Kohalviibinu
Peatükk ilmus raamatus „Armulugu Antarktikaga. 9 ekspeditsiooni Lõunamandrile”, TEA Kirjastus, 2014, lk. 209-215
Hommikul teatatakse raadio teel, et turistid saabuvad ennelõunal Larsemanni oaasi. Kõik meie kaheliikmelise Austraalia Law teadusjaama tänased, 1998. aasta 9. jaanuari ettevõtmised peavad lükkuma homsesse. Peseme-kammime end igapäevasest suurema hoolega, tõmbame selga viisakamad riided ning koristame messi- ja eluruume. Oleme elevil nagu ikka külaliste ootel.
Turistid saabuvad laevalt Law baasi. Foto: ENN KAUP
Varsti läheb kiireks, sest kaks kopterit toimetavad 5 miili kaugusel triivivalt jäälõhkujalt Kapitan Hlebnikov kordamööda kohale turiste. Juhatan nad baasi hoonetesse, räägin meie siinsest teadustööst ja selle tähtsusest. Tutvustan suurema huvi ilmutajatele oma väikest veekeemialaborit ja viin neid lähedal asuva järvekese kaldale, kus jutustan sinna imbuva põhjavee uurimisest.
Siis saadan nad 300 m eemale, Nella järve kaldale kõrge künka otsa. Kolleeg Jim maalib seal kujutluspilte jääajast, mil mannerjäält lähtunud liustik täitis järve 2 kilomeetri pikkust orgu. Jim teab, kuidas sealsamas haigutava väikese kuristikuga põnevust õhutada: „Kolm sammu sinnapoole, ja te surete!”
Antarktis vene ja hiina moodi
Osa turiste asub seejärel 2 kilomeetri pikkusele matkale mereäärsesse Hiina jaama Zhong Shan. Neid juhib Greg Mortimer, Everesti tippu tõusnud Uus-Meremaa alpinist, kes nüüd korraldab Austraaliast turismireise Antarktisele. Käänuline ja üles-alla looklev rada viib neid läbi viiendat aastat tühjana seisva Vene jaama Progress-2. Selle ruumides ja ümbruses valitsev rämps, mustus ja viletsus pakub šokiturismi võlusid. Nähtav on see osa minu eelmisest elust-tööst Nõukogude Antarktika-ekspeditsioonides, mida sooviks pigem unustada.
Dålki liustik voolab mere poole. Foto: ENN KAUP
Kuid ülalt künkalt avanevad hingematvad vaated mannerjää barjäärile ja kilomeetri mõõtu jäämägedele. Kusagil kaugel häälitseb seltsilist otsiv üksik keiserpingviin ning Dålki liustik trügib suursuguse mürinaga merre uusi jäämägesid.
Zhong Shanis on turistidel huvitav tutvuda hiina olustikuga, vaadata ringi messis, kus pingpongilaualt pakutakse hiina õlut ja Coca-Colat. Hiinlased on väga sõbralikud, kuid ainult mõnel jätkub inglise keelt pikemaks jutuks. Turistidel on näod valgeks kreemitatud. Ringkäigul mööda laboratooriume paeluvad tähelepanu ultraviolettkiirguse ja stratosfäärse osooni mõõtmise seadmed. Osoonikihis Antarktise kohal on suurimad augud oktoobris, ent jaanuariks kaovad need jälle. Kuid polaarpäeva päike on ikkagi ere ning nahavähi sagedus Austraalias, kust pärineb enamik selle laeva 100 turistist, on tõusnud. Jaama üldine heakord pole küll ideaalne, kuid siiski parem kui Progressis. Veevarustus lähtub lähedal asuvast järvest ja reoveed jõuavad merre pärast esmase puhastusseadme läbimist.
Vene jaam Progress-2. Foto: ENN KAUP
Tagasiteel Law’ baasi paneb 60 meetrit tõusu üle Heartbreak Hilli (Südamemurdmise mäe) turistidel südamed taas kord pekslema. Kel veel jaksu, tõuseb mõnele kõrgele künkale, kuulab kaljulõhedes pesitsevate lumetormilindude häälitsemist või kõnnib venelaste buldooseriga lükatud teed pidi pooleteise kilomeetri kaugusel oleva mannerjää servani.
Pooluseni on siit 2300 km jääd, mille paksus on kuni 4,5 km. Ja kui igale maakera inimhingele anda iga päev kümnemeetrise kandiga jääkuup, kuluks oma 10 aastat, enne kui Antarktise jää otsa saaks.
Turistidest on suur osa pensioniealised. Osa neist on jäänudki Law baasi lähikonda ja kogunevad nüüd kopterit oodates. Lõbustame neid, kuidas oskame.
Hiina jaam Zhong Shan. Foto: ENN KAUP
Kaks vanaprouat, ligi 75 aastat vanad õeksed, on oma neljandal (!) Antarktika turismireisil ning soovivad pilku heita mu mitteköetavale magamisonnile, mida me kuju järgi meloniks kutsume. Kuigi kinnitan, et päike kergitab ruumi temperatuuri õhtuks +15 kraadi peale ning magamiskott ajab vahel higistamagi, näen siiski neid valdavat kahjutunnet minu „raskete” elutingimuste pärast. Polaaruurijale Bill Storerile, kes on 1951. aastal talvitunud Macquarie saarel ja 1954 siit 500 km kaugusel läänes Mawsoni jaamas, avaldab muljet Jimi ettepanek satelliittelefoni kaudu oma naisele kõlistada. Tema ajal tarvitati morset. Mawsoni jaam asub MacRobertsoni maal, mille avastas ja mida kirjeldas Briti-Austraalia-Uus-Meremaa ekspeditsioon aastatel 1929–1931. Nüüd on meie külaliseks ka tolle ekspeditsiooni sponsori, Austraalia töösturi sir MacPherson Robertsoni tütrepoeg. Veel on külaliste hulgas dr David Lewis, maailmas tuntud seikleja, purjetaja, arst ja Polüneesia õpetlane, kes muuhulgas talvitus aastatel 1977–1978 väikesel jahtlaeval siinsamas lähedal Raueri saarestikus. Seltskond oli neli meest ja kaks naist ning kuuldavasti põhjustas soolise koosseisu tasakaalustamatus probleeme. Ent jälle näeme, kuidas Lõunamanner siin kord viibinuid tagasi tõmbab. Mess täitub turistidest, pakume õlut, kohvi ja teed, imetlust äratab Jimi sel hommikul küpsetatud leib. Elevust on meilgi, kui üks nooruslik daam end kelmikalt Jimi põlvele istuma sätib. Ja teisel proual on minu nime teada saades meeldiv meenutada, et noorpõlves, veidi pärast sõda, olnud tal Sydneys Enn Truupõllu nimeline eestlasest kavaler.
Seeniorturistid Law baasi messiruumis. Foto: ENN KAUP
Turistide saatjatena saabusid Austraaliast kaks Antarktika uuringute korüfeed: geoloog Patrick Quilty ning füüsik Phillip Law (1912–2010). Mõlemad on osalenud rohkem kui paarikümnes Antarktika-ekspeditsioonis. Kui Pat on andnud suure panuse mandri geoloogia uurimisse, siis Phil oli mees, kes sõja järel algatas regulaarsed Austraalia Antarktika-ekspeditsioonid ning kelle juhtimisel rajati praegugi tegutsevad teadusjaamad Mawson, Davis ja Casey. Mõistagi on tema auks nimetatud 1986. aastal avatud Law’ baas, mida ta nüüd esmakordselt oma silmaga näeb. Oma 85 eluaasta kohta on ta kadestamisväärses vormis ning kõnnib kindlalt üle Heartbreak Hilli Zhong Shani jaama. Phil ja Pat on selle laevareisi lektorid, kes selgitavad turistidele oma kogemustest, mis on Antarktika ja miks on teadusuuringud siin prioriteetsed. Jimile ja mulle on auks nendega fotodel jäädvustuda (Phili soovi kohaselt puhkavad tema ja abikaasa Nellie tuhastatud põrmud alates aastast 2011 väikesel kalmistul Mawsoni jaamaserval).
Kella viie paiku hakkavad kopterid turiste laevale tagasi toimetama ja viimase peale ronime ka meie Jimiga, oleme kutsutud grilliõhtule. Järgnev kümme minutit on küllastatud teravate elamustega, sest uusmeremaalasest piloot lendab hullumeelselt – kihutab läbi kahe jäämäe kitsast vahest, kuhu kinnijäämine näib kindel olevat, hoiab kurssi vastu jäämäge, et siis „viimasel” hetkel järsult kõrgust võttes üle vupsata, peaaegu riivab veepinda jne. Daamid kiljuvad, viraažis haaran kõrvalistuja põlvest – paraku selgub, et meesterahva omast. Vähehaaval koidab, et saame osa turistidele määratud lõbustusest. Kopteri laskudes laeva ahtritekile on valdav siiski kergendustunne.
Turistide juhendajad, vasakult: Patrick Quilty, Phillip Law, James Burgess, Enn Kaup. Foto: ENN KAUP
Lääs Vene laeval
Vene jäälõhkuja Kapitan Hlebnikov veab kuuendat suve Antarktikas turiste, Arktikas töötatakse sealsel suvel. Kajutiklassist olenevalt maksab käesolev kolmenädalane reis 10 000–18 000 USA dollarit. Laeva pikaks ajaks rentinud turismikompanii on teinud ümberehitusi ja nii naudivad turistid mugavaid kajuteid ning luksuslikku söögisaali. Kapten Jevgeni Golikov on rahul talle ja laevaperele usaldatud hea tööotsaga, kuigi see reis mõlemasse polaarpiirkonda kestab kokku 9 kuud ja kodusadamasse Vladivostokis jääb veel 3 kuud.
Tuulevarjuliseks keeratud päikesepaistelisel vööritekil võtab hoogu barbecue. Alustatakse hõõgveini, suupistete ja salatitega, sealsamas grillivad Austriast pärit kokad mitut sorti liha ja vorste. Hiljem on hea minek saksa vaadiõllel. Kolm nädalat kestev teekond algas Edela-Austraaliast Perthist. Külastati mandrilähedast Proclamationi saart, keiserpingviinide kolooniat Edward VIII lahes, Mawsoni jaama, Murray ja Scullini suurejoonelisi monoliitkaljusid, Darnley neeme keiserpingviinide kolooniat. Davise jaamast toimub ka jalgsimatk ookeaniveest kaheksa korda soolasema veega, talvelgi jäävabadele järvedele Vestfoldi oaasis. Pärast Prantsuse jaama Dumont d’Urville’i külastamist jääb viis päeva meresõitu Hobartini Tasmaanias.
Polaarturismilaevaks kohandatud jäälõhkuja Kapitan Hlebnikov
Jääväljade võlujõud
Suurem osa turiste saabub Antarktikasse laevadega, kus neid põhjalikult „töödeldakse”. Turistid saavad üksikasjalikult teada, kuidas kaldal käituda. Põhimõtted on karmilt lihtsad: mitte midagi endast maha jätta, mitte midagi siit kaasa võtta, mitte mingil moel rikkuda ega häirida sageli eksistentsi piiril elavaid taimi ja loomi. Pingviinide ja hüljestega tuleb pidada distantsi 5–50 m, olenevalt nende liigist ja elutsükli faasist; iseasi, et reeglist mitteteadlikud pingviinid võivad uudishimust lähemale tulla. Loomade pildistamiseks soovitatakse teleobjektiive. Tõepoolest ei leidnud me Jimiga hiljem Law’ baasi ümbrusest muid märke turistidest kui jäljed pehmel järvekaldal. Meie tualettigi kasutati kaunis vähe, sest seda soovitatakse põhjalikult teha enne laevalt lahkumist. Antarktise oaasides pole alates aastast 1998 teadlastelgi lubatud maha urineerida, tuleb kaasas kanda pudelit ja igaks juhuks ka kilekotikest.
Turistide grilliõhtu jäälõhkujal. Foto: ENN KAUP
Peale mainitud nn ökoturistide saabub Antarktikasse üha enam seiklejaid. Adventure Network International on Punta Arenases baseeruv kompanii, mis lennukitega toimetab kõiki maksujõulisi soovijaid peaaegu kõikjale Antarktises. Leidub neid, kes seejärel asuvad kelku tirides teele poolusele või püüavad läbida Antarktist ühest servast teise ilma kõrvalise abita üha raskemal moel. Rohkesti on alpiniste, sest vallutamata tippe on siin oi kui palju! Viimased kümmekond aastat joostakse Ellsworthi mäestiku jalamil, 80. laiuskraadil ja 700 m ü.m.p Antarktise jäämaratoni, tegevuste hulgas on veel langevarjuhüpped, sukeldumine merejää alla, räätsamatkad ja muu selline. Need arengud baseeruvad enam maismaale ja võivad vajada alalisi rajatisi, sisaldades seega enam keskkonnamõju riski.
On tõepoolest raske põhjendada, miks peaks see kõnnumaa kuuluma ainult teadlastele ja nende abistajatele, kui Antarktika uurimine toimub maksumaksjate kulul. Neil on õigus teada, miks on piirkond kuulutatud Maa suurimaks looduskaitsealaks, pühendatud rahule ja teadusele. Antarktika turismi pioneer Lars-Erik Lindblad, kes aastal 1966 juhtis esimest turismireisi siia, kinnitas, et ei saa kaitsta seda, mida ei tunne. Samas on siin paiku, eriti Antarktika poolsaare kandis, kus turiste käib väga suurel hulgal. Siinsed 10–14 päeva kestvad reisid algavad Punta Arenasest või Ushuaiast ning hinnad algavad ca 4000 eurost. Kohati kipuvad turistid siin isegi segama teadusjaamade tööd. Kui viimastel on ometi võimalus visiitidest keelduda, siis seda ei saa teha samblapadjandid, hülged ja pingviinid, kelle kodudesse turistid järjekindlalt tungivad. Kuigi kohati on tõepoolest ilmne oht, et siinne loodus „surnuks armastatakse”, on tõsi ka see, et teaduslik teave turismi mõjust Antarktika loodusele alles koguneb. Seda koguvad teadlased sõidavad vahel kaasa turismilaevadel. Juhtub ka, et turismilaevad viivad/toovad teadlasi jaamadesse. Vastutustundlikku turismi edendab siin IAATO (Antarktika Turismioperaatorite Rahvusvaheline Assotsiatsioon), mis tegutseb käsikäes Antarktika lepingu süsteemiga ja osaleb lepingu iga-aastastel konsultatiivnõupidamistel. Ent leidub ka riskantsemaid operaatoreid, kes pole IAATO liikmed (<link http: iaato.org et visitors-slide-show>iaato.org/et/visitors-slide-show).
Dingle' järve vees Vestfoldi oaasis on soola 8 korda enam kui ookeanivees. Foto: ENN KAUP
Aastakümnetega on Lõunamandrit külastanud turistide arv jõudsalt kasvanud ning suvesesoonil (november–märts) 2013/2014 ulatus see üle 27 000, millele lisandus veel 9000, kes nägid Antarktist ülelennult või seal maabumata turismilaevalt. Suurim hulk turiste on USAst, kuid viimaseid aastaid iseloomustab Hiinast pärit turistide kiire lisandumine mitte üksnes Euroopas, vaid ka Antarktikas.
Law baas jaanuaris. Foto: ENN KAUP
Lumetormilinnud Larsemanni oaasis. Foto: ENN KAUP
Antarktikas suvel 2013/2014 maabunud turistid. IAATO.
