Aastakümnete eest olin esimesel Antarktika ekspeditsioonil, saabusin mandrile varasügisel, märtsi algul ja lahkusin suveharjal, esimesel jõulupühal. Olin noore mehena sellest maast palju mõelnud ja lugenud. Muljed tulvasid nüüd kõigi meeltega, oli palju märgata ja kõrva taha panna.
Põhitööks olid meteoroloogilised ja päikesekiirguse vaatlused Nõukogude Liidu Molodjožnaja polaarjaamas Enderby maal, lisaks helkivate ööpilvede ja osooni vaatlused. Oli palju huvitavat tööd. Omast huvist mõõtsin lähedaste järvede vete temperatuure ja hapnikusisaldusi. Sellest algas Lõunamandri järved ökoloogia uurimine, milleks sõitsin veel kaheksale ekspeditsioonile.
Meteoroloogid kirjutavad vaatluspäevikusse ka nähtavuskauguse, selle vahemaa, mille taha veel silm seletab. Jaak Lembra, keda tulin meteoroloogiametis välja vahetama, seletas, et kui idas ranna ja mandrijää vahel kõrguv Vetšernaja nunatak selgelt paistab, on nähtavuskaugus üle 40 kilomeetri. Tundus uskumatu, et mägi ise oli 10 km kaugusel, sest näis justkui siinsamas. Harjusin, et kauged objektid selge ilmaga väga lähedased tunduvad, ja sellegagi, et päike siinmaal «valepidi», vastu kellaosutit liigub. Hiljem nägin Kuninganna Maudi maa rannikul laevalt selgelt 160 kilomeetri kaugusel kõrguvaid Wohlthati mägesid. Poleks neis paigus 200 aasta eest seilanud Bellingshauseni vaadet seganud lumesadu, poleks uue mandri kirjapanek järeltulijate hooleks jäänud. Lendurid on pajatanud, et kõrgelt on nad Antarktise kaugeid mägesid ka 250 kilomeetri kauguselt silmanud – sedavõrd puhas ja kuiv on Lõunamandri õhk.
Juba esimesel ööl jaama Punases meteomajas kuulutas Antarktis oma võimsat häälekust. Kell 5 äratas mind katuse ja seinte vali kolin ja vibratsioon ning vahelduv tuule undamine. See oli mannerjäält alla tormav liustikutuul, mis tegi olemise õõnsaks ja pani mõtlema: kuhu pagan ma küll sattunud olen? Päikselise ja vaikse saabumispäeva eufooria sai igatahes jahutatud.
Sireenid kutsuvad
Liustikutuul nõrgenebki tavaliselt ennelõunal. Tuulega kantav lumi elektriseerib aga seinu ja põrandaid ning lõpuks inimestki. Kui see nüüd mõnd metalleset katsub, võib näiteks hämaras selgelt nähtav elektrilaeng inimest säriseva sirakaga kostitada. Antarktise rannikut külastavad sageli ka tsüklonid, mis toovad niisket ja tihedat lumetuisku. Möirgavad tuulehood võivad ulatuda 40-60 m/s, teist inimest ei pruugi siis näha ja kuulda juba meetri pealt. Harjusin nendegagi.
Tuulevaikused on harvad. Järvemõõtmised viisid mind jaamast eemale, ei kuulnud enam elektrijaama tuksumistki. Oli täielikku vaikust. Vahel oli tuju nii hea või vajas see just kergitust, et publiku puudumist kasutades lasksin aparaadi näitude stabiliseerumist oodates kuuldavale laulujoru. Ka järved ei jäänud võlgu. Vaikse õhtu eel hakkas jäält kostma imelikke hääli. Justkui oleks keegi (järvevana?) järjest virutanud suure piitsaga vastu jää alumist pinda siuh! siuh! Füüsikat õppinud aru leidis seletuse, paraku proosalise. Kevadpäikeses soojenenud jää hakkas loojangu eel jahtudes kokku tõmbuma ning jäässe tekkivate mikropragudega need hääled kaasnesidki.
Poolteist aastakümmet hiljem olin järveuuringutel Bungeri oaasis Kuninganna Mary maal. Olles ühel päikselisel sügishommikul oma onnist välja astunud, kuulsin mõne kilomeetri kauguselt Seitsme Järve Orust erakordseid, jahmatavaid hääli. Algul naisterahva nii kaeblikke-igatsevaid hüüdeid, et hakka või kohe sinnapoole astuma. Sireenid ju kutsuvad! Väikese pausi järel tundus maal kasvanule, et nüüd kostis järjest ammuuuh! ammuuh!, millega lehm perenaist lüpsile hõikas. Meie suverühmas oli 13 meest, lähim naine võis viibida kas läänes Mirnõi või idas Casey jaamas, mõlemad 500 kilomeetrit eemal. Naised hakkasid tollal juba Antarktise jaamadesse jõudma ja tänapäeval on neid tihti talvitumaski, kuid elusaid lehmi pole sel maal veel nähtud. Hääled lõppesid, jahmatus läks üle, algas analüüs. Sain aru, et põhjus oli hiljuti tekkinud järvejääs. See paisus soojendavas hommikupäikeses ja pani kaldakive üksteise vastu hõõrudes need heledamat ja madalamat häält tegema.
Mu meelest on järved ja mäed üldse kõige ilusamad maastikuelemendid. Need on kaunil kombel koos Untersee oaasis Wohlthati mäestikus. Siin piiravad 6,5 kilomeetri pikkust ja Võrtsjärve mahtu Unterseed kolmest küljest teravatipulised mäed, mis lõunas kerkivad ligi 2 kilomeetrit üle järvepinna. Lõunast roomavad järve poole mannerjääst toituvas liustikud, kust vahel suured jäämassid kõuemürinal kaldale prantsatad. Õhus hõljuvad purunevast jääst pärit lumepilved, mis lisanduvad langenud jääst kaldale tekkinud teisestele liustikele. Kogesime suveharjal detsembris, et sage tuulevaikus võib järvel järsku vahelduda möirgavate, järvel seisjat jalust rabavate orkaanilähedaste tuulehoogudega. Järve sügavus on 170 meetrit, ta on sajandeid püsinud täieliku, tänapäeval 3-4 meetri paksuse jääkatte all. Kristallselge jääkülma vee läbipaistvuseks mõõtsin 77 meetrit, suurima Maa järvede seas.
Kauguste kaja
Hääled võivad jõuda Antarktisele ka maailma teisest otsast. N Liidu jaamadesse tõid raadiolained talvitujatele mõnel korral aastas lähedaste suulisi tervitusi. Raadiotädi Silvia Karro käis kord ka meie kodus ja koduste hääled jõudsid minuni just siis, kui olin mõõtmistel jaamalähedasel järvel. Raili jutt kostis päris selgesti poole kilomeetri kauguselt häälekõvendajast Novolazarevskaja jaamas. Miski oli kolmeaastase Pille-Riini naerma ajanud ja nüüd kilgendas üle kogu Schirmacheri oaasi idaotsa tema naer! Vesi tuli silma, kas liigutusest või vingest tuulest...
Oktoobri lõpust saabuvad Antarktise rannikuoaasidesse pesitsema väikesed mustad pääsukesesarnase wilsoni tormilinnud, valged lumi-tormilinnud, keda Scotti II ekspeditsiooni liige Cherry-Garrard nimetas lõunamaa haldjateks ning mõlemaid ja pingviinide mune ja tibusid jahtivad ännid. Kui kahe esimese pesad on kaljupragudes, kust vahel kostab vaid tibude sidinat, siis vaenlasteta änn muneb ja haub avalikult maapinnal. Ännide kaugele kostvad kraaksumised on midagi pardi ja varese hääle vahepealset. Nii hoiatavad nad ka inimest pesale lähenemast ja kui see hoiatust ignoreerib, ründavad ännid madallennul pikeerides ning võivad sissetungijal pea veriseks lüüa.
Kaheksateistkümnest pingviiniliigist pesitsevad Antarktises adeelia-, valjas-, eesel- ja keiserpingviinid, mõistagi on igal linnul oma laul. Suurimad pingviinide sugukonnas on keiserpingviinid, kuni 130 cm kõrged ja 45 kg rasked. Nad pole üksnes väärika kõnnaku ja liigutustega vaid ka soliidse kõnepruugiga (kuulake näiteks siit: https://www.youtube.com/watch?v=k0u67Wk_hJ0). Ka eeselpingviinid õigustavad oma nime, sest nende sõnavõtud meenutavad tõesti eeslikisa. Pingviinid pesitsevad sadade ja tuhandete paaride kaupa kolooniates ja muidugi kostab neist kaugele suurte turuplatside sarnane kakofoonia.
Jäine tühjus innustab kunsti
Antarktika on inspireeriv keskkond, ekspeditsioonidel olen aina kohanud inimesi, keda sel maal kogetu on õhutanud joonistama ja maalima, luuletama ja raamatuid kirjutama ning laule looma. Üks säärane on tuntud vene polaaruurija ja -reisija Viktor Bojarski. Viktor on osalenud paljudes Antarktika ja Arktika teadusekspeditsioonides raadiofüüsikuna. Rahvusvahelise grupiga läbis ta suuskadel ja koerterakenditega Gröönimaa põhjast lõunasse ja seejärel Antarktise pikimal võimalikul teel üle Lõunapooluse, mille eest grupp ja saavutus kanti Guinnessi rekordite raamatusse. Viktor oli aastaid Arktika ja Antarktika muuseumi direktor Peterburis ning on aastaid toimetanud turiste Põhjapoolusel. Polaarreisidest on ta publitseerinud kuus raamatut sh luulekogu. Viktor on Eesti Polaarklubi välisliige, ta osales meiega mootorpurjeka Admiral Belllingshausen reisietapil Tallinnast Kaliningradi. Mulle aga meenub Viktor esmalt meie 1976. aasta talvituselt Novolazarevskaja jaamas vahva kaaslasena ja sellega, et igale 25st talvitujast lõi ta sünnipäevaks laulu, mille peolauas kitarri saatel ette kandis.
Paljud riigid on Antarktika ekspeditsioonidesse kutsunud kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, foto- ja kinokunstnikke. Meilt oli 1958. aastal esimene Juhan Smuul, kelle «Jäine raamat» tõlgiti 20 keelde. Andres Söödi ja Mati Kase 51 aasta tagust Antarktika ekspeditsiooni kroonisid kaks suurepärast dokfilmi «Enderby valge maa» (1969) ja «Jääriik» (1970). Mu meelest on omaette väärtuseks neis filmides Arvo Pärdi tõeliselt lummav, aga ka olukordade dramatismi täpselt peegeldav muusika.
Nokia kontserdisaalis toimus 10. mail 2012 Peeter Vähi Antarctic Concerto esiettekanne. Inspiratsiooniks oli Vähi hiljutine laevareis Antarktika poolsaarele. Olin kohal kuulamas, kuid laenan siin Postimehe kultuuriajakirjaniku tollaseid muljeid:
«Vähi vahendab… sisuliselt teist planeeti. /…/ jäise mandri hingust edastavad muusika kõrval foolium, vesi ja video. /…/ Sotsiaalmeediauputuse ajastul võib ju olla värskendav, puhastav, vabastav luua (ja kuulata) teost, mille algetes puudub igasugune sotsiaalsus, mille on inspireerinud koht, kus pole inimesigi? Märksõnadeks on lõpmatus nii ajalises kui ruumilises mõttes, igavikulisus…»
Aastal 1983 valmis Koreyoshi Kurahara film «Antarktika», lugu sellest, kuidas 1958. aastal suutis Jaapani Antarktika ekspeditsioon rasketes ilmaoludes vaevalt evakueerida ületalvitunud mehed Syowa jaamast. Jaama ei pääsenud uus vahetus ning raske südamega jäeti maha ja määrati seega surmale 15 veokoera. Film näitab, kuidas aasta hiljem saabunud vahetus, nende seas ka koerte eest hoolitsenud kajur, kohtab imelisel moel ellujäänud kahte koera – ühed liigutavad kaadrid. Filmis kõlab sugestiivselt kreeka helilooja Evángelos Vangelise muusika, näiteks https://www.youtube.com/watch?v=0oV_ZDnh7kk
Antarktika on inspireerinud mitmeid heliloojaid, näiteks Ralph Vaughan Williams arendas Sinfonia Antartica (1952) oma muusikast filmile «Scott of the Antarctic» (1948).
