Sel küsimusel, mis tõenäoliselt on mõlkunud meeles paljudel looduse suhtes tundliku närvikavaga inimestel, polegi ilmselt päris ühest ja ammendavat vastust. Esimese reaktsioonina tuleb kõigile kindlasti kohe pähe, et pidevalt maailma eri piirkondade vahel sõeluvad lennumasinad on üks suuremaid saastajaid ja kasvuhoonegaaside tekitajaid ning loodusturistid moodustavad neis lendajatest märkimisväärse, kuid samas siiski mitte valdava osa.
Ühelt poolt võib mõelda, et milleks peab see loodushuviline ilmtingimata ise kohale tõttama, kui kõike seda saab ka kodus diivanil lebades loodusfilmide ja lugematu hulga muude meediakanalite vahendusel kogeda, teisalt oleks see aga äärmiselt pealiskaudne ja ühekülgne elamus. Olles ise füüsiliselt kohal, tunnetame kõigi oma meeltega ümbritsevat keskkonda, saame kompleksse kogemuse ning mõistame tegelikult sealse looduse probleemide sügavust. Inimtegevus on muutunud nii globaalseks, et metsiku looduse säilimiseks ei piisa pelgalt kohalike kogukondade mõistlikust suhtumisest, kui kusagil mujal toimuvad tegevused käivitavad atmosfääris ja ookeanides protsessid, mille mõju avaldub mõningase ajalise viitega mõnes teises maailma paigas. Meiegi oleme tegelikult kaasosalised kõiges selles, mis kusagil maailmas toimub. Senegali päritolu rahvusvaheline looduskaitsetegelane Baba Dioum lausus 1968. a. New Delhis toimunud Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) konverentsil kuldsed sõnad, mida siiani pidevalt üle ilma tsiteeritakse: „Lõppkokkuvõttes säästame me ainult seda, mida armastame, armastame aga vaid seda, mida mõistame ja mõistame üksnes seda, mida meile on õpetatud“.
Meeldib see meile või mitte, aga inimesi on maailma siginenud nii palju, et muule loodusele, eks ole inimeseloomgi looduse loometöö vili, jääb üha napimalt ruumi. Suur osa säilinust on, peamiselt rahvusparkidena, tänaseks küll kaitse alla võetud, ent paraku on maailmas üha enam piirkondi, kus väljaspool neid kaitsealasid enam midagi looduslikku alles jäänud polegi. Samas muutub niisugustele metsiku looduse oaasidele mõjuv majanduslik ja poliitiline surve igal pool järjest suuremaks ning nende haldamine ja kaitsekorraldus sedamööda järjest kulukamaks.
Loodusturism on aga pea ainus majandusharu, kust laekuvad selleks vajalikud ressursid. See, kui habras on tegelik olukord sai selgeks seoses Covidi kriisiga, mil suur osa turismist seiskus ning Botswana ja mitmed muud Aafrika riigid olid sunnitud oma rahvusparkide säilitamiseks viimases hädas, erakordse meetmena, hakkama nendesse välja andma nn trofeejahi lubasid elevantide, lõvide jt. loomharulduste küttimiseks.
Kuna globaalse looduse tulevik sõltub meist kõigist, olenemata sellest millises maailma nurgas me igapäevaselt tegutseme, siis on äärmiselt oluline et inimesed järjest enam õpiksid, võimalikult kõikide meeltega, ka kaugete maade loodust ja seal valitsevaid seoseid tundma. Neis paigus just iseenda poolt tehtud fotode ja videoklippide hilisem vaatamine äratab taas ellu seal kunagi kogetu ning on abiks loodushoidliku käitumise levimisele.
Ilmselgelt on reguleeritud koormusega loodusturism hädavajalik selleks, et metsiku looduse viimased allesjäänud paigad säiliksid ega ei langeks inimkonna järjest kasvava saamahimu ohvriks.
Mati Kaal
Loomaökoloog ja loodusgiid
Artikkel on avaldatud bülletäänis „2025 Turismimess Tourest“
