Euroopa keset India ookeani
Minu kogemuse kohaselt on paljude kaasmaalaste jaoks üllatuseks, et Reunion on osa Euroopa Liidust ja ka euroalast. Järgmine kord euro rahatähte käes hoides otsige üles millimeetrine saarekujuline täpike. See ongi Reunion! Kuigi Reunionil asub maailma üks aktiivseim vulkaan siis tavaliselt saareke uudiste kanalite fookusesse ei jõua. Saar on Euroopast lihtsalt liiga kaugel ja üsna isoleeritud. Matkasõprade jaoks aga muudab see paiga seda enam külgetõmbavaks, sest sellised hästi saladuses hoitud pärlid pakuvad suurema tõenäosusega ehedamaid ja avastuslikumaid reisielamusi.
Reunionile pääseb 11-tunnise otselennuga Pariisist (tehniliselt lausa siselend) aga ka lennates läbi Istanbuli ja Mauritiuse. Meie valisime viimase variandi ning 45 minutit pärast Mauritiuselt õhku tõusmist vilksatas võimsa India ookeani lainete vahel väike mägine täpike. Maandusime läbi pilverünkade lopsakalt rohetavale troopilisele Reunionile.
Saare pealinna Saint Denisi lennujaamas ootas meid Cedric. Cedricust sai meie sõber, nõuandja ja teejuht Reunionil. Kui Cedric kunagi teismelisena lennukist Reunioni pinnale astus armus ta sellese paika ja temast sai tõeline saare patrioot. Oma olemuselt on Cedric äärmiselt meeldiva ja rahuliku olekuga hipi, kes ihkab vaid rahu aga samas ei karda minna vastuollu teatud ühiskondlike normidega kui need pole kooskõlas tema enda tõekspidamistega. Oma veendumustes on ta tugev ja järjekindel ning sellest tulenevalt on valinud oma eluviisiks lihtsa külaelu saare ühes kõige isoleeritumas orus. Tema kirglik suhtumine looduse ja iseenesega heas tasakaalus eksisteerimisse nakatas meidki. Tasapisi lummas Cedricust kiirguv soojus ja sarm ka kõige novembrikuisema põhjamaalase naeratama.
Meie teejuht ohkas silmnähtava kergendusega kui jätsime pealinna tolmu maha ja vurasime mööda rannikuäärset teed ida suunas. Kuigi Reunioni pealinnas Saint Denisis elab vaid 145000 inimest ja enamike maailma pealinnadega võrreldes puudub siin igasugune glamuur ja suurejoonelisus tundus see väike linnake Cedricu jaoks liiga lärmakas, tolmune ja täis liiklusummikuid. Meile sobis linnatolmu maha jätmine hästi, sest meiegi ei olnud tulnud saarele otsima peenutsevat arhitektuuri, kasiinosid ja kaubandust vaid ehedaid looduselamusi ja kohtumisi põnevate kohalikega.
Juba esimesed kilomeetrid saarel andsid aimu põnevast rahvaste segust. Reunioni põlisasukateks võib pidada nii Prantsusmaalt, Aafrikast kui ka Aasiast tulnuid. Piknikku rahvusspordiks pidav rõõmus saarerahvas kõneleb lisaks prantsuse keelele Reunioni kreooli keelt. Prantslaste kolonisatsioonile viitavad kristlike pühakute järgi nimetatud kümned rannikuäärsed asulad Saint Pierre, Saint Denis, Saint Benoit, Saint Paul, Saint Leu, Saint Marie jne. Aafrika päritolu elanikest, peamiselt malagassi orjadest, on maha jäänud sisemaa kohanimed Salazie, Cilaos jne. Indiast pärit elanike rohkusest annavad tunnistust mitmed värvikad Hindu templid.
Maailma üks aktiivseim vulkaan
Reunionil keerleb kõik ümber vulkaani ehk pigem ümber kahe võimsa vulkaani. Reunioni saar on aegade jooksul kokku kasvanud Piton de Niege ja Piton de la Fournaise vulkaanist. Vanem vend Piton de Niege (Lume tipp) kerkis ookeani põhjas olevast kuumast täpist umbes kaks miljonit aastat tagasi. Samast maakoore laamas olevast kuuma täpi vulkanismist on kerkinud ookeani põhjast ka Mauritius ja veel teisedki Maskareeni saarestiku saared. Reunioni saare ookeanist kergitanud vulkaan kustus ligi 20 000 aastat tagasi. India ookeani kõrgeim tipp Piton de Niege ulatub tänapäeval 3070 meetrit üle merepinna. Aeg, päike, vihm ja tuuled on vulkaani basaltset tippu räsinud ning kraatri kokkuvarisemise järel on tekkinud kolm võimast cirque’ ehk looduslikku amfiorgu – Cilaos, Salazie ja Mafate.
Reunioni saare kaguosa (ehk umbes kolmandik saarest) on tekkinud Piton de la Fournaise vulkaanist. Noorem vend Piton de la Fournaise (Ahju tipp) hakkas kerkima samast ookeani põhjas olevast kuumast täpist palju hiljem - arvatakse, et ligi 500 000 aastat tagasi. Vulkaani tegevust on jälgitud üle 300 aasta. Selle aja jooksul on toimund ligi 150 suuremat vulkaanipurset! Nii Piton de Niege kui ka Piton de la Fournaise puhul on tegemist Hawaii tüüpi kilpvulkaaniga. Vulkaani puskamise ajal voolab vedelat basaldirohket laavat kraatri pragudest ja aukudest välja. Jahtudes kihistuvad laavajoad kilbina ümber kraatri. Viimane hiidpurse oli 2007 aastal kui vulkaanist voolas välja ligi 3 miljonit m³ vedelat laavat päevas. HawaiiKīlauea vulkaani kõrval on Piton de la Fournaise puhul tegemist ühe tänapäeva kõige aktiivsema vulkaaniga. Praktiliselt iga üheksa kuu järel toimub mõni hiidpurse aga tegelikult liigutab vulkaan ennast praktiliselt kogu aeg! Ja sellise uriseva mäe otsa oli meilgi plaan minna!
Miks peaks mõni normaalne mõtlev inimene tahtma purskavale vulkaanile ronida? Cedric vaigistas meie hirmu vulkaani ees väites, et siinsed vulkaanipursked on suhteliselt rahulikud ja nendega ei käi kaasas plahvatusi ja mürgiseid gaasipahvakuid. Vaid vahel harva tuleb töötajatel väävliaurude tõttu gaasimaskiga mäele minna. Nii saab turvanõudeid jälgides minna üsna kõrgele vulkaani otsa ka pursete ajal. Pursete ajal ei jookse Cedric kunagi pakku vaid pigem sätib end koos ülejäänud saarerahva ja siia sattunud harvade külalistega planeedi südametuksete vaatemängu jälgima. Eriti kaunis olevat siin pärast pimeduse saabumist kui lõõmavad laavajoad kerkivad sammastena taevasse, et siis hiiglaslike tuliste jõgedena vulkaaninõlvadelt mere poole voolata.
Maa südamest välja voolav laava kasvatab saart järjepidevalt suuremaks. Mõne hiidpurske ajal kasvab saare pindala lausa mitukümmend aakrit. Seega on Reunion üks kiiremini kasvav saar maailmas! Vedel laava voolab otse merre ja vajub ookeani sügavusse tekitades suuri aurupahvakuid. Kui kuum laava merepõhja jõuab võib vee temperatuur põhjas hetkeks nii kõrgele tõusta, et meresügavustes olevad kalad kerkivad keedetuna pinnale. Nii on Reunionil avastatud veel mitmeid tundmatuid süvaookeani liike.
Mööda rannikuäärt liikudes märkasime kuidas mitmes paigas on voolav laava teed minema viinud. Teed on pidevalt uuendatud vastavalt sellele kuidas jahtuvad laavajõed seda võimaldavad. Laavaväljadel jalutades üllatusime kui imepäraselt sitke on loodus. Juba mõni aasta pärast jahtumist sätivad end laavale elama samblikud, seejärel esimesed rohttaimed ja paariteise aasta pärast isegi mõned puud.
Järgmisel varahommikul keerutasime serpentiini pidi Piton del la Fournaise vulkaani otsa. Iga kurvi taga maastik vaheldus - madalamatel kõrgustel valitsevad heinamaad ja troopilised metsad, seejärel istutatud Jaapani sugipuu metsad, siis madal mägismaa taimestik, kõrgemal taimestik muutub hõredamaks ja maastikku ilmestavad varisenud kraatritest tekkinud kivised põhjatud kuristikud ja laavaväljad. Kindlasti ei ole see koht, kus võiks kergekäeliselt jalutuskäiku suhtuda!
Ühel hetkel laiutas meie ees kuumaastik Plaine des Sables, mille sarnast varem polnud planeedil maa kohanud. Paradoksaalselt valitseb siin kõrbekuivus kuigi vulkaani otsas sajab rohkem vihma kui üheski teises kohas kogu saarel. Kõrge mäetipp nimelt püüab kõik ookeanilt tulevad pilved kinni. Pinnas on aga kui läbilaskev sõel sest vulkaaniline tuhk, kivikesed, kristallid ja laavaniidikesed vett kinni hoida ei jaksa. Tuuline kuumaastik helkis vastu sadades hallide, siniste, roheliste ja pruunide varjundites. Loksusime nad Mad Max tolmu keerutades üle välja ikka sügavamale vulkaani sisemusse.
Karmi ja ettearvamatut Piton de la Fournaise kraatrit uuriti juba 18.sajandil kui Reunioni kuberner Bellecombe korraldas vulkaani otsa ekspeditsiooni. Otsiti läbipääsu üle kurude ja kaljude. Tegelikult avastas mäekurust läbipääsu orjapoiss Jacob, kelle nimi on Aafrika päritolu esmaasunike tunnustamise püüdena hiljuti läbipääsule lisatud. Bellecombi vaateplatvormi juurest saavad alguse mitmed üsna nõudlikud matkarajad. Mitmepäevase ronimise tulisel tuhal jätsime profimate matkasellide jaoks. Asjatundmatu jaoks võib matkamine üle lageda pruuni välja, mis on sirgiti-sorgiti täis juba jahtunud tumedamaid ja veel oranžikalt helendavad laavajõgesid, kurjakuulutavaid lõhesid ja lõõre, olla eluohtlik. Selline ongi vulkaani süda. Kuigi oma retkel me mulksuvaid ja sammastena taevasse kerkivaid laavajõgesid ei näinud tekitasid meie armsa planeedi vallatu nooruse jäljed harrast aupaklikust. Tiirutasime mõtlikuna noore vulkaani otsast rannikuäärde tagasi, et olla järgmisel hommikul valmis avastama vanema vulkaani Piton de Niege kokkuvarisemisest maha jäänud amfiorge.
Pelgupaik Cilaos
Järgmisel kirkal hommikul sättisime ennast saare kõige päikselisemasse orgu Cilaosesse minema. Umbes 100 km² suurune org asub 1200 meetri kõrgusel üle merepinna. Lisaks Cedricule elab orus umbes 6000 inimest, kes orgu just selle isoleerituse tõttu paradiisiks peavad. Paradiisi jõudmiseks tuleb aga läbida 40 km üsna põrgulikku teed. Veel paarkümmend aastat tagasi ei viinud orgu ühtegi sõiduteed ja orgu jõudmiseks tuli päevi jalgsi läbi karmi maastiku rännata. Tänapäeval on autojuhtide jaoks Cilaosesse viiva tee Ameerika mäed kindlasti ihaldusväärne seiklus. Aga ainult neile, kellele meeldib järskudest kaljunõlvadest üles, seejärel püstloodis alla ja ühe rattaga kaljunukil kõõlumine. Teel on koguni 430 väga järsku ja juuspeent kurvi! Selline isoleeritud paik oli paar sajandit tagasi pelgupaigaks istandustest põgenenud orjadele maroonidele. Nad varjasid end põhjatute kuristike ja järskude mägede taga inimjahti pidavate jõukude eest. Oru nimi on pärit malagassi keelest Tsilaosa ning tähendab „meie siit ei lahku“. Org on peaaegu täielikult ümbritsetud kõrgete roheliste seintega.
Cilaose ümbruses on kümneid erineva pikkuse ja raskusastmetega matkaradasid ja Reunioni võrratu loodusega paremaks tutvumiseks ei ole midagi paremat kui üks jalgsi matk. Cedric väitis oma malbeima naeratusega, et esmalt teeme pisikese proovimatka. Cilaose kiriku juurest algava matkaraja esimestel kilomeetritel hõljusime naeratus suul allamäge läbi vapustava troopilise metsa. Sadade lindude laul kõrvus, ingveri lillede aroom ninas seadsime sammud jõe vulinat pidi. Tee oli kenasti sisse tallatud ja järsumatel nõlvadel abiks kivised trepid. Üsna heatujuliselt matkasime ikka edasi sügavamale oru põhja. Muidugi tekitas pidev allamäge liikumine küsimust, et kui kogu aeg alla liigume tuleb mingil hetkel ka üles minna. Kuniks aga kõik meeldiv ei lasknud keegi muretsemise pilvedel pea kohale koguneda. Oru põhjas karastasime end suplusega karges jõevees pahiseva kose all. Reipalt asusime tagasiteele. Üles. Ja veel üles! Kas ikka tõesti tulime nii mitu kilomeetrit ennist allamäge? Troopilises metsas üles ronimine võttis üsna võhmale. Meie arvates ei olnud see umbes 8 km pikkune üles-alla jalutuskäik mingi „proovimatk“ vaid ikka reibas „päris matk“. Cedric vaid muigas kavalalt. Lõpuks jõudsime kenasti kõik Cilaose külla tagasi ja nautisime parimat kreooli lõunasööki Cedricu sõbra Tomi koduhoovis. Iga lõunasöök algab Reunionil punchiga ja lõpeb iga perekonna salajase retsepti järgi valmistatud koduse rhum arrangé ehk puuviljade ja vürtsidega maitsetatud rummiga. Söögi kõrvale pakutakse alati ohtralt kohalikku veini. Ikkagi Prantsusmaa!
Veini ja rummi vahel uurisime Cedricult ettevaatlikult, mis Reunionil veel meie jaoks varuks on. Cedric kirjeldas oma eelmise nädala matka. Ta osutas kolmele Salaze’le- paarituhande meetri kõrgusele püstloodsele kaljule silmapiiril ja Disney multifilmist tuntud Pluto kujulisele kaljule Taibit. Kui tavaliselt minnakse draakonit taltsutama mägironimise profivarustusega siis Cedric, tõelise kohaliku sitke vaimu ja füüsise kandjana, läbis matka nii nagu tema ellu suhtub. „Kui hakkama ei saa siis pole mul ka siia planeedile asja“ motole truuks jäädes ronis ta kaljude otsa ilma mingi profivarustuseta praktiliselt paljajalu ja T-särgi väel. Ta nentis küll, et ligi 2400 meetri kõrgusel tuulisel kaljuserval ööbimine oli isegi tema karastunud keha jaoks pisut jahe. Tõelise looduslapsena tema aga kohaneb kiiresti. Ta puges kivide vahelisse lõhesse ja kraapis endale ööseks kiviklibu sooja hoidmiseks peale. Olin kindel, selleks et minust saaks matkaja, kes paarituhande meetri kõrgusel kiviklibu vahel ööbimist naudib, on veel pikk arengutee. Õhtul säravat Linnuteed imetledes tunnistasin, et kuigi karastumiseni on pikk tee hakkab Cilaose lihtne elu mulle iga hetkega üha rohkem meeldima!
Metsik Mafate
Pärast Cilaose oru „proovimatka“ oli Cedric enam vähem veendunud, et võime ette võtta ka „päris matka“ kõige isoleeritumasse amfiorgu Mafatesse. Mafate nimi on pärit malagassi keelsest sõnast Mahafaty, mis tõlkes tähendab „surmav“. Nimi viitab raskustele, mis tekivad amfiorgu pääsemisel.
Varavalges siirdusime Rivière des Galets kokkusaamise punkti. Mafate oru sisemusse ei vii ühtegi sõiduteed ja nii asutasime end 4-rattaveoliste džiipide kastidesse. Kord tolmust rada pidi, siis jälle jõesängi pidi vett laias kaares pritsides kihutasime sügavamale cirque südamesse. Pärast 40-minutilist sõitu jätsid džiibid meiega hüvasti ja siit edasi alustasime jalgsimatka. Mafate oru kõrgetel platoodel asuvatesse mägiküladesse ühegi sõidukiga ligi ei pääse. Huvitaval kombel leidub isegi tänapäeval inimesi, kes nagu kunagised maroonid, on asunud elama sellisesse kohta kuhu viib vaid kümnete kilomeetrite pikkune jalgtee. Kõik eluks vajalik tuleb kohale vedada seljas või helikopteriga. Helikopterit saavad endale aga lubad vaid väga rikkad, kes aga ilmselgelt nii kauges külas ei ela.
Meie 17 km matka 2,5 esimest tundi rühkisime ülesmäge. Päike lõõskas pea kohal. Tume vulkaaniline pinnas viskas pahvakutena kuumust ka jalge alt juurde. Keskpäevaks tõusis temperatuur mäel 50 plusskraadi lähedale. Kõrgel mäe otsas, kus varjulist kohta praktiliselt ei leidunud, kadus varutud joogivesi pudelitest nagu kuumal kerisel. See oli kahtlemata kõige tulisem matk, mille ma eales ette olen võtnud. Proovisin end innustada Cedricu sõnadega „Kui ma edasi kõndida ei suuda siis pole mul ka sellele planeedile asja“. „Üles jõudes ootab meid külm õlu“ proovis ka Cedric meid ergutada. Olin Cedricule ergutamise katse eest tänulik aga paiga iseloomu iga keha rakuga tunnetades kahtlustasin, et külm õlu meid ilmselgelt oodata ei saa. Vaatasime igatsevalt mäetipus seisvate üksikute värviliste majakeste ja varjuliste puude poole ning rühkisime vaevaliselt edasi. Sauna tingimustes 156 korrust üles matkamise kogemus sundis endaga tõsisemaid vestlusi pidama. Vaatama palavusele panid imelised vaated Mafate rohelistele kaljudele ja orgudele kõike muud unustama. Puhas maagia!
Lõpuks jõudsime imepisikesse Cayenni asulasse, kus Cedric tõigi kuskilt nurga tagant külmad õlled! Küsimusele, kas ta oli õlled lasknud helikopteriga kohale tuua, naeratas Cedric vaid mõistatuslikult. See oli kahtlemata minu elu kõige kosutavam ja maitsvam õlu. Sõime oma lõunaks kaasavõetud võileivad ja asutasime tagasiteele. Tagasi matk oli minu jaoks tunduvalt kergem, sest nüüd saime astuda allamäge ja lisaks saime kuuma käest leevendust kümneid kordi karastavat jõge ületades. Kümblus kaljude vahelises looduslikus basseinis turgutas kõige roidunumagi matkaselli elule tagasi. Läbi hingematvalt kaunite kanjonite kõndides mässis Mafate maagia meid üha tugevamalt oma lummusesse ja päeva lõpuks olin Mafate „päris matka“ kogemusele tänulik. „Mul vist ikka on sellele planeedile asja!“
