Artikkel ilmus ajakirjas "Horisont" 5/2008
Hendrik Relve
Hiiglaslik Madagaskar, suuruselt maailma neljas saar, on nagu Noa laev, kus elab rohkesti ainulaadseid loomaliike. Just niisugused on ka kõik Madagaskari leemurid.
Berenty kaitseala võtab meid vastu roiutava, rohkem kui 40-kraadise kuumusega. Oleme sellesse Madagaskari lõunaotsas asuvasse paika tulnud kindla sooviga kohata uusi leemuriliike. Kibeleme metsa. Paneme reisikotid kiiruga raffiapalmi lehtedest katusega onni, mis meile öömajaks on antud. Jätame akna veidi praokile, et tuul natukenegi onni õhku värskendaks. Sellel Berenty esimesel metsaretkel kohtame kauneid orhideesid, kummalisi valgeid parasiitseeni, eriskummalisi lähistroopilisi linnuliike ja palju muud eksootilist. Kuid katasid, siinse kandi põnevamaid leemureid, me ei näe.
Katade rünnak Berentys
Kui mõne tunni pärast higistena ja kurnatuina bungalosse naaseme, avaneb pilgu ees ehmatav vaatepilt. Meie reisikotid on lahti kistud ja nende sisu vedeleb laialipillatuna põrandal. Esimese hooga oleme veendunud, et meie asju on sobramas käinud vargad. Ruttame otsima rahakotte ja reisidokumente. Aga need on kenasti alles. Siis märkame, et toa põrand on üle külvatud puuviljade jäänustega. Meenub, et olime lähedaselt turult ostnud värskeid puuvilju ja pakkinud need reisikotti. Kui silmame toanurgas väljaheitehunnikut ning aknast kiigates vilksamisi paari katat, hakkab koitma, mis onnis tegelikult on juhtunud. Ajal, mil meie metsas tulutult katasid jahtisime, on nad praokil aknast meie majakest külastanud. Haistnud värske puuvilja vastupandamatut hõngu, ei jätnud nad enne, kui puuviljad leitud ja nahka pistetud.
Kata varasem eestikeelne nimi on kassleemur. Minu arust on see tabav. Kassleemur on kassi-suurune ja erinevalt paljudest teistest leemuriliikidest kõnnib ta meeleldi maapinnal. Katal on musta-valgevöödiline saba, mis pikem kui keha. Maapinnal liikudes hoiab ta saba uhkelt püsti.
Järgmisel hommikul näeme päikesetõusu ajal ühte katat onni katusel veidras poosis istumas. Otsekui rätsepaistes inimene, selg sirge, esijalad nagu käed labadega päikese poole pööratud, koon õieli taeva poole ja silmad suletud. Täpselt nagu mediteeriv päikesepalvetaja. Omamoodi päikesepalvusel ta ongi. Leemurite vereringe on märksa algelisem kui ahvidel, kelle eellasteks leemureid peetakse. Öises jaheduses langeb nende kehatemperatuur. Hommikuti sätivad nad end paikadesse, kuhu langevad esimesed päikesekiired, ning laevad endasse energiat otsekui päikesepatareid.
Indrite sõnumid Perinetis
Et näha suurimat leemuriliiki indrit, tuleb minna Madagaskari lääneosas asuvasse Perineti rahvusparki. Seirame varasel hommikutunnil juba pikemat aega binokliga ühte puuvõras toimetavat indriperet. Seal on vist ema, isa ja kaks peaaegu täiskasvanud poega. Veidi rohkem kui poolemeetrine loom meenutab millegipärast maailma looduskaitse kuulsat vapilooma pandat. Jah, muidugi, samasugune musta-valgekirju plüüsitaoline kasukas ja armas nägu, mis võiks kuuluda mängumõmmile! Puulehtede vahelt paistavad kaks ümarat kõrva ja helepruuni nööpsilma. Aeg-ajalt krahmab indri tumeda karvase kamaluga lähedal asuvalt oksalt kimbu lehti, topib need suhu ja asub mõtlikul ilmel närima.
Siis aga juhtub midagi ootamatut. Isaindri ajab huuled naljakalt torusse ja laseb kuuldavale kõrvulukustava trompetihüüu. Pikk, kaeblikuvõitu veniv huige sunnib meid tahtmatult mõned sammud taanduma. Kas tõesti oleme pereisa pahandanud? Samas kuuldub kaugelt džunglisügavusest vastu teine samasugune pasunahüüd. Teejuht rahustab meid - inimene indrit ei häiri, sest asub tema jaoks ohutul, kõige alumisel vihmametsa korrusel. Kõrgelt üle inimeste peade vahetavad oma sõnumeid kaks indriperet. Sõnumi peamine sisu on lihtne: "Meie pere asub viisakalt oma territooriumil, aga kus olete teie?"
Umbes poole sajandi eest olid indrid Madagaskaril väljasuremise äärel. Neid oli kogu saarele alles jäänud vaid mõnikümmend paari. Sealtpeale asuti loomaliiki Perineti metsas, tema ainsas allesjäänud elupaigas, rangelt kaitsma.
Madagaskari suurimat leemuriliiki ei saa näha üheski maailma loomaaias. Selleks et elus püsida, peab indri sööma iga päev oma liigirikka kodumetsa puude värskeid lehti. Mitte ükski loomaaed väljaspool Madagaskarit ei suuda indritele hankida pidevalt värskeid lehti kümnetelt haruldastelt puuliikidelt, keda ei leidu maailmas mitte kusagil mujal kui Madagaskaril.
Madagaskar kui Noa laev
Ma ei imestanud kuigivõrd, kui leidsin Eesti meediast hiljaaegu teate uue leemuriliigi leiust Madagaskaril. Olen täheldanud, et selliseid uudiseid jõuab maailma ajakirjandusse peaaegu igal aastal. Madagaskari leemurid on vaatamata hoolsale uurimistööle ikka veel salapärane loomarühm. Liikide lõplikku arvu ei julge keegi naljalt välja pakkuda, kuid kindlasti on neid kokku vähemalt nelikümmend. Nad kõik elavad vaid Madagaskaril ning mõnel üksikul saarel lähikonnas.
Kes on leemurid? Kuigi leemurid meenutavad välimuselt ahve, liigitavad loomateadlased nad eraldi loomarühmaks - poolahvideks. Poolahvide liike leidub ka Aafrika ja Aasia mandril, kuid leemurlased, sugukond, kuhu kuuluvad leemurid, elutseb vaid Madagaskaril ja mõnel üksikul lähisaarel. Kümneid miljoneid aastaid tagasi, kui ahve veel olemas ei olnud, asustasid leemurid laialdasi alasid maakeral. Nende luustike jäänuseid on leitud paljudelt mandritelt, isegi Euroopast.
Leemurid pole kaugeltki ainus looma- või taimerühm, keda leidub vaid Madagaskaril. Üle kolmveerandi siinse elustiku liikidest on sellised, keda ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Miks on see nii? 19. sajandi teadlased pakkusid seletuseks meeliköitva teooria. Nad oletasid, et kunagi laius nüüdse India ookeani kohal võimas manner, mis asustatud leemurite ja muude imeliste olevustega. Mandrile pakuti oma nimigi - Lemuuria. Hiljem vajunud Lemuuria ookeani põhja ja sellest jäänud alles vaid pisikene servatükk - Madagaskar.
Tänapäevane teooria Madagaskari elustiku seletuseks on peaaegu sama põnev. 100 miljonit aastat tagasi eraldus Madagaskar praegusest Aafrika mandrist ja on sellest ajast saadik püsinud muu maailma elustikust isoleerituna. Hiiglaslikule saarele, mis suuruselt maailma neljas, on nagu Noa laevale alles jäänud tolleaegse looduse olendid. Nad on saanud saarel areneda kümneid miljoneid aastaid omapead, teistsuguseid radu kui ülejäänud maailma elustik.
Kui maakeral arenes välja uus loomarühm, ahvid, hakkasid nad leemureid nende elupaikadest välja tõrjuma. Ahvid polnud toidu ja elupaiga suhtes nii valivad kui leemurid, nad olid viimastest kiiremad ja aplamad. Lühidalt öeldes osutusid nad olelusvõitluses kohanemisvõimelisemateks ja edukamateks. Nüüdsel ajal asustavad ahvid nii Aasiat, Aafrikat kui ka Ameerikat. Aga Madagaskarile pole nende võim ulatunud. See saar on jäänud leemurite viimseks vallutamata kantsiks.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. On lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate "Kuula rändajat" autor. Madagaskarile on reisitee teda viinud kolmel korral, viimati 2006.
