Merereis Antarktikasse, maailma lõpu taha

Enn Kaup / Antarktika,

Antarktika uurija Enn Kaup käis lõunapoolkera suveharjal turismilaevaga Lõuna-Shetlandi saartel ja Gerlache’i väinas. Reis kujunes hoopis teistmoodi põnevaks kui varasemad uurimisretked sellele puutumatule mandrile.

Artikkel ilmus Navigaatoris Suvi 2019 numbris.

Olen aastaid tegutsenud järveuurijana Ida-Antarktises jäävabadel aladel ehk oaasides, osalenud mitme riigi üheksas Antarktika ekspeditsioonis. Ent aastavahetusel 2018/19 sain huvitava ja erilaadse kogemuse hoopis teistmoodi kaunitel Antarktika maastikel, teistsuguste veesõidukite ja seltskonnaga. Olin reisieksperdiks turismilaeva Sea Spirit reisil Antarktika poolsaare lääneranniku aladel. Reisi viis läbi Poseidon Expeditions, mis korraldab polaarturismi nii Antarktikasse kui Arktikasse, ka Põhjapoolusele. Laeva suurima rahvusgrupi, 28 eestlase, reisile saatjaks oli Albion Reisid, perefirma, mis aastast 1996 korraldab “reise maailma äärele” - nii kõlab nende moto. Antarktikassegi oli jutuks olev reis firmale juba kolmas.

Fin del mundo, principio de todo – maailma lõpp, kõige algus.

Säärane moto on Ushuaial, Tulemaa lõunaservas, Beagle’i kanali ääres asuval maailma lõunapoolseimal linnal. See on ka Argentiina Tulemaa, Antarktika ja Lõuna-Atlandi saarte provintsi pealinn, mis asutatud 1884. aastal ja seal elab 63 000 elanikku. Meie siht oli seega maailma lõpu taha...

Eesti grupp jõudis Ushuaiasse 4,5 lennutunni järel Buenos Airesest. Frankfurt – Buenos Airese lend oli kestnud 13,5 tundi, nii kulus Tallinnast Ushuaiani kokku 20 lennutundi. Kohalik reisiagent korraldas meie transpordi Arakuri hotelli. Tee kulges läbi kitsal tasandikul paiknevalinna kaugemale mäkke, eemal põhjas Martiali mäed, mille lumised-jäised tipud kuni 1300 meetrit kõrged. Hotellist avanes ilus vaade linnale ja mitme ristluslaevaga sadamale.

Järgmise päeva ennelõunal nautisime kolmetunnist bussiekskursiooni linnaga külgnevas Tierra del Fuego rahvuspargis, kus meid köitsid mäed, liustikud, järved, veejoad ja rohked metsad. Nägime lõunapööki (Nothophagus antarctica), mis on kasvanud aastamiljonite eest ka Antarktises, siis kui seal oli parasvöötme kliima. Ilm oli südasuviselt kümmekonna plusskraadiga, pilves, ent kuiv. Aasta keskmine õhutemperatuur on sarnaselt Eestiga 5,9 kraadi, ent nii jaanuari keskmine 9,7 ja juuni keskmine 1,7 kraadi näitavad siledamat  aastakäiku. Ei lähe palavaks ega ka päris külmaks. Kliima on üldiselt siiski niiske ja tuuline.

27. detsembri pealelõunal tõusime sadamas Sea Spiriti pardale. Ekspeditsiooni toimkond tervitas meid trapil sooja käepigistuse ja lahke naeratusega. Igaüks leidis oma kajuti, minu kaaslasteks said Ivo ja Ivar, mõnusad ja humoorikad vennaksed Rakverest. Järgnesid reisipealiku, ajaloodoktor Huw Lewis-Jonesi tervituskokteil salongis, ohutusteavitus koos päästepaadi õppehäirega, õhtusöök ning spetsiaalsete Mucki maabumiskummikute ja Poseidoni parkade väljajagamine. Kummikud on mõnusalt kerged ja soojad, ent nende suurem mõte on, et inimesed ei tooks oma jalanõudega muudelt mandritelt Antarktikasse võõraid baktereid, taimi ja loomi.
Sel ja järgnevatel õhtutel musitseeris baarisaalis Slovaki päritolu pianist Peter, mängides populaarseid klassikapalu, vahel ka džässi ja rokki, mis oli taust õdusaks õhkkonnaks, tutvuste loomiseks, vestlusteks.

Sea Spirit on mugavalt väike, hea manööverdusvõimega luksuslaev, mis on ehitatud 1991. aastal Itaalias ning hiljem kaks korda ümberehitatud. Kõikumist vähendavad stabilisaatorid. Laeva pikkus on 90,6 m, laius 15,3 m, süvis 4,2 m, kiirus 15 sõlme, jääklass 1D, mahutab 114 reisijat ja 72 meeskonnaliiget. Niipalju reisijaid on ülempiir, mis vastavalt Antarktika turismifirmade
rahvusvahelise liidu (IAATO) reeglitele lubab ühes maabumispaigas korraga maabuda kõigil reisijatel. Kui reisijaid on näiteks 200, siis võtab kõigi maabumine terve päeva ning 500 reisijaga ristluslaevadel tuleb piirduda Antarktise ilu pardalt imetlemisega. Meeskonda kuulub ka hotelli- ja restoranipersonal, lisaks oli meil13-liikmeline ekspeditsioonitoimkond.
Hommikul eelmiselt Antarktika reisilt naasnud laev andis peagi otsad ja liikus esiteks mitu tundi Beagle’i kanalis itta. Põhjakalda mäed Tierra del Fuego peasaarel olid kõrgemad, lõunakalda saarestiku omad madalamad. Päev kaldus õhtusse, ent 55. laiuskraadi (vastab Bornholmi saarele) südasuveööl saabus vaid videvik, ei pimedamat. Ilm oli pilves, kuid soe, tuult vaid 3 palli. Laeva saatsid merelinnud ja Ivar püüdis pika teleobjektiiviga kaldalt kinni mõned Magalhãesi pingviinid. Selle ida-läänesuunalise 240 km pikkuse väina põhjaranniku keskosas asubki Ushuaia. Väin lahutab Argentinat põhjas ja Tšiilit lõunas ja on samas Magalhãesi ja Drake’i väina kõrval siinkandi kolmas navigeeritav veetee Atlandi ja Vaikse ookeani vahel. Tänapäeval kasutab kommertslaevandus enamasti Drake’i väina, Magalhãesi väina äärse Punta Arenase õitsenguaastad kestsid Panama kanali avamiseni aastal 1914.

Päevad, mis ei unune

Allpool jagan valitud tekste oma reisipäevikust. Kohad leiab ametlikult reisikaardilt.

28. detsember, tubaste tegevuste päev. Drake’i väin, kurss SSO, pilves, hea nähtavus, õhk 6 kraadi, tuult 4-5 palli. Vanas ekspeditsioonipäevikus seisab, et 8. detsembril 1986 oli väina keskel tuult vaid 2 palli! Olime siis NSV Liidu Antarktika
ekspeditsiooniga reisilaeval Baikal teel Montevideost Kuningas George’i saarele. Näis, kaua väin oma kurja tormist kuulsust varjata suudab?
Restoranis on õige head á la carte söögiajad kolm korda päevas, lisaks linnupete varajastele ärkajatele ja kellaviietee. Lõuna- ja õhtusöögi juurde pakutakse veini ja õlut eraldi tasu eest, nagu ka jooke baaris.
Ennelõunal toimub saksa geoloogi Aaronipooletunnine esitlus Lõuna-Shetlandi saarteja Antarktika poolsaare geoloogiast. Selge ja ülevaatlik, slaididega illustreeritud ingliskeelne jutt tõlgitakse saksa ja vene keelde, sest nende rahvuste täiskasvanud esindajaid ja ka hiinlasi on laeval üle 20, alaealisi kokku 15.
Siis pajatab hollandlane Ab, entusiastlik linnuvaatleja juba lapseeast, Drake’i väina kohal lendavatest lindudest: albatrossid, tormilinnud, kormoranid, tuppnokad, ännid jne.
Pealelõunal tutvustatakse eelseisvat magamist Antarktika lumes, seda 275 eurot maksvat kogemust soovib 40 reisijat.

Seejärel teeb saksa meteoroloog Karolin esitluse “Sissejuhatus Antarktikasse“ – igati asjakohane uustulnukatele.
Laeval on kümmekond entusiasti, kes on soovinud maksta lisaks 760 eurot, et realiseerida oma unistus – teha laeva peatuspaikades  süstasõitu. Neilegi toimub teavitus.
Õhtu lõpeb filmiga “Shackleton“, mis on eepiline draama kangelaslikust triivist, laevahukust ja imelisest paadiretkest üle tormise Lõunaookeani aastatel 1915-1916.

29. detsember põhjalik ettevalmistus enne maaleminekut. Kurss ikka SSO, pilves, nähtavus hea, Drake ikka vagane, tuult vaid 5 palli. Ookeanis on aga vana jõmm, mis laeva aeglaselt õõtsuma ja mõne südame siiski läikima paneb. Keskpäevane laiuskraad on 60,6 ja temperatuur 2 kraadi, oleme saanud üle polaarfrondi, jõudnud Antarktikasse.
Reisipealik Huw teeb salongis kõigile selgeks, kuidas käib Zodiaci kummipaadis pealeja mahaminek ning käitumine sõidu ajal. Tuleb istuda kummipoordil, kust vaid paadijuhi loal end kergitada võib. Ohutus üle kõige!
Järgneb ülevaade IAATO keskkonnakaitse reeglitest.

Asi on ju lihtne: mitte midagi ei tohi endast Antarktikasse maha jätta, sealt kaasa võtta võib üksnes fotosid, videosid ja kauneid mälestusi. Liikuda vaid ettenähtud radadel, linde ja loomi mitte häirida.

Liikuvatele pingviinidele võib läheneda 5 meetri, pesitsevatele 15 meetri kaugusele. Punaste lippudega on tähistatud liikumisteed,
kaks ristatud lippu ütlevad stopp.
Siis on minu kord: teen 45 minutilise ingliskeelse slaidiesitluse Antarktika järvedest. Kahtlemata on järvede olemasolu publikule üllatuseks, huvi on täiesti olemas, seda lisab kohtumine aastakümneid Antarktikas tegutsenud teadlasega.
Järgneb bioloogilise ohutuse sessioon. Enne Antarktikale astumist peame hoolega kontrollima üleriided, mütsid, selja- ja kaamerkotid (parkad saime uued ning kummikud ka kontrollituna), kõnnikepid, fotokolmjalad jne. Eriline tähelepanu taskutele, õmblustele, tõmblukkudele ja takjakinnistele – et kuskil poleks võõraste maade pinnast, seemneid, eoseid ega prügi.
Siis kutsutakse igaüks oma varustusega salongi ja toimkonnaliige vaatab-puhastab kahtlased kohad üle. Mind kontrollib Aaron tõelise saksa põhjalikkusega, käib õmblused ja takjakinnised ka tolmuimejaga üle. Lõpuks tuleb anda allkiri bioloogilise ohutuse deklaratsioonile.

Pealelõunal paistavad juba Lõuna-Shetlandi saared, peagi on pakpoordis Roberti ja tüürpoordis Greenwichi saar, allpool mustjad kivimid, peal valged liustikumütsid. Keerame saarte vahelt läände ja siseneme Greenwichi saare Yankee Harbouri lahesoppi. See suurepärane tormivari sai nime 1820. aastatel Ameerika hülgeküttidelt. Kaldal nägimegi tolleaegset suurt hülgerasva sulatuspada (vanad asjad on Antarktika lepingu piirkonnas ehk kogu maismaal 60. paralleelist lõunas muinsuskaitse all).
Algab maaleminek. Gruppideks jagatuna siirdume, päästevestid seljas, madalale ahtritekile ja astume läbi desinfitseerivast vannist (meenuvad veiste suu- ja sõrataudi ajad Eestis). Kõvapõhjaline kummipaat Zodiac on pardagavastu tekiserva ja kaks madrust haaravad mu kätest, et ma paati astudes ei väärataks, paadis võtab paadijuht mul käest kinni ja paigutab poordile istuma. Antarktika teadusekspeditsioonide järel tundub selline hoolitsus ülepakutuna. Ühte paati mahub 10 inimest, paate on 11.
Üksteise järel maabuvad paadid maasääre lahepoolsel küljel, aega antakse poolteist tundi. Matkame mööda sääreklibu pingviinikoloonia poole, millest annab juba kaugelt märku tugev guaanolõhn. Anname teed meres toiduretkel käivatele pingviinidele. Eeselpingviinide koloonia on kõrgemal terrassil, arvukust hinnatakse siin 4000 pesitsuspaarile. Seisatame terrassi all ja vaatame-pildistame nende toimetusi pesadel, matku merele ja tagasi. Silmame ka üksikuid valjaspingviine, koos adeeliapingviinidega moodustavad need kolm liiki küünarjalgsete perekonna. Ilm on tuuline, lisaks tibutab peenikest vihma. Turistide meeleolu on siiski reibas, elavat mõttevahetust jätkub laevalgi. Ahtritekile naastes tuleb kummikud põhjalikult üle harjata
ja uuesti lahusevannist läbi astuda.
Ilm oli pilves, õhtul tuul 4 palli, õhk 3 kraadi.

30. detsember– külastame Bellinghauseni jaama. Jälle pilves, tuul 3-4 palli, peen vihm, kehv nähtavus, õhk 4 kraadi.
Külastame venelaste Bellingshauseni jaama Kuningas George’i saarel. Ühes jaamahoones on avatud pood, kus müüakse suveniire: embleeme, saare kaarte, magnetklõpse, postkaarte ja ümbrikuid. Neid on võimalik jätta saatmiseks läbi postkontori, mis asub üle jõe poole kilomeetri kaugusel Tšiili baasis Villa Las Estrellases. Kiiresti see post ei kulge, Eestisse jõudmine võttis 2-3 kuud aega.
On pühapäev ja Vene jaamas 15 aasta eest avatud Püha Kolmainsuse kirikus on turistidel võimalik osa saada lõunasest jumalateenistusest. Kahel papil on Vene Antarktika ekspeditsioonis ka ilmalikke kohustusi (puusepp, mehaanik jmt).
Olen endises elus siin jaamas ennegi olnud, pisut ka kohalikke järvi uurinud. Aastal 2012 töötasin viis päeva üle jõe asuvas Tšiili teadusjaamas Julio Escudero, suhtlesin ka venelastega. Sestap võtan nõuks koputada Bellingshausenijaamaülema uksele ja Sergei Korobov ongi lahkelt nõus Eesti gruppi vastu võtma. Mahume peamaja saali, meteoroloog keedab rohelist teed ja ivan-tšai’d ning Sergei pajatab siinsetest teadusuuringutest, ilmastikust ja ka Vostoki jaamast, kus ta eelmisel talvitusel ülemaks oli. Meie kingime jaamale raamatukese Bellingshauseni elukäigust. On kena kohtumine.
Õhtusöögiks jõuame juba Deceptioni saare kaldeerasse. Vulkaan andis endast viimati märku aastal 1970. Pursked olid algul nii ägedad,et saarel olnud Briti, Argentina ja Tšiili teadusjaamadel evakueeriti jalamid, inimohvreid õnneks polnud. Osa jaamahooneid süttisid ja kattusid kiiresti vulkaanilise tuhaga ja hiljem neid ei taastatudki. Turistid on siin sagedased külalised, naudivad matka kaldeera nõlvadel ja soovi korral ka suplust vulkaanilisest aktiivsusest soojenenud rannavees. Nii toimub ka meie paaritunnine viibimine Deceptioni saarel.

1. jaanuaruus aasta algab Paradiisi lahel. Päikesepaiste, hea nähtavus, tuul 2-3 palli, õhk 8 kraadi.Täna liigume Paradiisi lahel, kus hunnitud vaated merele, jäämägedele ja kaldaliustikele lahe nime igati õigustavad.
Ennelõunal maabume ja matkame lumistel küngastel Argentina jaama Almirante Brown ümbruses. Parasjagu on jaam mehitamata ning kõik lumevabad pinnad on hõivatud pesitsevate eeselpingviinide poolt, sest argentiinlased on aastast 1984 siin vaid aeg-ajalt suviti. Pingviinid onlihtsalt tagasi võtnud oma põlised krundid, kust nad olid pagendatud jaama rajamisel aastal 1951.
Järgneb zodiaagikruiis piki rannakaljusid, kus siin-seal paeluvad pilku värvikad samblad ja samblikud ning huvitavad geoloogilised kihistused. Siis osutab paadijuht sinirohelistele laikudele kaljudel – tegemist on vasemaagi ilminguga. Möödume kaljuastangul pesitsevate sinisilmsete lõunakormoranide kolooniast, tibud on juba parajad tumedad mütsakad.

Majesteetliku aeglusega kerkivad merest toitumiskruiisil olevad küürvaalad, kord nii lähedal Zodiacile, et ka paadijuht ehmatab. Milline elamus!

Veel kruiisikohtumisi. Kõiki paatkondi külastab oma dekoreeritud Zodiacis lõbusas tujus näärivana, kes esineb tantsuga ja kostitab kuuma kakaoga. Päris jääbarjääri ääres seisab vaikselt bermuda-tüüpi 60-jalane ühemastiline purjekas Rusarc Aurora. Küllap puhatakse seal alles välja aastavahetuse väsimust, hilisem guugeldamine osutas Vene jahile. Meie ristlusel Gerlache’i väinas näeme muid turismilaevu vaid harva ja kaugelt, üks neist, 450 reisijaga Seabourne Quest oli siiski teleobjektiivi ulatuses.

Päikselise pealelõuna veedame Cuverville’i saarel. Kõik järskudest lumistest nõlvadest väljaulatuvad kaljused lapid on hõivanud pesitsevad eeselpingviinid. Saarel on neid 6500 paari, see on rahvusvaheliselt tähtis linnuala.

Toitumisretkedeks lahele on pingviinid tallanud paksu lumme kõnnirajad, hoiame neist eemale, et nad ei peaks paksus lumes sumpama ja kalleid energiavarusid kulutama – neid läheb tänavu eriti vaja, sest tavalisest kauem kestnud paks lumikate on pesitsemise algust  lükanud. On juba 1. jaanuar, ent vaid osadel on munad munetud, tibusid ei märkagi. Võtame aega, seisatame, kükitame maha ja jälgime pingviinide toimetusi: pesakivide lisamist, armulaule, paaritumist, ka riidusid. Eemal lumel istuvad ännid ja ootavad oma tundi – et saaks mõne muna ja hiljem ka tähelepanuta jäetud tibu napsata ja nahka panna. Ekspeditsioonitoimkond jälgib aga turiste ja peletab neid viisakalt aga kindlalt eemale, kui need kolooniale või kõnnirajale liiga ligi tikuvad.

3. jaanuarkauneimad vaated. Päike, hea nähtavus, tuul 4 palli, õhk 3 kraadi. Viimane zodiaagikruiis Sperti saare ümbruses.
Meri on karvasevõitu, kuid veel saab ahtritekiltpaati laskuda ja sõita. Kogu reisi kõige kaunimad ja dramaatilisemad vaated: järsud väljaulatuvad kaljud kitsaste läbipääsudega ja kaartega, mille alt paadijuht läbi tüürib, massiivsed ja imelist kuju jäämäed ning sügavsinine lainetavmeri. Meie paadis on kõik ülevas tujus peale ühe hiinlase, kellel parajast kõikumisest süda läigib. Andam Neptunile läkitatakse üle paadiserva. Abikaasa toetus-lohutus on aga käepärast, mees seab end paadipõhja pikutama, pea bensiinipaagil, ja me ei pea enneaegu laevale sõitma.
Õhtul toimuvad pakpoordist langetatud 1,5 meetriselt trapilt-platvormilt hüpped Lõunaookeani 1-kraadisesse vette. Osaleb oma 40 meest, naist ja last sh neljaliikmeline Parijõgede perekond Rakverest. Ohutus oli küll maksimaalne: ümber keha platvormilt hoitav köis, sealsamas seisev laevaarst ning veidi eemal tiirutav Zodiac, valmis viltuminekule reageerima. Osalejatel ja publikul on lõbu laialt. Mulle on heaks loobumisettekäändeks kuuma sauna puudumine.

4. jaanuar– loengute päev laevas. Prognoos oli, et Drake’i väina on üks väga tugev tsüklon just läbimas ja teine nõrgem lääneservas ootel. Võeti nõuks nende vahelt läbi rihtida, mis enamvähem ka korda läheb.
Ilm on pilves, nähtavus hea, tuult algul 6, hiljem 7 palli, õhk 4 kraadi. Tubane päev. Salongis toimuvad loengud pingviinidest, Euroopa-Araabia naiste matkast põhjapoolusele jne. Tekkinud ajaaknas saan teha esitluse eestlastele Eesti inimestest Antarktikas, von Bellingshausenist Priit Tislerini.
Õhtupoole muutub ookean karvasemaks, õhtusöögil on restoran hõredavõitu. Koisse pugemise ajaks oli tuul juba oma 8 palli, võtsin igaks juhuks tableti sisse.

5. jaanuar- tagasiteel. Pardakõikumine kasvab öösel. Koeravahis olnud vanemtüürimees Anton ütleb mulle, et öösel olid tuulepuhangud juba 10 palli (28 m/s), lained 8 m, õhk 7 kraadi. Lõunaks rahuneb, jõuame ka aegsasti Beagle’i kanali idaotsa
juurde varjule. Turistid on saanud lõpuks õige ettekujutuse Drake’i väinast, muidu polnuks reisielamused täiuslikud.
Veel toimuvad loengud kliimamuutustest polaaraladel, Poseidoni firma muudest polaarreisidest, info homse saabumise korraldusest. Kummikute tagastamine, kokkuvõte süstarahva sõitudest ja lumes magamisest Antarktise taeva all (kena ka, aga palav just ei hakanud).
Suveniiripoes jäävad silma värvilised graafilised lehed pingviinidest, teinud kapten Robert Scotti pojapoeg Falcon Scott, kes ka on leidnud tee Antarktikasse. Ostan pildid kolmest küünarjalgsete liigist, eesel-, valjas-, ja adeeliapingviinidest, ka kuningpingviinidest, keda olen kohanud Lõuna-Georgia saarel.
Õhtusöögi eel kutsuvad kapten Oleg Tihvinski ja laevaohvitserid seltskonna hüvastijätukokteilile, kus reisijaid tänatakse ja kiidetakse. Siis teeb ekspeditsiooni fotograaf Georgina reisi kokkuvõtva slaidiesitluse ja kuulutab välja fotokonkursi võitjad.
Peale õhtusööki nihkub seltskond baarisaali. Peteri klaverimäng, tantsud, vestlused-meenutused, ka klaasitõstmised kestsid üle kesköö ja meeleolu kerkib kõrgele. Sellega on ekspeditsioon ka lõppenud ja varahommikul jõuame Ushuaiasse. Ärasõidu askeldused on juba üleminekuks unustamatust Antarktikast argiellu