Rapa Nui

Kertu Bramanis / Prantsuse Polüneesia, Tšiili,
07. oktoober 2021

Katkend raaamatust "Kerge-raske-kivi"

Autorid Kertu ja Riho-Bruno Bramanis, kirjastus Pilgrim 2021

Rapa Nui

Kuigi Prantsuse Polüneesia oli meid oma lummusesse mähkinud, tuli hakata ennast tasapisi harjutama mõttega naasmisest maale. Õnneks oli meil väike puhver enne reaalsusesse maandumist – Polüneesia kolmnurga idapoolseim nurk Lihavõttesaar. Tahiti ja selle vahele jääb 4200 km ookeani, mille ületamiseks kulus umbes kuus lennutundi. Teiste siinsete arhipelaagidega võrreldes ulub Lihavõttesaar nagu üksik hunt keset laia sinist ookeani. Lähim naaber Pitcairn on umbes 2000 km kaugusel. Sellise üksiku Muhumaa suuruse vulkaanikivistise otsa sattus esimese eurooplasena Hollandi maadeavastaja Jacob Roggeveen lihavõttepühade ajal 1722. aastal ja ta nimetaski selle Lihavõttesaareks. Kohalikus keeles on see Rapa Nui, mis tähendab suurt saart.

Lennujaamas tervitas meid võluv Sabrina, kes riputas meile kaela lillepärja nagu ikka Polüneesias tavaks. Ta naeratas naeratust, mis ei veninud mitte ainult kõrvast kõrvani, vaid paistis ületavat lausa tema näojooni. Naise võimas juuksepahmakas jättis mulje, et kui ta sellel rangelt silma peal ei hoia, võtab see midagi sõnulseletamatut ette. Sabrina oli suurepärane segu energiast ja enesekindlusest. Juba esimesest hetkest oli näha, et meie teejuhiks on keegi, kes on harjunud korraldama saarel asju enda käe järgi, justkui see oleks tema isiklik valdus. Ta tundus ühekorraga viibivat väikese saare igas nurgas, jagades kõikidele juhatust kõikvõimalike asjade korraldamiseks. Tõdesime peagi, et ta ei kiidelnud asjatult, justkui ta tunneks saarel kõiki ja kõik tunneks teda. Ükskõik kuhu me ka ei läinud, avanesid uksed lahke naeratuse saatel. Sabrinast õhkus iidse Polüneesia vereliini tugevust ja tema võimsa managa kokku puutudes oli selge, et kui maailmas oleks veel mõni temasugune, oleks globaalsete probleemide lahendamine käkitegu. Inimkond oleks siis ammu leidnud lahenduse kliimasoojenemisele, näljahädale, usutavasti ei oleks enam Põhja- ja Lõuna-Koread, vaid lihtsalt Korea ning teele oleks lähetatud mehitatud Marsi ekspeditsioon. Kurvaks teeb lihtsalt see, et Sabrinat on üks. Aga meil on olnud õnne temaga mõnedki korrad hiljem ka kohtuda ja me peame teda lähedaseks sõbraks.

Ilma aega raiskamata tõmbas Sabrina meid Rapa Nui ajaloo ja geoloogia keerdkäikude rägastikku. Põnevaid lugusid ja infot voolas nagu külluse sarvest. Oli selge, et terve saareke on arheoloogide, ajaloolaste, antropoloogide, keeleteadlaste, bioloogide, kunsti- ja geoloogiahuviliste jaoks tõeline Xanadu. Kogu seda põnevust võimendas metsik ja karmiilmeline ilu, mis oli segu moaidest (suurtest peadest), vulkaanidest, koobastest, järskudest kaljudest ja kivistest lahesoppidest. Niisiis olid järgmised päevad segamini täis turnimist-ronimist-kõmpimist-ohhetamist-ahhetamist. Rapa Nuil oli lihtsalt nii palju uudistada, et järg läks sassi.

Rapa Nui on troopilise kliima jaoks liiga kaugel lõunas, siin puuduvad täiuslikud rannad, kaitsvad korallrifid ja lopsakad metsasalud. Aastaringselt piitsutavad saare paljast nägu paduvihmad ja tuul. Kunagiste elanike ja ilmselt ka rottide põhjustatud ökoloogiline katastroof on jätnud saare lagedaks nagu munga pealae. Saime kohe tunda, et siin võitlevad neli aastaaega armutult ülemvõimu pärast. Võitluse tallermaal tuli iga natukese aja tagant ümber häälestuda – tunni aja jooksul tuli valmis olla lõõskavaks päikeseks, viluks tuuleks ja vihmasajuks.

Sõitsime ühe tuulise lahe äärde. Lagedal väljal kõrgusid Ahu Vinapu kiviplatvormid meie ees nii, nagu nad siin olid olnud alates 18. sajandist: mitmed kujud lamasid vaikides maas. Samas kujude vaikimine kõneles häälekalt nende loojatest ja nende saavutustest. Just seetõttu mõjus Ahu Vinapu karm üksildus justkui ajakapslis jalutamine.

„Mõned moaid on mattunud pinnasesse, ainult peanupud turritavad välja. Miks te neid välja ei kaeva ja püsti ei pane?“

„Me ei soovi ega plaani neid kõiki välja kaevata. Pigem laseme mõnedel asjadel jääda nii, nagu nad on,“ vastas Sabrina mõtlikult. „Kui me seda teeksime, jääksid nad vihma, tuule ja päikese meelevalda. Nii oleks kõikidest moaidest peagi vaid kivipuru alles.“

„Mis saare iidsetel elanikel küll arus võis olla, kui nad selliseid liialdatud mõõtmetes päid kivist välja tahusid?“

„Nende kujudega austati ja jumalikustati esivanemaid, päriselt elanud inimesi. Tihti kujutati just pealikke või kedagi väga olulist. Vaadake, nad on tegelikult kõik oma näoga...“

Ahu Vinapul olid aga moaide kunagised austajad oma jumalad altarilt maoli maha tõuganud. Moaide peakatted pukaod oli laiali pillutatud. Püsti oli vaid üks kiviplatvorm, mis oli laotud täpselt tähtede reastumise järgi talvisel pööripäeval. Aluskivid olid kui laseriga lõigatud ja asetatud üksteise otsa ilma mingi krohvita. Kivide vahele poleks isegi paberileht mahtunud. Üheski teises Polüneesia nurgas ei kohta selliselt millimeetrise täpsusega asetatud kivilahmakaid.

„Kuidas siis äkki midagi sellist juhtuda sai?“

„Ei saa välistada, et meie esiisadel oli kokkupuuteid iidsete inkade Saysachuamáni kindluse või Machu Picchu loojatega...“ alustas Sabrina.

„Oi, see on kogu reisi jooksul kuuldud teabe vaieldamatu võitja,“ ärkas äkki ufoloog Elmar. „Kas te ei arva, et Rapa Nui puhul on ka tegemist maaväliste astronautide maandumiskohaga?“

Maailma galantseim härrasmees Elmar on väga palju lugenud ning teda kütkestavad vähe tuntud faktid ja teooriad. Ta teab kõigest pisut kõike, aga seda alati oma vaatevinklist, lisaks sähvib tema kujutlusvõime saabelteravalt. Täiesti tavaline bussisõit koos temaga võtab vahel suuna Orionile. „Nasca jooned, Sacsayhuamáni kindlus, Teotihuacán, Göbekli Tepe ja Giza püramiidid on ka muuseas püstitatud maaväliste jõudude tarbeks. Selliseid kohti on planeedil Maa loomulikult rohkem,“ avardas ta meie universumit.

„No pigem saab sarnasusi kivitahumise kunstis selgitada minu esiisade suurepäraste meresõiduoskustega Maal. Polüneeslaste kontakte Lõuna-Amee- rikaga proovis tõestada Thor Heyerdahl. Ning sarnasusi on leitud ka Sillustani chulpa’dega,“ proovis Sabrina elevusse sattunud Elmarile pisut maapealsemaid teooriad tutvustada.

Arvatakse, et Rapa Nui on üks hiliseima asustusega paiku kogu maailmas. Arheoloogide arvates saabusid esimesed polüneeslased siia a. D. 700–800 ilmselt Markiisaartelt, mis jääb siit umbes 3700 km kaugusele loodesse. Keeleteadlased arvavad aga, et esimesed asunikud jõudsid saarele juba a. D. 400. Esimesele sisserändele järgnes teine ja tekkisid kokkupuuted Lõuna-Ameerikaga, mis asub 3500 km idas. Ilmselt käisid Polüneesia meresõitjad Lõuna-Ameerikas ja jäid tagasi tulles siia pidama. Selliste rännete tunnistajaks on niisugused taimed nagu tarokartul, papaia ja pudelkõrvits. Inimeste arv kasvas jõudsalt ja arenes välja oma- näoline keerukas tsivilisatsioon, mille kultuuri ehedaimaks näiteks ongi loomulikult moaid.

Elmar kuulas küll Sabrina teooria viisakalt ära, kuid see ei tähendanud, et ta sellega päri oli. Igal juhul on vastuoluliste teooriate võlu ületamatu nagu ka eri asendis, suuruses, kujus ja kulumisstaadiumis moaide uurimine. Nagu detektiivi töö! Ahu Vinapu üks põnevaim objekt oli üsna kulunud ilmega püstine sammas. Selgus, et see punasest vulkaanilisest kivist mehelikku elundit meenutav nui on tegelikult väga haruldane naismoai. Rapa Nuil on ligi 900 moaid, mille hulgas on avastatud veel vaid üks naine. Naise nägemiseks tuli oma fantaasia hulljulge andumusega tööle panna, aga meie vahvatel matkajatel oli muidugi selleks valmisolek alati olemas.

Hiljem sõitsime saarel mitmete maailmakuulsate kiviplatvormide juurde. Nendel olid moaid püsti tõstetud ja proovitud taastada nende kultuse ajastu endisaegset hiilgust. Ahu Tongarikil seisis 15 mitmekümnetonnist moaid väärikalt rannikuribal reas, nii nagu peab, seljaga ookeani poole, valvates oma saart. Ahu Akivil oli neid seitse, Ahu Tahail viis, endise kuningakoja juures Anakena rannal ka seitse, ent ükski ei mõjunud mulle millegipärast nii nagu räsitud Ahu Vinapu.

Kõndivad moaid

Rannikut pidi edasi sõites tegime peatuse Ahu Te Pito Kura juures, kus lebas maas üksainuke moai. Legendi kohaselt oli selle sinna püstitanud lesknaine oma mehe mälestuseks. Paro-nimeline kuju lebas kurvalt nägu maas, keskelt pikuti pooleks.

„Usutakse, et Paro on kõige kogukam moai, mis saarel on kunagi püsti aetud – see kaalub üle 80 tonni!“ kirjeldas Sabrina oma esivanemate üleinimlikke pingutusi.

„80 tonni?! Kuidas sellist pirakat liigutati kiviaegsete tööriistadega? Isegi tänapäevase võimsa Pekka Niska kraanaga ei ole võimalik tõsta selliseid kümneid tonne kaaluvaid kivilahmakaid õigesse asendisse. Kuidas inimesed, kes ei tundnud metalli, suutsid seda teha sadu aastaid tagasi?” noppis inseneri haridusega Peeter mõttelõnga üles.

„Te peate nõustuma, et moaide pikali lükkamisega võisid inimesed hakkama saada, aga nende püstipaneku ja transportimise jaoks oli ikkagi vaja mingit maavälist jõudu,“ sädeles Elmari silmis endiselt ufoloogi ulakas helgike.

Seda 10 meetri pikkust kivilahmakat nähes tahtis mingi imetilluke osa minust Elmariga nõus olla.

„Seda mõistatust ei olegi päriselt lahendatud, kuidas nad üle mägede ja orgude saare eri nurkadesse jõudsid. Aga meie lugulaulud kõnelevad püsti kõndivatest moaidest,“ selgitas Sabrina.

Enamik saare moaidest alustas oma retke Rano Ranaku kivimurrust. Ligi 500 neist ei ole aga kunagi sealt ära kõndinud, vaid on seal väljatahumise staadiumis, mõni püsti, mõni pikali. Paljud kujud on kannatada saanud, erosioon ja inimtegevus on neid halastamatult närinud. Mõne moai külgedel on näha peente sõrmede ja pikkade küüntega käed. Mõnel on tugevad õlad ja tätoveeringud, teisel näha isegi naba ja niudevöö. Kõikidel kujudel on aga loomulikult hiiglaslik pea. Kõrvad on enamasti üleloomulikult välja venitatud nagu ninadki, huuled on kergelt torus. Ei saa öelda, et nad meenutaksid mingilgi moel polüneeslasi. Mõned tunduvad ka olevat transportimise käigus maha jäetud ja kindlasti leidub neid veel sajandite jooksul tekkinud pinnasekihi all. Mõni moai on vaid osaliselt tahutud ja emakalju küljes kinni, nii ka kõige suurem siiani avastatud kivikuju, mille kaal on arvestuslikult ligi 250 tonni.

„Miks need moaid sedasi maha jäeti?“ küsisime kahetsustundega.

„Ilmselt läks midagi viltu, näiteks kael katki või pragu tuli sisse,“ arutles Sabrina.

Keegi täpselt ei tea, aga arvatakse, et kujude liigutamiseks kasutati mitut viisi sõltuvalt sellest, kuhu neid oli vaja transportida. Esiteks lasti kujul mööda renni mäenõlvalt alla libiseda, siis tõsteti püsti ja lasti köite sikutamise abil kõn- dida nurgeti küljelt küljele oma ettenähtud asukohta. Samas selliselt on muidugi moaid mäest üles keeruline liigutada – selle jaoks asetati ilmselt palgid maha ja libistati nende nagu rullikute peal kujud paika. Selleks kulus aga meeletult puitu.

„Muuseas, need kivimurdu ja tee peale jäetud moaid ei ärganud kunagi ellu,“ märkis Sabrina.

„Kuidas palun? Moaid ärkasid ellu? Ikkagi tulnukad!“ oli Elmar jälle oma elemendis.

„Moaid saavad oma mana alles siis, kui silmad peas,“ selgitas Sabrina.

„Kus need silmad on?“ Tõesti, kui nüüd hästi järele mõelda, siis me moaide silmi ei näinud, ainult nende kummituslikke tühje silmaauke.

Kõik silmad on saladuslikult kadunud! Leitud on ainult üks valge mere- karbist ja värvilisest obsidiaanist silm. Silmad asetati kujule kõige viimasena, siis kui nad seisid juba oma kohal. Kõik moaid olid pisut tahapoole kallutatud. Võiks ju arvata, et nad vaatasid taevasse, aga teate, tegelikult olid nad kaldu liht- salt selleks, et silmad peast välja ei kukuks.

Kahjuks pole teada, kas moaidel olid silmad peas, kui Jacob Roggeveen esimese eurooplasena saarele jõudis. Siis seisid moaid (või vähemalt mõni neist) veel püsti. Roggeveeni märkmetest võib lugeda, et 1722. aastal elas siin umbes 3000 inimest. Paarkümmend aastat hiljem väisasid saart Conzales, Cook ja La Pèrouse, kaasas Euroopa päritolu Pandora laegas leetrite, tuberkuloosi, süüfilise, tulirelvade ja alkoholiga. Moai kujusid siis enam ei austatud, kohalikud süüdistasid esivanemaid ja kujusid saare vaesumises ning need lükati pikali. Järgnes õudusunenägu, kus kodusõjad ressursside pärast (see, kas need sõjad tegelikult toimusid, on siiski praegu vaidlustatud), haigused ja Peruu orjapidajate röövret- ked (mille üle keegi ei vaidle) hävitasid elanike arvu nii, et 1877. aastaks oli alles vaid 111 inimest. 1888. aastal annekteeris saare Tšiili. Kuni 1953. aastani oli see aga renditud Williamson-Ballfouri firmale lambakarjamaaks. Nüüd on Rapa Nui elanike arv tasapisi tõusnud, seal elab umbes 5500 inimest. Paljud on tulnud siia tööle Tšiilist. Rapa Nuil räägitakse hispaania keelt, kohalikud omavahel ka rapanui keeles.

„Meie jaoks on põlvnemine väga tähtis. Muuseas, minu vanavanaema oli üks nendest 111-st! Saarel antakse vereliini edasi ainult ema kaudu. Mu perekonnanimi Tuki viitab sugulusele iidse kuningasooga,“ rääkis Sabrina.

Nüüd sai selgeks, miks tema naer kajas alati üle saare nagu kõuekõmin ja kõik uksed avanesid iseenesest. Rapa Nui ongi tema saar.