Öö Sulawesi vanaema juures

Kertu Bramanis /

Katkend raamatust "Kerge-raske-kivi"

Autorid Kertu ja Riho-Bruno Bramanis, kirjastus Pilgrim 2021

Matused

Logistasime mööda kitsaid auklikke teid tunnikese või paar üles mäkke Palawa külla. Küla peatänaval seisid reas torajade traditsioonilised majad tongkonanid ja teisel pool näoga majade poole nende vähendatud koopiad – riisiaidad. Majade ja aitade vahele olid tõmmatud pidulikud punased kangad ja lindid.

Yusuf säras rõõmust: „Ooo, milline õnn. Külas on matused!“

Minu samm aeglustus ja ma küsisin kohmetunult: „Kas kontvõõrastel on sobilik leinajaid nii kurval ajal tülitada?“

Yusuf viipas energiliselt meid edasi: „Oi! Missis Boss küll ei pea selle pärast muretsema. Te olete aukülalised. Lähme nüüd haige juurde.“

„Yusuf, oled sa kindel? Miks me peaksime haiget külastama?“ küsisin ebalevalt, peast läbi jooksmas nimekiri kõikidest troopilises kliimas levivatest viirustest.

Yusuf tõmbas mind julgustavalt käisest: „Külalised ei pea kartma. Tegelikult pole haige, ta juba ammu surnud!“

Ta juhatas meid otseteed ühe tongkonani juurde. Rahvas sumises selle all lustlikult nagu mesilaspere. Lapsed jooksid ja kilkasid, naised jõid mõnu- sasti kudrutades kohvi. Yusuf utsitas meid mööda kitsast õõtsuvat redelit majja ronima. Tongkonani ukseavast sisse saamiseks tuli üheaegselt kõvasti kummarduda ja samas põlved lõua alla tõmmata. Lävepakk oli kõrge, samas ukseava hästi madal. Pressisime ennast avast läbi ja koperdasime mänguasjade ning madratsite otsa. Tongkonanis oli kolm n-ö tuba. Perenaine viipas meid üle mängivate laste lõunapoolsemasse ruumi.Ta toetas ennast mõnusasti nööriga kokkuseotud vatitekihunnikust kookonile, patsutas sellele pehmelt ja ütles: „Mamma, vaata, sulle tulid külalised. Nad teevad nüüd pilti.“ Seejärel sirutas perenaine meie poole tikitud kotikese. Kogu maailmas üheselt mõistetav žest andis märku, kuidas saab kõige paremini lahkunule viimast austust avaldada. Igaüks pistis kotikesse kokkuvolditult 30 000 ruupia (paari euro) suuruse ohvrianni.

„Mamma, külalised lähevad ära. Kas toon sulle riisi?“ jätkas ta armastaval toonil kookoniga vestlemist.

Pidin tunnistama, et väga raske oli teada, mida peale hakata, kui sulle surnut näidatakse. Kas peaks viisakusest midagi lahkunu kohta küsima? Kuidas? Millal? Või oleks pidanud surnu enda käest midagi küsima? Kõik tundus kohatu. Aga pisut kergendas asja igasugune surmaga seostuva paatoslikkuse ja aukartuse puudumine. Surm ei tundunud siin nagu paks kivimüür, vaid pigem kui läbipaistev õhuline marli.

Ronisime tudisedes trepist alla ja külanaised pakkusid meile plekk-kruusidest hästi magusat kohvi. Yusuf oli vahepeal infot hankinud: „Kadunuke on 87-aastane. Ta jäi haigeks poolteist aastat tagasi.“

Torajad usuvad, et kui keha lõpetab oma maised tegevused, siis on inimene haige. Vahel lihtsalt öeldakse, et „tal pea valutab“. Inimene tunnistatakse surnuks alles matuseriituste ajal. Perekond elab kuni matusteni oma n-ö haigega koos ühes majas. Sel ajal kui haige kannatlikult oma matuseid ootab, pakutakse talle süüa ja juua, temaga vesteldakse. Matuste korraldamine on perekonna jaoks väga kallis ja aeganõudev ning seetõttu peab haige enamasti lausa aasta või paar seda ootama.

Raputasime uskumatult pead: „Yusuf, kuidas see võimalik on, et vanaemake on juba poolteist aastat teki sees olnud ja pole roiskuma hakanud?“

„Kadunuke jäi haigeks poolteist aastat tagasi“

Yusuf lausus pisut häbenedes: „Tänapäeval nad petavad. Haigeid süstitakse haiglast saadud formaliiniga.“

Vanasti kasutati bambusest renne kehavedelike väljajuhtimiseks. Tänapäeval püütakse keha lagunemisel tekkivad vedelikud ja lõhnad vatiteki sisse. Kuna aga lahkunu on formaliini täis süstitud, püsib ta vaatamata Indoneesia palavusele kenasti palsameerituna aastaid.

Mõned pereliikmed olid küll sündsalt tumedasse riietunud, aga matustele omast kurbust polnud kellegi näoilmes märgata. Külaplatsi keskele vuras veoauto veo- auto järel, kaasas kastitäis edevalt riides matusekülalisi, kes valgusid ümbritsevate tongkonanide ja riisiaitade alla. Järgmise veoauto kastis saabus kohale üks suursugune pühvel, tutid sarvede küljes.

Tavapäraselt kestavad matused torajade juures viis kuni seitse päeva. Meie kohale jõudes olid Palawas pidustused juba täies hoos. Külavanem seisis keset platsi bambuslattide külge kinniseotud sea kõrval ja rääkis üle kriiskava seakisa valjuhääldaja torusse midagi, mida võis parima tahtmise juures pidada lühikeseks palveks. Paari minuti pärast seakisa vaibus, veri valgus mulda ja siga lohistati pisut kõrvale. Sealsamas kärsatati leeklambiga seaharjased. Üks kondine mees tükeldas matšeetega looma kiiresti ja vilunult ning ulatas verised sealihatükid asjaomaste inimeste kätte. Veeti kohale järgmine oma saatusega kõvahäälselt mitteleppiv siga, kelle kisa nakatas veel pooltsada saatusekaaslast eemal aedikus. Ninarõngast pidi juhatati kohale vesipühvel. Magusast verelõhnast läbiimbunud õhku hingates meenus kangesti üks põrgustseeniga Hieronymus Boschi maal.

Yusuf näis minu pisut kaameks kiskunud näost suurt naudingut tundvat. Ta viipas meid ühe riisiaida alla istuma ja hakkas üsna ratsionaalselt torajade matu- sekombeid lahkama: „Meie kohuseks on loomade ohverdamine – nii austame esivanemaid ja nemad õnnistavad ja kaitsevad meid. Iga laps peab oma esivanema hinge paradiisi saatmiseks ohverdama matustel vähemalt kaks pühvlit. Kui peres on seitse last, siis matustel ohverdatakse vähemalt neliteist pühvlit, mõned kuked ja lisaks paarsada siga.“

„Kakssada siga ja neliteist pühvlit ühtedel matustel?!“ halasime ja võdistasime verist stseeni silme ette manades õudusest õlgu.

„Ülikute matustel isegi kolmsada või nelisada siga ja paarkümmend pühvlit,“ lisas Yusuf võidukalt.

„Kui lapsed ja teised sugulased oma vanemate jaoks pühvleid ei ohverda, siis arvatakse nad suguvõsast välja. Terve elu pingutad selleks, et saada uhkeid matuseid. Matused võivad küll lõppeda pankrotiga, aga see pole kindlasti nii hirmus kui esivanema rahulolematu hing,“ ohkas Yusuf.

Matusekülalised tõid kaasa priskeid ruigavaid kingitusi, tubakat, riisi, suhkrut või midagi muud väärilist. Matusekorraldaja perekond kirjutas kõik kingitused ja nende väärtuse hoolikalt arvepidamise raamatusse. Kingituste pealt tuli ühtlasi riigimaksu maksta. Ja kui ise teinekord matustele minnakse, tuleb vastata vähemalt samaväärse kingitusega. Matused on suured söömaorgiad. Söömisest järelejäänud ohvriloomade liha jagatakse pereliikmete ja külaliste vahel, kes saavad lahkudes lihatükid kaasa. Loomulikult talletatakse arveraamatusse, kes sai kintsu-, filee- või kaelatüki. Aga need, kes ei ole testamendis soosikute hulgas, saavad lahkumiskingitusena kaasa looma sisikonna.

Kui mu meeleseisund oli pisut rahunenud, suutsin veidi ringi vaadata. Külaväljakust oli saanud uhke tseremooniaplats. Silma hakkas tornina kõrguv rajatis, kuhu hiljem pannakse kirst või kookon. Mitu kuud oli ehitatud bambusest lavatseid, et tuhat või pisut rohkemgi matusekülalist ennast nädalake kestvatel pidustustel mugavalt tunneksid. Naised käisid mööda väljakut ringi ja pakkusid kaugelt tulnud külalistele kohvi ning magusaid koogikesi. Söögi valmimiseni istusid külalised riisiaitade all lavatsitel ja nautisid elu kõige tähtsamaid pidustusi. Üldiselt oli tegemist väga rõõmsa üritusega, kuhu vanem generatsioon tuleb kadunud noorust taga igatsema, jooma ja tantsima. Noored kogunevad karjadena matustele selleks, et teiste omasugustega kohtuda ja seejärel salajaseks randevuuks metsa hiilida.

Noor kokapoiss Erik tunnistas: „Kui poleks matuseid, ei abielluks keegi kunagi.“