Külmaga kohastunud elu

Kohalviibinu

Peatükk ilmus raamatus „Imekaunis Antarktika”, Looduse Raamatukogu, 2014, lk. 34-46.

Külmaga kohastunud elu

Imetlusväärne, kui karmides tingimustes on mõned elusolendid endale sobiva elupaiga leidnud. Yellowstone’i rahvuspargi (USA) kuumaveeallikatest on avastatud vähemalt +113 °C, Lõuna-mandrilt aga –83 °C juures elavaid mikroorganisme. Madalaim Antarktises ja kogu maakeral mõõdetud maalähedase õhukihi temperatuur on –89,2 °C, kuid mõned sinivetikad on katse-tingimustes kahjustusteta elanud –190 °C juures nädalaid. Ida-Siberi Oimjakoni kiltmaa jakuudid ning Liibüa kõrbete tuareegid on näited äärmuslike temperatuuridega kohastunud inimestest, Siberis näitab kraadiklaas talvel –70 °C ja Põhja–Aafrikas suvel +50 °C. Siiski tuleb meil nõustuda palju-kogenud Roald Amundseniga, et külma ja näljaga inimene ei harju. Erivahendeid kasutades suuda-vad inimesed küll üle elada Antarktise Vostoki jaama talve, kus 6 kuu kestel võib õhutemperatuur langeda alla – 80 °C, kuid tüüpiliselt kaotatakse talvitusega Vostokis 10 kilogrammi kehakaalust ning keegi ei viibi seal korraga üle ühe aasta. Paljudele olenditele on polaaralad aga harjumuspärane kodu, kust lahkumine kujuneks saatuslikuks. Vaatleme, milline on kliima Lõunanabamaadel ja -meredel ning kes ja kuidas seal elab.

Lõunapolaarpiirkonna keskkonnatingimused

Lõunaookean

Juunist oktoobrini on Antarktise randu uhtuvate merede pindmine 100 meetri paksune veekiht ühtlaselt külm, alates –1,9 °C mandri lähedal, kus seda jahutab jää, kuni 1–2 °C polaarfrondi juures. See 50–60 kraadi lõunalaiuse vahel asuv 30 - 50 km laiune ala eraldab Lõunaookeani muust maailmamerest. Novembrist märtsini tõuseb ülemise 50-meetrise kihi temperatuur polaarfrondi

lähedal 4–5 °C, kuid allpool, 100–300 m sügavuses, valitseb aastaringi temperatuur 0 °C ringis. Niisiis on Lõunaookean ühtlaselt külm. Lisaks on kogu lõunapolaarpiirkond, Kesk-Antarktis välja arvatud, väga tuuline.

Lähisantarktilised saared

Lõuna-Georgia, Kergueleni ning Heardi ja McDonaldi saared asuvad antarktilise konvergentsi läheduses. Lõuna-Georgial on augusti keskmine õhutemperatuur –2, veebruaris 5–7 °C, Heardi saarel on suvi mõni kraad külmem. Kuigi Grytvikenis Lõuna-Georgial oli 30 vaatlusaasta abso-luutne maksimum 23,9 ning absoluutne miinimum –13,9 °C, näitab viimanegi arv Lõunaookeani stabiliseerivat mõju saarte kliimale. 

Merelis-antarktilised saared

Siia gruppi liigitatakse harilikult Lõuna-Shetlandi, -Orkney, -Sandwichi ja Balleny saarestikud ning Bouvet, Scotti ja Peeter I saared. Keskmine õhutemperatuur on talvel –10 ja suvel 0 °C, enamat ei luba niiske ja pilves suvine ilmastik. Absoluutseks maksimumiks on Lõuna-Orkneyl mõõdetud 14 ja absoluutseks miinimumiks –40 °C.

Antarktise rannik koos mõne kilomeetri kaugusele jäävate saartega

Seal on keskmine õhutemperatuur suvel 0 kuni –3 (absoluutne maksimum 10 °C), talvel –16 kuni –18 °C (absoluutne miinimum –40, kaugemal lõunas kuni –60 °C). Suhteliselt soojad suvised tempe-ratuurid tulenevad oaaside lumevaba pinna soojenemisest ööpäevaringselt ergavas päikeses. Külma kõrval teevad elutingimused karmiks tugev tuul ja kuiv õhk, see on polaarkõrb. Järvedes on tüüpi-line veetemperatuur 0–4 °C, harvad äärmused on ulatunud –20 kuni + 25 °C.

Antarktise sisealad

Mandril oleneb õhutemperatuur tugevasti sellest, kui kaugel on meri ja kui kõrgel selle pinnast asuda. Vostoki jaamas, mis asub 3500 meetri kõrgusel ja 1500 kilomeetri kaugusel merest on kesk-mine õhutemperatuur jaanuaris –33 (maksimaalne –14) ja augustis –68 (minimaalselt –89,2 kraadi). Keskmiselt vastavalt 5 ja 10 kraadi soojem on 700 meetrit madalamal ja 900 kilomeetri kaugusel rannikust asuvas Amundseni–Scotti poolusejaamas. Ligi 4100 meetri kõrgusel asuva Kunluni jaama lähedal mõõdeti hiljuti satelliidiradiomeetri abil jääpinna temperatuuriks –93 °C, kuid jääpind ongi tavaliselt külmem kui õhk 2 meetri kõrgusel meteoonnis, kus tehakse kliima-uuringute standardvaatlusi. Ere päike soojendab kaljusid ja sulatab nendega külgnevat lund ka mõnesaja kilomeetri kaugusel poolusest. Valdav antitsüklon jahutab veelgi mandri sisealade külma õhku, mis on eriti kuiv, ning külmana muudab väga vingeks ka kerge tuule.

Elu lõunapolaarjoone taga

Vere asemel antifriis

Ookeanis vohab lõunapolaarpiirkonna kõige rikkalikum elu, mis põhineb eelkõige ränivetikate massilisel produktsioonil ülemistes veekihtides ja triivjääs. Neist toituvad vähilaadsed, tähtsaim on hiilgevähk e krill (Euphausia superba), kelle raskesti hinnatav biomass oma 125–750 miljoni ton-niga on tõenäoliselt suurem kui ühelgi teisel loomaliigil Maal.

Hiilgevähi pikkus ulatub 6 sentimeetrini ja kaal 2 grammini. Väike vähike paistab silma pikaea-lisusega, elades kuni 6 aastat vanaks.

Pildil: Krill e. hiilgevähk kasvab kuni 6 cm pikkuseks ja 2 g raskuseks, nende kogubiomass on suurem kui ühelgi teisel loomaliigil Maal. Ta on kalade, pingviinide, hüljeste ja vaalade põhitoidus. VIKIPEDIA

Vähikesed elavad parvedes tihedusega 10 000 kuni 30 000 isendit kuupmeetris. Sobivaim veetem-peratuur on neile –1,3… +3 °C ning nad on ülitähtis toiduallikas kaladele, pingviinidele, hüljestele ja vaaladele. Krill ise toitub olulisel määral jää alapinnal arenevatest vetikatest ning regionaalse klii-masoojenemisega kaasnenud merejää vähenemine Bellingshauseni ja Amundseni meres on vähendanud krilli ja suurendanud vaba vett eelistavate salpide e meritünnikute arvukust.

Lõunaookeani kalad on erakordselt hästi kohastunud eluga jääkülmas vees (kuni –2 °C juures) ning suudavad ilmselt palju tõhusamalt energiat kasutada kui soojemate vete liigid. Nende elu-tegevus on kõige aktiivsem väga kitsas temperatuurivahemikus, sageli veidi alla null kraadi.

Paljud liigid surevad, kui temperatuur mõne kraadi üle nulli tõuseb. Kehavedeliku külmumist takistab veres leiduv antifriis glükoproteiin, mille liitmolekuli üks pool on valk ja teine suhkur. Viimane seobki veres kasvava jääkristalli, sel ajal kui vett-tõukav valgupool takistab uute vee-molekulide ligipääsu jääkristallile. Nii alaneb vere külmumistäpp.

Imepäraselt erilised on soomusteta ja luustumata ribidega, kuni meetripikkused, värvitu läbi-paistva vere, valgete lõpuste, kahvatukollase südame ja vahakarva põrnaga jääkalad.

Jääkalad on kannatanud ülepüügi all, praegu lubatakse püüda aastas 6000 tonni. Nad on ainsad selgroogsed, kelle veres pole hemoglobiini ega lihastes hapnikku siduvat punast pigmenti, müoglobiini. Tulemusena on selle kala verel õige madal hapniku kandevõime, ent hämmastaval kombel ei jää jääkalade hapnikutarbimine alla teiste kalade omale. Nimelt on nende süda suhteliselt kolm korda suurem ning lööb 10 korda kiiremini kui ülejäänud kaladel, ka ulatub vere maht 10 protsendini keha ruumalast. Osa hapnikku jõuab kala kudedeni otsedifusioonil läbi naha, lisaks on külm vesi õige hapnikurikas ning suviti lisab sinna hapnikku veel fütoplanktoni fotosüntees.

Tähelepanuväärsed on ka maitsvad ja hinnalised kihvkalad, kes kasvavad 50 aastaga 2 m pikaks ja 135 kg raskuseks. See kahest liigist koosnev perekond on samuti kannatanud ülepüügi all, praegu lubab CCAMLR (Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon) Lõunaookeani eri piirkondades püüda kokku 16 000 tonni kihvkala aastas. Selle kõikjal maailma peentes restoranides nõutud kala jaemüügihind ulatub 50 USD/kg, mis omakorda toob kaasa röövpüüki, mille ulatust ei tea keegi.

Pildil: Noored isalonthülged Vestfoldi oaasis Ida-Antarktises. Foto: ENN KAUP

Lõunaookean on hiiglaste söödamaa

Vaalad on vaid meres elavad imetajad, vees nad ka paarituvad ja poegivad. Nende täielikult redutseerunud tagajäsemed on muutunud võimsaks horisontaalseks sabauimeks, mis on ka vaala peamine liikumiselund. Näiteks suudab saaki jahtiv mõõkvaal kihutada läbi vee kiirusega kuni 10 meetrit sekundis.

Külma vastu kaitseb vaala keha paks nahaalune traanikiht (võib liigiti moodustada 30–40 protsenti kehamassist) ning karvkate on hõõrdumise vähendamiseks kadunud. Vaalad võivad pikaks ajaks (kuni 90 min) sukelduda isegi kilomeetri sügavusele, sest neil on lihastes tänu kõrgele müo-globiinisisaldusele suured hapnikuvarud. Muuseas tingib see pigment vaalaliha mustjaspunase värvuse. Vaala sisse- ja väljahingamine (viimast saadab kõrge aurusammas, mille kuju ja kalle lubab vaalaliike eristada) kestab paar sekundit ning vahetab kuni 90 protsenti kopsudes sisalduvast õhust (võrdluseks inimesel vaid 15 protsenti).

Vaalalisi on teada umbes 90 liiki, Antarktika vetes esineb neist 7 liiki kius- ja 12 liiki hammas-vaalu. Suurim viimastest on üksnes suviti sealmail toituv kašelott e võidisvaal. Kuni 20 meetrit pikale ja 50 tonni raskele kerele on iseloomulik suur pea, mille alalõuas on loomariigi suurimad, kuni 25 sentimeetri pikkused hambad. Kašeloti pea sisaldab kuni 5,7 tonni võidist e spermatseeti. Viimast kasutab vaal rõhu reguleerimiseks sukeldumisel, kuid inimene on seda minevikus tarvi-tanud küünalde valmistamiseks ja kasutaks küllap veel nüüdki täppisinstrumentide (sealhulgas rakettide inertsiaaljuhtimissüsteemides) hinnalise määrdeainena kui nende vaalade püüdmine oleks lubatud. Ka on kašelotil maailma suurim, 9 kilogrammi kaaluv, keeruline ja ülimalt arenenud koorega aju, millele on viidatud kui tõendile kõrgest intelligentsusest.

 Suurima iial Maal elanud looma, kiusvaalade hulka kuuluva sinivaala kogukaimad isendid on olnud kuni 34 meetri pikkused ja 190 tonni raskused. Hiigelmõõtmetele vaatamata on sinivaalal sale ja voolujooneline keha, mis lubab ujuda kiirusega kuni 50 kilomeetrit tunnis. Suurimad loomariigis on ka selle vaala kuni 600 kilogrammi raskune süda ja 3 meetri pikkune peenis. Oma peatoitu, krilli ja muid vähilisi, võib ta ööpäevas läbi oma kiuste veest sõeluda kuni 4 tonni. Saja aasta eest ujus Lõunaookeanis ligikaudu 200 000 sinivaala, aastaks 1975 oli neid vaevalt 4000. Aastast 1986 kehtib kõigi vaalade tööndusliku püügi keeld, praeguseks hinnatakse sinivaala arvukust alla 10 000.

Lõunapoolkera vetes elutseb teiste vaalade hulgas ka pool miljonit kääbusvaala, kes on kuni 10 meetrit pikad ja 13 tonni rasked. Jaapani vaalapüüdjatel on neid lubatud küttida nn teadusliku püügi sildi all 850 looma aastas, levinud seisukoht on aga, et tegelik põhjus on jaapanlaste vastupandamatu isu vaalaliha järele.

Merel ja maal

Maakeral elab umbes 30–35 miljonit hüljest, nendest poolte kodu asub Antarktikas. Sealse seitsme liigi seas on suurimad lõuna lonthülged, väikseimad aga kahemeetrised ja kuni 200 kilogrammi raskused merikarud. Viimased olid aastaks 1930 oma hinnalise karusnaha pärast peaaegu hävitatud, järel oli mõnisada isendit Lõuna-Georgia saarel. Tänu tõhusale kaitsele ja toidukonkurentide vaala-de hävitamisele oli neid aga aastaks 1982 juba 480 000, tänapäeval 2–4 miljonit isendit, eriti Lõuna-Georgia ja ka Heardi saartel.

Lõuna lonthülgeid on hinnanguliselt ca 700 000 ning Antarktikas paljunevad nad peamiselt Lõuna-Shetlandi, -Orkney, -Georgia, Kergueleni, Prints Edwardi ja Crozet ning Heardi saarel. Mandrile tulevad nad vahel puhkama.

Isastel on iseloomulik, londiga sarnanev koonukott, mis üle 8 aasta vanustel ripub täisea tunnuse-na üle suu. Need suurimad lihasööjad Maal on kuni 5 meetrit pikad ja 4 tonni rasked. Emased on ligi 9 korda kergemad ning neid on ühe domineeriva isase haaremis mitukümmend. Haaremi-valitsejaks saamise nimel peavad isased vihaseid võitlusi, millest annavad tunnistust ränkade haavade armid kaelal, emaste väikesed armid on mälestused üsna tormilistest paaritumistest. Nn ookeanielevandid toituvad peajalgsetest ja kaladest.

Maakera kõige lõunapoolsem imetaja weddelli ehk sukelhüljes on 3 meetrit pikk ja kuni 500 kilogrammi raske, sealjuures on emased veidi suuremad. Nende arvukuseks hinnatakse 800 000. Nad asustavad tavaliselt rannikulähedast jääd ümber kogu mandri, tulles hingama läbi omanäritud jääaukude. Vees kaitseb külma eest nahaalune paks pekikiht, mis ulatub kolmandikuni kehakaalust. Jääl võivad sukelhülged lasta oma jäsemetel jahtuda, ka külmuda üsna õhutemperatuuri lähedale, mis aitab oluliselt soojuskadu vähendada. Ujudes on esiloivad tüüriks ja tagaloivad aerudeks, toidujahil kihutavad nad kiirusega 10 meetrit sekundis ja sukelduvad kuni 600 meetri sügavusele. Siin aitab suur veremaht, verd on kehakaaluühiku kohta kaks korda rohkem kui inimesel, lisaks on ka hemoglobiinisisaldus tunduvalt kõrgem. Ka lihaspigmendi, müoglobiini, hapnikusisaldus on märkimisväärne, inimesega võrreldes kümnekordne, ning lihastik saab sukeldumise ajal töötada hapnikureservi arvel.

Poeg, vahel ka kaks, sünnib jääle tavaliselt oktoobris ja hakkab kiiresti kosuma. Rasvase emapiima toel kasvab hülgeimik 50 päevaga 25–30 kilolt 100 kilo raskuseks (emahüljes kaotab sel ajal oma kehakaalust 150 kilogrammi). Siis on piisavalt suurust ja kaalu, et iseseisvat elu alustada.

Ka merileopardi emased on veidi suuremad kui isased, nende kaal ulatub 600 kilogrammini ja pikkus 3,5 meetrini. Merileopardid, keda on kuni 440 000 isendit, elavad rohkem jääl kui maal ümber kogu Antarktise ranniku ja enamikul lähisantarktilistel saartel. Tegemist on jõulise kiskjaga, kes suudab veest hüpata 2 meetri kõrgusele jääle. Ta jahib teisi hülgeid, pingviine, kalu ja krilli ning ainukene arvestatav vaenlane on talle mõõkvaal. Merileopard on rünnanud inimesi nii vees kui maal, kuid teadaolevalt on vaid üks rünnak lõppenud inimese surmaga.

Külmavapruse ordeni kavalerid

Antarktises valitsevad kõige karmimad elutingimused ning ainult vähestes paikades on täielikult maismaalt toituvad loomakesed nendega kohaneda suutnud. Veel Kriidiajastul ja Tertsiaaris asustas Antarktist rikkalik loomastik. Täna leiame sealt vaevalt 150 liiki, kes on tulnud toime praeguses erakordselt külmas, kuivas ja tuulises kliimas. Nendeks on algloomad, keriloomad, ümarussid, loimurid, lestad ja mõned alamad putukad (hooghännalised). Suurim Antarktise maismaaloom on kuni 6 mm pikkune tiivutu (kohastumus tugevate tuultega) sääsk Belgica antarctica.

Hõre loomastik suudab eksisteerida vaid seoses siinse vaese taimkattega ning paikades, kus väljakannatamatu üldkliima foonil esineb pehmem mikrokliima. Pakase üleelamiseks on kaks põhilist strateegiat. Ühe puhul toimub alajahtumine, kusjuures kehavedelikud jäävad kuni –40 °C juures vedelaks polühüdraatsete alkoholide ja suhkrute mõjul. Teised liigid on külmumistolerantsed, mis tähendab, et nad külmuvad täiesti läbi, vähendades näiteks glütserooli abil alajahtumisel toi-muva rakuvälise külmumise kahjustusi.

Pildil: Külmavapruse Ordeni kavalerid: Antarktika loimurid e. veekarud (Tardigrada) on kuni 0,5 mm pikkused, elavad sammmalde ja samblike sees ja söövad taimerakke ning väikesi selgrootuid. VIKIPEDIA.

Lõunamandrit katvas lumes esineb vaid bakteri- ja lumevetikakooslusi. Chlamydomonas nivalis vetikad värvivad vahel suured sulavad lumealad punaseks.

Kivide vahel ja kaljudel kuni 2000 meetri kõrguseni elavad mõned hooghännalised, süües tillukesi seeni, ning mõned lestad toituvad teistest lestadest ja hooghännalistest. Mõlemad tüüpi loomad vajavad niiskust, mis on saadaval vaid savika pinnasega paikades.

Elukoosluse aluseks kuni 1300 meetri kõrguseni esinevates brüosüsteemides on samblad, samb-likud ja õhukesed vetikakiled. Tumedavärvilistel kaljudel kasvavad samblikud soojenevad päikeses tublisti üle õhutemperatuuri, luues ka selgrootutele loomakestele soodsa mikrokliima. Üsna harvad samblad toetavad rikkamat loomastikku. Peale hooghännaliste ja lestade leidub seal ka alg- ja keriloomi, loimureid ja tillukesi ümarusse. Antarktika poolsaarel rikastavad brüosüsteemi maksa-samblad ja kahte liiki õistaimed, rohututtidena kasvav antarktika kastevars Deschampsia antarctica ning nelgiline padjandtaim Colobanthus quitens, kes muudavad omakorda rikkamaks ka loomas-tiku. Kliimasoojenemine Antarktika poolsaarel on nihutanud nelgilise padjandtaime levilaid kau-gemale lõunasse.

Kõige kaugemale lõunasse levinud loomad Maal on hooghännalised, keda on leitud Lõuna-Viktoria maa mägedes 84. laiuskraadil. Suurimal kõrgusel, 3600 meetrit, on leitud elamas loimu-reid, kes on tavaliselt 0,5 mm pikkused, tüsedad olendid nelja paari jalgadega. Need loomakesed tulevad toime 60–65 °C talvepakases. Katsetingimustes on suutnud loimurid päevade kaupa taluda –200 °C temperatuuri. Nad on võimelised vähendama oma veesisaldust alla 3 protsendi ning 10 aastase tardumuse järel rehüdratiseeruma, toituma ja paljunema.

Valge maniski ja musta frakiga rasvahani

Pingviinid on Antarktika kõige levinumad linnud, kes elavad kõige karmimas keskkonnas ja kelle kolooniates on neid vahel kuni miljon paari, rohkem kui mõnes suurlinnas inimesi. Neid sotsiaal-seid olendeid peetakse Antarktika sümboliks. Hinnanguliselt pesitseb lõunapolaarpiirkonnas

umbes 20 miljonit paari pingviine kuuest liigist, ülejäänud 12 pingviiniliigi pesitsuspiirkond ulatub lõunapoolkera jahedatest vetest kuni Galapagose saarteni ekvaatoril.

Lõunamandri pingviinirahvas

Kui pingviinid suudakski ületada ekvatoriaalveed ja jõuda Arktikasse, leiaksid nad seal, et vastava ökoloogilise niši on juba hõivanud lunnid, kelle arenenud lennuvõime päästab neid ka maapealsete

kiskjate käest. Paljunemistsükkel on pingviinidel ajastatud täpselt nii, et pojad kooruvad ja iseseis-vuvad ajal, mil on kõige rohkem toitu. Pesitsemise edukus sõltubki toidu kättesaadavusest ning kui ulatuslik merejää püsib kaua, jääb ellu vähe tibusid. Pingviinid toituvad kaladest, peajalgsetest ja vähilaadsetest, Antarktikas siiski peamiselt krillist. Täiskasvanud pingviinidel pole maapealseid vaenlasi, kuigi nende mune ja poegi jahivad röövännid ja tormilinnud. Vees kütivad pingviine leopardhülged ja mõõkvaalad.

Nimetus pingviin tuleneb ladinakeelsest tüvest, mis tähendab rasvast. Varasemas eesti keeles oligi ta rasvahani. Lennuvõimetuid pingviine peeti kaua kõige primitiivsemateks lindude seas, kuid nüüd teame, et nad on pakase ja merelise eluga kõige paremini kohastunud sulelised. Fossiilid näitavad, et pingviinid lahknesid lendavatest lindudest ca 50 miljoni aasta eest. Vähemalt 25 liiki on tänaseks välja surnud, mõned olid nüüdsetest suuremad. Suurim neist oli kuni 180 sentimeetrit pikk ja ligi 100 kilogrammi raske hiigelpingviin Pachydyptes ponderosus.

Pildil: Eeselpingviin Kuningas George'i saare rannavees. Foto ENN KAUP

Lühikesed suled moodustavad justkui katuselaastud paksu veekindla väliskihi, mille all on sooja-pidavad kohevad suled. Kuni 7 sentimeetri paksune nahaalune rasvamantel on kohane külmas vees ja õhus ning aitab üle elada pikki paastumisi. Soojapidavus võib olla liigagi hea, tekitades ülekuu-menemist suvekuudel.

Pingviinidel on voolujooneline keha ning loibadeks arenenud tiivad, mis lubavad vee all kuni 10 meetrit sekundis ujuda ning kuni 250 meetri sügavusele sukelduda. Erinevalt lendavatest lindudest on neil tihedad luud. Lühikesed jalad on keha tagaosas ja moodustavad koos jäiga sabaga tõhusa veealuse rooli, kuid muudavad maapealse astumise kohmakaks taarumiseks. Üle sileda jää ja lume libisevad nad „kelgutades”, lükates ennast edasi tiibade ja jalgadega. Jalgade ülaosas on soojus-vahetid, mis võtavad soojust jalalabadele voolavalt verelt ja annavad selle sealt naasvale verele. Jalgade verevoolu vähendamine külmas on teiseks nutikaks mooduseks, mis aitab pingviinidel tunde jääl seista.

Antarktika pingviinid on väga arvukad, eelkõige just sellepärast, et nende elupaik asub kaugel inimasulatest, ning lähemas tulevikus nad otseselt ohustatud ei ole. Siiski on nad väga sõltuvad oma toiduvarude (kalad, peajalgsed, krill) suhtes ning seepärast reguleerib CCAMLR nimetatud liikide püüki. Antarktika poolsaare piirkonna soojenemine viimasel ajal on vähendanud talvise merejää ulatust, mis omakorda on loonud uusi pesitsusalasid vaba vett eelistavatele valjaspingviinidele.

Pildil: Adeeliapingviinil on tavaliselt kaks poega. Foto ENN KAUP

Triivjääd eelistavad adeeliapingviinid peavad rändama kaugemale lõunasse. Adeeliapingviinid on justkui mehikesed õhtuülikonnas ning näivad pingviinide maailma kärmete koomikutena. Prantsuse Antarktika uurija Jules Dumont d’Urville andis neile nime aastal 1840 oma naise Adele’i järgi. Nad elavad üle 16 aasta vanuseks. Talve veedavad nad triivjääl ja suveks liigu-vad Antarktise rannikule pesitsema. Ranniku jäävabadel aladel ja saartel pesitseb umbes 2,5 miljonit paari, koos keiserpingviinidega on nad kõige lõunapoolsemad pingviinid. Pesad asuvad kolooniates üksteisest nokalöögi kaugusel ja koosnevad kivikestest. Kahe muna ligi 5-nädalasel haudumisel osalevad mõlemad vanemad. Mul oli juhust täheldada, et Maiolli saare koloonias Molodjožnaja jaama lähedal koorusid esimesed tibud 24. detsembril nii 1972. kui ka 1988. aastal. Põnev on istuda koloonia kõrval, jälgida linde ja avastada, et neile pole sugugi võõrad mitmesugused inimestelegi omased kombed, nagu varastamine (varguse objektiks on pesakivid), üleaisalöömine e abielu-rikkumine, homoseksuaalsus (noorte pingviinide hulgas), nekrofiilia ja palju muudki veel.

Valjaspingviinid pesitsevad merelis-antarktilistel saartel ja Antarktika poolsaarel. Ligi 8 miljoni pesitsuspaariga on nad kõige arvukamad Antarktika pingviinid. Nokka ja jalaküüniseid abiks võttes ronivad nad kõrgetele nõlvadele, mis kevadel esmalt lumest vabanevad, ja rajavad sinna oma pesapaigad. Aasta-aastalt pesitsetakse sama partneriga, kellega koos hautakse kordamööda, kokku veidi üle 5 nädala, oma kahte muna. Koloonias on valjaspingviinid väga lärmakad ning ründavad iga inimest, kes nende territooriumile tungib.

Pildil: Sulgivad valjaspingviinid Kuningas George'i saarel. Foto ENN KAUP

Eeselpingviinide pesitsusala oma vaid 300 000 paariga ulatub valjaspingviinidest veidi kaugemale põhja, ka Macquarie, Kergueleni, Prints Edwardi ja Crozet ning Falklandi saarteni. Eeselpingviini tugev saba liigub kõndides küljelt küljele, õigustades ladinakeelset perekonnanime Pygoscelis (harjasaba). Pesamaterjali (kivid, sammal, muda) kogub kokku isane (kena pesakivi aitab emase soosingut võita), pärast paaritumist jääb pesaehitus emase hooleks. Eeselpingviinid on vähem sotsiaalsed ning pesitsevad väikeste gruppidena, ka koos teiste pingviinidega. Vahetustega hau-dumine kestab 5 nädalat, heal aastal jäävad mõlemad tibud ellu, kuid põhjapoolsematel aladel teisena koorunud tibu tavaliselt sureb.

Perekonda Eudyptes kuuluvatel tuttpingviinidel on oranžid jalad ja nokk ning iseloomuliku tunnusena pikad kolla-oranžid kulmukarvad, mis annavad neile dändiliku välimuse (ingl k macaroni). 12 miljoni pesitsuspaariga on nad üldse arvukaim pingviiniliik, kuid ainult osa neist elab lähisantarktilistel saartel, ülejäänud kaugemal põhjas. Nende tihedate ja lärmakate kolooniate arvukus ulatub 100 000 paarini. Mõistatuseks on, miks esimesena munetud muna on väiksem kui teine, ja miks sellest koorub tibu vaid siis, kui teine muna läheb kaotsi.

Kuni 16 kilogrammi kaaluvatel kuningpingviinidel on toredad oranžid laigud peal, kaelal ja rinnal. Lähisantarktilistel saartel pesitseb kolooniatena kokku üle ühe miljoni paari kuningpingviine.

Pesi need linnud ei ehita. Ligikaudu 300 grammine muna ilmub millal tahes novembrist aprillini ning vanemad hauvad seda vaheldumisi (sest avameri on alati lähedal) jalgadel hoides 8 nädalat. Et poja üleskasvatamine kestab 12–14 kuud, on nihkes paljunemistsükli tulemuseks kaks poega kolme aastaga. Nii võivad aastased tibud olla koloonias kõrvuti hauduvate vanalindudega. 

Pildil: Kuningpingviinid Lõuna-Georgia saarel Grytvikenis, endise vaalapüügiasula lähedal. Foto ENN KAUP

Keiserpingviinid on ühed suurimad linnud üldse, kollased laigud kõrvade juures ja rinnal toovad esile musta pea ja selja ning valge kõhu. Väärikas aeglane samm lisab sarnasust eakate härras-meestega, ka siledal jääl „kelgutades” säilib neil elegants.

Antarktika pingviinide seas on nad oma 200 000 pesitsuspaariga kõige haruldasemad. Nende kolooniad asuvad kinnisjääl Antarktise ranniku lähedal ning selleks, et pojad saaksid suve lõpul merre sukelduda, ajastub paljunemistsükkel polaaröösse, aega, mil ümberringi paugub kuni – 50 ^oC pakane ja tuul võib tõusta kuni 50 meetrini sekundis. Soojuse säilitamiseks on keiserpingviinidel nokk ja tiivad suhteliselt lühemad kui teistel pingviinidel, kehatemperatuur on 38 ^oC. Sulestikus on kuni 15 sulge ruutsentimeetril, rohkem kui ühelgi teisel linnul. Nad võivad sukelduda kuni 500 meetri sügavusele, vähendades selleks tublisti südame löögisagedust ja kasutades oma hemoglobiini ja müoglobiini võimet siduda ja transportida hapnikku ka siis, kui seda on veres vähe.

Emase munetud 450-grammise muna veeretab isane oma jalgadele ja katab kõhu alaosa paksu rasvavoldiga ning kiigutab end kandadele, toetudes ka sabale. Nii väheneb soojuskadu jääle, teiseks oluliseks kohastumuseks on tihe koondumine koloonias, ühelt ruutmeetrilt võib leida kuni 10 isendit. Emane lahkub munemise järel jääserva äärde kalastama ning naaseb tavaliselt 9-nädalase haudumise lõpuks, et koorunud poeg üle võtta ja seedimata toiduga (erilised antibiootikumid seedetraktis pärsivad seedimist) turgutada. Kui emane hilineb, toidab isane poega söögitorus produtseeritava kohupiimataolise massiga, mida võiks ka linnupiimaks nimetada. Siis lahkub toiduretkele juba 4 kuud paastunud ja kuni 45 protsenti algsest kaalust kaotanud isane, hiljem toidavad vanemad poega vaheldumisi. Kinnisjää lagunemise ajaks detsembris on poja kaal juba 60 protsenti vanalinnu kaalust ning täissulestik lubab alustada iseseisvat toiduotsimist meres. Eluiga ulatub neil majesteetlikel lindudel 20 aastani.

Pildil: Ligemale pooleteisemeetrise tiibade siruulatusega antarktika änn on agressiivne lind, kes             võib rünnata isegi inimesi. Foto ENN KAUP

Karmi keskkonnaga täppiskohastunud keiserpingviinid on liigina tundlikud kliimamuutustele, nii merejää olulisele vähenemisele kui ka suurenemisele.