Artikkel ilmunud ajakirjas “Horisont” 3/2009
Kohalkäija
Hendrik Relve
Kuningpingviin on keiserpingviini järel maailma suurim pingviiniliik. Mõlema pikkus ulatub ligi ühe meetrini. Mõnel Antarktika saarel moodustavad kuningpingviinid suviti hiigelkolooniaid.
Lõuna-Ameerika kaugeimast tipust Tulemaalt Lõuna-Georgia saare juurde jõudmiseks kulub viis päeva. Rohkem kui saja meetri pikkune uurimislaev Akademik Joffe õõtsub ookeanil kui pähklikoor. Meremehed kutsuvad siinseid laiuskraade möirgavateks viiekümnendateks ja peavad neid maailma tormisemateks.
Läbi nähtamatu seina
Enne Lõuna-Georgia rannikuni jõudmist läbime nähtamatu seina, mida nimetatakse polaarfrondiks. Tunneme, kuidas õhutemperatuur langeb järsult ja tuul muutub talutavalt jahedast lõikavalt kõledaks. Maateaduslikku seletust mööda tekitab polaarfrondi Läänetuulte hoovus. See maailma võimsaim hoovus keerleb ringiratast ümber Antarktise mandri ning segab oma voogudesse jäise mandri randadelt pärit vett.
Polaarfront ümbritseb maailma kõige külmemat mandrit kui vankumatu müür. Sellest seespool on nii vee kui õhu temperatuur langenud ja algab ala, mida nimetatakse lõunapolaarpiirkonnaks ehk Antarktikaks. Antarktise mandri keskosa on äärmiselt eluvaenulik. Rannavete kohta seda öelda ei saa. Siinsed karged veed on vahel erakordselt elurikkad ja pakuvad suviti toitu hiiglaslikele merikarude ning pingviinide kolooniatele.
Nagu üldlaulupeol
Lõuna-Georgia rannik, mis laevapardast mööda libiseb, koosneb peamiselt süngetest, liustikega kaetud kaljudest. Laht, kus laev ankrusse jääb, on aga teistsugune. Kuigi mitmeid reisikaaslasi on tabanud merehaigus, kogunevad nemadki laevatekile, et silmitseda uskumatut vaatepilti. Siin on kaljuseinad taandunud rannikust kaugemale. Meie silme ees laiub mitmekilomeetrise läbimõõduga tasandik, mis kihab elust. Paratamatult kerkib silme ette kujutlus üldlaulupeost. Otse vee piirist alates näib looduslikul kontserdilaval askeldavat määratu inimmass. Kõigil on seljas valge rinnaesisega pikad hallid saterkuued ja peas oranži-mustakirjud pidulikud mütsid. Tuhanded kooriliikmed on rivistunud tihedatesse ridadesse näoga mere poole. Nende vastas seisavad üksikud tegelased, kes käituvad kui dirigendid. Nad teevad aeg-ajalt seisjate summa suunas võimukaid viipeid.
Lumma peletab meie sakslasest ekspeditsioonijuht Rupert Krapp. „Need on kuningpingviinid," teatab ta kuivalt. „Siin, Salisbury tasandikul, on neid praegu üle kahesaja tuhande. Kui ei usu, lugege kokku."
Lehk hullem kui kanalas
Peagi laskume laevapardale kinnitatud treppi mööda kummipaatidesse. Trepp on järsk ja kitsas. Eriti ettevaatlik tuleb olla siis, kui astud pidevalt üles-alla õõtsuvasse paati. Aga vaid selliste lamedapõhjaliste sõidukitega on võimalik madalal rannal maabuda. Juhtnöörid on lihtsad. Igaüks võib tasandikul kõndida omal käel. Liikuda tuleb aeglaselt, järske liigutusi ja kõva häält tegemata. Loomadele ei tohi minna lähemale kui viis meetrit. Kui oled paigal ja pingviin hakkab sinu poole tulema, püsi oma kohal. Las pingviin teeb, mida tahab. Paatidesse tagasi tuleb tulla teejuhtide esimese märguande peale.
Hargneme laiali. Ümberringi kaigub mitmehäälne linnukisa. Lõhn, mis sõõrmeisse kandub, peaaegu et matab hinge. Üle kogu tasandiku leviv vänge väljaheidete lehk näib imbuvat suisa riietesse ja naha vahele. Kuid pole parata. Paik, kus tuhanded linnud kuude kaupa külg-külje kõrval koos on elanud, peabki haisema kui koristamata kanala. Sellega on vaja kohaneda.
Linnud, kes liuglevad vees
Reeglist, et lähimast pingviinist tuleb hoiduda vähemalt viie meetri kaugusele, on võimatu kinni pidada. Nad paiknevad koloonias tihti liiga lähestikku, et vahelt sobiva laiusega koridori leida. Pealegi ei püsi pingviinid paigal, vaid ajavad oma pingviiniasju. Ühed tatsavad üksi või rühmakaupa ringi. Teised seisavad kolmekesi vastastiku ringis ja mängivad igipõlist mängu. Kaks lindu kolmest togivad teineteist tiivanukkiga ja üks vaatab pealt. Rivaalitsevad linnud on muidugi isased. Kolmas on emaslind. Tema lihtsalt jälgib, kumb võitjaks tuleb.
Lähedalt silmitsedes paistab, nagu koosneks pingviini sulekuub soomustest. Suled on ebaloomulikult lühikesed ja üksteise vastu liibunud. Suur osa lindudest on pidevalt ametis isikliku kosmeetikaga. Nad hõõruvad sulgedele nokaga nõret, et neid veekindlaks muuta. Pingviini sulerüü peab aitama mitte õhus lennata, vaid vees liuelda. Pingviin on lennuvõimetu lind. Ka maismaal kulgeb ta kohmakalt. Ent ookeani sukeldudes on ta otsekui ümber sündinud. Kasutades jalgu tüürina ja tiibu loibadena, hõljub ta veteavarustes sama vabalt kui teised linnud taeva all.
Meid võetakse omaks
Panen keset kolooniat fotokoti kivi najale ja asun pildistama. Linnud ei tee mind märkama. Kaks paistavad siiski huvi tundvat. Nad taaruvad väärikalt lähemale, kuid mööduvad mu hämminguks vaid meetri kauguselt, ilma kordagi kõrvale kiikamata. Ühte pingviini paelub mu fotokott. Ta nakitseb veidi pandlaid, kuid jätab siis koti pettunult sinnapaika.
Järsku paistab üks lindudest täiesti selgesti mu isiku vastu huvi tundvat. Ta tatsab poole meetri kaugusele ja jääb põrnitsema mu silmade juurde tõstetud kaamerat. Kael ette sirutatud, tahab ta ilmselgelt aru saada, mis toimub. Uurime üksteist mitu pikka minutit, enne kui ta lahkub.
Pilku ümbrusele heites avastan, et pingviinid on ka mu reisikaaslased omaks võtnud. Kuidas seletada vabalt looduses viibivate loomade ennenägematut usaldust inimese vastu? Kas on põhjus selles, et inimene on Antarktikas nii harv külaline? Kindlasti aitab kaasa seegi, et needki vähesed inimolendid, kes siin liikumas, on vähemalt viimastel aastakümnetel loomi kohelnud väga hoolivalt, lausa aupaklikult.
Kangesti tahaks mõelda, et pingviinid peavad meid oma koloonias kohates mingiteks endasarnasteks kahejalgseteks olenditeks. Näiteks uudseks pingviiniliigiks, kes kasvult küll kogukam, aga kommetelt samasugune. Nii või teisiti kipub sisimas pead tõstma õnnis usk, et oled jõudnud Eedeni aeda, kus inimene loodusega rahus ja loomadega sõpruses elab. Ega usk päris aluseta olegi. Antarktikat peavad meie planeedi suurimaks rikkumata loodusega piirkonnaks ka loodusteadlased.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Maaülikooli metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate „Kuula rändajat" autor. Lõuna-Georgial käinud 2009. aastal.
