Artikkel ilmunud ajakirjas “Horisont” 4/2011
Loodusajakirjade toimetuses on täna käepärast päris oma inimene, kelle käest uurida, missugune on olnud tema "kohtumine" malaariaga. See on Eesti Metsa peatoimetaja ja rännumees HENDRIK RELVE.
Kui asusin möödunud aasta novembris teele Uus-Guinea poole, olin muidugi teadlik selles, et sealsed soised džunglid on üks kuulsamaid vastikute haiguste pesasid maakeral. Ka sealne malaaria vorm on tuntud kui üks eluohtlikum. Uus-Guinea korowai rahva juures veetsin ligi kaks nädalat. Sääski oli isegi vähem, kui oli olnud eelmisel pikemal džungliretkel aasta varem Amazonase jõel Brasiilias. Neid pinises Uus-Guinea metsas õhtuti kõrva ääres isegi vähem kui mõnel sumedal Eestimaa jaanikuu õhtul. Ühelt selliselt ma saatusliku piste sain.
Malaariahoog lõi välja nädal või kaks hiljem, juba siis, kui olime džungli selja taha jätnud ja matkasime Uus-Guinea mägipiirkonnas, Baliemi orus. Ühel õhtul tundsin ääretut väsimust. Söögiisu oli kadunud, isegi toidu nägemine tekitas vastikustunnet. Pea ja liikmed tuikasid tuimalt valutada. Külmavärinaid ei mäleta, kuid oli pidev külmatunne, nagu siis, kui palavik kiiresti tõusmas. Sain aru, et mul on palavik, aga kui kõrge, polnud aimugi. Kraadiklaasi ei olnud võtta kusagilt. Järgmisel hommikul tuli edasi matkata. Mägirada olnuks paras katsumus isegi tervena, nüüd olid jalad all kui keedetud makaronid ja tõusudel jäi hing kinni iga kümne sammu järel. Enesetunne oli umbes samasugune kui raske gripihoo puhul. Mäest üles liikusin tihti neljakäpakil. Võttis kaks päeva aega, enne kui jõudsime lähimasse keskusesse Wamenasse. Hellitasin lootust, et ehk polegi malaaria, vaid mingi muu tervisehäda.
Uus-Guineal korraliku arstiabi ei saanudki, see oli kättesaadav alles nädalapäevad hiljem Bali saarel. Kehatemperatuuriks mõõdeti siis 40 kraadi. Vereanalüüsi põhjal pandi vastuvaidlematu diagnoos. Koju pidin lendama järgmisel päeval, kuid arstid veensid mu ümber - nii viletsa verepildiga on lennureis suisa eluohtlik. Jäin nädalaks Bali haiglasse. Sealsetel arstidel on malaariaga rohkesti kogemusi. Nädala aja jooksul sooritati tavapärane ravikuur, nii-öelda loputati keha kange keemiaga läbi. Öeldi, et kui siseorganid on tugevad, elad üle ja saad malaariast täielikult lahti. Nii oligi. Kaalus võtsin selle aja sees 14 kilo alla ja jõud taastus päriselt alles kahe kuu pärast. Järelnähtudena püsisid kõige kauem veidral moel teatud lõhna- ja tajuhäired. Näiteks mõne joogi hõng tundus ninale täiesti teistsugune kui varem ning mõnda harjumuspärast toitu ei suutnud tükk aega suu sissegi võtta.
Nüüd on malaariast jäänud vaid teravad mälestused. Kas see kogemus mulle ka midagi andis? Oma meelest mõistan nüüd paremini 19. sajandil malaariat põdenud rännumehi nagu Uus-Guinea loomastiku uurinud Alfred Wallace või sealsete rahvaste traditsioone kirjeldanud Mikluhho-Maklai. Tunnen end nii-öelda sama klubi liikmena.
Ja Eesti sääskedesse suhtun leebemalt kui varem - mis sest, et tüütud vereimejad, vähemalt malaariasse nad meid tänapäeval ei nakata.
