Tohoku on Jaapani peasaare Honshu põhjapoolseim osa. Tohoku jaapani keelne tähendus viitab kirde ilmakaarele. Tohoku piirkond on paljude teadvusesse jõudnud eekõige 2011. aasta 11. märtsi võimsa maavärina, tsunami ja Fukushima tuumakatastroofi tõttu. Nüüd on traagilistest päevadest kuus aastat möödas ning Tohoku ootab uuesti külalisi avastama piirkonna võlusid. Tohokut on õnnistatud võrreldamatult kauni loodusega. See on sobivaim paik just neile rändajatele, kellele meeldib liikuda vabas õhus, proovida kohalikke roogi, vestelda kohalikus murrakus, külastatada ajaloolisi pühamuid ning kindlusi, kümmelda kuumaveeallikates keset kaunist loodust või lustida mitmesaja-aastase traditsioonidega festivalidel. Kohalikud ootavad külalisi avatud südametega – just nemad saavad aidata kaasa armide paranemisele.
Aastaaegade vaheldumine
Tohoku võimsad mäed, kurud, rannikud, metsad, pühamud ja kindlused on loodud aastaaegade vaheldumise vaatemängu nautimiseks. Jaapani kuulsaim haiku poeet Matsuo Basho võttis ette rännaku Tohokusse 1689.aastal ning kirjutas ühe maailma tuntuima „reisiblogi“ - Oku no Hosomichi, (tõlkes „Kitsas tee sisemaale“). Tol ajal tundus kauge reis põhja maailma äärele sattumisega. Basho haikud on rännak iseendas, ajas, ruumis - läbi Tohoku võrratu looduse nukrameelse ilu. Oma rännakul peatus Basho mitmetes kohalikes ryokanides (traditsiooniline Jaapani võõrastemaja) ja kümbles kuumaveeallikates, mis on nüüdseks pärinud kultusliku staatuse. Üks eriline kümbluskoht on suure väävlisisaldusega, piimjasvalge allikaveega Sukayu onsen. Mitme sajandi vanune Sukayu on tuntud hiiglasliku kümblusvanni tõttu, mida kutsutakse Tuhande kümbleja allikaks. Iidses ehitises, paksu aurupilve sees on parim hetk eluolulist nautida, meelerahu leida ja lõõgastuda.
Kui talvest saab kevad on hetk kirsiõite imetlemiseks. Üks Tohoku kaunim paik kirsiõite imetlemiseks on Hirosaki kindlus (弘前城). Kolmekorruseline päikeses helendav kindlus, vallikraavid, tornid ja värvad koos 2500 roosasse vahtu uppunud kirsipuuga muudavad selle paiga üheks Jaapani armastatuimaks hanami (kirsiõite imetlemise) paigaks. Eriti ilus on siin kirsiõite langemise aegu kui vallikraavid muutuvad piimjasroosadeks jõgedeks.
Kuuma ja niiske suve letargiat aitavad taluda eriilmelised festivalid. Hachinohe Sansha Taisai festivali ajalugu ulatub 1721. aastasse. Festivalil kantakse rikkalikult kaunistatud hõljuvaid pühamuid ning palutakse rikkalikku saaki ning loodusjõudude armulikkust. Sügiseti jagavad metsadega kaetud mäenõlvad heldelt ja pillavalt hõõguvat värvikirevust. Päikeselise sügisilma mahe tuul, leebe päike ja soojad värvid moodustavad võrgutava koosluse. Kuulsaim paik sügisvärvide nautimiseks on Oirase Keiryu (Aomori) kristalsete vetega mägijõe kaldad ja Hakkoda-sani uinunud vulkaanide ahelik. Lisaks on Aomori Jaapani õunte pealinn. Aomoris on isegi postkastid ja rongid õunakujulised. Üle poolte Jaapani õuntest on just siin kasvatatud. Ühest Hirosaki õunakasvataja suveniiripoest leidsin üle 700 sordi õunamaiusi ja -suveniiri. Kohalikuks kangelaseks sai õun, mis kaalus 1860 grammi! Sügisese värvipeo lõpetab talv. Tohoku maastikku jääb järgmise kevadeni kaunistama puhasvalge lumevaibaga kaetud mäetipud ning tumerohelised okaspuud. Talv meelitab siia imeliste talvemaastike imetlejaid, talvespordi harrastajaid. Maailma parim after-ski on kuumaveeallikates kümblemine.
700 km pikkune matkarada
Tohoku piirkonnaga paremaks tutvumiseks on Jaapani riik rajanud ühe pikima matkaraja Jaapanis - Michinoku ranniku matkarada on nimelt 700 km pikk. Mööda rada matkates saavad kokku kohalikud ja rändajad, meri ja mets, küla ja jõgi. Sanriku rannik (三陸海岸・Sanriku Kaigan) on Tohoku Vaikse ookeani poolne rannajoon, mis hõlmab Aomori lõunaosa, Iwate ning Miyagi prefektuuri põhjaosa. Sellele rannikule sarnast Jaapanis ei leidu: laulvate liivadega rannad, püstloodsed kaljupangad, ookeanist väljakasvavad kiviskulptuurid, igihaljad männikud. Kauneimaid vaated avanevad Kitayamazaki rannikul (北山崎) ning Jodo-ga-hama rannas (浄土ヶ浜), mõlemad asuvad Iwate prefektuuris. Kitayamazaki imelised kaljumoodustised meenutavad elevandipere jalutuskäigul.
700 km pikkune matkarada algab Hachinohe linna äärel asuva pisike Kabushima saarekese ning samanimelise pühamuga. Kohalikud kalurid rajasid pühamu 1269. aastal. Kalurid käisid siin jumalustelt palumas turvalist kodusadamasse naasmist ja rikkalikku saaki. Rahvuslikuks monumendiks kuulutatud saareke on osa rahvuspargist. Saar on pühendatud shinto Benzaiten jumalusele ning kohalikele kuulsustele: umineko’dele. Umineko tähendab otse tõlkes „merekass“ ent tegelikult on tegemist kajakatega, kelle liigitunnuseks on must sabaots. Umineko on saanud oma nime kassi näugumist meenutava hääle järgi. Kevaditi on on pisike saareke ligi 40 000 linnu paaritumis- ja pesitsemispaigaks. Kõrvulukustava näugumise saatel tiirutavad linnud ringi, laskmata end häirida kohaliku kuulsuse staatusest. Külastajad, keda uminekod ära märgistavad, pidid erilise õnne osaliseks saama. Ei tasu kohe märgistust maha pesta, sest kohalikus infopunktis on „kajaka kingituse omanike“ jaoks on olemas spetsiaalne nummerdatud ning nimeline tahvlike. Igal aastal märgitakse õnnega ülekülvatute arv üles. Keegi tegelikult ei pahanda ka kui saarekesele lähenedes vihmavari kaitseks ligi võetakse.
Michinoku matkaraja randu, mägesid ja metsi mööda rännates on eriliseks kingituseks haruldase Kamoshika ehk jaapani serauga (kitse ja antiloobi sarnane loom) kohtumine. Kamoshika on kuulutatud Jaapani rahvuslikuks monumendiks. Ta on siinne püha loom, kellele jahti pidada ei tohi.
Tohoku on gurmaanide paradiis
Kuigi sake (riisivein) ei ole Jaapanis reisides minu jaoks kõige olulisem, peab Tohoku puhul sake altari kõrgeimale astmele asetama. Tohokus on mitmed prestiižikate auhindadega pärjatud sake pruulikojad, mis ootavad külastajaid jaapanlaste püha jooki maitsma. Kohalikud sakemeistrid on sajandeid sake valmistamise teadmisi täiustades pruulinud uskumatult huvitavaid piirkondliku sake ehk jizake variatsioone ning võib kindel olla, et sake kvaliteet on alati väga kõrge Hachinohe Shuzo sakemeistri silmades särab päike kui ta uhkusega kirjeldab kuidas Tohoku kõrgkvaliteetse riisi, kristallselge vee, õige kliima ning pikkade pruulimistraditsioonide koostöös on valminud nii Jaapani kui ka kogu maailmas palju austajaid leidnud sake. Aromaatne ning värskendav sake on nii kalameeste kui ka aristokraatide jaoks sobilik. Hachinohe Shuzo erinevaid sakesid maitstes võitis minu südame šampuselaadne Mutsu Hassen prototüüp sake. See kihisev, täiesti klaar, õrnalt aromaatne jumalik jook paneb hingekellad tõeliselt helisema.
Mööda matkarada edasi rännates tutvun kohaliku „lihtsa elu“ kangelannade amasan’idega (kalanaised). Kalanaised on üleriigilised kuulsused, kellest on vändatud draamasari Jaapani riigitelevisioonis. Perekonna äraelatamiseks on vaprad amasan’id sajandeid sukeldunud merepõhja ilma mingite sukeldumisvahenditeta. Praegu varasügisel korjavad amasan’id merepõhjast peamiselt pirakaid meretigusid. Kalurid, kes ise ujuda ei oska, uurivad merepõhja altpoolt laieneva klaaspõhjaga kasti abil, käes pika ridva otsa pandud konks ning püüavad konksu otsa merisiilikuid. Lisaks kõiksugustele kaladele püüavad kohalikud kalurid austreid, kamm- jms merekarpe, krabilisi, meri-ananasse (mingid merituped või tünnikloomad) ja korjavad konbut ehk merevetikaid. Otse rannale ülesseatud kioskis pakub kohalik kaluri perekond nii värskeid mereande, et toit grillil veel liigutab. Õhtust melu on parim nautida Hachinohe Yokochomachi kitsal alleel. Siin on reas mitukümmend restorani, millest ükski ei ole suurem kui 6m²! Igas on toit ja teenindus mitut Michelini tärni väärt: siin söömine on kui vaimse ja kehalise naudingu piirimailt pärit astraalne kingitus.
Lisaks veel pannil liigutavatele mereandidele maitsen kohalikku rameni suppi. Suppi kutsutakse siin ichigo-ni. Ichigo tähendab jaapani keeles maasikat - maasikaks supis on merisiilik, mis kuuma puljongiga kohtudes muutub piimjalt punakaks nagu hommikune kastemärg mari. Siinse piirkonna kohalikuks uhkuseks ongi uni ehk merisiilik. Merisiilik on magus ja hõrk. Juurde pakutakse ka ebatavalise maitse ja tekstuuriga hoya’t (tünnikloom) ja shirako’d (niisk). Abiotsivalt vaatan teistele sööjatele otsa aga tean, et mul on hoya ja shirako’ga oma võitlus võidelda.
Looduse meistriteosed
Tohoku piirkonnas asub looduse müsteerium: Ryusendo koobas (tõlkes „Draakoni allika koobas“). Koopad on kuulsaks saanud tänu oma rukkilille sinistele maa-alustele õõnsustele. Umbes 5000 meetri pikkuste paekivi koobaste võrgustikust on läbi uuritud umbes 3600 meetrit. Sinakat imet täis koobastes saab maa sügavikust välja voolava jõe kallastel mööda laudteed jalutada umbes 700 meetrit. Tõeliseks elamuseks on kolm koopajärve, millest sügavaim on 98 meetrit! Lisaks on avalikkusele suletud koopa osas 120 meetri sügavune koopajärv. Järve vesi on imetlusväärselt klaar - peaaegu näeb järve põhja. Koobastes pesitsevad viite liiki nahkhiired sh Jaapani väike sagarnina. Nahkhiired lahkuvad koobastest mägedesse päikeseloojangul ning naasevad päikesetõusul. Nahkhiired koos koobastega on kaitsealune rahvuslik monument. Vihmajärgsetel päevadel sajab koobastes veel mitu päeva järjest, nii et igaks juhuks tasub jakk kaasa võtta. Suvise niiske leitsaku käest pääsemiseks on koobastes valitsev aastaringne 10 kraadine jahedus väga mõnus varjupaik – kuumast ülessulanud aju hakkas surinal jälle tööle!
Tsunami
Siin piirkonnas ringi liikudes ja inimestega kohtudes liigub jutt paratamatult 2011. aastasse, mil oleks justkui uus ajaarvamine alanud. Paljudesse rannikuäärsetesse väikelinnadesse on rajatud kõrged mereäärsed müürid tsunamide kaitseks. Satun Taro linna, mida on tsunamid purustanud iga mõnekümne aasta tagant. Juba 1958.a. ehitati linna hiiglaslik X tähe kujuline müür, mida hellitlevalt kutsuti Hiina müüriks. Selle võimsa müüri varjus elades kaotasid aga mõned inimesed ohutunde ja selle asemel, et tsunami eest mägedesse põgeneda ronisid müürile lainet imetlema. 2011. aasta tsunami purustas müüri üsna kergleva mänglusega. Jaapanlastel on imetusväärne oskus mitte jääda püsima valule, leinale ja vihale, mida sellised traagilised sündmused paratamatult esile kutsuvad. Jaapani keeles on ütlus - „mizu ni nagasu“ – laseme veega ära voolata. Mis oleks meie elu väärt, kui meie igapäev oleks täidetud kurbuse ja vihaga? Taro linnas keskendutakse tsunami teadlikuse tõstmisele ja haridusele.
Tohoku Iwate prefektuuri pealinnast Moriokast kahe tunni kaugusel asub Miyako nimeline väikelinn. See sakilise rannajoonega paik on hingematvalt kaunis. Rannikul valitsevaid vulkaanilised kivihiiglasi on ookean oma tujude järgi voolinud tuhandeid aastaid ning nüüd valendavad need päikesesäras. Kaljusest sisemusest väljakasvavad taimed on justkui rohelised mütsid. Jodo-ga-hama randa ümbritsevas abajas rulluvad Vaikse ookeani lained vaikselt randa. Täna ei tundu siinsel kivisel rannal justkui ühtegi muret olevat. Siiski, 2011.aasta 11. märtsi tsunami ründas ka seda rannikut ennekuulmatu jõuga. Miyako ja teised sarnased unised väikelinnad kandsid uskumatuid kannatusi ja tundsid enneolematut valu. Minemapühitud külade ja linnade rusud põrkusid võimsatele kaljudele. Need kaljud aga on üle elanud rohkem kui paar tsunamit ning seisavad uhkelt ka järgmiste tulles. Miyako linna elanikud on puhastanud piirkonna ning nüüd Jodo-ga-hamas ringi jalutades pole tsunami jälgi märgata. Lapsed mängivad mere ääres, armunud jalutavad looritatud pilkudega, külastajad teevad selfisid, lõbusõitjate ümber tiirutavad uminekod näuguvad rõõmsalt – Jodogahama on kaunim kui kunagi varem. Jodogahama on koht, kus armid paranevad ja valu ununeb.
