Mingisugusel arusaamatul põhjusel on minu arvuti taustapildiks on olnud juba mõnda aega foto, kus müstiliste puuhiiglaste all, üle erkrohelise samblaga kaetud väänduvate puujuurte voolab kristallselge oja. Justkui tulisel leegil põlevasse lõkkesse veelgi puid lisades selgub, et foto on tehtud Yakushimal. Selliste veenvate argumentide vastu pole mõtet puigelda. Yakushimal lihtsalt tuleb ära käia!
Yakushima väravas
Tallinna kilud / Jaapani sisemerel / kallas kaugel veel
Nõndaks! Olemegi 2019. aasta kevadel jõudnud läbi Jaapani saarestiku rännates Kyūshū saare lõunapoolsemasse linna Kagoshimasse. Kagoshima on peamine värav Yakushima väikesaarele, mis asub 135 kilomeetri kaugusel. Yakushimani kulub kiirlaevaga ligi kaks tundi. Kagoshimas kallab vihma nii, et kogu maailm on paksu pilvevaipa mähkunud. Moodsal, lustaka nimega hydrofoil paadil Toppy ja Rocket üle vee sõites otsime Sakurajima vulkaanisaare kontuure. Täna ei seleta silm horisondil oma põuest suitsu ja tuhka taevasse paiskavat vulkaani. Kagoshima kohal kõrguv Sakurajima on Jaapani 110 aktiivse vulkaani hulgas hetkel üks erksaim. Kagoshimas sajab praktiliselt igal nädalal taevast alla vulkaanilist tuhka ja inimeste igapäeva elu osaks on hommikuti tuha kokku kühveldamine. Maa sisemusest purskuv mineraalide rohke tuhk on nii toiteainerikas, et linna haljastus on võtnud üleloomulikult lopsakad mõõtmed. Kagoshima restoranide kvartalis pakub mitu toidukohta daikoni (jaapani valge redis) viilakaid, mille läbimõõt on korvpalli mõõtu!
Yakushimal sajab 35 päeva kuus
Jaapani kõige vihmarohkemat paika Yakushimat reisiplaani võttes oleme teinud julge otsuse. Kohalikud väidavad, et Yakushimal "sajab 35 päev kuus". Meie reisinädalal on isegi rahvusvahelistesse uudistesse jõudnud kurjakuulutavad sõnumid, et saarel on koos taifuuniga alla sadamas 50 aasta kõige võimsam vihmasadu. Näidatakse Jaapani kaitseväe operatsioone, kus päästetakse mägedesse lõksu jäänud matkajaid. Kaadrites on näha ämbritena langevat vihma, minema uhutud maanteid ning külmast ja näljast nõrkenud matkajaid. Saarele jõudmiseks pidid päästjad armee laevastiku appi võtma, sest ilmastikuolud ei võimaldanud helikopteritel lennata. Lisaks pole tihedas metsas helikopterite maandumise jaoks siledat maad. Peaaegu kõik mu jaapanlastest sõbrad väidavad nagu ühest suust, et ka nemad on vähemalt kolm korda proovinud Yakushimale minna aga iga kord on ilm vingerpussi mänginud. Yakushima kohaliku teejuhiga telefonitsi suheldes tekib palju kahtlusi. Kuna teed on minema uhutud kas üldse saarele ning üles mägedesse matkama pääseme? Giid paneb südamele, et võtke korralikud ning vastupidavad vihmariided kaasa.
Jõin läbi une / sõõme öölinnu laulust / mägi, luba meid!
Hingame kergendatult kui Yakushima sadamas paadilt maha astudes on vihmavalingutest saanud tasane sabin. Hakkame Yakushima Miyanoura sadamast mööda läänekallast sõitma ringiratast saare teisele kaldale, kus asub meie hotell. Yakushima on peaaegu ümmargune, umbes 89 km ümbermõõduga graniitsaar, mis on Jaapani puhul pisut ebatavaline, sest enamik Jaapani saarestiku 7000 saarest on vulkaanitekkelised. Saar on alates 1993. aastast UNESCO maailma looduspärandi nimekirjas. Saare kõrgeim punkt Miyanoura-dake oma 1935 meetriga on Jaapani lõunapoolseim punkt, kus talvel on mägedes lumi maas. Aprillist juunini puhkevad 1600 meetri kõrgusel õide värviküllased rododendronid. Seega oleme saarel just kõige õiteküllasemal hetkel!
Seibu Rindo on kurviline ja väga kitsas tee läbi tiheda ja lopsaka metsa, millest umbes 15 kilomeetrit on ka UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud. Metsatee ühendab rannikualasid mägedega. Lisaks suursugustele samblaga kaetud tuhandeaastastele puudele on Yakushimal ka igihaljas mets, kus kasvavad haruldased valged männid. Meie pisike buss on ilmselt kõige kogukam sõiduk, mis siia üherealisele teekesele liikuma võiks üldse mahtuda. Tee on kurviline aga õnneks ei arva ontlik Jaapani bussijuht, et tegemist on Pariis-Dakar ralliga ja sõidab mõnusas tempos (maksimaalne kiirus ei saa kindlasti olla suurem kui 25 km tunnis). Paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt pressib mets peale nii, et tekib tunne nagu sõidaks läbi tunneli. Lopsaks rohelus pakub ideaalseid elutingimusi Yakushima makaakidele ja elegantsetele hirvedele, keda loodame väga kohata.
Hirvedel ratsutavad makaagid
Yakushima imeliste endeemsete loomade otsingul põleme innust kohata Yaku makaake. Maha rabistav vihm aga keerab meie entusiasmi leeki kõvasti tasasemaks, sest tundub et vihmaga on ahvid peitu pugenud. Ükski tark olend oma kasukat vabatahtlikult märjaks ei tee. Väikse viivu järel kõlab bussis rõõmus kilge „paremal makaagid“. Makaagi emmel on suurem võsuke sabapidi käes ja väiksem ripub turvaliselt kõhu all. Ülejäänud perekond on koondunud ümber emaahvi. Tegemist ikkagi matriarhaalse kogukonnaga. Makaagi emmel sünnib vaid üks beebi korraga aga sellele vaatamata on maakide populatsioon saarel jõudsalt kasvanud ja praegu elab saarel arvatavalt 8000 metsikut isendit. Oluliselt Yakushima makaak Jaapani peasaare makaagist ei erine. Makaagid on näost tumeroosad otsekui oleksid äsja 100-kraadise kuumusega saunalavalt välja astunud. Ometi on Yakushima omal paar iselaadset eripära. Ta on pisut väiksemat kasvu (keskmine kaal 10 kg) ning käe- ja jalalabad on mustad justkui kannaks musti sõrmikud ja varbasokke.Jaapani makaake peetakse üldiselt väga nutikaks ja sotsiaalseks ning nende käitumist jälgides tunnistatakse, et nende ühiskond meenutab oma hierarhiate, klannide ja mängudega paljuski inimühiskonda. Võimatu on jätta imetlemata nende võimet oma loendamatute oskustega üllatada. Jaapani põhjapoolsemate saarte makaagid istuvad talvise külma ajal kaelani kuumaveeallikates. Mõned pesevad allikas enne suhu panemist kartulid ja õunad puhtaks. Yakushimal on aga arenenud omanäoline koostöö makaakide ja Yaku shika hirvede vahel. Makaagid nimelt ratsutavad jalavaeva vähendamiseks hirvede seljas ning hirved tunduvad makaakidele küüti pakkudes vagurad nagu täispuginud dresseeritud kuldsed retriiverid. Hirved söövad ahvidest mahajäänud seemneid. Makaagid pakuvad omakorda hirvedele kasimisteenust ning nosivad hirvede karvkattest leitud täisid ja muid mutukaid. Seibu Rindo piirkonnas elavad makaagid tassivad sügiseti pähkleid ja tõrusid maanteele. See ei ole mingi ulakate koolipoiste nali. Makaakide jaoks on autorattad mootoriga pähklitangideks!
Meie giidi Yuki sissejuhatav „külaliste turvainfo“ hoiatab „ärge makaakidega kohtudes neile silma vaadake ja kindlasti ärge naeratage“. Nagu ikka primaatide puhul on hammaste paljastamine ja otsa jõllitamine räige viisakuseeskirjade rikkumine. Lisaks, „metsikutel ahvidel eest ära joosta ka ei tasu, sest ahvid saavad sellest enesekindlust juurde ja hüppavad teile lihtsalt selga“. Tundub uskumatu, sest meie kohatud seltskond liigutab end aeglaselt nagu pensionile jäänud raamatukoguhoidjate selts. See võib loomulikult olla petlik kujutelm ning järgmiste päevade matkadele mõeldes jätame nõuanded meelde.
Hetkel kui proovime ette manada hirve seljas ratsutavat ahvi ilmubki välja Yaku shika hirvekeste paar. Nad vaatavad meid oma võluvate hirvesilmadega ja kepsutavad rõõmsasti metsa vahele. Yaku shika on Yakushima endeemne liik ja nagu makaagidki on saare hirved väiksemat kasvu kui tema vennad peasaarel. Yakushima hirve sarvedel on kolm haru samas kui tavaliselt on Jaapani hirvel viieharulised sarved. Yakushimal puuduvad looduslikud vaenlased (va inimene) ja tänu sellele on hirvi väikese saare kohta pisut liiga palju. Arvatakse, et saarel on vabalt liikumas ligi 19000 Yaku shikat. Võrdluseks, inimesi elab saarel umbes 13000. Hirved on küll arglikud aga meie õnneks ei tundu nad meie kohalolust häiritud olevat.
Looklev tee läbi orgude ja üle mägede
Looklev tee läbi orgude ja üle küngaste viib meid Oko-no-taki kose juurde. Tänu vihmadele on 88 meetrise langemisega kosk võimas. Marulise jõuga alla langev vahune pruudiloor katab terve kaljuseina. Oko-no-taki koske peetakse Jaapani 100 võimsama joa nimekirja vääriliseks. Meie rõõmuks lubab teejuht meid minna kividele turnima üsna kose alla.
Taevas nõretab / kilpkonna teed rannale / vesi mäletab
Järgmine peatus on Inakahama rand. Yakushima saare loodeosas on umbes 1 kilomeetri pikkune ilus Inakahama rand. Mais ja juunis loivab umbes 700-800 suurt merekilpkonna Inakahama liivastele luidetele oma mune munema. Nende haruldaste ja suursuguste mereelanike elutsükli jaoks on Inakahama väga oluline paik. Kevadeti saabub igal ööl umbes 20 emast kilpkonna rannale, kelle innukaid püüdeid oma kaevatud auku munade munemisel on võimalik vahel ka näha. Siin saarel kaitstakse merekilpkonnade elu väga ning rannas on külastajate jaoks oma kindel kodukord, tagamaks merekilpkonnade kodurahu. Taamal udused hiiglaslikud Yakushima mäed jalutame rannas ja ootame naiivselt merikilpkonni – meri ja tema helid on endiselt sama iidselt kõigutamatud nagu alati. Merekilpkonnadest pole jälgegi, sest peamine munemisaeg pole veel täis hooga peale hakanud. Lisaks oleme siin päevasel ajal. Merekilpkonnade nägemiseks tuleb Inakahama randa tulla keskööl. Et kilpkonna emmede munemist mitte segada laotatakse ööseks merepoolsele terrassile pingikesed, kus vaguralt istudes saab mahedate punaste öölambikeste valgel suurte kilpkonnade rassimist vaadelda. Pärast munemise lõppemist pannakase munemispaikade ümber köitest piirded. Vaatamata sellele, et kilpkonni ei näe avanevad siit ilusad vaated taamal vastu rannakaljusid kobrutavale lainetusele. Kõik on lihtne, puhas ja ilus – siinses rannaäärses metsas, siledatel kividel ja merel põhinevas esteetikas on midagi Põhja-Eesti saarte sarnast.
Janokuchi taki (Mao suu) matk
Vihm väsis koiduks / tuul tõmbas metsalt teki / rännak ootab ees
Kuigi järgmisel hommikul on magusakarvaline sinine taevas näha lõputute kaugusteni ei ole Yakushima tuntuimad matkarajad pärast vihma veel taastatud. Avatud on 6-8 tunnine matkarada Janokuchi-taki (Mao suu) kose juurde. Janokuchi-taki raja tutvustuses on kirjas, et see on keskmise raskusastmega ja arvestatavaid mäkke tõuse pole. See kananahka tekitava nimega rada on turistidele vähem tuntud ja vähem käidud. Yakushima ongi selline koht kuhu tulevad need, kes on Jaapanis mitmendat korda ja otsivad privaatsust ning ehedaid elamusi. Siia ülemäära suurte ja värviliste nokkmütsidega, kriiskavaid ja lärmakaid turiste vaevalt satub. Siin pole kuigi tõenäoline kohata sellist matkajat, kes hetkel kui loodus pakub midagi imepärast, vaatab mujale ja räägib Londoni liiklusest või Moskva ilmast, või sellest kus saab parimat karamellijäätist Pekingis.
Päris üksi me rajal siiski ei ole. Lisaks meile suundub rajale üks profivarustusega matkajate paar, kelle suurepärane füüsiline vorm kiirgub lainetena igast poorist. Paari matkavarustusest saab välja lugeda, et nemad ronivad mägedesse mitmeks päevaks. Meie näeme välja rohkem pühapäeva jalutajate moodi, keda ei ole kuigi tõenäoline kohata matkapoes veekindlaid tikke või Kompensaani tablette kokku ostmas. Meid ei saa päris 100 protsendilise kindlusega liigitada ka selliste turistide hulka, kes tahavad kogeda midagi seikluslikku ilma seikluse endaga kaasnevate ebamugavuste ja ebameeldivusteta. Kokkuvõtlikult võiks meie seltskonda kirjeldada kui kedagi, kelle entusiasm teeb tasa selle, mis profivarustusest ja -füüsisest puudu tuleb. Oleme seikluse nimel valmis karastuma.
Nagu sipelgas / sammaldunud juurtel / kobab sandalett
Sukeldume reipalt Yakushima padrikusse. Astume esimesed sammud libedal rajal ja vesi teeb tossudes toredasti lirts-lärts. Esimesed 30 minutit on matk üsna tasane ja ümbrus subtroopiline. Janokuchi rada on madalamatel kõrgustel (tõusu on vaid 670 meetrini üle merepinna) ja temperatuurid on rannikuga sarnaselt parajalt soojad. Sellel rajal ei kohta kuulsaid tuhandete aastate vanuseid sugi (krüptomeeria) puid, sest sugi puud kasvavad enamasti kõrgematel mäenõlvadel. Puudealune võpsikurada pakub lõõskava päikese eest mõnusasti varju ja sirtsud siristavad kõrvulukustavalt. Eelmiste päevade vihmad on kasvatanud niredest ojad, ojadest kiirevoolulised jõed ja jõgedest vahutavad kärestikulised veemassid. Ja siin on tõesti tuhandeid kristallselge veega niresid, ojasid ja koski tormlemas teed otsides kiviste kaljude vahel. Aeg-ajalt tuleb kivilt kivile astudes ületada algul väikseid, aga mida sügavamale metsa, seda suuremaid jõgesid. Kivid tunduvad vahel üksteisest lootuselt kaugel ja kaelamurdvalt libedad. Ent pärast arusaamist, et igat sammu astudes tuleb dalai-laamalikult sügavalt keskenduda, saavad kõik suurepäraselt hakkama. Enamasti kulgeme mööda konarlikku rada üle kaljude, väänduvate puujuurte ja kändude. Mõnes kohas on graniitkaljud täiuslikult siledad ja saab paar sammu teha tasasel pinnal. Sellisel hetkel tunned end kui inimene, kes pärast poolt aastat tormisel merel astub esimesi samme kuival maal.
Metsas hämardub / Liinal küljel suveniir / mina olin siin
Mõne aja pärast seisame nõutult ühe kalju juures nagu kolm meest viie kinga ees. Siit edasi pääsemiseks tuleb ennast köiega suure kaljurahnu otsa vinnata. Kaasas mõni pisike sinine suveniir oleme üllatavalt kiiresti kõik kaljunuki otsas. Järgmine mõttepaus tekib siis kui meie ees pahiseb ja kohiseb eelmiste päevade vihmadest ennast ogaraks joonud kärestik. Väikest kasvu jaapanlannast teejuht Yuki kehutab, innustab, julgustab suuri (pisikese jaapanlannaga võrreldes), higiseid ja suurt veemassi nähes pisut tõrksaks muutunud aga muidu väga vapraid Eesti seiklejaid. Tähelepanelikult silmitsedes ilmuvad graniitrahnudele peopesa suurused astmed justkui kõrbemiraaž. Tegelikult on matkajate jaoks mõnes kohas puude või kivide külge pandud ka pisikesed roosad märgistused, mida alles nüüd oskame vääriliselt hinnata. Meie vahva seltskonna kiituseks ei kõlanud kordagi „Ei mina siit üle küll ronima ei hakka, minge teie“. Kõlas hoopis: „Inimene on võimeline palju rohkemaks kui ta ise arvab“. Adrenaliin voolab vereringes samasuguse pahinaga nagu ületatud koses.
Tasapisi edasi astudes paisub veekohin kõrvades crescendo mõõtu - ilmselgelt hakkame lähenema Mao-suu kosele. Pead võserikust välja pistes oleme sattunud Eedeni aeda. Meie ees lainetab kõuekõminal määratu, valge, vahune kardin. Kose ees sillerdavad tasased laguunid. Laguunide ümber on rohkesti parajalt laugeid kaljurahne, kuhu sätime ennast piknikule. Zen!
Kertu telefon / heitis end lainetesse / and metsavaimule
Mina olen paiga võlust nii lummatud, et ei pane tähelegi kui muidu minu nii vaoshoitud mobiiltelefon on äkitselt omatahtsi teekonna ette võtnud. Pärast kümmet minutit kivi pealt kivi peale põrklemist avastan telefoni laguuni põhjast kelmikalt vastu helkimas. Tundub, et üks loendamatutest Jaapani šinto jumalatest on nõutanud oma ohvrianni.
Eestlasliku nirvaanani aitab jõuda karastav suplus kose all. Kuigi ka jaapanlased on tuhandeid aastaid harrastanud takigyod (iidne rituaal, kus jääkülma kose all puhastatakse meelt ja keha) paneb eestlaste näkisuplus siiski meie armsa teejuhi Yuki piinlikusest punastama. „Oiiiiih!“
„Mitu liitrit joogivett peaks matkale kaasa võtma?“ uurime Yuki käest. Yuki kostab: „Vett on siin igal pool ja matkale pole vaja kraanivett kaasa tassida“. Yakushimal piisab sellest kui paned joogiveepudeli mõne voolava veenire või kose alla. Graniit on looduslik filter ja vesi on kindlasti üks puhtamaid ja maitsvamaid Jaapanis. Võimalik, et te nüüd küsite „kuidas on võimalik, et kõikidele matkajatele vaatamata on Yakushima vesi täiesti puhas?“ Vastus on mõnevõrra üllatuslik – kaasaskantav kemmerg. Enne matkale minekut pani Yuki meile südamele: „Metsast tuleb otse loomulikult kogu prügi kaasa viia. Isegi vesi, mis kord läbi inimkeha käinud“. Yakushima puhul on tegemist puutumatu puhta loodusega ning iga inimese (jala-) jälg mõjutaks liialt keskkonna tasakaalu. Pärast piknikut pole enam pääsu ja tuleb hakata tegelema probleemiga, kuidas läbi keha käinud vesi metsast kaasa viia. Hapra moega Yuki on vankumatu naeratusega terve matka kaasas tassinud hiigelsuurt seljakotti, mis peale vaadates kaalub päris kindlasti poole tema kehakaalust. Seljakoti mõõtmete järgi otsustades ootame põnevusega, et kotist hüppab välja mõni kaugjuhtimispuldiga, loputuse, kuivatuse ja massaaži režiimiga ülimoodne Jaapani tualettpott või vähemalt Sulawesi vaimaja. Meie üsna suureks pettumuseks on kaasaskantavaks kemmerguks graanulitega täidetud kilekott.
Säär pillub nooli / astmed tegid oma töö / vilu lohutab
Tagasiteel tunneme kuidas päevane turnimine on oma töö aukartustäratavalt põhjaliku pühendumusega teinud ja sääremarjad korraldavad ülestõusu. Matkaraja lõpus leiame ühe sajandivanuse hüti kuumaveeallikaga. Mõte allikasse supsata tundub ahvatlev aga siinne veetemperatuur heidutab isegi kõige andunumaid spakummardajaid. Tavapäraselt on kuumaveeallikates vesi timmitud 40-41°C kanti aga siin on vesi 44 °C .Tundub tuline! Otsustame siiski tänapäevaste mugavustega hotelli kümblusasutuse kasuks. Tunneme täielikku rammestust ning samas ka taassündi kuumaveeallika kollakas-pruunikas, pisut häguses, nahka pehmendavas sulfiidivees kaelani ligunedes. Mineraalirikkale allikaveele omistatakse imekspandavaid tervistavaid toimeid. Jaapanis nauditakse kümblemist vabas õhus, kuna arvatakse, et meie geenidesse kodeeritud võime oma viite meelt algseadistada käivitub just loodusliku allika rüpes ligunedes. „Taevalik!“ ülistame jaapanlaste väga vana ja tarka kümblemise tava. Otse meie silme ees kõrgub rohelise läbipaistmatu müüriga kaetud mäehiiglane. Roheline vist on ikkagi kõige rahustavam värv maailmas!
Iidses onsenis / ma vaime ei kohanud / uude kolisid
Kuumaveeallikas mõnuledes unub igal normaalsel inimesel oma nimigi meelest aga enne täiuslikku rammestusse langemist jõuan veel mõelda, et Yakushima on paljude teiste Jaapani tuntud turismi sihtkohtadega võrreldes üsnagi ebatavaline koht tänu oma ehedusele. Sellised rikkumata ja põnevad, tihti ka aukudest ja pindudest jms tervest reast kohtuasju algatada võimaldatavatest asjadest kubisevad paigad on muidugi juristidele kasumlikumad kui turistidele. Tihti ongi kõigi potentsiaalsete ohtude kartuses Jaapani (ja ka muu maailma) kõige ägedamad paigad täisriputatud keelusilte ja ahistavaid piirdeid. Ka mina olin enne Yakushima matka veendunud, et Jaapanis vabalt ringi turnimine ja kaljude otsas kõõlumine on sama tõenäoline nagu harrastada Sahara kõrbes mäesuusatamist Rooma paavsti seltsis. Nüüd aga, pelk teadmine, et kusagil Jaapanis on veel metsik vabadus lubatud, tekitab minus tohutu ja püsiva rahulolutunde!
Shiratani Unsuikyo (Valge pilve ja vee org) matk
Enam-poeetilisemaks-minna-ei-saa nimega matkarajale minekut oleme oodanud väikese lapse jõulueelse ärevusega. Shiratani Unsuikyo rahvuspargi ürgsed pilvemetsad ja mitmed jõulised puuhiiglased on olnud külastajate jaoks juba paar aastakümmet suurimaks Yakushima magnetiks. Lisaks, iga endast lugupidav Jaapani animatsioonide austaja teab, et just Shiratani Unsuikyo metsades jalutamine inspireeris jaapani animatsioonide hiidu Hayao Miyazakit imelise Printsess Mononoke muinasjutu maailma loomisel. Studio Ghibli peakunstnik olevat mitu kuud veetnud metsas joonistades, proovides kanda osakestki looduse müstikast animatsioonide maailma.
Shiratani Unsuikyo kitsas, lopsakasse rohelusse mattunud jõeorg asub 600-1050 meetri kõrgusel üle merepinna. Just siin kõrguvad kohalikud krüptomeeria kuulsused - Bugyosugi, Kugurisugi ja Yayoisugi. Jõeoru äärt palistavad hästi märgistatud matkarajad, kus on võimalik võtta ette erineva raskusastme ja pikkusega jalgsimatku. Võrreldes teiste Yakushima suuremate metsadega on siia suhteliselt lihtne ligi pääseda. Meie sõidame hotellist bussiga umbes tund aega kuni jõuame 600m kõrgusel asuvasse parklasse. Parklasse pargitud busse, minibusse ja autosid vaadates mõistame, et täna peame isiklikku ruumi ihkava eestlase meelelaadi unustama ja jagama matkarada teiste loodushuvilistega laiast maailmast.
Sugipuu kannab / vaikuses meie sammud / oma juurtel
Kullakarvaliste päikesekiirte säras hakkame astuma mööda Taiko-Iwa nimelist rada. Paiguti kividega või laudisega sillutatud rada on pärit Edo ajastust (1603-1869). Edo ajastul valmistati siin puidusütt ja veeti seda mäest alla. Jalutuskäik tuhande meetri kõrgusele üles mäkke peaks võtma keskmiselt kaks-kolm tundi aega ning samapalju ka tagasi mäest alla. Metsa viiv rada on kohati järsk, kohati olematu. Rada on kaetud loendamatutest väikestest ja suurtest koskedest tulvavate kivide ja igivanade siledaks hõõrdunud juurikatega. Maastikku katab üleeilsest vihmast veel tilkuv smaragdroheline sammal. Vett on siin kõikjal. Kuna aastas sajab alla vähemalt kaheksa meetrit vett on Yakushima tõeline sambla kuningriik. Väidetavalt leidub siin vähemalt 600 erinevat samblaliiki. Sellises sambla aardelaekas jalutades mõistan täiesti, miks jaapani keeles on sõna koke-onna ehk samblanaine. Muistne põlismets võtab hinge kinni, see on kui uni. Kõikjal on samblaga rüütatud hiiglaslikud puud, ümarad rohelised kivid ja hiidkännud, langenud ja väändunud puutüved, väikesed kosed, habesamblik, sõnajalad. Kameeliad, rododendronid ja iileksid moodustavad iidse metsa vormi- ja värviküllase alustaimestiku. Võimsatel krüptomeeriatel kasvavad igast õnarusest ja mügarikust välja samblad, sõnajalad ja orhideed. Pööraste mõõtmetega sugi puudesse võib vabalt sisse astuda. Nende siledaid pindu silitada nagu siid. Kui kuskil on puudel hing sees või kui kuskil elavad metsajumalad siis on see siin!
Rajal on sugipuid, mis on kahe- ja kolmetuhande aasta vanused. Ainult mõte toob kananaha ihule. Puudel on oma iseloom ja nimi. Shiratani Unsuikyo staarideks on:
Shika-no-yado sugi (Hirve kodu - pelgupaik puu õõnsusesse vihma eest peitu pugevatele hirvedele),
Megami sugi (Jumalanna sugi – graatsiline, väänduv tüvi meenutab naise kauneid kehakurve),
Kuguri sugi (Värava sugi – puu on kasvama hakanud maha langenud palgi peale ja nüüd on tüve alumine osa kaheks jagunenud nagu värav),
Bukesugi (Samurai sugi - näeb välja nagu samurai, kes kannab rohelisest samblast turviseid),
Kugesugi (Aristokraat sugi - valkjashõbedase koorega näeb aristokraatlik välja),
Nidaio sugi (Teise põlvkonna sugi – uus puu on kasvanud esimese põlvkonna kännu sisse).
Jaapani sugi ehk cryptomeria Japonica kutsutakse teise nimega ka Jaapani punane seeder. Sugi on Jaapanis üldiselt väga levinud ning sugipuude salusid leidub üle terve Jaapani ning enamasti pühamute juures on sugid austatud kui pühapuud. Sügavamal saare südames on peidus on ka seitsmetuhande aasta vanune Jomon sugi aga sinna ja tagasi jõudmiseks kulub pisut rohkem tunde kui meil varuks on. See jääb järgmiseks korraks!
Raja viimane lõik tuleb praktiliselt püstloodis üles ronida. Turnimise tasuks on peaaegu 360° vaade graniidist kaljunukil Taiko-Iwa. Kaljunukk ripuks justkui 500 m kõrgusel õhus - ümber valitseb tühjus. Taiko-Iwa kehastab täiuslikult jaapanlaste iidset viisi hinnata ilu tühjades või täitmata kohtades ehk yohaku-no-bi. (Yohaku-no-bi kohtab tihti Jaapani maalidel, haikudes ja aedades). Justkui veelgi hõljuvat olekut rõhutades, võtab üks härra välja vilepilli ja mängib ühte kurblikku lugu. Millegi pärast kipuvad Jaapani lood tihti kurvakõlalised olema. Taiko-Iwa kaljunukil kõõludes hingame sisse mägede vahelist avarat taevalaotust ja asutame end kahetsusega mäest alla. Kahjuks kipuvad sellised hetked kiiremini kaduma kui õllevaht.
Tänan Kätlini imeliste haikude eest, mis talletavad hetke kohalolnute jaoks paremini kui ükski lugu.
