Artikkel ilmunud ajakirjas “Horisont” 5/2009
Hendrik Relve
Kohalkäija
Kolmest suurest Aafrika kõrbest, Saharast, Kalaharist ja Namibist, on viimane olnud minu jaoks hämmastavaim. Piki Atlandi ookeani rannikut sirutub üks maailma vanemaid ja veevaesemaid kõrbeid, mis varjab endas haruldusterohket elustiku ning uskumatult kõrgeid liivaluiteid.
Läbi Namiibia sisemaa Atlandi ookeani poole sõites täheldame veidrat muutust. Põrgukuumus, mis meid eelmistel päevadel on saatnud, asendub mõnekümne kilomeetri kaugusel rannikust leebe, peaaegu eestimaise suvesoojusega. Seal, kus rasked ookeanilained liivarannale rulluvad, võtame paljajalu ja kõnnime ettevaatlikult madalas vees. Ei, suplema me ei lähe! Vesi tundub raudkülm, temperatuur ehk umbes 14 kraadi. Üldse näib ookean kuidagi ähvardav ja sünge. Millest see tuleb? Ilmselt sellest, et kogu horisonti varjutab raske hall uduloor. Ka ookeani toon on seetõttu rõõmutu, ehkki pea kohal sinab pilvitu taevas. Tundub, kui oleks ookeaniavaruselt lähenemas mingi ebamäärane oht.
Järgmisel hommikul, kui ärkame, me päikest ei näe. Taevas on kaetud rusuvalt paksu pilvekihiga. Võiks arvata, et kohe läheb sajuks. Kuid vett ei tule tibagi. Lõuna paiku pilvkate rebeneb ja haihtub. Õhtuni on taevas pilvitu. Täpselt samasugused ilmamuutused korduvad järgmistel päevadel.
Kõrbe sünnitaja on jäine ookeanihoovus
Namibi kõrbe kindla ilmarütmi algpõhjus on Benguela hoovus. Piki Lääne-Aafrika rannikut kulgev hoovus saab alguse kaugelt lõunast, Antarktika jäistest vetest. Hoovus hakkas kohalikku kliimat mõjutama määratult ammu, miljoneid aastaid tagasi - siis, kui Aafrika manner enam-vähem oma praegusesse asupaika oli triivinud. Sellest ajast algas siin kahe hiiu vaheline heitlus. Ühel poolel on olnud Aafrika mandrilt puhuvad kuivad ja kuumad tuuled ning teisel pool Benguela hoovuse kohal hõljuvad rõsked ja kõledad õhumassid. Hommikuti ookeanilt Namibi kõrbe kohale laotuv niiske ja külm õhukiht ei tõuse siin kunagi ülespoole ega muutu kõrgel mandri kohal hõljuvateks pilvedeks, mis maad kastaksid. Päeva jooksul tõrjuvad maatuuled mõnekümne kilomeetri ulatuses kõrbe kohale laotunud udu ja pilved tagasi ookeanile, ilma et sealt tilkagi vihmana maha sajaks.
Nii on see kestnud tänase päevani. Otse hiiglasliku veereservuaari serval asuv maa on jäänud aastamiljoniteks pidevasse ja põhjatusse janusse. Seepärast on Aafrika läänerannikul kogu Benguela hoovuse ulatuses püsinud ka ligi kahe tuhande kilomeetri pikkune, kuid keskmiselt vaid saja kilomeetri laiune veetu riba - Namibi kõrb.
Kõrb on nii iseäralik, et selle järgi on nime saanud palju laiemat ala hõlmav Aafrika riik - Namiibia Vabariik.
Udu ahmivad kõrbeasukad
Namibi kõrbe peetakse maailma kõrbete seas üheks veevaesemaks. Niiskust jagub siin aastas maapinnale keskmiselt vaid alla 50 millimeetri. Võib juhtuda, et mitu aastat ei tule tilkagi sademeid. Ometi leidub siin olendeid, kes säärastes oludes püsivalt elada suudavad.
Oma kõrberetkedel näeme mõnel pool maapinnal hallikaid padjaneid, mis tunduvad ammu surnud taimede jäänustena. Tegelikult on need samblikud, kes toituvad ookeani kohalt kanduvast udust. Kui udu kuude kaupa nendeni ei jõua, elavad nad üle sellegi. Aga kohe, kui elustav niiskus neid puudutab, asendub luitunud toon erksamaga ning elutegevus taastub, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Samamoodi, otse õhust ahmivad endasse niiskust paljud rohttaimed, puhmad ja põõsad.
Isegi mitmed Namibi kõrbe putukad ahmivad eluks vajaliku niiskuse otse udust. Klassikaline näide on mõned süsiklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Päevasel ajal näen mõnda neist tumedaist pikakoivalistest putukatest meeletu kiirusega liivaluidetel ringi sibamas. Ega paigale jääda ei saakski, sest liiv on küpsetavalt kuum. Aga hommikujaheduses seavad nad end teravale luiteharjale liikumatult paigale, keha tagaosa ja jalad püsti saabuva udu suunas. Rõskus kondenseerub loomakese kehale veetilkadeks ja sellest talle eluspüsimiseks piisab.
Vahest iseäralikem kõigi Namibi kõrbe taime- ja loomaliikide seas on taim nimega velvitšia. Suundun ühel päeval õpperajale seda haruldust otsima. Kui esimest taime näen, saan aru, miks ta ladinakeelseks liiginimeks on pandud mirabilis. Sõna tähendab tõlkes kummalist või hämmastavat. On see taim pärit mõnelt teiselt planeedilt? Keset elutut lagedat kõrgub rohkem kui poole meetri kõrgune hallikasroheline kuhjatis. Keskelt laotuvad maapinnale laiali justnagu haarmed või kombitsad. Need on paksud ja elastsed, otsekui kummist. Velvitšia lehed on rohkem kui meetri pikkused ja võivad elada sadu aastaid. Velvitšia lehte peetakse üheks pikaealisemaks kogu taimeriigis. Taim ise võib elada üle tuhande aasta. Toitu hangib ta ligi kolme meetri pikkuse sammasjuure abiga. Kuid olulise osa niiskusest saab ta ka lehtedega õhu kaudu.
Botaanikud kinnitavad, et maailma taimeriigis velvitšial lähisugulasi pole. Teda peetakse okaspuudele lähedasemaks kui lehtpuudele, kuid täpsemini võttes pole ta neist kumbki. Taimesüstemaatikud on tema jaoks välja mõelnud omaette velvitšialaadsete seltsi, milles on ainult üks sugukond, üks perekond ja üks liik - velvitšia.
Namibi kõrb on üks vanemaid ühtlastes tingimustes püsinud kõrbeid maakeral. Mõnede teadlaste hinnangul on selle vanus üle 50 miljoni aasta. Loodusel on selles äärmuslike tingimustega sepikojas olnud määratult palju aega oma imetabaseid taieseid meisterdada. Velvitšia on üks, kuid mitte ainus kummastav olend, kelle sarnast ei ole võimalik kohata üheski maailma nurgas.
Liivaluidetel, mis mataksid Tallinna teletorni
Rännakut Sossusvlei düünidele alustame kell kuus hommikul, veidi enne päiksetõusu. Ruttame, sest päikesetõusu järel on värvid kõrbes kõige kirkamad ning temperatuur veel talutav.
Pärast mõnekilomeetrist autosõitu alustame jalgsiretke. Esimesed järsemad tõusud liivanõlvadel annavad liikumiskogemuse. On äärmiselt suur vahe, kas tõusta tuulepealset või -alust kallakut pidi. Esimene on kõva kui kivi, teisel vajub jalg igal sammul pahkluuni liiva ja juba mõnekümne sammu järel on hing rinnus kinni. Suure düüni otsa on kõige targem tõusta käpuli. Nõlva kallak on umbes samasugune kui viilkatusel. Kuid kujutleda, et pead viilkatust mööda üles ronima sadu meetreid! Ajuti pilku seljataha heites näen, kuidas allolevad puud ja inimesed muudkui kahanevad nii, et pea hakkab ringi käima. Viimaks olen luiteharjal. Selle taga, niikaugele kui pilk ulatub, voogavad ilma ühegi elumärgita lõputud liivast hiidlainete read. Jalge ees on sügav org, mille põhjas näha üksikuid haljendavaid puudetutte. See annab märku, et pinnases on teatud määral niiskust.
Nimi Sossusvlei tähendab tõlkes kohta, kus veed kohtuvad. Erakordsetel aastatel voolab siia tõesti kokku ümbruskonna vesi ja püsib mõned nädalad. Sossusvlei luited on nii vägevad, et mataksid enda alla ka kõrgeimad Tallinna ehitised. Isegi 314meetrise teletorni tipp ei paistaks välja. Suurim luiteharja kõrgus oru põhjast mõõdetuna on siin saadud 388 meetrit.
Kas need on maailma kõrgeimad luited, nagu väidavad kohalikud turismibrošüürid? Kindlasti mitte. Isegi Aafrika mandril, Sahara kõrbes Alžeeria kandis, on mõõdetud luiteid, mille kõrgus 465 meetrit. Maailma kõrgeimateks luideteks on eri allikate järgi kõige sagedamini pakutud 500meetrisi Badain Jarani luiteid Gobi kõrbes Hiinas. Kuid Namibi kõrbes on Sossusvlei luited kahtlemata võimsaimad. Kohal olles tundub, et küsimusel, mitu meetrit need just kõrged on, polegi olulist tähtsust. Eelkõige lummab vaadete suurejoonelisus ja värvide erakordsus, mis ulatub sinakatest, valkjatest ja kollakatest kuni sügavpunaseni. Viimane neist on valdav.
Teen mahedas hommikuvalguses fotosid, mille kohta juba ette tean, et Eesti vaataja nende värve loomulikuks ei pea. Ometi on erk tellisepunane toon ümbruskonna maastikele iseloomulik. Selle annab ooker - looduslik pigment, mida siinsed kivimid sisaldavad.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate „Kuula rändajat" autor. Namiibias ka Namibi kõrbes käinud 2007. aastal.