Artikkel ilmunud aakirjas Horisont 4/2002
USA-s Arizona osariigis asub Antiloobi kanjon, mis kuulub ilukanjonite hulka. Selline kanjon on sügav, ent kitsas. Ülaosas aheneb kanjon niivõrd, et valgus kanjoni põhja otse ei ulatu. Ülalt langevad ja murduvad päikesekiired loovad pidevalt muutuvaid valguse- ja värvimänge, mistõttu Antiloobi kanjon esitab väljakutse igale loodusepiltnikule.
Navahote maal leidub looduseimesid, millest teatmeteosed ja turismiraamatud enamasti vaikivad. Üks selliseid on Antiloobi kanjon. Kanjon asub Page’i linna lähedal, peaaegu Arizona ja Utah’ osariigi piiril. Sellist turistisõbralikkust nagu nägime seljataha jäänud Grand Canyoni ja teiste rahvusparkide väravail, me Antiloobi kanjonis ei kohta.
Kanjon pole sobiv massituristile
Suurivaevu õnnestub üles leida silmapaistmatu parkimisplats linnast mõne kilomeetri kaugusel asfalttee number 98 servas. Platsil seisavad mõned autod, kuid mitte ainsatki hingelist. Tagasihoidlik stend teatab, et omal käel edasiminek on rangelt keelatud. Veel teatatakse, et retked giidi saatel toimuvad täistundidel ja et igal külastajal tuleb selle eest tasuda Eesti rahasse arvestatult 300 krooni. Kutselise piltniku jaoks on ette nähtud lisatasu 850 krooni. Võrreldes Arizona riiklike kaitsealade ja rahvusparkide hindadega on hinnad hüppeliselt kõrgemad.
Täistunni paiku vurab küngaste vahelt teeserva turistidest pungil lahtine farmeriauto. Kabiinist kargab välja pigimusta patsiga nooruk. Pikema jututa aitab ta kanjonist saabunud inimesed autokastist maha ja meid nende asemele. Sõit kulgeb esialgu piki tolmavat rööbasteed lauges jõeorus. Ligi 6-kilomeetrise sõidu jooksul muutub org kitsamaks ja oru servad järsemaks. Viimaks näib, nagu oleksime jõudnud oru lõppu. Tee lõpeb ja meie ees kõrgub pruunikast liivakivist püstloodis kaljusein. Autojuht viipab mõne meetri laiusele tumedale praole kaljuseinas ja teatab, et siit algab Antiloobi kanjon. Napisõnaliselt seletab ta, et ise kaasa ei tule. Mingu me omapead kanjoni lõpuni ja tulgu sama teed tagasi. Tema ootab meid tunni pärast samas paigas.
Valguse, vormide ja värvide kaleidoskoop
Avaus kaljuseinas on ruumika toa laiune, kuid väga kõrge. Sisse astudes on tunne kuidagi tuttavlik. Jah, muidugi, paik meenutab Piusa liivakoopaid Eestis. Sealgi on sarnaseid liivakivisse uuristatud võlvkaari. Kuid Piusa liivakoopad on inimeste, siinne looduse kätetöö. Erinevalt Piusa võlvide sümmeetrilistest vormidest on Antiloobi kanjoni omad väga korrapäratud. Kanjoni seinad koosnevad fantastilise kujuga peenematest ja jämedamatest liivakivisammastest. Sambad on läbi käinud otsekui taltsutamatu fantaasiaga kujuri käe alt. Nende pinnal on näha mitmesuguse sügavusega horisontaalseid uurdeid. Tihti kulgevad uurded spiraalikujuliselt ülalt alla. Nende järgi on Antiloobi kanjon saanud muide lisanimeks Korgitseri kanjon.
Kui liigume käiku pidi kalju sisemusse, ei mattu see täielikku pimedusse. Kusagilt nähtamatult kõrguselt immitseb põrandani veiklevat valgust, otsekui oleks sinna peidetud lambid. Teame, et see on siiski looduslik valgus. Kusagil mitmekümne meetri kõrgusel avaneb kanjoni ülaosa jõesängi põhja. Liigume õigupoolest jõe põhja all. Jõesäng peab olema kuiv, sest kanjonis tuiskab parajasti tuuleiilidega üles liiva. Tean eelnevalt loetust, et niisuguses seisundis peaks kanjon olema peaaegu aastaringi.
Kuid mõned korrad aastast täidavad paduvihmad jõesängi veega. Sellistel kordadel sööstavad tulvaveed kanjonini ja neelduvad siin paigas maa alla. Kanjoni laest sööstavad siis alla veejoad ja selle põhjas mäsleb sügav jõgi. Vesi väljub kanjonist kohas, kuhu jäi ootele meie teejuht, ja voolab edasi mööda jõesängi, kust olime autoga saabunud. Kümme kilomeetrit allavoolu suubub vesi viimaks Powelli järve. Mõne päeva pärast on vesi kadunud ja kanjon taas kuiv.
Meie ümber näha olev imeliste sammaste galerii on vooluvete sajanditepikkuse uuristustöö tulemus. Kordumatu vormi on neile andnud ülalt alla tormanud veemassid. Loodusefotograafile pakub see paik lõputuid võimalusi. Esiteks on kanjoni liivakivi suurte tooni- ja vormierinevustega. Teiseks valitsevad siin hämmastavad valgusolud. Päikesevalgus ei jõua kanjonisse otse. Ta murdub ja peegeldub kitsastes laepragudes korduvalt, enne kui ulatub kanjoni põhja. Valguse ja toonide mäng teiseneb siin pidevalt vastavalt sellele, kuidas muutub päikesekiirte langemisnurk. Kanjoni lõpust retke alguspunkti tagasi pöördudes leidsime eest hoopis teistsuguseid värve ja varje kui esmakordsel läbimisel. See alaline muutumine tuletab meelde lapsepõlves kogetud kaleidoskoobielamust. Keerad silma ees olevat toru vaid käenõksu võrra ja kohe on su ees teistsuguseks uuenenud pilt.
Antiloobi kanjonis kolmjala peale kinnitatud kaameraga aegvõtteid tehes saab arusaadavaks, miks see paik loodusepiltnikke kütkestab. Ta esitab fotograafile väljakutse. Kanjonis ei ole võimalik teha järjest kahte täpselt samasugust pilti. Isegi siis, kui pildistada täpselt sama paika, muutub selle ilme iga mõne minuti järel. Olen internetist lugenud, et Antiloobi kanjonis korraldatakse fotograafidele rahvusvahelisi pildistamise kursusi ja võistlusi. Muidugi on osavõtumaks pöörane.
Pean tunnistama, et ise pääsesin kanjonist välja tulles soolasest lisamaksust vaid üle noatera. Kui uuesti indiaanlasest autojuhi juurde jõudsime, nägi ta mu õlal kaamera kolmjalga, mida ma polnud jõudnud veel kokku panna. Seda kiirelt pilguga hinnates teatas navaho mees: “Maksa 50 dollarit juurde!” Kolmjala välimuse põhjal tahtis ta mult saada professionaali lisatasu. Kuid oma suure Nikoni kaamera, millega pilte olin teinud, olin ma jõudnud juba kotti pista. Pihku oli jäänud vaid tilluke kompaktkaamerat. Heitnud järgneva pilgu sellele, hakkas mees naerma ja rehmas käega. Olin tema silmis õnneks tagasi langenud tavalise harrastuspildistaja seisusesse ning pääsesin tavahinnaga.
Kanjon on nõudnud inimohvreid
Taas päikesevalguses seistes tunnen, kuidas haihtub ängistustunne, mis pildistamiselevuse kõrval mind kanjonis viibides oli painanud. Käikudes olles ei saanud ma lahti kujutlusest, mis juhtuks siis, kui ülalt hakkaksid äkki alla pahisema veejoad. Kanjoni servi pidi üles ronides ennast päästa ei õnnestuks, sest need on liiga järsud. Kanjonist välja pageda kah ei jõuaks, sest vesi tõuseks liiga kiiresti. Kes tulvavete tulekul kanjonis juhtub olema, on sattunud surmalõksu.
Võrdlemisi hiljuti oli taoline kurbmäng siin tegelikult aset leidnud. Augustis 1997. aastal toodi Antiloobi kanjoni juurde 11 Prantsusmaa ja _veitsi turisti. Nende teejuhiks oli olnud teismeline navaho poiss. Ilm oli sajune ja teejuht palus turiste, et nood ohtlikuks muutunud kanjonisse ei siseneks. Kaugelt tulnud ja kalli fotovarustusega võõrad leidsid aga, et kohalikul poisikesel pole õigust neid kamandada. Nemad on maksnud ja tahavad selle eest ka midagi saada. Nad sisenesid kanjonisse. Indiaanipoiss jäi ootama kanjoni suudmesse. Poisi ohuaimdused olid õigustatud. Jõe ülajooksul olid parajasti kogunenud tulvaveed ja hakanud piki jõesängi liikuma. Kui mäslevad veehulgad kanjonini jõudsid, täitus see mõne minuti jooksul kümne meetri sügavuse veega. Pole võimalik teada, mida elasid läbi kanjonisse jäänud turistid. Ainus sündmuses ellujäänu oli indiaaninooruk. Kui ta nägi kanjonisuudmest välja sööstvat jõge, suutis ta oru kaljunukke pidi nobedasti üles ronides end tõusva vee eest päästa. Turistid uhtus veevool endaga kaasa. Ülejärgmisel päeval õngitseti nende surnukehad välja Powell’i järvest, kuhu vesi nad viimaks oli kandnud. Pärast seda sündmust on kanjoni omanikud kohapealseid ohutusnõudeid tugevasti karmistatud. Paduvihmade ajaks suletakse Antiloobi kanjon turistidele täielikult. Hoolega jälgitakse igapäevaseid ilmateateid. Isegi siis, kui taevas tõmbub vaid pilve ja hakkab tibutama, katkestatakse külastajate teekond tunnipealt.
Kui oleme oma retke lõpetamas, muutub meie alguses kidakeelsena püsinud navaho nooruk jutukamaks. Selgub, et turistidega suhteliselt karusel ümberkäimisel, mida oleme algusest peale kogenud, on mitmeid põhjusi. Oma jälje on jätnud muidugi mõne aasta tagune tragöödia. Sestpeale ohjatakse turiste endisest märksa rangemalt. Aga vist veelgi sügavama põhjuse, miks navahod ei taha kanjonit näha massiturismi paigana, reedab teejuht meile alles praegu. Antiloobi kanjon on tänaseni navahote pühapaik.
Pikka aega on navahotel õnnestunud põlist pühapaika hoida valgete eest täielikus saladuses. Alles ligi 70 aastat tagasi hakkas kohalike valgete seas levima kumu kummalise iluga paigast. Esialgu kolas kanjonis vaid üksikuid uudistajaid. Aga ligi 40 aasta eest paisus uudishimutsejate tulv nii suureks, et navahod olid sunnitud midagi ette võtma. Siis andis navahote hõimunõukogu Begay’de perekonnale ülesandeks võõraste käimine kanjonis oma kontrolli alla võtta.
Begay’de pere on suurpere, nagu navahotele tüüpiline. See koosneb 20 täiskasvanust ja lastest. Aastakümnetega on kanjoni külastajate arv üha kasvanud. Praegu sõidutavad pereliikmed turiste tipphooajal edasi-tagasi viie autoga. Turistide hulka püütakse vaos hoida kõrgelekruvitud külastushindadega. Sissepääsumaksudest kogunev tulu on nii suur, et pere muu tööga tegelema ei pea. Suur osa kasumist läheb muidugi hõimu ühiskassasse.
Antiloobi kanjonis korraldavad navahod oma pühatalitusi. Mõistagi on pääs tseremooniatele võõrastele keelatud. Kõige olulisem rituaal aastas toimub aprillikuus. See olla pühendatud kanjoni hingele. Talle tuuakse siis tänuohvreid. Muuseas, nagu jutustab meie retkejuht, palutakse siis ka seda, et kanjoni hing edaspidi samamoodi parajal määral külastajaid kohale meelitaks, kuid ka seda, et ta kohalejõudnute elu ei ohustaks.
