Artikkel ilmus ajakirjas “Horisont” 1/2009
Hendrik Relve
Kohalkäija
Araukaariaid peetakse maailma üheks vanemaks okaspuude perekonnaks. Araukaariad ilmusid maakerale 200 miljonit aastat tagasi, ühes esimeste dinosaurustega. Praegu on looduslikke araukaariametsi säilinud vaid üksikuis paigus.
Sammume lämbes novembrikuises kevadpäikeses piki metsateed. Siin, lõunapoolkeral Argentiinas asuvas Lanini rahvuspargis on parajasti võimust võtmas kevad. Maapind õhkab kuivusest ning sõõrmeisse kandub puuvaigu lõhna. Lund on alles jäänud vaid taamal kõrguva Lanini vulkaani hiigelkoonuse nõlvadele. Mägi, mille järgi rahvuspark endale nime saanud, meenutab mulle Jaapanis nähtud Fujit. Sel on samasugune täiuslik kuju ning ka kõrgus - 3,8 kilomeetrit merepinnast.
Lehtedega okaspuu
Mets koosneb tšiili araukaariaist. Puude välimus on niivõrd uskumatu, et tekib vastupandamatu tahtmine neid käega puudutada. Astun ühe väga noore, vaevalt paarimeetrise puuhakatise juurde. Selle tüvi on kaetud just nagu roheliste kolmnurksete plekitükkidega. Need on sõrmeotsapikkused ja tunduvad puudutades jäigad. Usjalt väänlevad oksad, mis tüvest kodarikena välja kasvavad, on kaetud imelike roheliste kolmnurkadega veelgi tihedamalt. On need nüüd okkad või lehed? Pigem sarnanevad igihaljastele lehtedele. Suuremate puude latvu silmitsedes on selgesti näha, et kõrgetel okstel toretsevad põneva kujuga käbid. Isaspuu käbi näeb välja kui kollane karvane ananass. Emaspuu oma on ümaram ja rohekam. Araukaariad õitsevad parajasti. Kahe aastaga peavad emaskäbides küpsema seemned. Teen oma vaatlusest kokkuvõtte: araukaaria on lehtedega puu, mis kannab käbisid. On see siis okas- või lehtpuu? Botaanikute jaoks siin probleemi pole. Kui puul on käbid, kuulub ta loodusteaduslikult katteseemnetaimede hõimkonda ja okaspuude klassi. Niisiis on mu silma ees okaspuu, ehkki väga ürgne ja iseäralik.
Ajamasinaga triiase ajastu lõppu
Metsast ei kosta ühtegi linnuhäält ja maapind on taimedest peaaegu lage. Pinnas koosneb enamjaolt sõmerjast hallikaspruunist vulkaanilisest tuhast. Loodusteadlased kinnitavad, et tšiili araukaaria metsadele on säärane pinnas õige tüüpiline. Millegipärast sobivad neile Lõuna-Andides paigad, mis asuvad suurte vulkaanide lähistel. Paistab, et looduskatastroofid suisa sobivad araukaariametsadele. Ka põlengud, mis üldiselt ju metsa laastavad, toovad vanadele araukaariasaludele pigem kasu. Puu korgitaoline korp kaitseb tüve hästi leekide eest. Pärast põlengut hakkab lagedaks jäänud ja tuhaga väetud metsaalusel idanema eriti ohtralt noori araukaariaid.
Asun metsa pildistama. Kaadris on vaid fantastilise välimusega puud ja taamal kõrguv ähvardav vulkaan. Näha pole ainsatki lehtpuud ega muud õistaime, puuvõrade vahel ei lenda ühtegi lindu. Järsku taipan, et samasuguse pildi saanuksin, kui oleksin sattunud mingil imelisel viisil ajamasinaga suvalisse paika maakeral 200 miljonit aastat tagasi. Õistaimi, linde ja imetajaid polnud tol ajal veel olemas ning metsad koosnesid araukaariatest ja nende sugulastest. Araukaariatele sarnanevate puude jäänuste kivistisi on tänapäeval leitud paljudes maailma paikades, kaasa arvatud Euroopas.
Praeguseni säilinud araukaarialiikidest, mida kokku üle tosina, on vist kuulsaim tšiili araukaaria, mis kasvab looduslikult kitsal alal Andide mäestikus Tšiilis ja Argentiinas. Erilise välimuse ja tähenduse tõttu on puu kuulutatud tšiili rahvuspuuks.
Maputšed, Lõuna-Andide isepäine indiaanirahvas
Teise retke araukaariametsa teeme koos kahe kohaliku teejuhi, Valentini ja Carlosega. Nad kuuluvad maa põlisrahva, maputšede hulka. Kunagi asustas see võimas indiaanirahvas laialdasi alasid Lõuna-Andide mäestikus kuni Vaikse ookeani rannikuni välja. Kolmsada aastat suutsid maputšed vastu panna kõigile valge inimese alistamispüüetele. Lõplikult kaotasid nad iseseisvuse alles siis, kui kõik muud Lõuna-Ameerika suuremad indiaanirahvad olid ammu alistatud või hävitatud. See juhtus 19. sajandi lõpukümnenditel.
Praegu jaguneb maputšede eluala Tšiili ja Argentiina riigi vahel. Rahva arvu väga täpselt ei teata, kuid Argentiina poolel arvatakse neid elavat umbes 300 000 ja Tšiilis 600 000. Niisiis on maputšede arv võrreldav eesti rahva omaga. Ka rahvas nimetab end nagu eestlased iseend ärkamisaja eel - maputše tähendab tõlkes maarahvast.
Valentini ja Carlose rõivad ei erine meie pilgu jaoks muude tänapäeva Argentiina maainimeste riietusest. Kuid vähemalt Valentini näojoontes on selget indiaanipärasust. Tunnipikkusel rännakul orus asuvast külast mäekingule araukaariasalusse näitavad mehed meile uhkusega oma pühapaika. See asub küla serval ning kujutab endast avarat tara ja onnidega ümbritsetud muruplatsi. Meile kõneldakse, et mitu korda aastas koguneb siia külarahvas pikkade riituste mahapidamiseks.
Araukaariarahvas
Maputšed jagunevad mitmeks hõimuks. Meie teejuhid kuuluvad pehuentše hõimu. Hõimu nimi tuleneb maputšekeelsest araukaaria nimest pehuen ja tähendab tõlkes araukaariarahvast. Miks, see selgub metsa jõudes. Siin pajatavad mehed, et veebruarist alates, kui suured küpsed käbid seemneid puistama hakkavad, minnakse araukaariasaludesse suisa külade kaupa. Saagirikastel aastatel on metsaalune tihedalt suuri seemneid täis. Ole ainult nobe ja kogu saak tallele, enne kui linnud ja muud metsaelanikud selle ära söövad. Seemneid keedetakse või röstitakse, neist valmistatakse leiba ja muid toite, kääritatakse isegi jooki. Korralikul seemneaastal saadakse nii suur varu, et seda jätkub kogu talveks, järgmise kevadeni välja.
Kui asume selle jutu peale omal käel maapinnalt araukaariaseemneid otsima, kisuvad kohalike suud muigele. Praegu on ju kevad ja seemnete varisemisest möödas rohkem kui pool aastat. Ometi leian pika otsimise peale kivide vahelt ühe puutumatu seemne. See on pruuni värvi, tipust kitsenev ja poole pöidla pikkune. Võrreldes meie kuuse või männi seemnega on see pigem pähkel kui okaspuu seeme. Tõepoolest, kui sul on sääraseid kaloririkkaid seemneid sügisel kottidesse varutud sama palju kui korralikus eesti maaperes kartuleid, pole talvel nälga karta. Polekski vist vaja lisada, et pehuentše hõimule on araukaariapuu püha puu ning siinsel jaanipäeval ehk 21. jaanuaril korraldatakse selle auks omaette värvikas tantsutseremoonia.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate „Kuula rändajat" autor. Araukaariametsas käinud novembris 2008.