Artikkel ilmus ajakirjas “Horisont” 1/2008
Hendrik Relve
Kohalkäija
Väikelennuk kogub kõrgust nii kiiresti, et südame alt võtab õõnsaks. Tiibade all avardub kilomeetritelaiune Nazca platoo, mida läbistab sirge kriipsuna Pan-Ameerika autotee. Silmapiirini laiub laudsile pruunikas elutu maastik. Korraga öeldakse mu kõrvaklappides inglise keeles: "Hummingbird." See tähendab "koolibri". Vaatan segaduses ringi, et mõista, kes seda ütles ja milleks. Siis taipan, et see on piloot, kes osutab sõrmega lennuki alla. Samal hetkel kaldub lennuk järsult vasakule. Turvavöid on ümber keha küll rohkem kui tavalises reisilennukis, ent ometi tuleb tahtmine kümne küünega veel kusagile klammerduda. Aga pole mahti. Minupoolsest külgaknast, mis nüüd maapinnaga peaaegu rööbiti, paistab otse all veider kujund. Seda on vaja pildistada.
Maapinnale on nagu valge kriidiga joonistatud lendav lind, kel väga pikk nokk. Tean, et kujutis on sadu meetreid pikk ning jooned, millega see veetud, ligi poolemeetrise läbimõõduga. Kõrbejoonist on hakatud koolibriks nimetama sellepärast, et see meenutab imetillukest linnukest, kes õhus tiibu vuristades pika nokaga õitest nektarit otsib.
Pildistan muid veidraid olendeid, nagu ahvi, ämblikku, papagoid, kondorit ja vaala. Kõik kujutised meenutavad vaid hämaralt olendeid, kelle nime kannavad. Nende vahel ja mõnikord ka üle nende jooksevad üle platoopinna uskumatult sirged jooned, mis teinekord kilomeetreid pikad. Tohutu inimtühi platoo näib tahvlina, mis täis sirgeldatud veidraid olendeid ja seletamatuid märke. Kokku leidub sel ligi 400 ruutkilomeetril sadu jooniseid.
Erinevatel aastakümnetel erinevad seletused
Nazca maajooniste avastamislugu sai tuule tiibadesse ajast, mil inimene tõusis lennukiga platoo kohale. 1920. aastatel teatasid Nazca kohal tiirutanud lendurid hämmeldunult veidratest kujunditest, mis on liiga suured, et neid maa pealt täies mõõdus aduda. Esimene mees, kes äratas maailma huvi Nazca kujundite vastu, oli USA ajaloolane Paul Kosok. Oma 1940. aastatel ilmunud raamatus "Elu, maa ja vesi muistses Peruus" esitas ta pärast aastaid kestnud uurimisi idee, et Nazca kujundeid saab seletada iidse indiaani taevakalendri kaudu. Tõestus oli esitatud nii säravalt, et Kosokile tekkis paljudes maades hulgaliselt jüngreid. Neist tuntuimaks sai harrastusajaloolane Maria Reiche. Tulnud 1941 Nazcasse elama, tegeles too üksildane, söakas, lennuka mõtteviisi ja erakordse veenmisandega sakslanna sama teemaga kuni elu lõpuni, 1998. aastani. Tema raamatud, millest mitmed said rahvusvahelisteks bestselleriteks, tõid kuulsust nii Reichele endale kui Nazcale.
1960. aastatel hakkasid Nazca maajoonistele juba sensatsioonilist kuulsust lisama mitmesugused müstilisi seletusi pakkuvad teooriad. Alustades sellega, et tegemist on muistse Atlantise kultuuri märkidega, jõuti peagi välja tõestuseni, et Nazca kujundid on maaväliste tsivilisatsioonide jäljed. Rõhutati asjaolu, et kujundid on liiga suurejoonelised ja iseäralikud, et neid võinuks luua mõni maine tsivilisatsioon. Pealegi pidid jooniste loojad omama lennumasinaid, sest täieliku ülevaate nendest saab vaid lennates. Siitpeale kujunes Nazcast tõeline turismimagnet ning üks populaarsemaid Peruu vaatamisväärsusi.
Mälestus iidsest mõtteviisist
Neid, kes Nazca jooniseid põhjendavad paleoastronoomia, maaväliste tsivilisatsioonide või veelgi efektsemate seletustega, leidub tänapäevalgi küllaga. Neil teemadel ilmub üha uusi raamatuid. Samal ajal on oma uurimistööd jätkanud tõsiteadlasedki. Üks selliseid on astronoom ja antropoloog, USA Colgate'i Ülikooli professor Anthony F. Aven. Tema 2000. aastal avaldatud raamat "Ridade vahel" ilmus 2003. aastal ka eesti keeles.
Aveni raamatus leidub palju värskeid ideid ja uurimistulemusi. Näiteks korraldas ta Nazcas põneva eksperimendi: püüdis koos abilistega luua samasuguseid jooniseid, nagu rajati muiste. Ilmnes, et see on lihtsam, kui võiks arvata. Figuure, mis õhust paistavad laitmatuina, võib vabalt kavandada ja ehitada ka kordagi õhku tõusmata, neid vaid inimsilma kõrguselt plaanitsedes. Valmistamaks radu, mis ülevalt paistavad heledate joontena, tuleb kõrbepinnasel umbes poole meetri laiuselt eemaldada kivikesed. Nende alt paljastub sile valev pinnas, mis kontrastselt eristub muust kivisest maast. Sada inimest võivad juba kahe päevaga luua ühe sellise keskmise suurusega maajoonise, nagu Nazcas on säilinud.
Võisid olla rituaalirajad
Võttes kokku arheoloogide uurimused, väidab Aven, et Nazca kujundid on valminud eri sajanditel. Loomafiguurid on loodud peamiselt 1800-1400 aastat tagasi, sirged jooned märksa hiljem. Kuigi loomafiguure on võimalik võrrelda tegelikult olemasolevate loomaliikidega, on kindlasti tegemist üleloomulike olenditega, kel oli eriline koht kunagises indiaani usundis.
Kujutised on tänaseni nii hästi säilinud peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on seda soosinud viimastel aastatuhandetel püsinud looduslikud olud. Vihma, mis joonised minema pühiks, Nazcas peaaegu ei saja ja muudki tingimused hoiavad siin kõike otsekui konserveeritult.
Teine oluline tegur on, et viimastel sajanditel pole inimesel Nazcasse asja olnud. Muiste, kui seal pulbitses elu, töötasid ümbruskonnas ulatuslikud niisutussüsteemid. Ümber platoo lokkasid põllud, mis elatasid ära rohkesti inimesi. Kuid sõjad, taudid ja muud põhjused kahandasid inimasustust katastroofiliselt. Kunstlikud niisutusvõrgud jäid hooleta ja lagunesid. Ümbrus kõrbestus. Elamiskõlbmatu piirkond vajus unustusehõlma.
Miks siiski Nazcasse kunagi loomafiguure ja nöörsirgeid jooni rajati ning kuidas neid kasutati? Aven oletab, et jooni kasutati rituaalide läbiviimisel. Näiteks tagamaks põldudele viljakust. Mööda ettemärgitud radu võidi korraldada palverännakuid, nagu neid harrastavad mõned Andide indiaanihõimud ka praegu.
Kas Nazca maajooniste saladus on nüüdseks lahendatud? Kindlasti mitte. Ka Aven kinnitab, et ei paku lõplikku lahendust. Selleks tuntakse ammu kadunud kultuuri, kelle esindajad joonised lõid, liiga vähe. Kuid ise sain Nazcast lahkudes ühes asjas selguse kätte siiski. Olgu nende jooniste kunagine tähendus milline tahes, nad tutvustavad uhkelt ja mõjuvalt siin ammu elanud inimeste vaimumaailma. Nazca maajooniste kaudu puutud kokku mõtteviisiga, mis näib nii eripärane, et annab mõtisklemisainet pikaks ajaks.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. On lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate "Kuula rändajat" autor. Peruusse viis reisitee teda 2007. aastal.
