Artikkel ilmus ajakirjas „Horisont“ 1/2010
Hendrik Relve
Kohalkäija
Antarktika ehk lõunapolaarpiirkonna meredele on iseloomulikud hiiglaslikud jäämäed. Need on pärit Antarktise mandrit katva maailma suurima jääkilbi liustikest.
Uurimislaev Akademik Joffe, mis on rohkem kui sada meetrit pikk, kahaneb esimeste jäämägede vahel just kui kääbuseks. Neid valevaid lummutisi hakkame sagedamini kohtama siis, kui jõuame päris Antarktise mandri lähistele. Ilmselt pärinevad jäämäed Weddelli merest. Seda, meie laevatee lähistele jäävat ligi tuhande kilomeetrise läbimõõduga merd katavad suures osas jääväljad, mida nimetatakse šelfiliustikeks. Šelfiliustik on kummaline liustikumoodustis. See on piltlikult öeldes mandriliustiku pikendus, mis roomanud mere pinnale ja katnud mere laia mageveelise jääkihiga. Šelfiliustiku läbimõõt võib olla sadu kilomeetreid ning paksus sadu meetreid.
Kõik siinsed liustikud pärinevad Antarktise jääkilbist, maailma suurimalt jääalalt. Antarktise jääkilbi läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid ja paksus keskmiselt 2,3 kilomeetrit, umbes sama paks oli viimasel jääajal mandrijää Eestis. Mõnel kohal ulatub selle kujuteldamatu jäämassi paksus viie kilomeetrini. Nimelt jääkupli tõttu on Antarktis, kus ei puudu ka ligi neljakilomeetrised kaljutipud, maakera suurima keskmise kõrgusega manner. Jäise mandri keskmine kõrgus merepinnast on 2160 meetrit.
Antarktise jääkilpi iseloomustavad vastuolulised äärmused. Ühest küljest peetakse seda maailma kõige kuivemaks kõrbeks. Sademeid tuleb siin aasta jooksul kokku vähem kui Saharas või mis tahes muus kuumas maismaakõrbes. Teisalt ladestub iga viimane kui lumekübe, mis Antarktika taevast maha sajab, kindlalt liustikujäässe. Nii on see väldanud miljoneid aastaid. Nõnda on tasahilju moodustunud üüratu jääkuppel, mida peetakse maailma suurimaks magevee reservuaariks. See kätkeb endas ligi kolmveerandi kogu maakera mageveevarust.
Jääkihtidesse vangistatud tuhandete aastate vanune õhk
Kogukaimad jäämäed, mida järgnevatel päevadel oma silmaga näha saan, ulatuvad vee kohal laiuselt mõnesaja ja kõrguselt mõnekümne meetrini. Ent suurem osa, vähemalt neli viiendikku sellest kolossist asub pilgu eest varjatuna allpool merepinda. Kui kujutleda, et üks niisugune jäämägi oleks üleni veest välja tõstetud, ületaks see mõõtmetelt uhkeimad inimese rajatud hooned.
Kõige suuremad jäämäed on need, mis kandilised ja pealt laudtasased. Need on pragunenud kusagilt šelfiliustiku servast ning hoovuste mõjul eemale triivinud. Mõni taoline irdunud osa võib olla suurem kui Saaremaa. 2000. aastal mõõtsid teadlased Rossi mere lähedal ühe irdunud hiidtüki pikkuseks 300 kilomeetrit, laiuseks 40 kilomeetrit ja pindalaks ligi 11 000 ruutkilomeetrit. Kui selle pindala võrrelda Saaremaa omaga, siis oli triiviv liustikulaam nelja Saaremaa suurune.
Sageli laskuvad Antarktise liustikud merre otse kaljudelt. Kulgeme kummipaadiga mõne niisuguse servas. Mitmekümne meetri kõrguse jääseina sees on näha sügavaid lõhesid ja jääkoopaid. Natuke kõhe on endale tunnistada tõsiasja, et aeg-ajalt pudenevad mõned lahmakad sellest pragudest lõhestatud liustikukeelest merre. Säärane hiid purustaks isegi laeva, paadist kõnelemata. Kuid usaldame oma paadijuhte, kogenud Antarktika-teadlasi, ja loodame, et nad teavad, kui lähedale jääseinale on paadiga ohutu ligineda.
Ühel niisugusel paadiretkel õngitseb meie paadijuht, võluv keskealine doktorikraadiga daam Lynn Woodworth veest välja rusikasuuruse läbipaistva jäätüki ja juhib meie tähelepanu õhumullidele jääs. „See liustikujää on vähemalt tuhandeid, aga võib-olla ka kümneid tuhandeid aastaid vana. Järelikult on jääkihtide sisse vangistatud õhk samuti pärit tuhandete aastate tagustest aegadest," valgustab ta lihtsat, kuid hämmastavat tõsiasja. Lynn Woodworth kõneleb, et on korduvalt näinud liustikupanga merrepudenemist. Vette prantsatav jää tekitab kõuehäälset kõminat ja tõstab üles lained, mis kummipaadi pööraselt kõikuma löövad. Kohe, kui värske mageveest koosnev jää ookeani sattub, hakkab see sisisema. Soolase veega kokku puutunult hakkab jääst vabanema muistsetest aegadest sinna talletunud õhku.
Pidevalt muutudes ja rännates
Meid õpetatakse märkama jäämägede vanust. Kui suhteliselt siledate ja korrapäraste servadega liustikutükk on merre irdunud, hakkab see aeglaselt, ent pöördumatult kahanema. Õhusoojus ja päikesekiirgus söövad selle veepealset ning ookeanivesi veealust osa. Möödub kuid, vahel ka aastaid, kuni jääs olevad praod lagundavad ühtse jäämäe mitmeks. Vahel võib terviklik jäämägi triivida ühtsena, kuigi pidevalt kahanevana väga kaua. Ent selle veealune pool sulab reeglina kiiremini kui veepealne ja viimaks käändub jäämägi raskuskeskme ümberpaiknemise tõttu ümber. See looduse vaatemäng vältab vaid mõne minuti ning seda on nägema juhtunud vähesed. Ümberpöördunud jäämäge on kerge ära tunda selle järgi, et mäe veepealne osa, mida kaua söövitanud ookean, on korrapäratu kujuga, ja servades on tüüpiliselt pikad sügavad ribid. Need on kanalid, mille kaudu õhk jää seest kunagi ookeani vabanenud. Sulavad jäämäed jagunevad ja pöörduvad korduvalt, kuni viimaks soojematesse vetesse jõudnult lõplikult sulavad.
Enamasti püsivad jäämägede armaadad mõnesaja kilomeetri raadiuses ümber Antarktise mandri. Aga mõnikord kannavad hoovused mäe uskumatult kaugele - Ameerika, Aafrika ja Austraalia lõunarannikule, isegi kuni 35. lõunalaiuskraadini välja. Teatavasti on sealsed rannikud tihti kõrbelised. 1970. aastatel tekitas maailma üldsuses kõmu idee, et Antarktika jäämägesid võiks kuidagi pukseerida mõne sellise veevaese ranniku lähistele ning nende sulavett kasutada kohaliku joogi- ja niisutusveena. Pöörasel ideel näis esialgsete arvestuste järgi olevat jumet. Täpsemad kalkulatsioonid osutasid ometi, et tohutu süvisega jäämägi jääks merepõhja kinni rannikust väga kaugel. Torud, millega magedat vett maale juhtida, tuleks ehitada liiga pikad ning kogu projekt ei tasuks end ära.
Mälestuseks jäämäest laubale arm
Antarktise ranniku lähistel veedetud päevade jooksul ei väsi ma imetlemast jäämägede fantastilist kuju. Mõni neist meenutab võimsate tornide ja müürisakkidega kindlust, mõni ujuvat hiidlindu, kel tohutult pika kaela otsas isegi pea ning nokk. Ka jäämägede värv on vaheldusrikas, see võib ulatuda valkjast läbipaistvalt siniseni. Jääpindadele lisab värve Antarktika madal päike ja nii veiklevad mäed kord kuldses, kord punakas säras.
Ühel päeval oleme parajasti söömas, kui näen kajuti ümmargusest illuminaatorist erakordselt kütkestavaid jäämägesid. Jätan supitaldriku sinnapaika ja torman kajutisse kaamera järele. Kõige kallim ja parem objektiiv ette kruvitud, asun laevalael edasi-tagasi sebides ennastunustavalt jäämägesid jäädvustama. Üks neist on eriti köitev. Näen läbi objektiivi nagu helesinist lossi, mille keskel värav. Väravast kiirgab ebamaist nimbust. Äkki komistan ja saan aru, et olen kukkumas. Sekundi murdosa jooksul tuleb langetada saatuslik otsus. Kas ohverdada kukkudes kaamera või nägu? Valin näo. Näen, kuidas otsekui aegluubis läheneb mulle jalgu jäänud kummipaadi mootori propeller. Pööran ette näo kõige tugevama osa - lauba ...
Itaallasest laevaarst vaatab mu inetu ja verd pulbitseva haava üle ning otsustab, et õmmelda ei ole siiski vaja. Antarktikast koju jõuan plaasterdatud peaga. Aga olen rahul. Fototehnika on terve ja pildid tallel.
Armi, mis nüüd, ligi aasta hiljem, kõvasti kahanenud, kuid siiski märgatav, võtan kui mälestust kohtumisest vapustavate Antarktika jäämägedega.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Antarktikas olnud veebruaris-märtsis 2009.
