Artikkel ilmus Postimehes 15.12.2012
Kui oled palju reisinud, muutub aina raskemaks leida endale midagi värsket. Teistes maailmajagudes on rohkem käidud, aga Okeaanias vähe. Okeaania koosnebnlugematust hulgast saartest, mis laiali pillatud Vaiksesse ookeanini Aasiast Ameerikani välja. Kuid suurem osa neist on nii-öelda turismiluuaga puhtaks pühitud - turismi arenguga on algupärane kultuur kadunud. Kõik need Prantsuse Polüneesia, Kiribati ja muud saarestikud - seal pakutakse teenust. Annad raha ja see toimib.
Mõtlesin, et seekord valin ühes saarestikus ühe saare ja süvenen sellesse. Sihikule sai võetud Vanuatu saarestiku lõunapoolseim saar Tanna. Loetu põhjal lootsin sealt leida enam-vähem terviklikult säilinud loodust ja kultuuri. Eestis antropoloog Jaanus Plaatiga suheldes sain lootustele kinnitust. Ta oli Tannal käinud 1990ndatel ja 2009. aastal. Olles õppinud Uus-Meremaa ülikoolis Okeaania kultuure, läks ta Tanna küladesse elama. Tänu talle teadsin saarele minnes mõningaid olulisi külade ja külameeste nimesid.
Elutähtsad aiad
Tanna on Hiiumaast ligi kaks korda väiksem. Aga seal on alati elanud hulga rohkem inimesi, sest maa on viljakas ja toidab inimesed ära. Osalt tänu sellele on nad üheskoos suutnud alal hoida traditsioonilist elulaadi. Iidne elatusviis, aialappide tegemine metsa, püsib tänaseni. Tannalase aed metsas näib meile kui väike võssakasvanud raiesmik. Tegelikult on see haritud lapike, kus kasvab hulk erinevaid aiavilju.
Aiad ei pruugi asuda kodude juures. Külad on hommikupoolikuti tühjad, rahvas matkab aedadesse, et töötada kuskil metsas ja mägedes. Neid aedu on kogu saarel. Aialappe tõstetakse ühest kohast teise, lastakse neil vahepeal metsa kasvada ja kosuda. See on jätkusuutlik eluviis, mis võimaldab elada inimesel looduse osana. Nii on alati elatud ja saaks elada põhimõtteliselt lõputult.
Kuigi turiste Tannale viiakse, ei ole valge inimene suutnud seda maailma ära rikkuda. Ebamugavused kaitsevad. Turisti vaatevinklist on see ütlemata ebamugav ja närune paik. Sillutatud teid ei ole. Autod on haruldased, kütus kallis - kõige mõistlikum on jala käia. Turismiteenused - kes sellega on harjunud - on ebausaldusväärsed. Midagi kindlat järgmise päeva kohta kokku leppida on raske. («Ah et eile rääkisime, et täna teeme seda? Nojah, vaata täna vist ikka ei tee.»)
Palgalisi töökohti saarel peaaegu pole ja aed tagab mitmekesise ja rikkaliku toidulaua. Tänu sellele pole rahal Tannal niisugust tähendust nagu meil. Kohalik rahaühik, vatu, on küll olemas. Nii juhtubki, et palud kohaliku endale 900 vatu eest (ligi 8 eurot) kogu päevaks teejuhiks, kuid tee peal selgub nagu muuseas, et ta mõtles hoopis 9000 vatut. Ütled siis, et jätaks ikka selle nulli ära, mille peale teejuht ütleb, et hea küll, jätame ära! Niisuguses olukorras mõtled automaatselt, et näe, tahtis nahka üle kõrvade tõmmata, aga tegelikult laseb ta teisel hetkel endal naha üle kõrvade tõmmata. Ta ei
võta seda niimoodi. Ta ei oska eriti arvutada ja see pole talle ka oluline.
Kui raha on meie ühiskonnas vereringe, siis Tanna saare elanikele on vereringe aed ja see, mis sealt saab. Neil ei teki mõtet, et müüks midagi - see pole oluline. Vanuatu riik on andnud kogukondadele nende maad tasuta kasutamiseks. Kogukondade traditsioonidele tuginev elukorraldus toimib nagu vanasti ja sootsium püsib üldtunnustatud reeglitega võrgustikuna kenasti koos.
Muide, üks eriline valuuta on Vanuatul siiski veel - need on seakihvad. Noortel kultidel võetakse ülemised hambad ära, et need ei segaks kihvade kasvamist. Pärast seda tuleb looma erilise toidu peal kasvatada, sest närida ta ju ei saa. Kihvad kasvatatakse uskumatult suurteks. Käisime ühte sellist, kümme aastat poputatud neljajalgset panka vaatamas. Peremees ei varjanud uhkust orika üle, kelle vats rippus maani. Kui sõlmitakse mõnda elutähtsat tehingut, näiteks võetakse perepojale naine, siis läheb «valuuta» kaasavarana mängu. Tanna on sigade paradiis, nad jooksevad seal vabalt ringi, neid toidetakse kookosega, hellitatakse ja poputatakse. Koertele vaadatakse nii, et noh, te võite ju olemas olla, aga ega te sigade vastu küll ei saa! Kui külalapsel on lemmikloom, siis pole see koerakutsikas, vaid on ikka seapõrsas.
Kaava kuulamine
Vanuatu kuulub Okeaania piirkonda, mida nimetatakse Melaneesiaks. Melaneesia kultuur on täis üleloomulikke jõude ja teispoolsust. Seda ei manifesteerita ega afišeerita, vaid see suhtumine on inimese sees. Vanuatul ja veel mõnes Melaneesia saarestikus on toiminud nn kaavatraditsioonid. Sedagi on juba osaliselt haaranud kommertshaarmed - Vanuatu pealinnas tegutseb kaavabaar ning jahvatatud kaavapulbrit müüakse isegi turistidele. Mõistagi pole sellel enam mingit pistmist põlise kaavarituaaliga, mis Tanna saare külades tänaseni toimuvad. Rituaal on seotud kõigutamatu tabuga. See on mõeldud ainult meestele, naised ei tohi seda isegi näha. Põhjenduseks öeldakse, et kaavapipar (Piper methysticum), taim, millest jooki saadakse, olevat pärit naisest, kasvanud suust või suguorganeist. Naise juuresolek rikkuvat kaava ära.
Igas külas on nn nakamali väljak, puudega ääristatud plats. Kaavapipra juurikaid kasvatatakse oma aedades ning õhtul siis marsivad mehed, juurikad kaenlas, sinna kohale. Kui sul oma aeda ei ole, kuid soovid tolles meeste klubis osaleda, pead kellegi teise käest endale juurika hankima.
Tähtsat rolli mängivad rituaalis süütud poisid alates murdeeast, kelle ülesanne on kaavajuurt närida. Olin küll selle kohta lugenud, kuid esimest korda seda seal õhtuhämaruses vaadata oli enam kui kummaline. Näis, nagu sööks ta seda juurt, kuid tegelikult hakkasid ta põsed järjest paisuma - seda mahub sinna uskumatult palju! Oluline on ilmselt see, et see süljega hästi läbi töötataks. Kui ta selle siis lõpuks välja sülitab, on seda korralik peotäis, mis meenutab väga kuiva okset. Suu loputatakse, seejärel võetakse järgmine juur.
Edasi väänatakse segu läbi kookosekoorest võrgu kookospähkli koortesse. Iga mees saab pihku kookosekoorest paksu porikarva vedeliku. Siis arutatakse külavanema juhtimisel, nagu koosolekul, küla tähtsamaid sündmusi. Seejärel juuakse kookosekoor tühjaks. Jook on kibe ja samas värske, juues krõbisevad hammaste all liiva- ja mullaosakesed. Võrreldes meie kangete jookidega on maitsepigem mahe. Lõhn on nagu värske kaalika ja ingveri segul.
Suu ja huuled lähevad juues paksuks, natuke nagu hambaarsti tuimastuse puhul. Seejärel algab toredaim osa. Kaava kuulamine. Umbes pool tundi ei räägi keegi midagi. Mõned istuvad, mõned seisavad, mõned viskaavad pikali. Kaava on leebelt narkootiline. Tundub, et meeled teravnevad veidi - kuuled tuule kahinat puudes ja sea röhkimist kuskilt kaugelt külast. Pea läheb tühjaks. Vabaned mõtetest. Üks eestlasest kaaslane, kes harrastanud aastaid mediteerimist ja nüüd esmakordselt kaavat proovis, leidis, et tops kaavat viib meele samasse seisundisse, mida ta mediteerides saavutanud. See on sisemise puhkuse aeg.
Pärast kaava kuulamist võid vaikselt naabriga puhuda või koju naise juurde minna. Aga leidub mehi, kes lähevad veel teiselegi kaavaringile. Ühel korral olin nakamali platsil päris lõpuni. Hämmastav oli, et ka mitme tunni möödudes ja kes teab pärast mitmendat kaavaringi kõneldi omavahel ikkagi täiesti vaikselt. Ainus tugevam hääl oli sülitamine. Kaava kibedus paneb sülitama.
Cargo-kultus
Vist tuntuim Tanna looduseime on Yasuri vulkaan. Yasuri on sedavõrd kuulus, et leidub turiste, kes lasevad end Port Vilast üksnes selle nägemiseks kohale lennutada. Päeval ei saa sellest õieti arugi, kuid õhtul, kui lähed kraatri servale, saad unustamatu elamuse. Kraatri põhjatust sügavikust kostab vägevat susisemist ja pahisemist nagu hiiglaslikust auruvedurite depoost. Ja korraga - kõmaki! Otse su nina alt lendab taevasse hõõguvate kivirahnude pilv! Nii on see pidev ja ühtlane tulevärk Yasuri tuhavulkaanil kestnud aastasadu. Tannalaste arvates elavad vulkaanis nende surnud eelkäijate hinged, ühes maa-aluses osas kurjad ja teises head hinged. Meile näidati isegi tuhaväljal paika, kustkaudu siit ilmast lahkuva inimese hing pidi vulkaani sisse pääsema.
Teise maailmasõja ajal rajasid jaapanlaste vastu sõdivad ameeriklased oma tugipunkte ka Tannale, neil oli kaasas rohkelt toitu, relvastust ja varustust. Melaneesia iidse uskumuse järgi tulevat teispoolsusest kord suur juht, kes toob kaasa kõik mõeldavad head asjad. Ja korraga oligi see kohal: taskunoad, konservid... lõputul hulgal igasugu toredaid esemeid. «Kust te neid saate?» küsisid kohalikud ameeriklastelt. «Cargo toob,» vastasid nood. Nii sündis nn cargo-kultus, kus kord on keskse tegelase nimi John Frum, kord Tom Navy, kord mõni muu Ameerika mereväelase nimega müütiline tegelane.
Lamakara külas rääkis mulle pealik Isaak Wan, kuidas tema vanaisa oli talle kõnelnud John Frumist, kes talle öelnud: «Te olete unustanud vanad kombed. Te peate hakkama neist uuesti kinni pidama - peate pidama rahu [ütles Ameerika sõdur! sic!], siis läheb kõik õigesti.» Ühel päeval peab John Frum naasma. Kuid nüüd ei mõelda enam, et ta toob konserve, šokolaadi või taskunuge. Neid müüakse ju raha eest Port Vila poodides, need ei ole ime. Nüüd sõnastavad nad, et John Frum toob tagasi kõik selle, mis me oleme kaotanud, mis ka valged on meilt ära võtnud.
Cargo-kultust on peetud madalaks metslaste rumaluseks, kuid pigem tuleks seda võtta filosoofiliselt - meie materialistlikus maailmapildis pole tal õieti vastet. Isaak Wan kinnitas mulle, et tegelikult elab John Frum praegu Yasuri vulkaanis ja toob mõnikord talle sõnumeid. «Kas sa näed teda?» küsisin. «Ei,» vastas ta. «Mu isa veel nägi, aga mina mitte. Mina ainult kuulen.»
Nagu iidsed suulised usundid ikka, nii võtab pidevalt uusi jooni ka John Frumi usk. Aga see on elav ja siiras, seepärast meelitab ta jätkuvalt Tannale uurimistöödele tulema maailma kultuuriantropolooge.
Hea elu ja selle lõpp
Tanna saare elanikud ei saada sind rõõmsa pilguga seepärast, et kujutad endast liikuvat rahakotti. Kohaliku naeratus tuleb südamest. Lamakara külavanema poja Mollyga arutasime pikalt selle üle, mida tähendab tema jaoks «hea elu». Mis see on? Meie ühiskonnas tähendab see enamasti võistlust, mille on sõnastanud luuletaja Asko Künnap: «Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju.» Minulgi on kodus LG telekas. Nimi on tuletatud tootja firma ärilausest «Life's Good». Mollyle tähendab «hea elu» sootuks muud. «Hea elu» olevat see, kui sul on hea olla. Ja hea olla on siis, kui saad hästi läbi oma lähedastega, kui su kodukandis on kõik korras. Niisiis tähendab see tasakaalu, harmoonilisi suhteid ümbritsevaga.
Sa võid siia igal ajal tagasi tulla ja meie keskel elada, öeldi mulle, kui esimest korda Lamakara külasse jõudsin. Me anname sulle ööbimiskoha, me anname sulle süüa ja sa ei maksa selle eest midagi. Nii me nelja eestlasega tegimegi. Pöördusime Tannal olles siia tagasi. Raha me tõesti ei maksnud. Andsime kingitusi: sigarette, patareisid, kaasas olnud läänemaist toidupoolist. Aga kas pole see üldinimlik ja loomulik? Kas polnud see kunagi nii Eestiski, et rändurile pakuti taluperes ulualust ja kõhutäit ilma mõtlemata, et selle eest peaks maksma?
Muidugi ei jäta aeg puutumata ka Tanna külaühiskonda. Võtkem või kooliskäimise. Ligi 70-aastane Isaak Waan, nagu teisedki temaealised, ei oska öelda oma täpset vanust, sest ei tunne numbreid. Tema keskealine poeg Molly numbreid juba tunneb, aga koolis pole käinud. Molly oma lapsed käivad juba kohalikus algkoolis. Võib arvata, et ühesuunaliselt liikuv globaalse tsivilisatsiooni buldooser on kümne-kahekümne aastaga teinud Tannast mugava turismisaare, nagu neid Okeaanias on tuhandeid.
Kas on mingit võimalust, et läheb teisiti? Ehk siis, kui leiduks keegi mõjukas persoon või organisatsioon, kes hästi tundes nii läänemaailma kui Tanna põliskultuuri eripära, võtaks selle hoidmise oma südameasjaks. Tõenäosus selleks on muidugi imeväike. Kuigi maailmast on tuua näiteid, kus nii on läinud, kus «head elu» selle ehtsas tähenduses on õnnestunud säilitada. Sellist, nagu on Lamakara külas Tanna saarel.
Hendrik Relve on kirja- ja rännumees ning Vikerraadio populaarse reisisaate «Kuula rändajat»autor.
*- Eesti kirjakeele reeglid nõuavad selle taime nimetamist «kavapipraks», kuid autor teeb siinkohal ettepaneku kirjutada edaspidi häälduspäraselt «kaava».
