajaana. Sinna me suuna võtsimegi.

Enne kui lennuroidumus võimust võttis, jõudsin kuskil Atlandi ookeani kohal veel mõelda, et Lõuna-Ameerika põhjarannikul asetseva Guajaana platoo kolm riiki, Suriname (endine Hollandi Guajaana), Guyana (endine Briti Guajaana) ja Prantsuse Guajaana, seisavad reas nagu kolm Balti riiki. Paljudel üsna kogenud reisilistel jääb see kauge kolmik tahes või tahtmata kahe silma vahele, sest riigid peidavad ennast meisterlikult paksu (vihma-)metsa teki all. Amazonase vihmametsa lahendamata müsteeriumid ahvatlevad, sütitavad ja ärgitavad avastama. Südames soovin siiski, et kõike tabamatut ei seletataks lahti ja Amazonase müstika jääks kestma.

Cayenne

Kõige otsem tee Surinamesse viib niisiis läbi Prantsusmaa. Meie parajalt suur ja parajalt väike 13-liikmeline grupp maandus Prantsuse Guajaana pealinnas Cayenne’is. Just-just, nagu Porche Cayenne ja Cayenne’i pipar. Meid võttis vastu kohaliku turismifirma juht Norman. Võluva naeratuse ja valgete hammaste välkudes, mis jäid säralt vaid pisut alla tema sõrmedel ja randmetel sädelevatele kuldehetele, tervitas ta meid lennukalt: „Fawaka!“

Pikk lennureis oli hävitava põhjalikkusega minu kallal toimetanud. Seekordset ajavahesündroomi iseloomustas (lühidalt) põrgulik füüsiline ja psüühiline seisund, mis ilmselgelt peegeldus kogu mu olekus ja ma kahtlustan, et seda tundsid teisedki. Naeratavat Normanit see aga ei heidutanud: „Te võite lihtsalt vastata: bung!“

Läbi lennuväsimuse udu sähvatas korraks majaka valgusvihk: „Oi, siin on inimestega kindlasti põnev suhelda, kui ei mõista isegi, mis keeles sinuga räägitakse.“

Norman hakkas meile kõigile tohutult meeldima. Ta on kiilas nagu delfiini beebi, nakatava naeruga ning tal oli komme pöörduda meie poole nii viisakalt, nagu oleks tegemist Nobeli auhinna komitee auliikmetega. Ta on täiuslik asjaajaja, tahtmise korral oleks ta suutnud veenda isegi Briti poissmehi Tallinna ööelus hiirvaikselt toimetama. Kuni äralennuni Lõuna-Ameerikast sai Normanist meie saatja, õpetaja, kaaslane, juht ja eelkõige teadmiste allikas, millest me ahnelt jõime. Laitmatu käitumisega härrasmees kirjeldas ennast nagu krantsi, kelle tõugu on raske määrata. „Krants“ näis välimuse järgi olevat väga elujõuline segu kõikidest, kes siitkandist on läbi tuisanud ja siin kanda kinnitanud. Kindlasti on Normani geenivaramusse andnud suure panuse mõni Aafrikast toodud ori (kelle järeltulijad maroonidehk metsaneegrid elavad sügaval sisemaal vihmametsa varjus), mõni indiaanlasest põlisrahva esindaja ja ka üks kunagine hollandlasest kolonist. Kui me Normaniga tuttavamaks saime, võis märgata ka kaupmehe hingega hiinlase, illegaalist Brasiilia kullaotsija ja mõne istandusse sunnitööliseks sattunud hindu või Jaava saare indoneeslasest lihttöölise esivanema jälgi. Norman on nagu kõikide rahvaste järeltulijad Surinames koolihariduse saanud riigi keeles ehk hollandi keeles. Omavahel suhtlemiseks kasutatakse sranan tongo (Suriname keel) ehk taki-taki (talkie-talkie) keelt ja kodus emakeelt. Sranan tongo kreoolkeel on segu inglise, hollandi, portugali ja Lääne-Aafrika keeltest. Norman väitis, et ta kõneleb veel vähemalt seitset keelt, mida Suriname eri rahvad räägivad. Ta tervitas meid sranan tongo keeles „Fawaka!“ ehk maakeeli „Kuidas läheb?“.

Vene rulett

Enne Normani koduriigi Suriname poole teele asumist nõudis keha kosutust ja nii põikasime sisse ühte Prantsuse Guajaana kreoolirestorani. Toit käib kultuuriga kokku nii nagu valge daam Haapsaluga või tuulikud Saaremaaga. Üks osa reisimise võlust on uute, suuremal või vähemal määral n-ö normaalsuse piire ületavate toitude proovimine. Eks see ääremaade gurmee-elamuse jahtimine on natuke Vene ruleti moodi – kunagi ei tea, kas see lõpeb vaimse ja kehalise naudingu piirimailt pärit astraalse kingitusega või maitseb nagu kapinurgale seisma jäänud üle-eelmise aasta lihavõttemuna. Lihtsalt uudishimuliku inimesena naudin tundmatute roogade puhul kõigi aistingute kaasahaaramist, iga suutäit uut tekstuuri, lõhna, välimust ja maitset. Mäletan reise, kus mu suurim soov oli mõni söödav elamus sõpradele ja perele kaasa võtta. Näiteks Colombias rännates tundusid hiiglasliku tagumikuga sipelgad piisavalt elamuslikud selleks ja ma olin kindel, et pere ja sõpruskond rõõmustaks sellise vapustava maitseelamuse üle. Niisiis ostsin kotitäie suurepäraseid sipelgaid kodustele külakostiks ja pakkisin kohvripõhja. Mööda Colombiat bussiga ringi logistades laagerdusid röstitud sipelgad kenasti küpseks. Kohver käes liikudes märkasin, kuidas kaasreisijad astuvad kuidagi äärmiselt lugupidavalt minust eemale. Kui kõik juba varjamata õhku nuhutasid, jõudsime asja tuumani. Kohvrit avades veendusin, et käärinud sipelgate paarisajahobujõuline aroom rabab inimese jalust saja meetri pealt. Kuigi need sipelgad ise jäid Colombiasse, võimutses nende hais kohvris veel tükk aega ning andis teistele asjadele ka laagerdunud sipelgate lõhna. Kui keegi jäi kauemaks mu kõrvale istuma, hakkasid kõlama laused „Täna on väga umbne“ ja „Teeks äkki akna lahti“.

Ehkki Mehhiko rohutirtsu jalad, Peruu merisiga ning Vanuatu lendorav ei valmistanud ka oma kohaliku tooraine unikaalsuse ja pärismaitsega pettumust, olen edaspidi hoidunud maitseelamuste transportimisest kodumaale.

Vahel võib toidukunst olla joovastava toimega. Näiteks armusin kunagi Jaapanis ühe pisikese Matsumoto võõrastemaja 16-käigulist õhtusööki nautides piiritult kokka, teda ennast kunagi kohtamata. See viis, kuidas ta oskas iga toiduaine eraldi altarile tõsta; kuidas igas suutäies oli võimalik tunnetada ilu ning alistumist looduserütmidele, tunda rõõmu aastaaegade vaheldumisest ning koostisosade tõelist loomulikku maitset ja olemust, pani mind vaimustusest pisaraid valama. Jaapani toidukunst on vaieldamatult piiramatute võimalustega. Sealsed kokad teevad vahel äärmuslikke pingutusi, et üksteist üle trumbata. Kustumatu mälestus on õhtusöögist Jaapanis, kui minu ees kandikul kuldses kausis hõljus kanamunast suurem tuunikala silmamuna ja lõdisev niisk. Vaatasin salaja abiotsivalt lauakaaslaste poole, et leida mingit vihjet, kuidas seda delikatessi pulkade vahele saada, seal hoida ja ilma mingi nähtava kõhkluseta suhu pista. Saatusekaaslaste kannatajailmet nähes teadsin, et igaühel oli oma aus võitlus võidelda ja abi polnud kuskilt loota.

Cayenne’i restorani menüü nägi välja nagu eksootiliste loomade entsüklopeediast rebitud lehekülg. Niisiis tuli siingi sättida oma põhjamaised maitsemeeled ekvaatori viljastavates tingimustes kasvanud tundmatute näriliste, kabjaliste jaxenarthran’idega (platsentaalsed imetajad) kokkusaamise lainele. Mälu on muidugi äärmiselt petlik ja ma ei suuda kogu menüüd kahjuks meenutada, aga esileht jäi üsna eredalt meelde:

Aguuti – näeb välja nagu lühikeste kõrvadega karkudel küülik. Väikest kasvu näriline võib silma järgi kaaluda umbes 3,5 kg.

Paca – kuuldavasti on tal hüüdnimeks Suriname jänes, kuigi ta pole jänes. Punakaspruuni karvaga näriline, külgedel ilusad tähnilised triibud. Silma järgi võib kaaluda nii 8 kg.

Kapibaara – väga veidra välimusega näriline, kellel on suur ristkülikukujuline pea, punakaspruun karvkate ja suured lestadega jalad. Maailma suurim, võib kaaluda koguni 30 kg.

Pekaari – näeb välja nagu metssiga. Suur, umbes 35 kg kere on kaetud mustjaspruuni karvastikuga, jalad on kerega võrreldes peenikesed. Pidi olema agressiivne džunglielanik.

Kaeluspekaari – eesti keeles nabasiga on hallikaspruun põrsa moodi sõraline, tunduvalt väiksem kui tavaline pekaari.

Valgesaba pampahirv – hirv nagu hirv ikka.

Taapir – erakordse välimusega ninasarviku sugulaseks peetav kabjaline lühikese halli karva ja pika londilaadse kongus ninaga. Kogu järgi otsustades võiks kaa- luda umbes 250 kg.

Armadill – vöölane, keda pole võimalik kellegi teisega segi ajada. Tema keha on kaetud hallika kilbiga, suured jalad ja saba aga soomustega. Mida söödavat võiks leida soomuste vahelt, mis liiguvad üksteise sisse nagu lõõtspillil?

Sipelgakaru – pikk nina ja suu on ilma hammasteta; tugevate esijalgade ja küünistega saab igast õõnsusest termiidid kätte.

Silmaga menüüd hinnates tundus, et aguuti küttimiseks ei pea restorani omanik meid nädalaks ooterežiimile jätma. Selles suhtes läksid meie tellimused peaaegu täkkesse ja ooteaeg oli „ainult“ pisut üle kahe tunni. Mõistsin, et kuigi olime ametlikult Euroopa Liidus, siis siin Euroopa aeg ei kehti... Darwin aga olevat kirjeldanud aguuti liha kui maailma parimat, kuid tõsimeelsed ajaloolased vaidlevad siiani, et ilmselt ülistas ta pigem merisiga. Nii ülbe ma ei ole, et julgeksin Darwiniga vaielda. Juhul kui ta maitses siiski aguutit, olen sunnitud temaga enam-vähem nõus olema. Aeglaselt mooritud aguutiliha koos pisut piprase Syrah’ veiniga maitses täiesti söödavalt, ent siiski mitte nii eriliselt, et oleksin palunud seda kodustele kaasa pakkida.