Lõunamere mana

Kertu Bramanis / Prantsuse Polüneesia,
07. oktoober 2021

Katkend raamatust "Kerge-raske-kivi"

Autorid Kertu ja Riho-Bruno Bramanis

Mana

Pärast Tahitit igatsesime linnast välja ja nii otsustasime sõita paariks päevaks sõsarsaarele Mooreale. Tahiti ja Moorea vahel on vaid 20 km vett ja Papeete sadamast väljub praam iga natukese aja tagant. Vormsist pisut suuremal saarel on elanikke 20 000. Südamekujuline Moorea on kaetud lopsaka taimestikuga ning seal on suurepärased võimalused puhkamiseks ja troopilise paradiisi võlude nautimiseks.

Edaspidi seadsimegi elu eesmärgiks maailma ilu tunnetamise ja lõbutsemise. Päevad täitusid jalutuskäikudega õitsvate tiare- ja hibiskusesaludes, vedelemisega palmi all siidise liivaga rannas ja snorgeldamisretkedega meelespealillesinises laguunis. Taustaks kõige laisemate lainete loksumine, galaktika kõige eredama päikese sillerdus ja kõige värvikirevamate kalakeste näkitsemine valges põhjaliivas. Saarel oli ka pisike kohvikute ja poodide rajoon, kuhu sai minna lõõgastuma... pärast nii rasket lõõgastumistegevust rannas.

Moorea kütkeis uneledes oli korraga kogu muu maailm ja argipäev maetud aju tumedamatesse suletud osadesse. Soovisin, et need osad kaoksid, loomulikult jäädavalt. Oleks olnud üsna ebamugav, kui need oleksid otsustanud mingil hetkel jälle pinnale kerkida ja aju heledatesse lõbuosadesse imelikke mõtteid panna. Tundsin, et siin universumis ei tohiks enam sellised tumeosad mitte kunagi kallutada mind kõrvale sellelt, mida pean nüüdsest elu põhitegevuseks – ja selleks on suurepäraselt lõbutseda. Mooreal tuli meile sihikindlal eesmärgi poole rühkimisel abiks kohalik noormees Temanu. Vaatamata noorusele oli tal üllatavalt rikkalik kogemuste pagas just selles valdkonnas, mis oli meile hetkel oluline.

„Ia ora na!“ tervitas Temanu meid naeratades. Ta puusade ümber oli sõlmitud lilleline pareo (sari) ning jõuliste käte ja jalgade graatsiat tõstsid esile suursugused tätoveeringud. Temanu hüples paljajalu kuumal asfaldil ja utsitas meid oma lahtisesse džiipi istuma. Kihutasime mööda järske mäenõlvu üles ja siis jälle alla. Mõistsime, et oleme iidse vulkaani kraatris. Meie ees oli püha mägi Rotui, mis kahjuks vajub iga 10 aastaga 4 cm. Kiire vajumine ongi Polüneesia saartele omane. Kunagi olid kõik atollid kõrged vulkaanilised saared, millest mõnedki on nüüd aja jooksul ookeani sügavustesse vajunud. Tegime peatusi kaunite lahtede juures, ananassiistanduses ja lopsakates saludes.

Keset metsa jättis Temanu äkitselt auto seisma ja teatas, et nüüd oleme jõudnud pühapaiga marae juurde. Tal olid kõige ümbritseva kohta suurepärased teadmised ja veel silmapaistvam fantaasia, mis neid sujuvalt täiendas. Polüneeslased on osavad kõnelejad – eks nad on ju oma ajalugu põlvest põlve suuliselt edasi andnud. Ning Temanu oli selle kunsti muljet avaldav meister. „Palun käige minu järel. See on väga iidne ja püha paik.“ Astusime kuulekalt nagu lambatalled tema jälgedes marae vulkaanilisest kivimitest laotud ristkülikukujulise platvormi juurde.

„Astmetel turnimine on tabu,“ põristas meie teejuht verdtarretaval häälel.

„Vaadake, siin kõige ülemisel astmel lausus kohalik pühamees oma loitse ja rääkis kõvahäälselt jumalatega.“ Arvasime tuules loitsimist kuulvat.

„Ärge vihastage välja iidseid jumalaid.“ Temanu oskas sellise vagura publikuga nagu meie mängida, justkui see oleks ta enda muusikariist. Minul igatahes oli kananahk peal, kuigi troopiline palavus pani põlved nõtkuma.

„Tundke mana!“ raputas mees käsi taeva poole. Seltskond tardus.

Marae oli kunagi kõige tähtsam koht külas, kus saadi kokku, austati jumalaid, viidi läbi riitusi, korraldati koosolekuid, tähtsate inimeste matusetseremooniat ja palsameerimist ning ka ohverdamist. Ohvriandideks võisid olla koerad, kanad, puuviljad, juurviljad, aga samuti inimesed (väidetavalt alati mehed). Eriliste sündmuste puhul, milleks tihtipeale oli naaberhõimuga taplemine, oli oluline ohverdada mõni noormees. Ohvreid võidi valida juhuslikult möödaminejate hulgast või vaesemast kalameeste-tööliste klassist. Enne sõda pidi pealik ära sööma näiteks vaenlase silma või südame, selleks et omandada nende mana. Ohvri keha jäeti kauaks rippuma. Ohverdamise vaatemängu tohtisid näha vaid mehed, naistele ja lastele oli see keelatud. Või vähemalt Temanu väitis nii.

„Oli ka vabatahtlikke, kes olid nõus elust loobuma jumalate meeleheaks.“

„Kuidas palun? Kes oli vabatahtlik ohver?“ Ohverdamisest rääkimine uudishimulikele külalistele on alati nagu koerale kondi näitamine.

„Vabatahtlikest said kangelased. Nende järeltulijad said maad ja seega kõik järgmised põlved olid igaveseks maaga seotud. Enne surma minemist tuimestati ja tuhmistati ohvreid kavapipraga. Nii ei tundnud nad valu ja hirmu,“ selgitas Temanu.

„Ohoo, ahaa!“ Olime teejuhi meeleheaks rabatud ja pisut ärevile aetud. „Milline võimas tujutõstev taim see kavapipar siis ikka on, et aitab isegi surmahirmu maandada. Aga kuidas tänapäeval on?“

„Olge rahulikud. Viimati ohverdati inimene Markiisaartel üle 130 aasta tagasi. Tõenäosus, et teid ohvriks valitakse, on suhteliselt väike. Kui üldse keegi, siis grupi pikim.“ Kogu seltskond vaatas virila naeratusega tahtmatult Riho poole.

Ohverdamine, palsameerimine, koosolekud ja riitused toimusid kõik enne misjonäride tulekut. Esimesed Polüneesiasse saabunud eurooplased olid paljude ohverdamiste tunnistajaks ning kirjeldavad maraedel levivat haisu väljakannatamatuna. Nende märkmetest saame aimu kõrgklassi matmistavadest, mil sisikond ja aju eemaldati ning maeti marae kivide alla. Keha määriti õliga kokku ja jäeti päikese kätte pikaks ajaks palsameeruma. See oli ikka tõesti ilmselt kohutav lehk, mis siin levis. Midagi nonilaadset ilmselt.

Marae, mille juurde me jalutasime, oli uuesti üles ehitatud, sest 1800. aastatel saabunud misjonärid loopisid selle kivi kivi haaval merre. Nad tundsid, et nende kohuseks on lõpetada arusaamatud hirmsad kombed ja välja juurida kõik paganlik. Nad keelasid ära tantsud, laulud, tätoveeringud, polüneeslaste vanad jumalad, vaba seksuaalse läbikäimise, katmata kehaga ringikäimise ja muud kohalikud iidsed kombed-tavad. Samuti sundisid nad rahvast unustama isegi oma vana keele. Lastel, kes rääkisid koolis tahiti keelt, pesti suu seebiga puhtaks... Nüüd on rahutud üleminekuajad möödas. Kaubandusajastu on ammu käes. Paljud ajaloo unustusse maetud riitused tulevad välja just misjonäride märkmetest ja hakkavad jälle elama. Misjonäride keelatud kombed ja kunstid tulevad ringiga tagasi. Marae on kivide kaupa merest jälle välja toodud. Ja tahiti keel on tasapisi au sisse tõstetud.

„Temanu, oleme mitu korda kuulnud sõna mana. Mis on mana?“

„Kui sa pole oma, siis on seda väga raske mõista. Seda peab tundma ja kogema. Aga nii lühidalt kokku võttes on mana spirituaalne jõud – universumis eksisteeriv püha jõud,“ püüdis Temanu selgitada.

Eesti suurmõtleja Uku Masing on Polüneesia mana üle põhjalikult arutlenud. Selle vähese põhjal, mis mulle on selgunud, näib see olevat üks siinse maailmavaate põhiaspekte. Ja see teebki mõiste lahtiseletamise nii keerukaks. Mana omamine tähendab, et sul on mõju, võim ja autoriteet. Mana on inimestel, nende kollektiivsel tarkusel, valitsusel, rahval ja ka eluta objektidel. Mana saamiseks on kaks võimalust, sa kas sünnid sellega või saad selle sõjapidamise kaudu. Inimesi või esemeid, millel on mana, koheldakse suure austusega. Soome-ugri keeltes on sarnased sõnad manama ja manala seotud nõidumise ja surmaga. Igatahes paneb mana tabamatu vägi sees midagi tugevasti võnkuma.

Kuigi mana on võimas, on laia maailma jõudnud hoopis üks teine Polüneesia päritolu sõna, nimelt tabu. See annab mõista, et miski on kriminaalne, amoraalne, avalike normide vastu, vääritu või sobimatu. Polüneeslasi ümbritses palju tabusid, mõned neist üsna arukad ja vajalikud, teiste eesmärk samas selgusetu. Näiteks tundub mõistlik, et kui kala jäi meres väheks, muudeti kalapüük mõneks ajaks tabuks. Samas oli naiste jaoks ka tabu üle silla või teed mööda kõndimine. Tabu rikkumise korral usuti, et sellele järgneb karistus, enamasti laastav või surmaga lõppev haigus või midagi veel hullemat.

„Temanu, ole rahulik. Kivide peale me turnima ei lähe,“ tõotasime käsi südamel.

Moana

Ühel kaunil päikeselisel päeval (nagu Polüneesias oleks üldse teistsuguseid) tellisime Temanu koos paadiga, et ta meid merele viiks. Polüneesias usutakse, et moana ehk ookean annab elu. Iidne arusaam mere mõõtmatusest ei olnud kujutelm reaalsest n-ö ruumist, vaid ainult ajast ja soojusest. Polüneeslase maailm ei koosnenud asjadest – selle moodustasid värvid ja helid. Neid mere värve, helisid, soojust ja aega lootsimegi kogeda paadile astudes. Plaan oli tutvuda laguuniga ja teha piknik lähedal asuval motul ehk laiul. Nii sõitsimegi tasakesi korallide vahel teed otsides üle sillerdava vee. Merelt avanesid suurepärased vaated lahesoppidele, väikesadamatele, randadele, Moorea võimsatele mäetippudele ja lopsaka taimestikuga kaetud nõlvadele.

Äkitselt jättis Temanu paadi seisma ja kamandas reipalt: „Lestad jalga, mask pähe ja vette!“ Seadsime Rihoga paaditrepilt end valmis, et vette karata, kui äkitselt silmasime hai uime torpeedo kiirusel meie poole liikumas. Seejärel mär- kasime veel ühte ja lõpuks oli neid terve kari. Nad kõik tiirutasid paadi ümber väga näljase ja kiskjalise näoga. Kõrvus hakkas kumisema kultusfilmi „Lõuad“ tunnusmuusika.

„Oi issver! Me oleme ümber piiratud!“ niutsatasin.
„Hästi! Hüpake nüüd!“ utsitas Temanu.
„Sa tahad, et hüppaksime selle näljase haikarja keskele? Kuule, sellist kokkulepet ei olnud, et meist saavad vabatahtlikud ohvrid merejumalatele,“ tõrkusime otsustavalt.

„Need on riffhaid ja nad ei tee teile midagi. Nad on liiga väikesed selleks,“ julgustas ta.

No minu meelest polnud pooleteise meetri pikkused haid üldse väikesed. Lisaks teab iga laps, et haidele meeldib liha süüa. Miks peaks hüppama vette koos loomaga, kes tahab meid ära süüa? Kogu grupp vaatas põnevusega grupijuhtide poole, et kuidas edasised sündmused hargnema hakkavad. Haisid tuli üha juurde, mõni riivas ninaga paadikülge... Lõpuks hüppas Temanu ise esimesena vette. Kui ta oli juba mõnda aega täitsa ilma ühegi kriimuta vees sulistanud, ei jäänud meil muud üle kui oma julguseriismed kokku korjata ja ringi silkavate haide keskele hüpata. Kuid vaatamata sellele, et me grupijuhtidena vees kutsuvalt hõikasime, oli ülejäänud seltskonnas esialgu raske tekitada õhinat. Meie lõbutsemist nähes aga tilkusid vähehaaval teised ka endagi suureks üllatuseks laguuni.

Tagantjärele targana tean, et tegelikult ei ole kõik haid tõepoolest ohtlikud. Või nii vähemalt väidavad asjatundjad. See võib teile tunduda uskumatu, kuid maailmas saab rohkem inimesi surma pähe kukkunud kookospähkli kui hairünnaku tõttu. Tõenäosus hai käest hammustada saada on üsna väike, arvestades seda hulka inimesi, kes üle maailma kuskil vees viibivad. Hirm haide ees on meisse sisse kodeeritud ja nende imidžist on üle käinud Hispaania inkvisitsioon. Loomulikult ei soovita ma hüpata suurte tiiger- või valgehaide keskele. Meie laguunis oli aga tegemist toredate musttipp-riffhaidega, kellega sai üsna kergesti kokkuleppele „meie ei hammusta teid ja teie ei hammusta meid“.

Meie vahvad riffihaid tõestasid, et nad on intelligentsed kalad. Neil oli olemas probleemilahendusoskus, näiteks ujusid nad treenitult kohale paadimootori mürina peale, meelitasid Temanu käest kalatükke välja ja põgenesid innukate külaliste paituste eest. Haid eelistavad elada madalas rannalähedases meres ning on üks arvukamaid liike India ja Vaikse ookeani troopilistes vetes korallrahude ümbruses. Veest välja ulatuv musta tipuga seljauim on siin rannikupiirkondades tavaline vaatepilt. Suured mõrtsukhaid üle korallrifi laguuni ei pääse ja seega võisime julgelt vilgaste riffhaide vahel ringi mulistada. Vee all ringi ujudes põrkasime mõne uudishimuliku haiga silmitsi kokku, vaatasime tema eelajaloolistesse silmadesse (mis ei reetnud midagi), imetlesime ta voolujoonelist keha, paindlikkust ja kiirust. Väga kaunid kalad!

Sirutasime ennast laguuni siidises vees välja, liigutasime ainult veidi käsi ja jalgu, et pinnal püsida, ja vahtisime helesinist avarust enda ümber. See ongi moana – värvid, heli, aeg ja soojus! Mõne aja pärast ilmusid graatsiliselt läbi vee hõljudes astelraid. Nemad olid veelgi uudishimulikumad kui haid, lenneldes nagu liblikad meie ümber, aeg-ajalt justkui meelega oma pehme siidise seljaga meie vastu puutudes. Toore kala lõhn oli nad kohale meelitanud. Nad teadsid, et nende vanal sõbral Temanul on külakost kaasas, ja ronisid oma apluses talle sülle. Temanu väitis tundvat neid raisid juba aastaid. Raid on põhjakoristajad ja hoiavad laguuni piinlikult puhtana. Ja nad võivad elada koguni umbes 60-aastaseks. Vee all koos selliste graatsiliste olevustega ujudes tundus kõik toimuvat aegluubis. Vaatasime astelraisid ja haisid ning nende vigurdamist pool päeva. Vahetevahel pistsime pea veest välja, naersime puristades, vehkisime üksteisele käemärke (mis kõik tähendasid midagi ülivõrdes), hõikasime „kuule, kas sa seda nägid?“, kuigi kellelgi polnud aega vastata, ja käitusime igati nagu õnnelikud lapsed. See oli kadestamisväärselt tore päev.

Kahjuks on sellisel astelrai ja inimese kokkupuutel omad kurvad mõjud (nagu tuhandetes teistes paikades üla maakera, kui inimene ja metsik loom kokku saavad). Eks see raidega ujumine on ikka sedamoodi nagu uimastatud tiigritega, elevantidega Tais või ema juurest ära võetud väikeste lõvikutsikatega. Kõik ikka selleks, et turistid saaksid koos metsikute loomadega pilti teha või ringi ratsutada. Me võime ju mõelda, et raid Mooreal ujuvad vabalt ja ei ole van- gistuses, kuid nende tavapärane käitumine on muutunud, sest neid söödetakse ja selle tagajärjel on neid tekkinud liiga palju ühte piirkonda. Looduses elutseb rai tavaliselt üksikuna. Samuti on muutunud nende toidulaud ja öisest eluviisist on saanud päevane. Kõik see mõjutab raide tervist. Ja siis veel see Mururoa atolli tuumakatsetuste mõju... Kuidas see aju tumedam pool nüüd äkki pinnale kerkis ja mind olulisest nii kõrvale kallutas? Tegemist on ju ikkagi aju heleda- mate osade pärusmaale kuuluva fantaasiaraamatuga, seega ei sobi siin lahata globaalse haardega looduskaitseteemasid. Luban, et siia raamatusse ei mahu rohkem nuttu ja hala.