Artikkel ilmus ajakirjas "Horisont" 6/2008
Hendrik Relve
Kohalkäija
Okavangot nimetatakse jõeks, mis ei kohtu iial merega. Ta haihtub keset Aafrika sisemaad laiuva Kalahari kõrbe liiva. Kuid enne seda moodustub maailma suurim sisemaine jõedelta, mis on tulvil elu.
Jõehobude lemmikpaika kulgeme Okavango delta jaoks ainuvõimalikul moel, paadiga. Pikk ja kitsas lootsik on välimuselt üllatavalt sarnane Eestist Soomaalt tuttava haabjaga. Ta on õõnestatud ühtsest tüvest. Ka paadiga sõitmise tehnika on sama. Paadimees seisab paadi päras ja tõukab seda edasi mitme meetri pikkust ritva jõe põhja toetades. Tahtmatult kerkib pähe mõte, et kuigi Soomaa ja Okavango asuvad täiesti erisuguses kliimavöötmes, on inimene korrapäraste üleujutuste piirkondades välja mõelnud äärmiselt sarnased liikumisvahendid.
Pikk ja vibalik lootsik libiseb sujuvalt ja peaaegu hääletult. On arusaamatu, mille järgi mustanahaline paadimees läbi lõputuna näivate roo- ja papüürusetihnikute õige tee leiab. Roostike ja saarte rägastik ulatub nii kaugele, kui silm ulatub. Ühele sellistest saartest olime eelmisel päeval püstitanud telgid, et teha sealt avastusretki ümbruskonda. Kuhu suunda see saar praegu võib jääda, pole enam vähimatki aimu.
Jõehobu annab sõnumi
Pärast paaritunnist vahetpidamata sõitu vähendab paat viimaks hoogu. Roostikus avaneb väikese järve suurune vaba veega ala. Veepinnal pole näha kedagi. Paadimees teatab tasasel häälel, et siin asub jõehobude lemmikpaik. Vesi on sügavam kui ümbruskonnas ja jõehobud saavad vajadusel vee all ringi ujuda ning end peita. Paadimees on kindel, et lähema viie minuti jooksul saame mõnda jõehobu näha. Kauem üks loom ühtejärge vee all ei ole. Nii juhtubki. Äkitselt kerkib vett kahele poole pritsides ning häälekalt puristades meist ligi saja meetri kaugusel nähtavale jõehobu uskumatult suur pea. Kohe ilmub ta kõrvale kaaslane. Loomad pööravad oma pisikesed silmad meie poole ja jäävad uudistama. Minu küsimuse peale, kas võiks pildistamiseks lähemale liikuda, raputab paadimees otsustavalt pead. "Kui jõehobu leiab, et on tuldud liiga lähedale, sukeldub ta vee alla, ujub märkamatult paadi juurde ja tõukab selle ümber," seletab ta.
Emas- ja isasloom piidlevad meid vaikides ja just nagu rahumeelselt. Siis ajab isane jõehobu ootamatult laiali oma päratud lõuad. Need on nii suured, et meie paat mahuks sinna vahele risti vabalt ära. Näib, nagu tahaks jõehobu meile korraks demonstreerida oma suuõõnsuse kõiki üksikasju. Sealt paistavad pika sekundi jooksul lai punakas suulagi ja kollased hambad, mille pikkus vähemalt paarkümmend sentimeetrit. "Hambapartii on viletsavõitu," on mu esimene isiklik tähelepanek jõehobu suuõõnsuse kohta. Hambad asetsevad tõesti ebakorrapäraselt, hõredalt ja kuidagi puseriti. "See tuleb muidugi sellest, et jõehobu on taimesööja. Söömiseks pole tal korralikke kihvu tarvis. Suured hambad ammuli suus on isasloomal vaid selleks, et kohutada teist isast," meenutan endamisi raamatust loetud tarkust. Niisiis annab jõehobu suud maigutades selgesti märku, et peab meid rivaalideks. Kui soovime astuda temaga võitlusse, peame kõigepealt avama suu ning näitama oma lõugade mõõtmeid ja hammaste pikkust. Teatud põhjustel loobume sellest.
Jõehobud on osa Okavango rikkast ja keerukast elukooslusest
Okavango jõe deltas retkeldes silmame jõehobude päid eemalt õige sageli. Kuid üliharva saame näha looma üleni. Seda juhtub paaril korral kohe pärast päikesetõusu, kui mõni loom pole jõudnud öistelt kaldakarjamaadelt päevaks veekogusse tukkuma naasta. Need elevandi kaalu ja mõõtu elukad, kel vaid jalad elevandi omadest palju töntsimad, käivad söömas üksnes ööpimeduses. Päevaks peavad nad varjuma vette, sest nende karvadeta nahk ei talu troopikapäikest. See hakkab päikese käes eritama punakat veretaolist nõret ning liiga kauaks veest eemale jäänud jõehobu hukkub.
Ühe ööga vohmib üks jõehobu kõhtu ligi 70 kilo rohtu. Lihtne arvutus näitab, et seega kannavad juba 14 jõehobu iga päev kaldakarjamaadelt vette ligi tonni taimset biomassi. Aga jõehobusid on Okavangol tohutul hulgal. Nii mõjutavad nad igal ööpäeval maismaa ja veekogu vahet liikudes oluliselt siinse ökosüsteemi aineringet.
Jõehobu on üks suuremaid, kuid kaugeltki mitte ainus Okavango rikkaliku loomakoosluse liige. Siinseis veelabürintides seilates ja ka Okavango ümbruses kuival maal retkeldes kohtame järgmistel päevadel suurtest imetajatest elevante, kaelkirjakuid ja mitmeid antiloobiliike ning veelgi ohtramalt kala-, kahepaiksete ja linnuliike. Veest püüame võrkudega näiteks selliseid priskeid kalu nagu tilapia ja vee ääres pildistame värvikirevaid konni nagu võrakonn. Linnuliike loendame Okavango ümbruses veedetud päevade jooksul kokku saja ringis.
Maailma ulatuslikem sisemaine jõedelta
Tajun Okavango delta ääretut avarust tõeliselt alles siis, kui lendame selle kohal lennukiga. Sadade kilomeetrite ulatuses üksnes soised inimtühjad alad, mis pikitud täis suuremaid ja väiksemaid veekogusid. Kokku haarab delta soostik suurvee ajal enda alla ligi poole Eesti suuruse ala. Veehulk kõigub aasta jooksul tugevasti, kuid päris ära ei lõpe vesi siin kunagi. Veeküllus laialdasel alal keset kõrbelist Aafrika sisemaad on elukülluse pant ja meelitab kokku arvutul hulgal loomi.
Teine tähtis põhjus, miks Okavango delta on tänaseni nii elurikas, on asjaolu, et kogu hiigelterritooriumi südaalad on jäänud inimesest rikkumata. Need paigad lihtsalt ei kõlba inimasustuseks. Soode niiskuses sigib ohtralt sääski, kes levitavad tapvat malaariat. Kariloomi ähvardavad soistes labürintides eluohtlikud parasiithaigused, mida kuivas Kalaharis üldiselt ei tunta. Inimene on läbi aegade delta siseosast eemale hoidunud ja seepärast on loodus seal saanud jätkata aastatuhandeid kestnud katkematut arengut. Maailma võimsate jõgede deltadest peetakse Okavangot suurimaks sisemaiseks jõedeltaks. Ning selles deltas asuvat märgala hinnatakse maakera mitmenäolistest ja suurejoonelistest märgaladest kindlalt üheks kõige köitvamaks.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate "Kuula rändajat" autor. Okavango deltas käinud 2008. aasta aprillis.