Valisime külastamiseks Haeinsa templi, mis asub Gaya mäe nõlvadel ja keset kaunist, puutumatut loodust. Haeinsa asub väidetavalt Korea poolsaare ühes kõige võimsamas geomantilises punktis. Esialgne tempel rajati siia juba 9. sajandi alguses tänamaks kahte munka, kes ravisid terveks kuninga naise. Võib-olla feng shui ja budistliku hiigelprojekti koostoimel on Haeinsa üks väheseid kohti tervel poolsaarel, mis jäi maha põletamata seitsmeaastases sõjas Jaapaniga (1592-1598), Jaapani okupatsiooni ajal 20. sajandil ja kõige lõpuks Korea Sõja ajal, mil pilved selle alati enne pommituslende kinni katsid.
Välismaalasena templis viibimine on ühteaegu võimsaks inspiratsiooniks kui ka suurepäraseks viisiks kogeda ehedat Korea kultuuri pisut sügavamalt. Templi külastamise aeg langeb septembrisse, mil suve rohelised toonid ei ole veel andnud teed sügisesele värvikirevusele. Juba esimest silda ületades on tunda kuidas puuvõrade rahulik roheline võlvkaar ja tasane vihmasabin sobivad iidse pühapaiga olemusega. Natuke heitlen iseendaga enne templisse minekut, et kas mitte-budist ei tundu sellises võimsas pühapaigas kummalise võõrkehana. Teisalt võib asjasse mittepühendunu jaoks olla iidsete rituaalide ja pühade tseremooniate läbitegemine hirmuäratav või pentsik. Koreas on just selliste võhikute ent uudishimulike jaoks, kes soovivad templi sisemise elu kohta pisut rohkem teadmisi saada, korraldatud templis viibimise programmid. Programm sai kõva tõuke 2002. aastal kui Koreas toimus jalgpalli World Cup ning siis hakkas ka Korea valitsus toetama mõtet pakkuda väliskülalistele alternatiivseid ööbimisvõimalusi. Selle tulemusena kujunes Korea kultuuri kogemust võimaldav templikülastus programm, milles osalejad saavad üürikeseks eemalduda materiaalse kasumi saamisele keskendunud hektilisest argipäevast ning nautida pisukest sisekaemust.
Tempel on osa mäest ja mägi on osa templist. Haeinsa tempel asub Gaya mäe nõlvadel kauni, puutumatu looduse rüpes. Haeinsa nimi tähendab „mõtisklused tüünel merel“ viidates Buddha tarkusele ja saavutatud vaimsele meelerahule, mis on justkui tüüne meri. Templi ehitised ei sega looduse voolu, pigem looduse ilu võimendub inimese käe abil. Templi esimesest, mäele pühendatud väravast juhatab umbes 100 meetri pikkune, iidsete puudega ääristatud, müstiline allee Nelja taevase kuninga väravani. Kummardame kuningatele ja ronime üha treppidest kõrgemale, sügavamale pühadusse. Järgmised väravad eraldavad templi maisest maailmast. Avastame end seismas keset avatud hoovi, mille vasakus nurgas seisab platvorm. Platvorm on koduks neljale templi muusikariistale: trumm, gong, kala ja kell. Kõiki neid helistatakse järjekorras hommikul ja õhtul päästmaks kõiksugu elavaid nii maalt, veest kui taevast. Veel ühtedest üsna järskudest treppidest üles minnes seisab meie ees hoov mille keskel ilutseb pagood vihjates siin ongi templi peasaal. Värvikirevast templi peasaalist veelgi kõrgemale ronides leiame eest Haeinsa templi auks ja uhkuseks oleva Tripitaka Koreana aarde.
Tripitaka Koreana. Sõnadega on raske kirjeldada millist aupaklikust ma tunnen Haeinsa templi surematu aarde - UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Tripitaka Koreana juurde jõudes. Tripitaka Koreana on puitklotsidele lõigatud budistlike tekstide kõige täielikum kollektsioon, mida võib nimetada ka budistlikuks entsüklopeediaks. Ligi 80 000 puitplokist koosnev pühakiri kaalub 280 tonni. Kui puitklotsid asetada üksteise järel ritta siis on pühakirja pikkuseks 60km. Sõna Tripitaka on sanskriti keelne sõna, mis tähendab “kolme korvi” ning viitab budistlike tekstide täiusele. Esimene versioon Tripitakast pandi kokku 11. sajandil. Esimesed puitklotsid hävisid 13. sajandil kui Goryeo dünastia võitles mongolite invasiooni vastu Korea poolsaarel. 13 sajandi teisel poolel nikerdati pühad tekstid puitklotsidele teist korda. Suurest ettevõtmisest võtsid osa paljud mungad ja puusepad. Tripitaka puitklotside nikerdamisega pöörduti palves Buddha poole, et ta kaitseks rahvast mongolite sissetungi eest. Tripitaka tekstid toodi Haeinsa templisse 1390ndatel, kus nad on siiani imekombel säilinud. Kogu maailma budistlikud õpetlased imetlevad nende erakordset täpsust ja ülimat viimistlust. Imetlusväärne on see, et pühakirjas ei ole leitud ühtegi vigast tähemärki.
Pühakirja säilitamise jaoks on ehitatud aarde vääriline hoidla Janggyeonggak, mis on ka omakorda UNESCO nimistusse kantud. Aardekamber koosneb kahest ristkülikukujulisest hoonest, mille täpset ehitamise aastat ei teata aga renoveerimise aastaks pakutakse 1480ndaid. Hoonete vundamendiks on soola-, puusöe-, lubja- ja liivakihid, mis kõik vähendavad niiskust ja hoiavad kahjurid eemal. Ehitis on näoga edela suunas hoidmaks eemal puitu kahjustavat otsest päikesevalgust. Kõik ruumide uksed, aknad ja riiulid on asetatud täpse nurga all võimaldamaks parimat ventilatsiooni. Iidse teaduse kohaselt rajatud ehitis on suutnud säilitada Tripitaka puitplokke täpselt sama hästi kui moodsad meetodid. Kahjuks ei pääse me hoonesse sisse, ent saame uudistada hoonet väljastpoolt. Mõistes kuidas hoone toimib paneb mind veelgi rohkem imetlema inimese jõupingutusi Tripitaka Koreana loomisel ja säilitamisel.
Templi päevakord. Templi sisemiste väravate juures astub meie ligi härra Park, kes on meie teejuhiks kogu templis olemise ajal. Härra Park juhatab meile kätte lihtsad ruumid, kuhu saame jätta oma maised riided ja muud asjad. Paneme selga lihtsast puuvillasest hallist kangast lohvakad püksid ja vestid ning seame vaimu valmis õhtusteks templi tegevusteks. Pärast templihoonetega tutvumist ootab meid palvusesaalis munk, kelle juhtnööride saatel õpime kummardama ja istudes ning kõndides mediteerima. Templit külastades on heaks tavaks esmalt kolm korda maani kummardada. Sellest alustamegi.
Õhtusöögiks serveerivad noormungad meile tagasihoidlikku templieinet, mida kutsutakse baru gongyang. Templi toitude puhul hoidutakse igati igasugustest loomsetest toiduainetest ning samuti ka viiest teravalõhnalisest ürdist nagu küüslauk, roheline sibul ja mitmed laugulised. Suure pühendumisega on mungad valmistanud ainulaadsed road kasutades unikaalseid retsepte ja sajandeid täiustatud tehnikaid. Igaüks saab endale ise tõsta täpselt nii palju kui soovib ent oluline on mitte ühtegi terakest järgi jätta. Sööme täielikus vaikuses. Igast suutäiest saab hingeline rituaal ja ohvriand Buddhale.
Päikese loojudes tungib trummide põrin ja kellade kaja läbi ümbritsevate mägede. Päikese loojumine annab meilegi märku, et aeg on koos loodusega puhkama heita. Magame lihtsatel mattidel põrandal mitmekesi ühes pikas ruumis.
Koiduajal mägedest vastu kajav helin äratab kõik elava taevas, vees ja maal ning meiegi asutame hommikust einet võtma. Pärast einet on meil kohtumine eelmisel õhtul õpetusi jaganud mungaga.
Mungaga vesteldes avanevad Korea budismi põhiolemus ja suurepärased meditatsiooni traditsioonid. „Me kõik peame puhastama endast halva. Meditatsioon aitab meil seda teha. Isegi hea peab ennast seesmiselt puhastama, et näha oma sisemist säravat tähte. Sina pead ennast seesmiselt puhastama, et näha oma säravat tähte.“ Istume põrandal palvusepatjadel, laseme silmadel viivelda puidust põrandal meie ees, puidu muster ja sõlmekesed hakkavad kõik kordama munga lausutut: „Lase mõtetel voolata. Ära aja neid jõuga minema. Lase neil tulla ja minna“. Hoian olulist küsimust südames siira uudishimuga koos küsimuse esitamise tundega. Küsimus puruneb kildudeks ja asjad selginevad just nii nagu nad on. Buddha õpetab, et õnn sõltub rohkem inimese vaimsest olekust kui materiaalsetest mugavustest. Kesktee võimaldab meil väljuda näiliselt vastandlike kontseptsioonide piiridest nagu mina ja sina, ilu ja inetus, headus ja kurjus.
Lahkelt meie küsimustele vastates kirjeldab munk templielu argipäeva. Munkadel ja nunnadel on suviti ja talviti kolm kuud tihe meditatsiooni aeg, kus tõustakse igal hommikul kell kolm ning mediteeritakse ja loetakse budistlikke pühakirju suurem osa ööpäevast. Kolmele intensiivsele kuule järgnevad rahulikumad kolm kuud. Tema küsimus meile kõlas „Kuidas on teil Eestis lood Buddha õpetustega?“. Kui keegi arvab, et mungad on vaid mornid, ranged ja tõsised siis selle sarmika ja kelmika Korea mungaga vesteldes jääb hoopis vastupidine mulje. Silmad säramas täis lapselikku siirust ja nooruslikkust, suul natuke ulakas naeratus, on munk siiski kindel mitte mingil juhul ei vahetaks ta oma templiseinte vahelist elu ühegi maise ahvatluse vastu.
108 maani kummardust. Templis viibimisest jääb kindlasti kõige sügavam elamus tõelise minani tee otsimisest läbi 108 maani kummarduse. Asume koos särasilmse mungaga kummardusi tegema. Munk lööb bambusest plaksutiga takti. Olen mungast peajagu pikem ja tunnen kuidas iga kummardusega läheb mul kõrgustest alla tulemiseks ja peaga maa puudutamiseks mitu kümnendit sekundit kauem kui temal. Esialgu mind pisut häirib maha jäämine aga mida kummardus edasi seda rohkem keskendub tähelepanu hingamisele. Kuigi keha peab umbes 40 minutit päris kõvasti pingutama nii, et nahk on märg, tunnen siiski kuidas järkjärgult meeled rahunevad. Kõik ümbritsev muutub ebaoluliseks ja kaob. Pea on täiuslikult tühi! Mingeid segavaid mõtteid pole ja sulan nagu lumememm kummardustesse.
