Artikkel ilmus ajakirjas „Horisont“ 2/2010
Hendrik Relve
Kohalkäija
Iguaçu joastik asub Lõuna-Ameerikas Argentina kirdesopis, Argentina ja Brasiilia piiril. Keset elurikast džunglit müriseb sadadest jugadest koosnev vetekaskaad. Seda peetakse maailma võimsaimaks joastikuks.
Meie öömaja asub Iguaçu jugadele nii lähedal, et minu teise korruse aknast paistavad valged vahutavad veekardinad kenasti ära. Rõdul seistes kuulen džunglihäälte taustaks pidevat ühtlast mürinat, otsekui töötaks metsa taga suur tehas. Muidugi on „tehaseks" ööl ja päeval langevad hiiglaslikud joad. Indiaanirahvas guaranid, kes siin kunagi elasid, nimetasid jugasid Suureks Veeks ehk Iguaçuks. Nende jaoks oli paik püha. Praegu on siin rahvuspark. Argentina poolel, kus asun, on rahvuspargi pindala umbes sama suur kui Eesti suurimal - Lahemaa rahvuspargil. Brasiilia-poolne osa on sellest ligi kaks korda suurem, 170 000 hektarit. Suurem osa rahvuspargist koosneb elurikkast lähistroopilisest vihmametsast.
Džungliloomad koduõel
Kui su kodu asub keset lopsakat metsa, satub õuele aeg-ajalt selle metsa asukaid. Iga päev avastan oma õuelt uusi olendeid. Putukatest tekitab lisaks liblikatele elevust poole sõrme pikkune, otsekui eebenipuust välja voolitud sarvikpõrnikas. Tal on laubal sama uhke sarv kui päris ninasarvikul.
Neljajalgsetest ilmub õhtuhämaras maja juurde rotti meenutav loomakene. See on brasiilia merisiga, Eestis lemmikloomana peetava loomakese metsik sugulane. Ühel hommikul satun maja taga lagendikul ringi nuuskivale mägrasuurusele elukale. Pruunil olevusel on pikk triibuline saba ning nina peenike ja pikk kui pliiats. Pliiatsi moodi kärss näib väga liikuv, seda painutades kulgeb loom mööda muru, lootes ilmselt leida midagi söödavat. See imelik elukas on lõuna-ameerika ninakarude hulka kuuluv koaati.
Üüratu nokaga lind
Meie ööbimispaiga õuele sattuvast kirevast džunglilindude perest pakub kõige enam põnevust tuukan. Täpsemini on see tuukanite perekonna suurim esindaja, tokotuukan. Avastan ta ühel õhtul lähedal asuvalt viigipuult. Kui lind kohmakalt tiibadega vehkides oksale maandub, näib, et kohemaid potsatab ta sealt alla. Ta kolla-punane nokk paistab olevat kehaga võrreldes nii üüratu, et veab linnu kohe ninali. Selgub siiski, et tuukan püsib oksal elegantselt kui baleriin. Aeg-ajalt kahtlustavalt minu poole kiigates hakkab ta kaela välja venitades viigipuult vilju rebima. Ootamatu väledusega kahmab ta ajuti noka vahele ka kusagil puu võras peituvaid priskeid putukavastseid.
Miks on loodus ühele linnule kinkinud säherduse noka? Charles Darwin ja mitmed teised teadlased on arvanud, et vastassugupoole peibutamiseks. Hiljem on pakutud, et niisuguse nokaga saab hõlpsasti purustada troopiliste puude tugevaid vilju või lasta kuuldavale eriti kõlavaid häälitsusi. Et tuukani lärm on lausa kõrvulukustav, võin kogeda oma kõrvaga.
Üks uudne seletus tuukani noka tähenduse kohta on avaldatud ajakirja Science 2009. aasta juulinumbris. Seal pakutakse, et ta nokk on suur samal põhjusel, miks elevandil on suured kõrvad. Sellega suutvat ta kuuma ilmaga jahutada oma keha. Elevant jahutab teatavasti keha nii, et liigutab lahmakaid kõrvu ja jahutab sel viisil kõrvade veresoontes ringlevat verd. Tuukan aga suutvat koguni reguleerida vere hulka, mis liigub tema nokas. Palava ilmaga suunavat ta noka veresoonte võrgustikku rohkem verd kui muidu ja viivat nii keha temperatuuri alla. See on vaid üks võimalik seletus. Üksmeelel on linnu-uurijad vaid selles, et tuukanil on kogu linnuriigis kehaga võrreldes tõesti kõige suurem nokk.
Rohkem kui 260 juga
Jugade ümbrusesse on ehitatud korralikud õpperajad ja neid mööda liikudes saame veekaskaadidest ülevaate. Võime veenduda, et tegemist on lausa jugade labürindiga. Vahutav veemöll langeb alla mitmest hiidastangust ligi kolme kilomeetri laiusel alal. Kirjanduse andmeil on jugasid kokku üle 260. Õhufotodelt on näha, et joastik moodustab teatud süsteemi. Iguaçu jõgi voolab enne allakukkumist laudtasasel platool. Siis aga valgub jõgi mitme kilomeetri laiusele ja sööstab platoo servalt kolmest küljest korraga peadpööritavalt sügavasse kanjonisse. Edasi kulgevad jõe tormakad vood juba piki kanjonit. Linnulennult vaadatuna on joastikul hobuseraua kuju.
Kanjonist kerkivad üles pihustunud vee pilved, mida tuul laiali kannab. Mets tilgub veest ja seda piserdub ajuti meiegi peale. Meile vastu ja meist mööda saalib pidevalt inimesi. On novembrikuu ehk lõunapoolkera suvi. Argentiinlastel on puhkuste aeg. Veeseis on kõrge, joad toimivad täies ilus ja turiste on ohtralt. Igal aastal käib Iguaçu jugadel Argentina ja Brasiilia poolelt kokku rohkem inimesi kui Eestis elanikke.
Kuidas Kuradikurgu juures ellu jääda?
Elamuslikem on õpperada, mis viib Kuradikurgu juurde. Algul tuleb kõndida sadu meetreid risti üle voogude ehitatud purdel. Siis hakkab eemalt terendama vaateplatvorm, mille juures jõgi tühjusesse kaob. Vaateplatvormile jõudes leian eest rõkkava inimsumma. Ühed hõiskavad vaimustusest, teised kiljuvad hirmust. Kõik on läbimärjad ja erutatud. Vaateplatvorm asub kanjoni serval tillukesel maismaalapil ja on peaaegu täielikult ümbritsetud sügavikku tormavatest vetest. Seisan lämbes õhus keset märatsevaid vooge ning tunnen ajuti, kuidas värskendav piiskade pahvak mööda keha alla voolab. See juhtub siis, kui tuul toob kohalolijate peale järjekordse õhus hõljuva pihustunud vee sagara. See panebki inimsumma rõkkama. Paiga nimi on tabav. Siin seistes tundub, et iga hetk on kuratlikud vood sind endasse neelamas ja olematusse viimas.
Pilku kaugemale suunates näen eemal veeseina, mille kõrval saalivad tumedad kitsaste tiibadega tuvisuurused linnud. Surmapõlgavalt pikeerivad nad vahutava veekardina kõrval üles-alla. Ajuti näib mõni lindudest sööstvat otse joa sisse. Need on kahkpea-kosepiiritajad, eestimaise osava lendaja piiritaja sugulased. Tean, et nad suudavad veeseina hõredamast osast nõnda läbi söösta, et langev vesi neid kaasa ei vii. Teisel pool veeseina on kaljuorvades nende pesad. Langevad veemassid, mis teistele tähendavad kindlat surma, on kosepiiritaja pesa parimad kaitsjad. Nende taha ei söanda tungida ükski vaenlane. Kuradikurgu ümbrus olevat üks nende lemmikpaiku, siin on nad pesitsenud aastasadu. Kosepiiritaja toimetulek on hea näide sellest, kuidas ka kõige põrgulikemas oludes ellu jääda ning säärast paika lausa koduks pidada.
Paadiga veeseina juurde
Iguaçu joastiku veehulgaks on kõrgvee ajal mõõdetud 13 000, aasta keskmisena 1760 kuupmeetrit sekundis. Maailma kuulsaimatest jugadest on vaid Aafrikas asuva Victoria joa veehulk ligikaudu sama suur. Võrdlen mõttes Victoria joast saadud muljeid siinsetega. Jah, nii suurt ühtlast veeseina Iguaçus pole. See-eest on tohutu hulk natuke väiksemaid, kuid samuti vägevaid jugasid ja kaskaade, mis kokku moodustavad kilomeetrite pikkuse vahelduva ja maalilise terviku.
Iguaçus saan teha seda, mis Victoria joa juures polnud võimalik - kihutada paadiga otse veemüüri lähedale. Enne minekut hoiatatakse, et tulgu vaid need, kes ei pelga ja tõesti väga tahavad. Peatume viimasel võimalikul piiril, mõnekümne meetri kaugusel allapahisevast veest. Paat vabiseb pulbitsevas vees kui palavikus ja kõrvulukustav mühin lööb kurdiks. Veetolm, mis langevatest veemassidest õhku kerkib, on tihedam mis tahes paduvihmast. Tõstan pilgu üles. Näen üksnes kahte asja - otse pea kohal muretult sinetavat taevast ning sellest alla sööstmas ääretul hulgal vihaselt vahutavaid vooge. „Selline peaks välja nägema apokalüpsis," mõtlen ja sulgen silmad. Pidevalt näkku löövate veejugade tõttu on parem hoida silmad kinni. Kuna vee kohin summutaks igasuguse kõne, istun paadis tumma, kurdi ja pimedana. Kokkupuude Iguaçu vee väega on siin paigas juba liiga lähedane.