Haiku

Kertu Bramanis / Jaapan,

Reisilistena rändame, vaatleme, kogeme ja tunneme. Mõnda kaunist maastikku imetledes, gorilla silmavaate sügavusse uppudes, kuumaveeallika hellitavat paitust tajudes või lillelõhna sisse ahmides mõtleme tihti, et kuidas tahaks seda hetke peatada ja igaveseks talletada. Tavapäraselt haarame kohe fotoaparaadi järele püüdes olukorda jäädvustada läbi kaamerasilma. Reisides saab nii mõnegi jaoks fotografeerimisest alternatiivne suhtlusviis ümbritsevaga, millel võib olla lausa meditatiivne järelkaja. Samas  jääb aga nagu ikkagi kripeldama, et lillelõhna, metsakohinat ja putukate suminat kaamera ei salvesta. Hetk jääb küll kaamera mälukaardile ent midagi justkui jääb puudu.

Lisaks fotografeerimisele on olemas  veel üks suurepärane hetke talletamise viis – haiku.  Haikuluuletaja talletab hetke, kus aeg justkui peatub, kirjeldab mingit kogemust, tunnet või vaatlust ning jätab omapoolse hinnangu andmata. Iga rida sulandub kokku järgmisega juhatades sellega lugeja poeesia maailma, kus talle jäetakse ruumi reageerimiseks ja oma järelduste tegemiseks.  Lugejal jääb rohkem ruumi ise mõelda ning tühje auke täita. Ruum ja õhk ergutab kõiki meeli ning fantaasiat.

Haiku on ühteaegu väga lihtne ja väga keerukas. Iga värsirida kätkeb endas maksimaalset jõudu ja tarkust. Haikudes kasutatakse lihtsaid sõnu, ent ühel sõnal võib olla palju varjundeid, millel võib olla ka sümboolne tähendus. Haiku on mõtisklev luuletus, kus hinnatakse loodust, värve, kontraste ja üllatusi. Haiku tunnetab looduserütme ja ka seda, et inimene eksisteerib loodusega kooskõlas. Haiku on tavaliselt ühe hingetõmbe pikkune. Seega selleks, et kirjutada head haikut tuleb luuletajal kuulatada nii kõrvade, silmade kui südamega!

Jaapanis sündinud traditsioonilist lühiluuletust tuntakse ja armastatakse tänapäeval üle kogu maailma. Kolmerealise riimideta lühiluuletuse esimeses reas on viis, teises seitse ja kolmandas viis silpi. Klassikaline haiku sisaldab aastaajale osutavat sõna (näiteks kirsiõied viitavad kevadele, jaanimardikad suvele, värvilised lehed sügisele ja külm kuu talvele). Haikude kirjutamine sai alguse 17. sajandi Jaapanis „mängu värsina“. Algselt oli haiku vaid lihtne sõnadega või mõtetega mängimine  ja seda ei peetud täisväärtuslikuks kirjanduseks. Masaoka Shiki (1867-1902)  väitis aga, et „haiku on kirjandus“ ning sellest ajast saadik on haikut hakatud pidama Jaapani kõige olulisemaks traditsioonilise kirjanduse vormiks. Matsuo Basho (1644-1694) on ajaloo kuulsaim haiku poeet.

ふる池や/ 蛙飛込/ 水のおと

oh vana tiiki/ äkki miski sulpsatas / konn vaid sukeldus (Uku Masingu tõlge)

Haikut esimest korda kirjutades võib olla keeruline järgida 5-7-5 silbi reeglit ning kasutada aastaaegu kirjeldavaid sõnu. Seepärast ei olegi algajal haikuluuletajal oluline rangelt kinni pidada nendest reeglitest vaid pigem lihtsalt proovida kirjeldada hetke lühikese värsi vormis. Ja miks mitte lisada haiku juurde ka foto!

Albioni reisiliste kirjutatud haikud:

Tok tok bislama/ mulle ütles meritäht/ teda suudlesin (Kätlin, Vanuatul 2017)

Unistus oli/ aeg peatub Vanuatul/ maal imelisel (Vanuatul 2017)

On metsik loodus/ inimesed, loomadki/ lihtne elu maal

Ehe elu looduses/ laul ja tants, tavad head/ oskus elada (Raivo , Vanuatul 2017)

Haikud Jaapanist

Keisri aias tuul/ tõi uudiseid kevadest/ vares kraaksatas (Kätlin, 2017)

Udulooris Fuji/ jääb hinge kripeldama/ nii ihaldatav, kauge (Vaike 2015)

Täna eksisin/ Shirakawagos ära / leidjaid tänan (Vaike, 2015)

Nägite vaeva/ ei tõstnud üldse kära/ nüüd saate taeva

Pilvine kalju/ lehed puul värvunud/ langevad tasa 

Ploomipuu sake/ lõhki kuivanud tunne/ imab endasse

Jaapanis mäed / sügiseses ilus/ meid lummavad. (Elle 2017)

Kimono seljas/ kaunis tütarlaps siin/ lehvitab meile. (Mari 2017)

Kuivand on jalad/ mägedest kerge on meel/ kuivad - kaua veel? (MR 2017)

Kõikjal lahkus kõrges hinnas/ rohelised mäed ja õhk nii puhas.

Vahel vihm ja vahel päiksekiir/ selline sa oled Jaapan siin.

Jalad kanged on/ istun lauas nagu konn/ söödud siiski saan. (Vinkel 2017)

Vapustav Jaapan/ tunde ja meele kirkus/ mägi udus on.

Jaapan ilus maa/ tore, puhas, viisakas/ sake maitsev hea.

Imeline maa ja rahvas/ iidne shinto ja teemajad/ udu, vihm ja Fuji mägi (Piret 2017)

Mägede varjus/ lahkete külade lõhn/ võitnud mu meeled. 

On imeline/ see tõusva päikese maa/ sind ei unusta. (Eve 2017)

Udu orgudes/ toit mu suus mida ei tea/ rõõm mu südames. (Roland 2017)

Jumal on kõikjal/ pilvedes heliseb vihm/ minu armastus. (Sirje 2017)

Kaugel maal idas/ jumalad kõikjal kohal/ nii meie moodi. (Uku 2017)

Udused tipud/ värviliste mägede/ hommiku mütsideks

Mäed annavad rahu/ aiad lummavad/ inimeste lahkus vaigistab.

Kertu hääl suigutab/Riho inglihääl ergutab/ naudin filmi bussiaknast.

Fuji mägi ei paistnud välja, väljas oli pilvine. (Aivo 2018)

Tokyoon sportlik linn/ jälle maalim tuleb/ kokku siin. (Aivo 2018)

Kaunid kirsiõied/ elu tärkab südames/ vaimustun elu ilust. (Heli-Mall 2018)

Oo Jaapan, sa mägede maa/ Oo Jaapan sa päikestõusumaa/ Sind armastan (Külli 2018)

Päike ja udu/ hüvastijätu nostalgia/ hinges sügaval.(Tiia 2018)

Miyajima pühadus/ torii on peegeldumas/ vihmahallis looris.

Mälestuskillud/ lendavad kirsiõitena/ aprillitaevasse.

Pühadus maetud/ arutu sagina alla -/ kust leiab hingamist?

Miyajima lombid/ jalge all läiklemas/ taevast voolab vett.

Seljas kõrvetab/ rahukella helinas/ tulbid lõõskavad.

Ilusad hinged/ voogavad kui muusika/ viisakas malbuses.

Jaapani hommik/ õitevahus on nagu/ taevane unelm.

Hiroshima rahu/ koputab hingeuksele/ andestab kurjale.

Jaapani kured;/ elulõnga küljes on/ halastuse hüüd.

Sadako lootus/ on kui palve elule -/ kõrgub me kohal.

Lumivalge nägu/ purpurhuulte malbus/ geisha tarkuse ilu.

Fuji kõmin kõrvus/ vapustav äratundmine/ sügaval hinges.

Reisihimu suur/ võõras linnas hirm nahas/ neetud vanadus (Milvi 2018)