Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Loodus VEEBRUAR 2017
Hendrik Relve
Kongo demokraatlikku vabariiki on aastakümneid laastanud kodusõda. Ent just selle riigi hiiglaslikul territooriumil laiub Aafrika mandri suurim puutumata troopiline mets. See mets varjab haruldasi loomaliike, muu hulgas maailma suurimaid inimahve graueri gorillasid (Gorilla beringei graueri). Kongo idaosas oli meil õnn neid kohata.
Tunnen päris paljusid reisisõpru, kes on käinud Aafrikas, aga Kongo demokraatlikku vabariiki on jõudnud vähesed. See on mõistetav, sest ligi pool sajandit väldanud rahutused ja anarhia on tõuganud riigi kaose piirile. Kohati peetakse seda maad rändajale lausa eluohtlikuks. Meie suudame oma reisi 2011. aastal teoks teha vaid tänu heale õnnele ja suurte sekelduste kiuste. Sõidame tuhandeid kilomeetreid risti läbi Kongo metsade, alustades pealinnast Kinshasast riigi läänepiiril ja lõpetades Kivu järve ääres idapiiril. Mitmel korral ripub reisi saatus juuksekarva otsas. Seda ala keset Musta Mandrit on nimetatud Aaf rika tumedaks südameks. Siin reisides tajun isegi, mida see väljend tähendab. Varem Belgia Kongoks nimetatud maa kohal heljub mu meelest tänini hämar sünge hingus, mida on meisterlikult kirjeldanud Joseph Conrad teoses „Pimeduse süda“ (eesti keeles 1963) või hilisemal ajal Vidiadhar Surajprasad Naipaul romaanis „Jõekäärus“ (eesti keeles 2014).
Teisest küljest viib seiklusrikas teekond meid loodusrahulduste juurde, mida muul viisil on võimatu näha. Laiub ju Kongo jõgikonnas mandri kõige ulatuslikum troopikamets, mis jääb kogu maailmas pindalalt alla vaid Amazonase troopikametsale. Üüratul maa-alal puuduvad teed peaaegu täielikult; raskesti ligipääsetavad metsapiirkonnad on koduks paljudele erakordsetele taime- ja loomaliikidele. Imetajatest näeme seal oma silmaga näiteks selliseid ohustatud haruldusi nagu kää busšimpans ehk bonobo ja metsas elav kaelkirjaku sugulane okaapi.
Retk mägigorillade juurde Virunga rahvusparki. Ida-Kongos käime kahes rahvuspargis gorillasid jälgimas. Esimene rahvuspark on Virunga. Sinna minekuks tuleb meil Kongo sisemaalt tulles läbida mässajate hõivatud ala ja jõuda Butembo linnakesse. Viimasel sajal kilomeetril julgestab meie sõidukit kaks veokitäit hambuni relvastatud sõdureid. Pilkases ööpimeduses kestab sõit viletsal teel neli tundi. Aga hommikul oleme Virunga rahvuspargis kokkulepitud ajal kohal. Jaguneme väikesteks rühmadeks ja suundume pargivahtide saatel metsa gorillasid otsima. Siinsetes mägedes elab idagorilla (Gorilla beringei) kahest alamliigist vähem arvukas mägigorilla (G. b. beringei). Neid on maailmas alles hinnanguliselt vaid mõnisada isendit
Et jõuda pärale, peab meie viieliikmeline rühm kõndima ligi kolm tundi. Retk on kurnav. Tuleb tõusta niiskes troopilises kuumuses mööda järsku kivist ojapõhja aina kõrgemale. Viimased mõnisada meetrit oleme sunnitud rajama endale teed rinnuni ulatuvas rohttaimede padrikus. Torkiv tihnik koosneb peamiselt nõgeseid meenutavatest hiiglaslikest taimedest. Need ongi meie nõgeste sugulased, kes kuuluvad taimeperekonda Urera (eestikeelne nimetus puudub).
Viimaks annab pargivaht vaikselt märku, et oleme kohale jõudnud. Tõesti, näeme metsavälul enda ees toitu näsivat mägigorillade peret. Pargivaht selgitab tasasel häälel, et pere koosneb viieteistkümnest liikmest. Hoolikalt silmitsedes suudame neist avastada pooled. Tundub, et gorillad ei pelga meid põrmugi. Oleme saanud paar lihtsat käitumisjuhist: vältida kõva häält ja järske liigutusi ning hoiduda lähimast gorillast vähemalt seitsme meetri kaugusele. Muuseas on keelatud ka plastist veepudelit kotist välja võtta: sellelt peegelduv päikesevalgus võib loomi heidutada. Me ümber näib valitsevat pereidüll. Tundub, et inimahvid suhtuvad meisse usalduslikult. Kõige usaldavamad on gorillalapsed. Spanjelikoera suurused mustjad karvakerad söövad otse meie ees priskeid mahlaseid taimevõrseid, koorides neist hammastega pikki ribasid. Emad, gorillanoorikud ja -noorukid hoiavad veidi eemale. Nad nosivad samuti taimevarsi ja -lehti ning suhtlevad vahepeal laisalt üksteisega.
Kus on siis karjajuht? Teda ei paista kusagilt. Seda kõige kogukamat ja tugevamat isasgorillat kutsutakse hõbeseljaks, kuna tema selg on vanuse tõttu värvunud soliidselt halliks ehk hõbedaseks. Pargivaht, kellel on gorilladega rohkesti kogemusi, uurib binokliga veidi ümbrust ja leiab hõbeselja üles. Ta soovitab meil suunata binoklid lopsakale põõsatukale ligi viieteistkümne meetri kaugusel. Uurin seda tukka läbi oma kaamera teleobjektiivi ja leiangi perepea oksarägastiku vahelt üles.
Gorillaisand lebab kõhuli ja krahmab aeg-ajalt loiult kämblaga suhu mõne taimevarre. Meie kohaloleku ajal ta oma redupaigast välja ei ilmugi. Mitte seepärast, et ta meid kardaks. Ta pelgab hoopis keskpäevast troopikapäikest. Hõbeselja kohustus on oma pereliikmeid hoida ja kaitsta. Meis ta ohtu ei näe. Ta on inimesi ennegi näinud ja teab, et peagi oleme siit kadunud. Kaitsealal gorillasid vaadeldes tuleb rangelt pidada silmas, et üle ühe tunni ei tohi neid inimahve häirida.
Kahuzi-Biega rahvusparki läheme otsima idagorilla (Gorilla beringei) teist alamliiki graueri gorillat (G. b. graueri). Nende levila on küll laiem ja arvukus suurem kui mägigorillal, ent IUCN punase nimestiku andmetel on see viimasel ajal lausa hirmuäratavalt kahanenud: alates 1994. aastast hinnanguliselt 16 900 isendilt umbes 3800 isendini. Seetõttu peetakse sedagi alamliiki kriitiliselt ohustatuks ja tema käekäik teeb asjatundjatele isegi rohkem muret kui mägigorilla oma.
Et haruldast inimahvi oma silmaga näha, sõidame algul ligi sada kilomeetrit mootorpaadiga piki Kivu järve Goma linnast Bukavusse. Edasi, KahuziBiega rahvuspargi keskusesse viivad meid maasturid. Sõit kulgeb viperusteta, kui välja arvata pisiseigad: ühel maasturil ütleb üles mootor ja teisel puruneb kumm.
Keskuses ajame enne metsa minekut juttu pargivahtidega. Nagu muudki Kongo rahvusparkide valvurid näevad nad välja kui ehtsad sõdurid: mehed kannavad rohelisi mundreid ja automaatrelvi. Ka pargivahtide igapäevatöö sarnaneb sõduri omaga. Teinud läbi täieliku sõjalise väljaõppe, tuleb neil looduskaitsealadel aeg-ajalt pidada lausa lahinguid. Nende vastasteks on mässuliste jõugud ja salaKongo rahvuspargi valvurid näevad välja kui sõdurid. Mõnikord tulebki neil pidada kaitsealadel lahinguid mässuliste ja salaküttide jõukudega. Kuid peale selle, et nad on sõdalased, on nad ka loodushoidjad. Neil on põhjalikud teadmised ja kogemused metsaolendite kohta, keda neil kaitsta tuleb. Nii on ka Kahuzi-Biega pargivahtidega. Nendega kõneldes saame alatihti kinnitust, kui lõputult palju põnevaid üksikasju nad oma peamiste hoolealuste, graueri gorillade kohta teavad.
Kohtume gorillahiiu Chimanuka ja tema perega. Keskusest seame sammud metsa, et saada kokku gorillaperega, kelle juht on legendaarne Chimanuka. Miks Chimanuka nii kuulus on? Teadaolevalt on ta üks maailma kõige suurekasvulisemaid vabaduses elavaid inimahve. Gorillade seas sirguvad kõige kogukamaks just graueri gorillade alamliigi isendid. Neist peavad zooloogid omakorda üheks kõige vägevamaks Chimanukat. Ta nimi tähendavat õnneseent: ta leiti metsast orvuna, kõik ülejäänud pereliikmed olid langenud salaküttide ohvriks.
Oleme teedeta padrikus uidanud vaid veerand tundi, kui üks teejuhtidest sosistab: „Ma tunnen gorilla lõhna.“ Püüan ninaga tuult, et lõhna tabada. Eesti metsades olen vahel suutnud haista rebast ja kulti. Oma arust taban nüüd ära ka gorillalõhna: sõõrmeisse kandub vaevu tajutav kirbe pahvakas. Meenutab veidi kuldi lehka, kuid on sellest justkui vängem. Pole ka ime, et gorilla sedaviisi lõhnab: mõelda vaid, milline elurikkus selle suure eluka karvakasukas niiskes ja kuumas troopikas vohada võib! Astume veel mõned sammud ja siis osutab meie saatja jämedale viigipuule. Tõepoolest, harude vahel, umbkaudu kolme meetri kõrgusel, kohmitseb tihedas lehestikus suur tume kogu. Binokliga vaadates saab selgeks, et Chimanuka ongi seal. Lähemas ümbruses avastame teisigi karjaliikmeid. Me saatjad seletavad, et praegu kuulub perre 25 liiget. Neli neist on suguküpsed emased ja ülejäänud eri vanuses lapsed. Jääme passima, lootuses, et hiiglane puu otsast alla ronib. Meile lubatud tund saab peaaegu mööda, ilma et midagi juhtuks. Juba tundub, et meil tuleb lahkuda ilma gorillakuulsust nägemata. Kuid lõpuks hakkab Chimanuka puu otsast laskuma. Alles siis, kui kogu ta keha ilmub meie vaatevälja, näen, kui tohutult laiad on ta õlad ja rinnakorv. Puusad on seevastu kitsavõitu. Vägimehelikku välimust rikub punnkõht, vohavalt suur nagu paadunud õllesõbral. Gorillade kõhukuse põhjus on teadagi taimetoit.
Jõudnud maapinnale, laseb Chimanuka kuuldavale madala, nagu tõrrepõhjast tuleva urahtuse. Seejärel hakkab ta sammuma otse minu poole. Kas tõesti tahab minuga rinda pista? Tean, et Chimanuka on 180 sentimeetrit pikk. Selle poolest jääb ta mulle kaks sentimeetrit alla. Ent kaalult jään mina talle omakorda alla üle kahe korra. Mis on minu 96 kilo tema 200 kilo vastu? Jõu poolest ületaks ta mind muidugi palju enam kui kaks korda. Mida teha?
Juhtnööride järgi ei pane ma jooksu, vaid taandun väärikalt ja sujuvalt mõned meetrid. Chimanuka möödub minust vahest kümne meetri kauguselt. Näen selgelt, kuidas ta ümber tiirleb arvukas sääseparv ja tunnen mõne sekundi sõõrmetes peaaegu lämmatavat gorillalehka. Minu vastu ei tunne Chimanuka vähimatki huvi, tema sihtmärk on hoopis taamal paistvad mahlakad võrsed. Möödudes heidab ta mulle vaid põgusa pilgu. Pruunides silmades on teatav ükskõiksus, kuid ka vaba metsaolendi väärikus. Seda pilku on võimatu unustada.
