Artikkel on ilmunud ajakirjas Horisont 2/2009
Austraalia veidrate kukkurloomade seas on koaala üks armastatumaid. Välimuselt kui kaisukaru, pole tal loodusteaduslikult karuga midagi ühist. See kukkurloom saadab peaaegu kogu elu mööda magades.
Seisame eukalüptisalus ja seirame puude võrasid. Ühe sihvaka puu kõrges ladvas avastame just nagu okste vahele kinni jäänud halli värvi korvpalli. Võtan binokli ja uurin lähemalt. Pall on kaetud hallivalgekirju karusnahaga ja hoolikalt vaadates on näha isegi longu vajunud pea. Pole kahtlust, et puuvõras põõnab kägarasse tõmbunud koaala.
Elupaik eukalüptivõras
Edasi sammudes satume koaalale, kes istub madalalt hargneva eukalüpti oksal ning rebib sealt lehti. Mõõdetud liigutustega pistab ta neid suhu ja asub sügavmõttelisel ilmel närima. Tema tillukestest silmadest kiirgab stoilist rahu. Või on see hoopis unest ärganu tönts vaade, mida saadab teadmine, et peagi pääseb ta tagasi õndsasse uneriiki?
Liigume neljandat nädalat Austraalia idarannikul. Koaalasid otsides ja pildistades olen selgeks saanud, et tõetruu foto koaalast Austraalia looduses saaks olla vaid selline, nagu nägime kohe algul: väike hall liikumatu kera kõrgel eukalüptivõras. Neid armsaid pilte, mida kohtame internetis või raamatutes ja kust koaala nägu suures plaanis armsal ilmel vastu vaatab, on võimalik teha loomaaias, aga peaaegu võimatu vabas looduses.
Phillipi saare koaalakaitse keskuse eukalüptisalu on midagi loomaaia ja vaba looduse vahepealset. Mitmehektariline puistu on Austraalia lõunaserva poolsaarel üks viimseid paiku, kus säilinud algupärane taimkate. Keskusehoones asuvad teadlaste kabinetid ja väikene muuseum. Hoonet ümbritsevas salus elab kümmekond koaalat. Mets on piisavalt suur, et koaalad end siin vabalt tunneksid ja ära elatuda suudaksid. Lahkumist takistab eukalüptisalu ümbritsev ligi 100-meetrine lage riba, mida omakorda piirab kõrge tara. Koaala jaoks on see takistus ületamatu. Ta on harjunud liikuma üksnes puuvõrasid pidi. Puu otsast alla tulema ja mööda maapinda tatsama on ta nõus vaid siis, kui järgmine puu asub väga lähedal.
Koaalakaitse keskuse puistusse on ehitatud õpperadu ja seatud üles stende. Õpperajad kulgevad osalt kõrgel maapinna kohal, peaaegu puulatvades. Nii saab koaalasid jälgida suhteliselt lähedalt. Phillipi saare eukalüptisalu paistab olevat koaalade vaatlemiseks parim paik, mida Austraalia reisil oleme kohanud. Loomad käituvad siin samamoodi nagu vabaduses, kuid neid on hõlpus leida ja seirata.
Armas välimus ja iseäralik seedimine
Armsama välimusega loomakest on raske ette kujutada. Must nösunina, pruunid nööpsilmad, ümarad karvased püstkõrvad ja plüüsitaoliselt lühike karv. Koaala kasukas on niivõrd tihe, et ei vetti läbi ka vihaseimas vihmasajus. Värvilt on see seljapoolelt tumehall, rinnapoolelt valge. Lähemal vaatlusel hakkavad koaala välimuses silma imelikud pisiasjad. Selja taguotsa poolses osas on näha selge vagu ning varbad hoiavad oksast kinni nii, et kaks esimest klammerduvad sinna ühelt poolt ja kolm viimast teiselt poolt. Vagu on vajalik selleks, et end oksale nagu sadulasse istuma seada, ning varvaste asend selleks, et nendega nagu tangidega oksa külge klammerduda. Nii pole koaalal ka sügavaimas unes peenel oksal õõtsudes mahakukkumist karta.
Kui koaala on eukalüptilehe põske pistnud, mälub ta seda nii kaua, et paneb proovile kannatlikumagi vaatleja leplikkuse. Kuid võrreldes ajaga, mis vajalik lehtede seedimiseks, on see aeg veel üsna tühine. Kirjanduse andmeil seedib koaala ühte eukalüptilehte ligi nädala. Aegamisi eraldatakse seedetraktis lehepudis olevad mürgised ühendid. Neid on eukalüptilehtedes nii palju, et näiteks lambale mõjuksid need surmavalt. Kõige kauemaks jäävad eukalüptilehed seeduma umbsoolde. See osa soolestikust on koaalal pikem kui mis tahes teisel imetajal, ligi kaks meetrit. Umbsooles elavad bakterid aitavad lehest kätte saada viimse kui milligrammi süsivesikuid ja valke. Zooloogide väitel peab koaala pimesool olema erakordselt pikk seepärast, et eukalüptilehed sisaldavad toitaineid äärmiselt kasinalt. Aga selle puu lehtedest peab kukkurloom söönuks saama, sest see on ta peamine toit.
Ka enamiku eluks vajalikust veest hangivad koaalad nahkjatest ja näiliselt kuivadest eukalüptilehtedest. Kuigi zooloogide andmeil on koaalasid nähtud korduvalt ka veekogu ääres vett joomas, tulevad nad vajadusel toime veekogudeta piirkondades. Seda panid ammu enne valge inimese tulekut tähele Austraalia põliselanikud. Nimi koaala arvatakse pärinevat aborigeensetest sõnadest ei joo.
Magamine meeldib koaalale rohkem kui ärkvelolek
Enamik Phillipi saare koaalasid on hõivatud oma põhitegevuse, see tähendab tukkumisega. Vaid kahel loomal kaheksast, keda näeme, on silmad lahti. Üks neist vahib liikumatult tühjusesse ning teine mälub üliaeglaselt eukalüptilehti. Loomauurijate hinnangul veedab koaala igast ööpäevast uneseisundis ligi 20 tundi. Neljast ärkvelolekutunnist pühendab ta umbes kolm söömisele ja ühe liikumisele.
Miljoneid aastaid tagasi elanud koaala esivanemad olid märksa reipamad. Siis levisid Austraalias hulga liigirikkamad metsad, sest kliima oli niiskem. Koaalale jätkus vaheldusrikast taimetoitu, mis andis suhteliselt palju energiat. Kui kliima muutus kuivemaks, sai Austraalias valitsevaks metsapuuks eukalüpt. Enamik loomi põlgasid eukalüptilehed nende mürgisuse ja vähese toitvuse pärast ära, aga koaala vahetas toidusedelit ja kohanes sööma just seda toitu. Sealtpeale pole tal toidust puudust olnud. On ainult üks häda - toit annab äärmiselt vähe kaloreid. Kuidas energiat kõige tõhusamalt säästa? Muidugi võimalikult pikalt ühe koha peal püsides ja suikudes.
Ajal, mil koaala põõnab, seedib tema erakordne soolestik väsimatult sitkeid eukalüptilehti. Ma ei tea, kas ta magades und näeb, ning kui näeb, siis millised need unenäod on. Aga kui võrdlen Phillipi saarel ärkvel oleva koaala nürivõitu ja unesegast pilku suikunud suguvenna lõdvestunud ning sügavat rahulolu väljendava ilmega, siis näib, et õnnelikuma osa oma elust veedab koaala küll uneriigis viibides.