Inkade impeerium Tahuantinsuyu

1. Inkade müütiline ja ajalooline päritolu

Inkade päritolu selgitamiseks tuleb köigepealt uurida muistseid müüte, mis on kirja pandud 16. ja 17.sajandil hispaania kroonikute poolt, ja siis analüüsida neid ajaloolistest tõikadest lähtuvalt.

1.1. Alguslugu . Traditsiooni järgi sündis maailm Titicaca järve ümbruses. Köigepealt toimus suur veeuputus – Hubo Pachacuti. Seejärel ilmus maa peale loojajumal Wiracocha (ka Huiracocha), kes saabus Tiahuanacosse ja leidis maa tühja ja palja olevat. Ta löi taimed, loomad ja inimesed ning seadis ametisse juhid, kelle vahel ta jaotas ära maailma. Colla Capak pandi valitsema Keskpäevailma ehk löunakaare, Tocay Capak Idatuuleilma, Pinahua Läänetuuleilma ja Manco Capak Suure Vankri maailma ehk pöhjakaare üle.

Ajaloolane Maria Rostworowski de Diez Canseco arvamuse järgi sisaldub selles loos inkade kunagine algkodu püha järve Titicaca ääres, legendaarse inka Manco Capaki kuialgketšuade juhi siirdumine pöhja poole Cuzco orgu ja hilisem riigi jaotumine nelja suurde provintsi.

1.2. Inkade päritolumüüdid ja ajalooline päritolu

1.2.1. Müüt vendadest Ayaridest

See müüt on teatavaks saanud kroonik Juan de Betanzose vahendusel. Pacaritambo mäe, mis asub Cuzcost umbes 40 km kagus, koopast väljus neli vendade-õdede paari, keda Wiracocha oli loonud selleks, et nad hakkaksid valitsema maailma üle. Kogu maailm elas veel metsluses ja harimatuses. Tulnukad korraldasid esmalt inimesed kümnesse suurde kogukonda. Nende hõimude eesotsas asusid vennad nüüd teele sobivat elupaika otsima. Ees kanti värviliste sulgedega pikka keppi Sunturpaucarit, puuri päikeselinnuga, kes oskas tarka nõu anda, samuti mitmesuguseid muid pühi esemeid. Pikemaid ja lühemaid peatusi tehes liiguti Cuzco poole. Pikal teekonnal seltskond vähenes - kadedad vennad sulgesid ühe kaaslase salakavalusega koopasse, kaks tahtsid lahku lüüa, kuid muutusid kiviks. Kuldse kepiga maa viljakust järele proovides jõuti lõpuks Cuzco orgu. Vendadest ainsana alles jäänud Ayar Manco ehk Manco Capak, keda saatsid tema õde ja abikaasa Mama Ocllo ning teiste vendade naised, asutas Looja Wiracocha ja päikesejumala Inti nimel Cuzco ehk Maailma Naba linna ning asus koos oma rahvaga sinna elama.

1.2.2. Müüt Manco Capakist ja Mama Ocllost

Müüt pärineb Inca Garcilaso de la Vega kroonikast. Palju aega tagasi, kui maailmas valitses metslus, häda ja viletsus, väljus Titicaca järvest õde-venda ja ühtlasi abielupaar Manco Capak ja Mama Ocllo. Päikesejumal Inti saatis nad ümberkaudseid rahvaid tsiviliseerima, andes kaasa kuldkepi, millega nad pidid aegajalt maa harimise sobivust proovima ja siis õigesse kohta peatuma jääma. Seal tuli neil luua riik, õpetada inimesi õigesti elama ja kuulutada päikesejumala usundit. Teekond kestis kaua. Alles Cuzco orus kadus kuldkepp tervenisti maasse. Nüüd said nad tegevusse asuda. Manco Capak õpetas inimestele maaharimist, niisutuskanalite rajamist ja käsitööd, Mama Ocllo aga naistele ketramist, kudumist ja õmblemist. Manco Capaki hõimlaste sugukond hakkas kandma Hanan Cuzco (Ülem-Cuzco) nime, Mama Ocllo sugulaste sugukond nimetati Hurin Cuzcoks (Alam- Cuzcoks). Linn ja riik asutati Wiracocha ja päikesejumala Inti nimel ning Cuzcosse ehitati Päikesetempel.

1.2.3. Tõlgendus ja tõsiolud

Tänapäeval ollakse arvamusel, et mõlemad müüdid on ühe ja sama algupäraga, kusjuures teine on esimese moodsam, ilmselt inkade ametliku ideoloogia poolt ümbertöötatud variant.

Mölema müüdi järgi on ühine kangelane Ayar Manco vöi Manco Capak saabunud löunast ja asunud Cuzco orgu. Teadaolevalt ei pärine inkad Cuzcost, vaid muistse kultuuri aladelt Titicaca äärest, olles pögenikud collade (aimaarade) poolt vallutatud Tiahuanacost.Titicaca järvest väljatulek tähendab seda, et inkade kui teatud kindla ketšua höimu algkoduasus arheoloogide oletuste järgi Päikesesaarel – La Isla del Solil. Nõnda saaks seletada ka teelesaatmist päikesejumala poolt. Neli vendade-ödede paari viitab kaheksale ketšuasugukonnale (ayllúle), kes asusid Collast teele Cuzco poole. Vennast ja öest abielupaar tähendab seda, et eksogaamne sugukond koosnes kahest fraatriast – lihtsustatult öeldes pärineb eksogaamia puhul mees ühest ja naine teisest fraatriast. Teiste vendade Ayarite n-ö rivist väljalangemine osutab nende varasemale elupaigavalikule vöi siis ka vaenustele Manco ja teiste vendade ayllude vahel. Nönda leiab kinnitust Jose Riva-Agüero teooria inkade Tiahuanaco ümbrusest saabumise kohta, mis toetub omakorda paljudele hispaania kroonikatele.

Pärimuste järgi pidid Cuzco orgu saabunud inkad Manco Capaki juhtimisel võitlema kohalike elanikega, kes tegelesid maaharimisega. Mancol kaasa olnud kuldkepp pidi seega osutama sellisele paigale, kus sai maisi viljeleda. Loomulikult tuli uue elupaiga vallutamiseks heitlusse astuda, ja pole tarvis mõistada, kelle päralt jäi võit. Vöibolla peab Sarmiento de Gamboa poolt Cuzcole antud tähendus „kurb ja viljakas“ just viitama ühtlasi ka selleväärtusliku oru nimel peetud veristele taplustele.

Kumbki müüt lõpeb linna asutamisega Manco poolt Looja Wiracocha japäikesejumala Inti nimel. Esimene oli olnud iidne tšaviinlaste ja tiavvanakulaste taevajumal,Päike ilmselt inkade ehk kaheksa ketšua ayllu totemistlik esivanem vöi hõimujumalus. Selle mõju kestis rännaku jooksul väga jöuliselt edasi, nii et hiljem vahetasid jumalad omavahel kohad: Wiracochast sai tahaplaanile nihkunud “puhkav jumalus” ehk deus otiosus, Inti kultus muutus aga aktuaalseks, nii et esimene tempel Cuzcos ehitati just Päikesele. Samas avaldub templi kahe jumala nimel püstitamises Andide suurriigi ajaloo omalaadne ettehoolduslik ja teokraatlik interpretatsioon: Wiracocha oli määranud, et Manco hõim peab muutuma maailma valitsejaks; Inti viis selle ellu ja andis inkade loodud riigile tema tsivilisaatorliku sisu.

Lõppeks ilmneb neis alguslugudes ka etnotsentrism: inkad uskusid, et just nemad on loodud inimkonna õpetajateks ja päästjateks ja et Cuzco on maailma keskpunkt. Enamikkroonikud on seisukohal, et Cuzco tähendabki lihtsalt „naba“ – Maailma Naba, nagu oma pealinna ka inkad ise kutsusid.

Niisiis olid inkad küll sissetungijad, kuid ometi muistse Tiahuanaco järeltulijad, kes lõid oma riigi paljude varasemate kultuuride, intensiivse maaviljeluse ja kõrgetasemelise käsitööoskuse aastatuhandete pikkuse arengukäigu tulemusena.

2. Inkade poliitilise ajaloo ülevaade

2.1. Valitsejanimistu ja periodiseering

Valitsejanimistu kannab ketšua keeles nimetust Capac Cuna. Tegelikke seaduslikke valitsejaid oli ilmselt 12, kuigi mõne krooniku teos annab neid rohkem. Mis puutub hispaanlaste poolt hukatud keiserliku võimuga viimasesse valitsejasse Atahuallpasse, siis oli ta usurpaator ja teda ei ole Cuzcos kunagi kroonitud. Seega on otstarbekas teda ametlikust nimistust välja jätta, kuigi Peruu vallutamise algul osales ta sündmustes kui reaalne valitseja. Kuna Pachacutekist alates oli tegu impeeriumiga, siis tohib viimast nelja inkade valitsejat ehkSapa Incát nimetada keisriks.

Valitsejanimistus on kaks dünastiat: Hanan Cuzco ja Hurin Cuzco. Cuzco koosnes kahest ayllust ehk sugukonnast. Nõnda jagunes pealinn kahte ossa – ülemiseks ja alumiseks. Inkade maailmakäsituse järgi oli Hanan alati ülemine, parempoolne, mehelik ja lühijuukseline, Hurin aga alumine, vasakpoolne, naiselik ja pikajuukseline. Nende kahe maailma – Cuzco puhul linnaosa – piiril asetses Coricancha ehk suur päikesetempel.

Hurin Cuzco dünastia:

1. Manco Capak (tõlkes “Võimas Juht”) – valitses 12.-13. sajandi vahetusel

2. Sinchi Roca (Ülimalt Vägev)

3. Lloque Yupanqui (Meeldejääv Vasakukäeline)

4. Mayta Capak (Kus Asub Võimumees?)

5. Capak Yupanqui (Meeldejäävalt Võimas)

6. Inca Roca (Hiilgav) – valitses 14. sajandi algupoolel

7. Yahuar Huacac (Verd Nuttev) – valitses ca kuni 1350

   Hanan Cuzco dünastia:

8. Wiracocha/Huiracocha (Looja, Päästja) – elas ca 1350-1410

9. Pachacutek Yupanqui (Meeldejääv Maailma Vapustaja) – valitses ca 1408-1468

10. Tupak Inca Yupanqui (Meeldejääv Hiilgav Kroon) – valitses ca 1468-1480

11. Huayna Capak (Võimas Nooruk) – valitses ca 1480-1528

12. Huascar (Kuldne Ahel) – valitses 1528-1532

    Peruu ajaloolaste käsitluses Manco Capak ja Sinchi Roca on poollegendaarsed

hõimuvürstid. Lloque Yupanquist kuni Wiracochani esinevad nn eelajaloolised kuningad. Pachacutek Yupanquist kuni Huascarini on tegemist ajalooliste valitsejatega, keda võib nende võimu ulatuse järgi nimetada keisriteks.

Inkade riigi ajalugu jaotatakse kahte põhiperioodi: impeeriumieelseks ja imperiaalseks. Impeeriumieelne periood jaguneb omakorda kaheks: legendaarne vöi vürstiriigi ehk valitsejakodade aeg ja lokaalse konföderatsiooni vöi kuningriigi aeg. Imperiaalsel perioodil on jällegi kolm alaperioodi: varajane ekspansioon, impeerium ja poliitiline kriis.

2.2. Impeeriumieelne periood
2.2.1. Legendaarne aeg. Manco Capak, keda peetakse Cuzco asutajaks, on poolmüütiline kuju. Et inkadel oli säilinud tema balsameeritud surnukeha, siis arvavad mõned ajaloolased, et Manco Capak oli siiski ajalooline isik. Sinchi Roca oli tugev höimupealik, kes osava diplomaadina laiendas oma valdusi Cuzco ümbruses kuni 150 km raadiuses, kosides oma poegadele naaberpealike tütreid ja andis oma tütreid naiseks naabrite pealikupoegadele. Ta kutsus ellu olulisi usundiriitusi, mille seas on tähtsaim initsiatsioonitseremoonia huarachicu –18-aastaste ülikunoorukite täisealiseks tunnistamine.
2.2.2. Lokaalse konföderatsiooni aeg. Sel perioodil lõid inkavalitsejad ketšua höimuliiduehk nn lokaalse konföderatsiooni, mis hölmas suure osa nüüdsetest Cuzco ja Apurimaci departemangudest. Lloque Yupanqui sõdis edukalt Titicaca järve äärsete colladega. MaytaCapak pidas sõdu ketšua sugulashõimudega, kellest osa õnnestus ka alistada. CapakYupanquil tuli võidelda konföderatsiooni kuuluvate ülestõusnud hõimudega tulevaste suurte provintside Contisuyu ja Collasuyu piirides läänes ja lõunas. Inca Roca sõjavägi puutus korduvalt kokku vapra tšankade hõimuliiduga. Tema ajal asutati yachayhuasi – eliitkool kõrgest soost noorukite õpetamiseks. Yahuar Huacac oli legendi järgi valanud veriseid pisaraid, kui vandenõulased ta lapsepõlves röövisid ja mõrvata tahtsid. Hiljem ta allutas mitmeid hõime, kes Cuzco lähedal veel oma iseseisvuse olid säilitanud, ja viis läbi esimesed alistatud elanikkonna deporteerimised, asustades nad ümber riigi teistesse piirkondadesse. Sellist elanikekihti nimetati mitimaes. Kuna järgmine kuningas Hatun Topa Inca sündis legendi järgi jumal Wiracocha maise kehastusena, sai ta uueks nimeks Wiracocha Inca. Ta asutas liidetud aladele garnisonid. Wiracocha Inca paistab silma eeskujuliku ja efektiivse valitsemiskorraga.

Üks raugastunud valitseja poegadest, Cusi Inca Yupanqui, vöttis endale otsustaval momendil vastutuse pealinna kaitsmiseks võimsa Chanca (Tšanka) konföderatsioonirünnakute eest. Löönud ründajad edukalt tagasi, organiseeris ta ketšua naaberlinnade toetusel suure söjaväe ja andis tšankadele hävitava löögi. Chanca riigi kokkuvarisemine tähistasinkade võimu lõplikku kinnistumist juba alistatud aladel ning ühtlasi tulevase impeeriumi sündi. Noor võidukas väepealik astus esimese keisrina troonile nime all Pachacutek ehk“Maailma Vapustaja”.

2.3. Imperiaalne periood

Inkade riigi ajaloo teist perioodi, mis kestis vähem kui sadakond aastat, iseloomustab territooriumi kiire kasv ja impeeriumile omaste sisepoliitiliste probleemide kuhjumine. Nelja valitsejat, kes sel ajal riigi eesotsas seisid, võib nimetada nende võimu ulatuse põhjal juba keisriteks.

2.3.1. Varajane ekspansioon. Pachacutek Yupanqui asus vöimu juurde veel oma isa eluajal ja vastu selle tahtmist, sest Wiracocha oli nimetanud troonipärijaks oma teise poja Urco. Viimane suri varsti kahtlastel asjaoludel ja tema nimi körvaldati valitsejanimistust. Pachacutek oli esimene kõikvõimas valitseja ja suur vallutaja, kes tõusis troonile 1438. aastal. Ta alistas lõplikult mägirahva tšankad, vallutas Tiahuanaco piirkonnas Colla riigi ja surusmaha korduvad mässukatsed. Tema poeg Tupak Inca Yupanqui vallutas suure territooriumi kuni tänapäeva Ecuadori piirini, ja vöttis seejärel ette eduka merereisi Ecuadori lähedal asuvatele Vaikse ookeani saartele. 1450. aastal asus Tupak isa ülesandel sõjaretkele vägeva Chimú ja Peruu rannikuala riikide vastu, sealhulgas Luríni orgu, kus asuv kuulus Pachacamaki tempel, ja sealsed kultused muutusid nüüd inkade ametliku usundi koostisosaks.2.3.2. Impeerium

1468. aastal (teistel andmetel 1471) isa surma järel troonile astunud Tupak Inca Yupanqui ründas Chimúd üllatuslikult põhja poolt ja hävitas pealinna Chancháni. Chimú vallutamise järel liikus ta läbi Boliivia Põhja-Argentinasse ja hõivas seejärel ligi 1000 kmpikkuse rannikuriba Tšiili põhjaosas kuni Rio Mauleni, kuni alles aruaukaanide vastupanuinkade vallutusretke seisma pani. Tupak Inca Yupanqui pärandas oma pojale Huayna Capakile hiigelriigi, mis ulatus lõunast põhjasse 5000 km pikkuselt. Huayna Capak, kes oli alates 1480. aastast isa kõrval kaasvalitseja olnud ja 1493 ainuvõimu enda kätte sai, lisas riigile veel mõningad Peruu kirdeosa selvas asuvad territooriumid. Ent põhiliselt tegeles Huayna Capak siiski impeeriumi valitsemissüsteemi ülesehitamisega, millega juba tema vanaisa oli algust teinud ja mida isa oli edasi arendanud.

2.3.2.1. Poliitiline kriis

Keiser Huayna Capak tegi 1527. aastal surres saatusliku vea, kuna ilmselt ei jõudnud nimetada troonipärijat. Võim Tahuantinsuyu riigi üle jagunes reaalselt tema kahe poja vahel, kuigi Huascar 1528. aastal Cuzcos keisriks krooniti. Tegelik võim riigi põhjaosa üle kuulus Atahuallpale, kelle ema oli Huayna Capaki armastatumaid konkubiine. Atahuallpa valmistas ette paleepöörde, võitis Huascarit mitmes lahingus ja lõpuks võttis ta Cuzco lähistel vangi. Usurpaator korraldas dünastia liikmete seas veresauna ja paigutas osa ülikuid koos nende perekondadega koonduslaagritesse. Ent paljud neist, sealhulgas ka Huascari vennad, olid põgenema pääsenud, senine tugev keskvõim nõrgenenud ja riik sisuliselt lagunemas. Kriitilisel momendil saabusid maale hispaania konkistadoorid. Nii hävis suurriik kodusöja ja välisvallutuse sisulise kokkulangemise tulemusena.

3. Riik, ühiskond ja kultuur
3.1. Administratsioon, statistika ja infrastruktuur

Riigi pealinn Cuzco ehk Maailma Naba linn asetses nelja suure provintsi ehk suyu piiride ristumispunktis. Collasuyu ehk Lõuna asus Titicaca järve ümbruses, Cuntisuyu ehk Lääs hõlmas Andide edelaosa ja rannikuala, Antisuyu (Ida) paiknes Andide idanõlvadel kui Amazonase selvani ja Chinchasuyu ehk Põhi ulatus läbi põhjapoolse Peruu Andide kuni Ecuadorini. See riigi nelikjaotus omistatakse Inca Pachacutek Yupanquile. Riigi ainuvalitseja oli keiser ehk Sapa (Ainus) Inca, keda nõustas omalaadne riiginõukogu. Suyúsid haldasid keisri lähisugulastest asevalitsejad, kellele allusid piirkondade kubernerid. Neile oli abiks arvukas ametnikeaparaat, sõjaliselt kontrollisid olukorda kohtadel garnisonid. Kuberneridele andsid aru ringkonnaülemad ja hõimude pealikud ehk curacád, kes omakorda andsid korraldusi külavanematele. Võimalike mässude ärahoidmiseks viidi esmalt läbi küüditamine: alistatud hõimud ja rahvad asustati külade kaupa ümber riigi vanadesse piirkondadesse, nendeasemele toodi sealt aga ketšua keelt kõnelevaid koloniste. Selline süsteem, mida nimetatimitimae, oli inkadele vajalik impeeriumi etnilise ja keelelise ühtsuse tagamiseks. Lisaks territoriaalsele halduspõhimõttele oli olemas veel nn kümnendhierarhia (hisp. el sistema decimal). Arvestusaluseks oli pere eesotsas perekonnapeaga. Küla- ja linnapered olid registreeritud ning kümne, viiekümne, saja, viiesaja, tuhande, viie tuhande ja kümne tuhande kaupa rühmadesse jaotatud. Igal rühmal oli oma pealik, kes vastutas talle alluvate perede eest ja kes allus kõrgema kümnendühiku pealikule. Need kaks haldussüsteemi haakusid või ka osaliselt kattusid omavahel. Selline valitsemissüsteem oli mõeldamatu ilma statistikateenistuse, kontrolöride ja erilise info- või arvepidamissüsteemita. Niisugust nn sõlmkirja, kus infokandjaiks oli nööride ja sõlmede arv, kuju ja värv, nimetati quipu (kipu).Quipúde lugejad said lapsest peale eriettevalmistuse ja neil oli surma ähvardusel lubatud eksida vaid üks kord. Riigi eri piirkondi ühendas osaliselt juba 1500 aasta tagusest Chavíni ajastust pärinev teedevõrk kogupikkusega kuni 16 000 km. Üle kuristike viisid liaanidest punutud rippsillad. Riigimaanteede äärde olid võrdsel kaugusel üksteisest rajatud tambód –postimajad ja laod sõjavägede ja ametlike reisijate majutamiseks ja varustamiseks. Kiireloomuliste teadete ja saadetiste edastamine käis kulleriteenistuse (chasqui ́de) abil, mis toimis teatejooksu põhimõttel. Sel moel võidi saavutada kiirus kuni 400 km päevas. Kuna ratast ja vankrit ei tuntud, siis toimus suuremahuliste veoste edastamine veoloomade või kandjate seljas.

3.2. Ühiskonna struktuur

Rahvastik jagunes nn valitsevaks rahvaks (ketšuad) ja alistatud rahvasteks. Ketšuadeladviku moodustas hõim, kes oli saabunud 12. sajandi lõpul Titicaca äärest ja kes nimetasid end inkadeks. Inkade tähtsaim suguvõsa oli keiserlik dünastia (capak ayllu) ehk raskete kuldehete poolt välja venitatud kõrvanibude tõttu ka “suurkõrvad” ehk „kõrvainimesed“(pacayoq ehk hisp. orejones). Dünastia pea ehk riigi ainuvalitseja tiitliga Ainus Inka (Sapa Inca), teise tiitliga Päikese Poeg (Intip Churi), oli ametlikult päikesejumala saadik ja elav jumal maa peal. Tema ametlik abikaasa (Mama Coya) oli reeglina tema lihane õde ja kuujumalanna saadik. Keisri liignaiste arv ei olnud piiratud, näiteks Huayna Capakil oli neid olnud 3000 ringis. Troonipärija, kelle nimetas keiser, ei pidanud olema mitte vanim poeg, vaid võimekaim nendest. Inkale kuulus piiramatu ja kõrgeim seadusandlik, täidesaatev, kohtu-ja sõjaline võim. Järgmine aste oli puhastverd ketšuatest vereülikud ehk aristokraatia, kelleloli kohustus täita ette nähtud tsiviil- ja sõjaväelisi juhtimisülesandeid. Imperiaalsel perioodil tekkis väga arvukas nn segavereliste inkade (inkadest meeste ja mitteinkadest tütarlaste järeltulijate) privilegeeritud vahekiht, kes tegutsesid riigiametnike ja nooremohvitseridena. Kodusõja perioodil oli see ühiskonnakiht võimuhaaraja Atahuallpa peamisi toetajaid. Lõpuks loeti ka alistatud hõimude kollaborantlik ladvik (hõimupealikud) ühiskonna eliidi hulka.

Töötav rahvas jagunes samuti nelja kihti. “Inkadeks eesõiguse poolest” nimetati riigirajamise perioodil inkade liitlasteks hakanud ketšuade sugukondi, kel oli õigus elada jatöötada Cuzcos ja selle lähikonnas või kellest moodustati keskvõimu toeks kuhugi lähetamiseks eriti ustavaid tugigruppe. Ülejäänud alistatud hõimud – põlluharijad, karjakasvatajad, käsitöölised ja sõjamehed, kes olid riigis juba n-ö sisse elanud, moodustasid lihtrahva – hatunruna. Eelviimasel astmel paiknesid mitimaes ehk hiljuti alistatud ja mujale ümber asustatud hõimud, kes pidid endid veel n-ö tõestama. Kõige madalamal oli tekkiv orjade ehk yanacunáde kiht. Need olid riigivõimu vastu üles tõusnud hõimud või külad, kellelt võeti karistuseks kõik riigialama õigused ja kes määrati koos oma järeltulijatega kõige raskematele töödele. Orjastatuid oli kümneid tuhandeid – veel 1570. aastal oli neid olnud üle 40 000 inimese.

3.3. Tootmine ja jaotamine

Inkade ühiskonna sugukondliku korra ja majanduselu alus oli ayllu, mis kujunes välja ammu enne inkade aega, vöimalik et juba II aastatuhandel eKr. Ayllu on eriti Andide piirkonnale iseloomulik kogukonnaliikmete võrdsusel pöhinev kooseluorganisatsioon. Viljeldava maa ja karjamaa kasutamine ning tootmine ja jaotamine alluvad erilistele reeglitele: perioodiline maade ümberjagamine, produkti jaotamisel perekonnaliikmete arvu arvestamine ja raskemate tööde ühine tegemine.. Ayllu liikmed olid veresugulased ja aylluterritoorium nende kõigi ühisomand (marca). Impeeriumi ajal oli ayllu organiseeritud enam mitte veresuguluse, vaid territoriaalsel põhimõttel. Töötaja oli seotud ayllu külge kogu eluks, olgu siis maaharimine, sõdimine või religioossed riitused. Iga meessoost liige oli kohustatud abielluma; vajadusel määrati poissmehele naine sunniviisil. Ühiselt haritavast maast määrati igale mehele kindla suurusega jaosmaatükk tupu (selle suurus oli selline, mille saak pidi olema täiskasvanud mehe aastane toiduvaru) ja iga lapse puhul lisandus veel kas 1 tupu (poisi puhul) või pool tuput (tütre puhul). Haritav maa ja sealt saadav saak oli jagatud kolme ossa: 1/3 preestritele ja ohvriandideks, 1/3 riigi andamiks ja 1/3 ayllu liikmete ülalpidamiseks. Samasugune toodangu jaotus kehtis ka kariloomade ja käsitöötoodete puhul. Naiste ülesandeks oli ketramine ja kangakudumine. Riiklikest aitadest varustati elamiseks vajalikuga õukonda, ametnikke, sõjamehi ja ehitajaid, samuti haigeid, leski ja invaliide – iga riigialam oli kindlustatud elatismiinimumiga. Preesterkonna ja riigi aitades hoiti ka strateegilisi reserve näljahädade puhuks. Ayllud (külad) jagunesid vastavalt riiklikule plaanimajandusele põlluharimise, karjakasvatuse, erinevate käsitööalade ja sõdimisega tegelevateks kogukondadeks. Põhilised põllukultuurid olid mais, kartul, uba, kinoa ja paprika. Loomadest kasvatati laamat ja alpakat. Loomulikult kütiti metsloomi ja veekogude ääres püüti kala. Kuna viljakat põllumaad oli vähe, rajati mäenõlvadele nn terrasspõlde, mille veega varustamiseks oli rajatud niisutuskanalite ja veehoidlate võrk. Tahuantinsuyus ei olnud käibel raha. Seda asendas riiklikult reguleeritav naturaalandami jaotamise süsteem ja mita ehk riiklik töö- ja sõjaväeteenistuskohustus – impeeriumi elanike kohustus töötada ja sõdida vastavalt korraldusele teatud aja riigi heaks. Sel moel oli võimalik lühikese ajaga mobiliseerida ehitajatena, kandjatena või sõduritena suuri inimhulki. Inimesed olid jaotatud viie aasta kaupa 12 vanuseklassi. Kuni 20-aastased said ennekõike õpetust riigi poolt inimesele määratud kutsealal, 20–50-aastaseid peeti täistöövõimelisteks, vanemad kuni 60. eluaastani tohtisid vähem töötada, mille järel inimene määrati kogukonna ülalpidamisele. Ent ka vanuritele oli ette nähtud jõukohaseid tegevusi. Selline süsteem nõudis ettenägelikku plaanimist ja põhjalikku aruandlust, millega tegelesid sõlmkirjade lugejad nn statistika keskametist (quipucamayok ́id) ja mis tegelikkuses efektiivselt toimis.

3.4. Riigikaitse

Tahuantinsuyus oli vaid üks professionaalne sõjaväeosa – Sapa Inca ihukaardivägi (aucaruna ehk “relvainimesed”). Teised väeüksused loodi sõja ajaks. Kõik terved 25-50- aastased mehed olid sõjaväekohuslased, kes pidid läbima regulaarseid kordusõppusi. Iga ayllumoodustas oma üksuse, millest komplekteeriti ringkondade ja provintside baasil suuremad väeosad. Distsipliin oli range ja ainuüksi väeosast mahajääjat karistati surmanuhtlusega. Pärast sõjaretke lasti väeosad koju oma aylludesse. Tähtsamates keskustes asuvates kindlustes rakendati perioodilist garnisoniteenistust. Vaenlasele saadeti kolm sõjakuulutust, et ärgitada teda vabatahtlikult alla andma. Ka eelistasid inkad vaenlase kindlusi ja linnu vallutada pikaajalise piiramise ja näljutamise, mitte tormijooksuga. Lahing algas vaenlase psühhholoogiliseks mõjutamiseks kõrvulukustava lärmiga. Seejärel astusid tegevusse vibukütid, siis linguheitjad, lõpuks läks rünnakule odade ja ogaliste sõjanuiadega varustatud jalavägi. Mees-mehevõitluses oli inkade sõjavägi erakorselt võimekas ja alates 1438. aastavõidust tšankade üle kuni kodusõjani ei kaotanud inkad ühtegi otsustavat lahingut.

3.5. Moraal ja õiguskord

Ühiskonna moraal tugines nn kolmele keelule: ära varasta, ära valeta, ära laiskle (ama sua, ama llulla, ama kella). Kõik riigialamad, igaüks vastavalt oma sotsiaalsele staatusele, pidid võimetekohaselt töötama – kes riigiametnikuna, kes ohvitserina, kes töölise või sõjamehena. Aylly kümnelistes pereüksustes kehtis oma üksikliikme tegude eest ühine vastutus, mille kohaselt võidi raskete kuritegude eest karistada nii kogu peret kui ka ka koguayllut. Karistused olid karmid. Kerge eksimuse eest võidi esimesel korral piirduda hoiatusega. Teisel korral järgnes ihunuhtlus, kolmandal korral juba surmanuhtlus. Viimasel juhul rakendati pea purustamist nuiaga, kividega surnuksloopimist või ülespoomist. Massiliste korratuste puhul järgnesid majanduslikud sanktsioonid ayllude kaupa (erakorraline ja tähtajatu sundtöö või ülemäärane naturaalandam), mässude korral seisuseõiguste kaotus koos eluks ajaks orjusesse mõistmisega. Mässujuhtide karistuseks oli mürkmadude juurde maa-alusesse vangikoopasse heitmine. Siiski kohaldati süüdlastele tavaliselt massilist surmanuhtust harva, välja arvatud kuritegude eest keisri või religiooni vastu, kuna inkadel oli iga töökätepaar arvel.

3.6. Haridussüsteem

Noorukil puudus elukutse valimise vabadus. Riik, st vastavad järelvalveametnikud määrasid riigialamale elukutse juba väikelapseeas vastavalt tootmise nõudlusele, lapse päritolule ning väikelapseeas ilmutatud võimetele ja annetele. Nii võis maaharija vastava andega lapsest saada käsitööline, kutseline sõjamees või quipucamayok, aga võis juhtuda ka vastupidi. Kuna inimese elu oli jagatud 5-aastastesse perioodidesse, siis vanuses 10. kuni 20. eluaastani anti tavainimesele erilistes kutsekoolides väljaõpet vastavalt talle määratudelukutsele. Kõrgemate ühiskonnakihtide, eriti inkade, teiste ketšua ülikute ja alistatuderahvaste pealike lapsed viidi Cuzcosse ja suurematesse keskustesse nn eliitkoolidesse, kus nad preestrite õpetajate ehk amautade käe all said koolitust distsipliini, religiooni, ajaloo, ketšuakeele, sõlmkirja, juhtimiskunsti ja sõjalise väljaõppe vallas. 18–20-aastaselt lõppes ülikunoorukite koolitus karminõudelise initsiatsiooniriituse ehk huarachicu eksamiga, mille järel loeti nad riigi teenimiseks täisealisteks. Ometi õpetati poistele ametlikku ideoloogiat - religiooni ja ametliku ajaloo põhitõdesid - ka lihtrahva kutsekoolides. Tütarlapsed said reeglina õpetust ainult ketramises, kudumises, toiduvalmistamises ja majapidamises. Kõige kaunimad ja osavamad tütarlapsed valiti välja nn päikeseneitsiteks, kes said kloostrites ehk aclla huasídes eriväljaõppe keisrile, õukonnale ja preestritele peenema rõivastuse ja toidu valmistamiseks või koguni keisri tulevase liignaise kohustusteks.

3.7. Arhitektuur, kunstid ja teadused

Inkad olid imetlusväärsed ehitajad ja insenerid. Ometi – kuigi nad oskasid müüre ilma sideaineta kokku sobitada niivõrd hästi lihvitud kividest, et liitekohta ei mahuks vahele isegižiletitera, olid kaunite paleede ja templite katused punutud õlekimpudest ja kõrkjatest. Cuzco – Maailma Naba linn – oli plaanipäraselt ümber ehitatud sadakond aastat enne konkistat. Kakskümmend tuhat töölist olid 16.sajandi hispaania kroonikute andmetel ehitanud keiser Tupak Yupanqui paleed. Kümneid tonne kaaluvaid kiviplokke saadi selleks 60 km kaugusel asuvast kivimurrust, mida vedasid kohale kuus tuhat inimest. Cuzco sarnanes põhiplaanilt lamava puumaga, kelle peaks oli linna kohal kõrgendikul asetsev Sacsahuamani (tõlkes“Kotka asupaik”) kindlus. Selle alusmüüris asetseb kiviplokke, mis kaaluvad sadu tonne ja on kõrgemad kui keskmist kasvu mehe üles sirutatud käsi. Linna keskus paiknes ümber Haucaypata ehk Relvade väljaku. Seda ümbritsesid keisrite paleed ja sealt siirdusid igasse provintsi ehk suyússe peamaanteed. Ühe palee alusmüüris on siiani alles nn 12-nurkne kivi, mille sakkidesse haakuvad müüritise ehituskivid. Selline leiutis on võimsate maavärinate eest kaitsnud muistseid rajatisi mujalgi Peruus. Järgmine tähtis väljak kandis nime Kusipata ehk Rõõmu väljak, kus toimusid riiklikud usulised pidustused. Lähistel asus päikesejumala tempel Coricancha ehk Kuldne Õu, mille vundamendile püstitati pärast Peruu vallutamist Santo Domingo katedraal. Templi peasaali kõrval asetsesid kabelid kuujumalannale, äikesejumalale, vikerkaarele ja planeet Veenuse jumalusele. Templi sisemus oli kaunistatud lehtkullaga, samuti ümbritses Päikesetemplit püha aed, mille taimed ja seal peituvad loomad olid valmistatud kullast ja hõbedast. Mitte kaugel Cuzcost asetsevad erinevates suundades teised inkade ajast säilinud arhitektuurimälestised: vetejumala pühamu Tambomachay, maaema Pachamama templi Kenko altarikivi koos maa-aluse labürindiga, samuti Ollantaytambo kindlus, kus mäetipul terrasside kohal asub kümnete meetrite pikkune ja kahe inimese kõrgune Intihuatana – kivist päikesealtar, mida kasutati ka astronoomilisteks vaatlusteks. Tõeline arhitektuuriime on siiski 120 km Cuzcost ida pool kõrguv Machu Picchu, keiser Pachacuteki rajatud arvatav suveresidents, mille avastas maailmale 1911. aastal USA arheoloog Hiram Bingham. Puutumatuna on kõrgmäestikulinnas säilinud kasarmud, keisripalee, templite linnaosa, astronoomiarajatis ehk “päikesetroon” Intihuatana, käsitöölistekvartal ja päikeseneitsite kloosterelamu. Machu Picchu kuulub õigusega maailma arhitektuuripärandi UNESCO kaitse all olevate muististe nimekirja tippu.

Inkade keraamika on saanud mõjutusi varasematest kultuuridest. Voolujooneliselt ülespoole laienevad lamedapõhjalised jooginõud keród on Tiahuanaco, teravapõhjalised suured säilitusnõud pigem rannikukultuuride ja mägiimpeeriumi Huari mõjutustega. Tahuantinsuyu metallitöölised kasutasid tööriistade ja relvade valmistamiseks vaske ja pronksi. Rauatöötlemine ilmus Peruusse aga alles koos eurooplastega. Inkapreestritel oli rakendusteadmisi optikast, mida näitab vääriskivide lihvimine ja tule saamine töödeldud juveeli abil päikesekiiri ühte punkti koondades. Päikesealtarid, tähetornide varemed ja kroonikate teated tõendavad, et inkadel oli pikaajaline taevanähtuste jälgimise kogemus. 365- päevane päikeseaasta jaotati 12 kuuks, kusjuures preestrid suutsid ette ennustada pööripäevi ja võrdpäevsusi, mida kasutati edukalt põllutööde korraldamisel. Kuigi inkad kasutasid quipút arvutus- ja statistikavahendina (nad kasutasid kümnendsüsteemi), on siiski kaudseid andmeid, et neil võis olla olnud ka midagi kirjasarnast. Kroonik Montesinoselt pärineb legend, et kunagi oli riiki tabanud kohutav epideemia. Oraakel oli teatanud, et õnnetused lõpevad, kui kiri ja kirjapandu hävitatakse. Nii oli ka talitatud. Teisalt on tekstiilide uurija Victoria de la Jara leidnud inkadeaegsetesse värvirikastesse kangastesse kootud piktogramme, mis teatud viisil korduvad ja millest tal mõned on ilmselt õnnestunud ka lahti mõtestada. Mitmedki kroonikud, nende seas Inca Garcilaso de la Vega, on väitnud, et capak ayllu ehk keiserlik perekond kasutas suhtlemiseks erilist salakeelt, mida teised ei mõistnud. Võimatu see ei ole:tegemist võis olla Tiahuanaco ajast pärineva paleoketšua dialektiga, mis säilis n-ö õukondliku sisekeelena ja mille oskust anti edasi väga kitsale ringile. Üldriiklikuks ametlikuks suhtluskeeleks oli loomulikult ketšua keel. Inkadeaegseid kirjanduslikke tekste on kroonikatessäilinud väga vähe. Garcilaso näiteks vahendab ühe lembeluuletuse ja paar religoosset hümni. Küllaltki varakult pandi kirja ka oletatavasti 15. sajandi teisel poolel tekkinud näidend “Apu Ollantay”, mis jutustab poliitilistest intriigidest ja liigutavast armastusloost inkade valitsejaõukonnas.

3.8. Religioon

Inkade kõrgeim jumalus oli taevane üliolend, kes kandis algul Wiracocha (Huiracocha) ja seejärel Pachacamaki nime. Wiracocha oli muistne Chavíni taevajumal, kelle kultus puhkes taas õitsele Tiahuanacos. Pachacamak oli aga algselt Kesk-Peruu Luríni oru taevajumal, kelle nimi kandus ajapikku üle inkade taevajumalale. Kui taevajumal nihkus tagaplaanile, tõusis inkade riigiusundi peajumalaks päikesejumal Inti, algselt ilmselt ketšuade müütiline esivanem (totem) või hõimu kaitsejumal. Samuti oli olulisel kohal äikesejumal Illapa, kelle äikesefunktsioon oli nähtavasti eraldunud Tiahuanaco muistsest taevajumalast, kuid kes oma nime sai Kesk-Peruu hõimude äikesejumalalt. Wiracocha muutus inkade riigis kultuuriheeroseks, kes iidse pärimuse järgi oli toonud inimestele kultuuri ning lahkunud seejärel ookeanile, lubades kord tagasi tulla.

Wiracochaga hakkas seonduma kultuuriheerose müüt, sest: (1) ei unustatud, et tiavvanakulased olid oma õitseajal levitanud Wiracocha kultust Peruu tohututele aladele; (2) inkade nn tsivilisaatorlik väljaränne toimus tõesti; (3) taevajumala kultuse tahaplaanile nihkumist võiks peegeldada lugu Wiracocha siirdumisest ookeanile; (4) lubadus kunagi tagasi tulla näitab seda, et taevajumala kultus päriselt ei kadunud, sest inkad pöördusid endiselttaevajumala poole kõige suurema häda korral nagu “puhkava jumala” ehk deus otiosuse puhul ikka. Panteoni kuulusid veel kuujumalanna Quilla, vikerkaarejumal Quichi, viljakuskultuslik maajumalanna Pachamama, merejumalanna Mamacocha, planeet Veenuse ja tähtkujude jumalused.

Päikesejumala asemikuks maa peal peeti keisrit Sapa Incát ehk Päikese Poega. Päikesekultuse keskus oli Coricancha tempel Cuzcos. Päikesealtarid ehk intihuatanád asetsesid ka teistes tähtsamates kultuskeskustes. Päikesele olid pühendatud lapsest peale välja valitud neitsid acllád, kes elasid kloostrites ja pidid säilitama karskuse. Päikese ja viljakuskultustega olid seotud aasta 12 suurt üldriiklikku püha, millest tähtsaim oli talvine pööripäev Intip Raymi ehk uusaastapüha. Lõunapoolkeral on selleks muidugi 21. juuni. Jumalatele toodi põhiliselt asendusohvreid (veristati ja põletati kariloomi, ohverdati põllusaaduseid ja joovastavaid jooke). Inimohver oli harv ja erakordne nähtus, mida toimetati suurte õnnetuste ja vapustuste korral. Teadaolevalt ohverdati lapsi, kes uimastati ja maeti seejärel elusalt või viidi mäetippudele külmuma.

Kõikvõimalikke pühaks peetud objekte ja nähtusi nimetati huacádeks. Austati pühasid koopaid, allikaid, mägesid, puid, huacáde hulka arvati ka alistatud rahvaste jumalused. Muistses Peruus oli levinud esivanematekultus, samuti kardeti kurje vaime ja deemoneid. Ohtlikeim neist oli Supay, keda kristlikud vaimulikud ekslikult samastasid saatanaga. Pärsia ja semiidi päritoluga religioonidele omast hea ja kurja äärmuslikku dualismi inkade usund ei tundnud. Kuigi inkade teoloogia järgi Apu Inti (Isand Päike) kahestub ja tekib duaalsus (öö ja päev, pimedus ja valgus, mees ja naine jne) ehk kord (olemasolev maailm) ja kaos, sarnaneb see pigem hiina filosoofiate yin-yangi ehk vastandite koostöö kui Ees-Aasia usundite vastandite võitlusega.

Inkade kosmogoonia järgi oli maailm loodud Pachacamaki poolt. Kosmos koosnes taevasest ülailmast (hanan pacha), inimeste ilmast (hurin pacha) ja allilmast (ucu pacha). Neid ühendasid omavahel maailmamadu ja vikerkaar. Maailma täidab ja elustab jumalik vägi(callpa). Inimese hing pärineb Loojalt, keha maast. Pärast surma läheb hing allilma, mis kujutab endast veel sündimata inimeste hingede ladu. Surmajärgset edasielamist ja kohtumõistmist ilmselt inkadel ei olnud, vähemalt mitte tavainimeste puhul. Küll aga siirdusSapa Inca hing edasi elama päikesejumala riiki. Ent keiser võis kellelgi teisele ka seda armu osaks saada lasta. Lihtinimeste matmisviisiks oli maa-alune laibamatus, kõrgkihi liikmeid balsameeriti ja maeti kägarasendis nagu varasemates kultuurides Paracases ja Tiahuanacoski.

Impeeriumi peavaimulikuks oli päikesejumala ülempreester huillak umu (kirjapildis mõnikord ka Villca Humu) ehk “Kõnelev prohvet” või “Jumala prohvet”, keisri lähisugulane, kes oli samaaegselt koolide kõrgeim ülevaataja ja riigi peaideoloog. Preestrid ei moodustanud kinnist ega päritavat seisust, vaid nad määrati selleks lapsena vastavalt võimetele. Kõrgemad vaimulikud koolitati välja muidugi ülikkonna seast, alamateks vaimulikeks võisid saada ka kohalikku päritolu riigialamad.

Inkade religioonipoliitika oli paindlik ja arvestas kaugelenägelikult poliitiliste oludega. Alistatud rahvaste jumalused liideti ametliku riigiusundiga, muidugi tingimusel, kui tunnistati päikesekultuse ülimuslikkust. See oli riikliku assimilatsioonipoliitika ja etnilise tasalülitamise oluline komponent. Religioon toimis riikliku ideoloogiana, milles inkasid käsitleti päikesejumala tahte elluviijatena ja metslasrahvastele tsivilisatsiooni toojatena. Sel moel põhjendati riigireligiooniga ka imperiaalse perioodi vallutussõdu.

3.9. Kokkuvõte

Inkade riik oli vana- ja keskaja maailmas erakordne nähtus. Tahuantinsuyu riigi ja ühiskonna eri tahkude uurimine näitab, et inkade riigis valitses riik eesmärgipäraselt inimese üle – piltlikult öeldes riik oli kõik ja inimene ainult vahend riigi hüve saavutamiseks. Mitmed uurijad (näit. Waldemar Espinoza Soriano ja Maria Rostworowski de Diez Canseco kaudselt, siinkirjutaja otsesõnu) on seetõttu seisukohal, et Tahuantinsuyu oli Kolumbuse-eelse Ameerika ainuke varatotalitaarne riik ja üldse maailma vanemas ajaloos üks väheseid taolisi valitsemissüsteeme.

Lugemissoovitusi:
Juri Berezkin. Uusi fakte ja hüpoteese Muinas-Peruust. Jutustus inkade-eelsetest kultuuridest. Tõlkinud T.Kulmar. Valgus, 1986.
Tarmo Kulmar. Tõsilood muinasrahvastest. Ilmamaa, 2007.
Vladimir Kuzmištšev. Päikesepoegade riik. Tõlkinud T.Kulmar. Valgus, 1986.
Eva Lips. Indiaaniraamat. Eesti Raamat, 1963. Vt. seal IV. osa “Hiilgus ja võim”.
Nicholas J. Saunders. Muistne Ameerika. Suured tsivilisatsioonid. Tänapäev, 2007. Vt seal lk 135-246: Lõuna-Ameerika kuningriigid ja impeeriumid.
Miloslav Stingl. Indiaanlased ilma tomahookideta. Esti Raamat, 1981. Vt seal 8., 9. ja 14. peatükk.
Vanade tsivilisatsioonide fantastiline maailm. TEA Kirjastus, 2017. Vt seal lk 313-371: Philip Steele. Inkade maailm.
Jakob Wassermann. Caxamarca kuld. Loomingu Raamatukogu 2008/13. Vt seal lk 47-53T.Kulmari järelsõna “Konkistadoor Francisco Pizarro ja inkade riigi loojang”.