Tekst Priit Pullerits
Fotod Hendrik Relve
Kaardil paistis märgistuse järgi, et ees ootab korralik, asfalteeritud kiirtee. Aga ei maksa kaarte uskuda, vähemalt neid, mis juhatavad läbi Kongo Demokraatliku Vabariigi – riigi, mis, nagu loodusemees Hendrik Relve oli selleks ajaks aru saanud, on üks ebademokraatlikumaid tervel maamunal.
Seiklust läbi Kongo oli ta kavandanud poolteist aastat. Asi kõikus riski piiril. Vahemaad on seal meeletud: Kongo DV on suurem kui Gröönimaa. Loodus on imeline, aga metsik. Nagu on metsikud ka paljud sealsed inimesed. Ühed seetõttu, et elavad justkui kauges möödanikus, teised seepärast, et nende meelsus ja kavatsused on ettearvamatud. Viis aastat väldanud teine Kongo sõda, olgugi et ametlikult lõppes see aastal 2003, on tänaseks nõudnud üle viie ja poole miljoni inimese elu. See tähendab, et tegemist on kõige ohvriterohkema konfliktiga pärast Teist maailmasõda.
Sellegipoolest olid Relvega nõus kaasa tulema tosin Eesti rännuhuvilist. Reisi organisatoorse poole võttis enda peale „Albion Reiside“ juht Argo Schneider. Nad alustasid ülemöödunud kuul Kinshasast, siiani kaose ja sõja märke kandvast Kongo pealinnast, mis meenutas talle hiigelsuurt laialivalgunud küla. Plaan oli sõita edasi riigi idaossa Kisanganisse ning reisida sealt bussiga läbi Aafrika kõige võimsamate troopiliste metsade, millest vägevemad on maailmas vaid Amazonase vihmametsad.
Aga Kongo idaosa on kant, kuhu alalhoidlikud inimesed oma jalga ei tõsta. Seal kestab tänini vaenutegevus. Vägistamine ja muu seksuaalne vägivald on seal maailmas väidetavalt kohutavaim. «Kui sul on püss, siis sind kuulatakse,» iseloomustab Relve Ida-Kongo elu, «kui ei ole, siis mitte.»
Korruptantide võim
Kaardil paljulubavana paistnud maantee, mis Kisanganist riigi idapiirile Ruandasse viib – ja mis on ainus ligipääsuvõimalus Kongo loodusimedele –, osutus tegelikkuses igasuguse katteta kitsaks ja auklikuks metsavaheteeks. Mis see kaasa toob, oli tee ääres näha: siin-seal vedelesid vanade, aukudes elujõu kaotanud viletsad sõidukid, mida nende juhid meeleheitlikult parandada püüdsid. Eesti seltskonna bussil ütlesid kuue sõidutunni järel pidurid üles. Ometi ei seganud see edasi liikumast, sest küladest, mida läbiti, hangiti piduriõli juurde ja sõita oli võimalik. Kui aga järgmisel päeval bussi raam pooleks murdus, oli sõiduga lõpp. Uus buss, mis organiseeriti, läks aga nelja tunni möödudes põlema. Tulest õnnestus siiski jagu saada.
Kuid reis ähvardas katkeda juba varem, Kinshasas. Seal sai seltskond esimest korda haisu ninna, mis maale nad olid sattunud. Kõigil oli nädalane viisa, aga vaja oli kolmenädalast. Siis ilmneski, et kogu riik on üles ehitatud korruptsioonile, mille märksõnadeks on pistised ja venitamine. Kohalikud võimuesindajad teatasid eestlastele, et viisaametnikul suri poeg, mistõttu ta tööle ei tule. Seega, viisalootust pole. Järgmine päev tekkis uus venitamise põhjus. «Teadmatus, häma ja infovaakum on süsteemsed,» nendib Relve. «Nõukogude aja irreaalsus on seal võimendatud, sürrealistlik.» Protestida pole mõtet. Siis kõlab vastuseks: kui ei meeldi, minge koju tagasi.
Pärast kolm päeva kestnud vintsutusi ja pististe andmist õnnestus lõpuks viisad kätte saada. Ilma Kongo siseelu tundva Kongos elava belglase Michelita, kes neile reisi korraldamisel pidevalt abiks oli, märgib Relve, oleks neil viisade hankimine vaevalt õnnestunud. «Seal on omad reeglid,» tõdeb ta, «mitte nii, et annad rahapataka ja saad, mida tahad. Seal on veel midagi. Ametnikud moodustavad ühtse müüri ja sa ei tea, mis seal taga toimub.»
Imelised elukad
Aga vintsutuste talumine tasus end ära. Ka nädalasel bussireisil, kus rataste alt kerkiv punane tolm oli nii peenike ja tihe, et tungis isegi läbi lukkude kottidesse. Sest mitmeid selliseid elukaid, nagu näeb Kongos, ei kohta kusagil mujal maailmas.
Näiteks bonoobod, väljasuremise ohus inimahvid, kes Relve hinnangul meenutavad meile kõige rohkem meid endid. «Kui ta on seljaga sinu poole, siis vaatad, et täitsa inimene,» lausub ta. Kuna Kongos tarvitatakse inimahve toiduks, siis bonoobosid koguti turgudelt, kus nendega äritseti nagu eluslihaga, ning koondati bonoobode varjupaika.
Või näiteks okaapid, keda vaadates tekkis Relvel tunne, et sellise looma võiks saada, kui kaelkirjak ja sebra on omavahel pattu teinud: pikk kael ja isaloomal väiksed sarved nagu kaelkirjakul, aga jalad triibulised kui sebral.
Ja loomulikult gorillad, kes meenutasid Relvele õllekõhuga atleeti: pikkust nagu temal, aga kaalu 200 kilo kanti; laiad õlad, turske turi ja kitsad puusad. Õllekõht on, muide, taimetoidust. Kummaline tundus see, et gorillad ei teinud kaugelt saabunud intelligentsematest kahejalgsetest väljagi. Enamgi veel: inimesed olid neile nagu tühi koht. Nad olid valmis inimestest üle või läbi astuma: kes ette jääb, võivad su hooletult käega eest lükata.
Lisaks käisid rännumehed Kongo ürgmetsades külas sealsel kääbusrahval, rohuonnides elavail pügmeedel. Nende kasv, tunnistab Relve, pani imestama: vaevu-vaevu ulatusid nad talle rinnuni. «Selja tagant vaatad, et on seitsmeaastane tüdruk,» kirjeldab ta, «aga kui lähemale lähed, näed, et on umbes 30-aastane naine. See on kõige kääbuslikum rahvas, keda olen näinud.»
Kallaletungi oht
Olgugi pügmeed tillukesed, on Aafrika bantud, kes neid aegade jooksul pidevalt ahistanud, pidanud pügmeenaisi paremaks kui enda omi. Seetõttu on bantud soostunud nende eest maksma rohkem lunaraha. Mis on pügmeenaiste menu põhjus, selles Relve selgusele ei jõudnud. «Ta on armas ja väike, ju ta ei hakka mehele vastu,» oletab ta.
Päeval käisid eestlased pügmeedega söögipoolist küttimas. Pügmeed ajasid ajujahi käigus loomad meetri kõrgustesse võrkudesse – umbes nii, nagu vanasti püüti Muhu saart huntidest tühjaks. Võrku sattunud loomad tapeti vibunoolte ja odadega. Tõsi, pügmeedel külalistest eriti abi polnud. «Olime kehvad jahikaaslased, vist hirmutasime loomad hoopis ära.» möönab Relve. «Ei saanud kedagi kätte.»
Küll aga varitses eestlasi endid reisi jooksul korra oht, et rännuseltskond võib ootamatu kallaletungi ohvriks langeda. Ühel teel Kongo idaosas pandi ühtäkki nende nina ees tee kinni. Ees on mässuliste oht, kõlas selgitus. Mida küll teha? Imekombel tekkis pooleks minutiks mobiililevi. Suudeti helistada belglasest abimehe tuttavale, et teatada: oleme plindris. Belglasel, kes oli akvaariumikalade kasvatajana tulnud kaks kümnendit tagasi Kongosse, et Kongo jõe vetest haruldasi liike püüda – aga enam kodumaale ei naasnudki, sest leidis, et Euroopa elu on igav –, leidus tuttav, kes pani armee käsuliine tundes oma tutvused mängu. Lõpuks suudeti ajada asi nii kaugele, et eestlaste bussi saatis nii ees kui taga hambuni relvastatud sõjaväelastega auto.
«Kongo – see ei ole normaalse turisti sihtmärk,» kõlas belglase loosung. «Kongo – see on tõeline Aafrika.»
Relve käis Aafrikas juba üheksandat korda ning veendus, et belglase loosung polnud tühipaljas reklaamlause. Sellist Aafrikat nagu Kongos, riiginime järgi demokraatlikus Kongos, polnud ta eales varem näinud.
Öö leegitseva vulkaani serval
Ligi 3500 meetri kõrguse Nyiragongo aktiivse vulkaani ääres sai Hendrik Relve öise elamuse, mida ta ei unusta enda väitel elu lõpuni.
Eestlaste rännuseltskond püstitas telgid kraatri servale keset laavavälja, ümberringi elutu maastik. Paar meetrit veel ülespoole – ja seal, serva taga, haigutas tohutu, kahekilomeetrise läbimõõduga auk. Augu põhjas kees leeke pildudes madalahäälse kohina ja mühinaga laavajärv, maailma suurim. Väävliaur lõi teravalt ninna. Kuigi laavajärve pinnani jäi 700 meetrit, oli Relve sõnul tunne, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma.
Viimane purse juhtus üheksa aastat tagasi. Selle tagajärjel sai surma ligi poolsada inimest ning umbes 120 000 jäi ilma koduta.
«Olen käinud kümnetel vulkaanidel,» lausub Relve, «olen näinud suitsevaid, haisevaid ja hõõguvaid vulkaane, aga Nyiragongo punane tulevärk oli unikaalne.»
Kui pimedus saabus, valitses müstiline punane kuma üle kõige.
