Artikkel ilmunud ajakirjas Horisont 3/2008
Mungo – austraalia põliskultuuri häll
Maailma etnoloogid arvavad üsna üksmeelselt, et Austraalia põliselanike kultuur on püsinud järjepidevana kauem kui mis tahes rahvastel muudel mandritel.
Mungo rahvusparki minekuks peame rentima tõsise džiibi. Siit, Austraalia kõrbelise südamaa lõunaservalt, algab inimtühi kõnnumaa. Tee tähendab enamasti vaid mõttelist joont kaardil ja loota võib üksnes iseendale. Liigume üle lõputute hõreda hallikasrohelise rohuga kaetud tasandike, vahel läbime torkpõõsaste võsasid.
Mungo muistse järve tunneme ära selle järgi, et üle laudtasase kõrbe hakkab silmapiiril terendama silmipimestavalt ere liivavall. Lähemale jõudes osutub see paarikümne meetri kõrguseks liivakaks astanguks, kust välja turritamas üksikud tuulest kulutatud punakad kaljunukid. See on kunagise järve kaldavall.
On august, Austraalia talv. See tähendab, et õhutemperatuur pole kõrbepäraselt kuum, vaid päris kontimööda, keskpäeval ligi 20 kraadi. Kui Mungo ümbruses üldse vihma sajab, siis just sel aastaajal. Otsekui tõestuseks kerkivad silmapiirilt uskumatu kiirusega tintmustad pilved ja katavad taeva. Üle liivalagendike tormavad järsud tormi-iilid. Eestlase kogemuse järgi peaks äikese-eelne torm kaasa tooma vihmavalingu. Aga vett ei tule tilkagi, selle asemel tabab meid piitsutav liivatuisk.
Kümnete tuhandete aastate eest kubises Mungo ümbrus elust
Samasugused tormid ja liivatuisud on selles kandis tavalised juba sajandeid. Aga just tänu nendele on maapõu paljastanud oma saladusi. 1969. aastal kõndis selles unustatud kolkas geoloogiaprofessor Jim Bowler. Ootamatult köitis ta pilku liivast paljastunud inimskeleti osa. Hoolikalt tegutsedes õnnestus liiva alt välja kaevata terviklik naiseskelett. Hiljem selgitati laborites radioaktiivse süsiniku meetodil, et skeleti vanus on 45 000 aastat. Mungost sai hoobilt sensatsioon. Ligilähedaltki nii vanu inimsäilmeid polnud Austraaliast varem tuvastatud. Isegi maakera ulatuses on nii ürgseid inimskelette leitud ääretult vähe.
Järgnevatel väljakaevamistel tuvastati muistse Mungo järve ümbrusest veel mitmeid umbes sama vanu inimluid, samuti tööriistade tükke ja lõkkeasemete jälgi. Enam ei olnud kahtlust, et kümneid tuhandeid aastaid tagasi kihas järve ümbruses elu. Tollane magedaveeline Mungo oleks pindalalt võrreldav meie praeguse Peipsi järvega. Selle kallastel laiusid lopsakad metsad. Järvest ja metsadest leidis inimene rikkalikult toitu, mistõttu paikkonna asustus oli kiviaja kohta tihe. Järgnevatel aastatuhandetel hakkas Mungo pind koos Austraalia üldise kõrbestumisega alanema. 15 000 aastat tagasi kuivas järv sootuks ja sellega koos haihtus siit endine eluküllus.
Korroboorel meenutavad põlisaustraallased oma juuri
Mul on vahel piinlik lugeda meie ajalehtedes ilmuvaid reisimuljeid Austraaliast. Seal teatatakse, et õigeid aborigeene tänapäeval enam ei leiduvat. Need, keda kohtad, olevat viimseni räpased ja purjus ega tea oma juurtest midagi. Samamoodi võib ju väita näiteks Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Taolises suhtumises väljendub eelkõige arvaja enda piiratus. Mulje on kerge tekkima, kui linnadest kaugemale oma jalga ei tõsteta ja kantakse maailmas liikudes kaasas valgele inimesele nii sissejuurdunud kõrkustunnet kõigi ülejäänute suhtes.
Et tänapäeva Austraalias kokku puutuda eheda põlisrahva kultuuriga, on vaja teha hoolikat eeltööd ja varuda küllaga aega. Kogukondi, kes oma juuri mäletavad ja au sees hoiavad, on rohkem lootust leida kõrbes, maa südames, või siis Austraalia põhjaosas. Reeglina asuvad nad seal, kus lõppevad korralikud teed ja asustus on hõre.
Juuresolev foto põlisaustraallasest on tehtud Yorki poolsaarel Cooktowni kandis toimunud korroboorel. Korroboore tähendab Austraalia põliselanike tantsu- ja laulupidu. Need kuulutatakse tihti välja spontaanselt ning peole võib koguneda sadu inimesi paljudest hõimudest. Sattusime korroboorele vaid seetõttu, et muutsime ootamatu uudise peale oluliselt reisplaane.
Mõistagi ei ehi tänapäeva austraallane end iga päev samamoodi nagu korroboorel. Valge saviga tehtud kehamaaling ja rohtne niudevöö tähendab aborigeeni mehele sedasama, mida eesti mehele mulgi kuub. Pildil olev mees kuulub kuku-yalanij hõimu. Silmanähtava uhkusega õpetas ta tantsima kohale tulnud oma hõimu poisse. Ta laskis lastel, kes samamoodi ehitud kui tema, jäljendada liigutusi, mida on teinud loendamatud põlvkonnad isasid ja poegi enne teda.
Vanim järjepidevana püsinud inimkultuur maakeral
Põlisaustraallasi on ajaloo jooksul ahistatud märksa kauem ja räigemalt kui põlisameeriklasi. Täieõiguslikeks Austraalia kodanikeks tunnistati nad üldiselt alles 1970. aastatel. Kohtuprotsesse teemal, kas põlisaustraallasel on inimõigused, peeti veel paarkümmend aastat hiljemgi. Sellest hoolimata, aga võib-olla hoopis selle tõttu, on Austraalia põlisrahva unikaalne aineline kultuur, kunst, muusika, usund ja keel püsinud ülimalt konservatiivsed.
Yorki poolsaarel veendusin oma silmaga, kuidas nüüdsel ajal mõistetakse tahuda ehtsaid kivikirveid ja maalida samasuguseid kaljumaalinguid, nagu on arheoloogid leidnud Austraalia tuhandete aastate tagusest ajast pärinevatest asulakohtadest. Küllap oli rohkem kui 40 000 aastat tagasi Mungo järve kallastel elanud inimeste välimuses, igapäevastes töövahendites, lauludes ja mõtteviisis selgesti samasuguseid jooni, kui on praegugi põlisrahvale omased. Maailma etnoloogid arvavad üsna üksmeelselt, et Austraalia põliselanike kultuur on püsinud siinsel mandril järjepidevana kauem kui mis tahes rahvastel muudel mandritel.
