Disko laht on üks Gröönimaa paeluvamaid piirkondi. Viibime seal 2016. aasta juuni algul ühtekokku veidi üle nädala. Meie kolmemastiline kuunar on valmistatud Hollandis ja kannab kuulsa maalikunstniku Rembrandt van Rijni nime. Kunagi varem ei ole ma arktilistes vetes sõitnud purjelaevaga – see on meeltülendav.
Merel triivib ohtralt jäämägesid. Liustikud toovad neid Disko lahte pidevalt juurde. Kahte kõige võimsamat, Eqi ja Jakobshavni liustikku, käime oma silmaga vaatamas. Eriti vägev on Jakobshavn. Sealt lahti murdunud jäämägesid peetakse suurimaiks kogu põhjapoolkeral. Arvatakse, et just siit oli pärit ka saatuslik jäämägi, mis omal ajal viis põhja legendaarse Titanicu.
Siin, fjordi suudmes, teeme paadiretke. Nii mõnigi jäämägi ulatub mitukümmend meetrit üle veepiiri. Ent need on ju üksnes tipud. Veealune nähtamatu osa küündib teadlaste hinnangul siin vahel mitmesaja meetri sügavuseni. Jäämäed paiknevad tihedalt. Teinekord jääb kahe jääseina vahele vaid paarikümne meetri laiune jääkoridor. Paadiga põikame vahel sinnagi.
Kergesti tekib kõhe tunne: mis siis, kui jäämäed kummaltki poolt peaksid hakkama üksteisele lähemale triivima? Siis oleme surmasuus. Kuid paadijuht kinnitab, et seda ei saa juhtuda. Fjordi suudme juures asub nimelt lai veealune madalik. Jäämäed on sinna kinni jäänud. Ainult siis, kui sobivast suunast puhub mitu päeva võimas tormituul, mis veetaset tugevasti tõstab, pääsevad nad siit lahti ja triivivad ulgumerele.
Grööni vaalu näeme vahel kümnepealistes rühmades. Oleme seadnud Gröönimaale tuleku juuni algusele muu hulgas seetõttu, see on parim aeg vaadelda vaalu. Ohtralt on kohal kahte liiki, grööni ja küürvaalu. Ent juba kuu aja pärast on suurem osa grööni vaalu rännanud taanduva jää kannul põhja poole. Aga enamik küürvaalu on liikunud lõuna poole, et alustada oma iga-aastast pikka teekonda troopilistesse vetesse.
Oma varasematel maailmareisidel olen saanud küürvaalu jälgida päris paljudel maailma ookeanidel, näiteks Islandi, Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Antarktika vetes. Küürvaal kulgeb kosmopoliidina laialt ringi nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Ent grööni vaala polnud ma veel kohanud. Teda leidubki ainult Gröönimaa lähedal ja veel üksikutes piirkondades põhja- poolkera külmades vetes.
Esimesi grööni vaalu näeme kohe laevareisi teisel päeval, pärast seda, kui oleme lahkunud Godhavni sadamast. Vaalu reedavad kaugustes õhku kerkivad veejoad, otsekui purskkaevud. Kohe muudab me purjelaev kurssi ja suundub neile lähemale. Märkamatult kulub pool päeva vaalavaatlusele.
Mõistagi ei ole meil neid hiidelukaid võimalik näha täies suuruses. Silmame vaid nende hingamise aurusambaid, tumedaid selgi ja vahel sabasid. Loetu põhjal tean, et seda liiki vaalade ligi kahekümne meetri pikkune ja kuni sada tonni kaaluv keha näeb välja ümaram kui teistel vaalaliikidel. Sellise kehakuju on kujundanud eriti paks, kuni seitsmekümne sentimeetri paksune rasvakasukas. Rasvapolster on hädavajalik, kuna grööni vaal veedab kogu oma elu vaid jäistes vetes.
Vaalu binokliga jälgides õpin tundma nende määramistunnuseid. Ühe tunnusena tuleb silmas pidada aurujuga: grööni vaalal on see enamasti kaheharuline, meenutades V-tähte. Teine erijoon on eriliselt kõrgena paistev kukal: grööni vaala pea on kehaga võrreldes väga suur, hõlmates kehast peaaegu kolmandiku. Grööni vaala tunnuseid: veest välja ulatuv kuklaosa on kõrge ja sabatüve lähedal on näha heledam piirkond.
Hämmastav, kui rohkesti neid mereloomi siin koos on! Mõnikord loendan rühmas koguni kümmekond looma. Vaalasalku alatasa pildistades püüan kord kaadrisse viis looma korraga. Mitte kunagi varem pole mul ühele pildile õnnestunud jäädvustada nõnda palju vaalu.
Küürvaalu hakkame rohkem silmama reisi lõpupäevadel, kui oleme jõudnud Jakobshavni liustikust lõuna poole. Selle liigi eristustunnused on mulle varasematest retkedest tuttavad. Lihtsaim tunnus on küüru hoidev selg, mille järgi ongi liik nime saanud. Silmatorkav tunnus on küüru juurest üles sirutuv kõrge seljauim.
Küürvaalad liiguvad väiksemates, kahe-kolmeliikmelistes rühmades. Elamusrikkaima etenduse korraldavad nad meile kord, kui oleme jõudnud tagasi maismaaretkelt ja naaseme paadiga laeva juurde. Juba rannalt märkame, et paarisaja meetri kaugusel meres on kolm küürvaala asunud pööraselt möllama. Vahel keerlevad nad seal otsekui ringtantsus.
Ajuti paiskub üks hiidudest peaaegu üleni veest välja. Kas suudate kujutleda, kuidas kaheksa elevandi raskune ehk ligi nelikümmend tonni kaaluv olend veest välja sööstab? Vett lendab igasse kaarde, nagu oleks lendu lastud võimas veealune tiibrakett. Juba peaaegu veest välja kerkinud, pöörab küürvaal oma selja vee poole nagu õhuakrobaat, kes valmistub tegema tagurpidisaltot. Aga salto nurjub ja määratu kere plärtsatab täies pikkuses vette, paisates õhku üüratuid veesambaid.
Meie paati juhib parajasti Jordi Plana Morales, hispaanlasest merebioloog, kes on küürvaalu uurinud aastaid. Kõhklematult suunab ta paadi vaalade möllu poole. Ent kui lähemale jõuame, kaovad elukad vee alla. Jordi seiskab päramootori ja ütleb, et nüüd peame lihtsalt ootama: küll nad kusagil lähikonnas taas välja ilmuvad.
Ooteajal selgitab Jordi nähtud vaatemängu. Uurijatel ei olevatki ühtset põhjendust, miks küürvaalad vahel veest välja sööstavad. Mõne arvates on ajendiks puhas mängulust, teiste meelest annavad üksikud vaalad sedaviisi teistele märku oma erakordsest jõust. Ent ringtantsu kohta on kindel seletus olemas: niimoodi püüavad vaalad kalu.
Leidnud kalaparve, tekitavad nad parve ümber nii pöörase veekeerise, et kalad kaotavad orienteerumisvõime. Siis sööstavad vaalad ammuli sui kordamööda paanikas kalaparve sisse. Küürvaala suu mahutab korraga üle kümne tonni vett ja kalu. Oma hiidkeelega surub vaal vee kiuste vahelt välja, aga kiuste taha jäänud kalad neelab alla.
Just siis, kui Jordi on jutuga sinnamaale jõudnud, ilmub kolm küürvaala uuesti välja. Nüüd on nad meist kõigest mõnekümne meetri kaugusel. Nad on sisse piiranud uue kalaparve. Vesi mässab ja kobrutab. Möll on nii pöörane, et ajuti näib, nagu oleksid hiiud omavahel tülli läinud. Ent tegelikult peavad nad söömapidu.
Muskusveis meenutab piisonit või jakki, ehkki tema lähem sugulane on hoopis lammas. Jalgsiretkedel tundrutes näeme hulgaliselt põne- vaid linnuliike ja kohtame mitut liiki imetajaid. Polaarrebaseid ja põhjapõtru saame silmitseda vaid eemalt. Aga grööni jänes, kelle kasukas on ka suvel valge, ei paista põrmugi pelga- vat. Kord läheneme talle avamaastikul isegi paarikümne meetrini, enne kui ta suvatseb rahulikult minema kalpsata.
Muskusveiseid käime otsimas Kangerlussuaqi ümbruses. Esimesel korral me neid ei leia. Aga teisel retkel on õnne. Jõudnud välja järjekordse künkanõlva tagant, näeme enda ees muskusveiste salka. Nad on meist alla saja meetri kaugusel. Salgas on neli täiskasvanud looma ja üks vasikas.
Kuigi nime poolest veis, on selle liigi lähemad sugulased hoopis lambad ja kitsed.
Nad on tõepoolest kentsakad loomad. Võrdlen neid nüüd mõttes elukatega, keda olen kohanud mujal maailma looduses. Kehakujult meenutavad nad natuke Põhja-Ameerikas Yellowstone’is nähtud piisoneid, aga mõneti ka Tiibetis Džomolungma lähedal kohatud jakke. Piisonit meenutavad muskusveise võimas turi, suhteliselt suur pea ja massiivsed sarved. Kuid jakki tuletab meelde äärmiselt pikk kasukas, mis ulatub külgedelt peaaegu maani. Kasvult on muskusveis küll suhteliselt kleenuke, vast võrreldav šoti mägiveisega.
Esialgu püsivad muskusveised paigal. Üks neist pikutab ja teine koguni püherdab mõnuga maas. Ülejäänud nakitsevad rohtu. Nende kasukas näeb parajasti välja üpris armetu: juuni algul on karvavahetuse aeg. Pooleldi maha tulnud talvekasuka alt piilub välja lühem ja tumedam karvastik.Muskusveiste erakordselt paks karvastik kaitseb neid tõhusalt arktilise pakase eest .
Katsume jääda märkamatuks. Meie teejuht, suurepärane loomatundja Adam Lyberg jagab loomade kohta selgitusi. Kuigi nime poolest veis, on selle liigi lähemad sugulased hoopis lambad ja kitsed. Muskusveis on erakordselt hästi kohanenud arktiliste oludega ning suudab end tihti ära elatada paigus, kus teised sama suured rohusööjad hätta jääksid. Vahepeal oli liik rohke küttimise tõttu Arktikas väljasuremise äärel.
Gröönimaal oli säilinud vaid väike populatsioon saare kirdeosas. Aga pikaajalise range kaitse tõttu on looduslik asurkond tõusuteel. Muskusveiseid on taasasustatud paikadesse, kus nad kunagi ammu olid levinud. Kõige selle tõttu on liigi levila põhjalas viimastel aastakümnetel laienenud.
Ent siis saab meie kohtumise aeg otsa. Mingi ohumärk on loomadeni jõudnud, muskusveised ajavad ennast ülesse ja traavivad lühikeste tippivate sammudega lähima künka taha.
