loe lisaks
Meie ekspeditsiooni programm on üldine, sest oleme alati sõltuvad kohalikust ilmastiku- ning jääoludest. Meie reisil on märksõnaks paindlikkus. Tahame näha ja kogeda võimalikult palju elusloodust, ent maalepääsud on alati sõltuvad ilmast, keskkonna regulatsioonidest ja kohalike paikade kättesaadavusest.
Meie ekspeditsioon toimub laeval M/V Sea Spirit
Vaata laeva kohta rohkem infot klikates nuppu "Ekspeditsioonilaev" või siit:
poseidonexpeditions.com/ships/sea-spirit/
Värvid Antarktikas
Antarktika on üllatavalt värviline. Hommikutaevas võib lume roosakaks või oranžiks varjutada. Sambla sügavroheline maapinna lohkudes seisab kaljudel kasvavate samblike roostepunasega ligistikku. Jäämägedel näeme türkiissinist, taevasinist ja violetse eri varjundeid. Merevesi on ühel hetkel tintmust ja järgmisel klaasina läbipaistev.
Valik Antarktika paiku
Järgnev nimekiri on näitlik lühikirjeldus paikadest, mida te Antarktika ekspeditsioonil külastada võite. Ühelgi reisil ei külastata kõiki märgitud paiku.
Antarktika poolsaar
Antarktika poolsaar on Scotia kaare saarteaheliku nn tuleringi (Lõuna-Georgia, Lõuna-Sandwichi, Lõuna-Orkney ja Lõuna-Shetlandi saarestikud) kaudu ühendatud Tulemaaga. Vulkanism on domineerinud poolsaare geoloogilises ajaloos viimased 200 miljonit aastat, ka tänapäeval leidub aktiivseid vulkaane Bransfieldi väina piirkonnas. Poolsaare kliima on muutunud dinosauruste ajastu lopsakate metsade ajast vähehaaval külmemaks, jõudes tänapäevaks karmi, jäisesse maailma. Nüüdseks asub poolsaar klimaatilises lahknemispunktis. Idast on ta avatud külmunud Weddelli mere mõjudele, läänekallast soojendab Lõunaookean ja loksutavad raevukad läänetuuled. Antarktika poolsaare lääneosas ja külgnevatel merealadel on viimasel 65 aastal ilmnenud tugev kliima soojenemine, aasta keskmised õhutemperatuurid on kerkinud kuni 3 kraadi ning talvised kuni kaks korda enam. Vähenenud on talvine merejää ning halvenenud seda vajavate adeeliapingviinide elutingimused.
Brown Bluff, Tabarini poolsaar
See on lameda tipuga mägi, mis ulatub 745 meetri kõrgusele eesel- ja adeeliapingviinide kolooniate kohal. Arvatakse, et Brown Bluff on tekkinud läbi paksu jääkatte tunginud vulkaanipurskest. Siin leidub erksavärvilisi samblikke ning rohetavaid samblaid, lindudest pesitsevad veel kirju-tormilinnud (kapi tuvid), lõuna-tormipääsud ja dominikaani kajakad ning kaldal võib näha lesimas weddelli hülgeid. Tabarin oli salajase operatsiooni koodnimi, mis Teise maailmasõja lõpus kehtestas Suurbritannia alalise kohaloleku Antarktikas.
Cuverville`i saar, Errera kanal
Kaljusel kaldal saare põhjaosas asub Antarktika poolsaare suurim eeselpingviinide koloonia. Siin pesitsevad ka hiid-tormilinnud, dominikaani kajakad ja lõunatiirud pesitsevad saarel samuti. Belgia Antarktika ekspeditsiooni 1897-99 juht Adrien de Gerlache andis saarele Cavelier de Cuverville, prantsuse mereväe viitseadmirali nime. Leo Errera oli Brüsseli ülikooli professor.
Damoy Point, Wiencke saar
Asudes Palmeri saarestikus, on Damoy Point kõige põhjapoolsem sissepääs Port Lockroyvi sadamasse. Damoy Point asub Wiencke saare lääneosas, ajaloomälestisena seisab seal. Briti Antarktika Teenistuse onn, ehitatud 1973. Wiencke saar on nimetatud Belgia Antarktika ekspeditsioonil aastal 1898 tormiga üle parda pühitud ja hukkunud madruse Carl August Wiencke auks. Port Lockroy nimetas Jean Baptiste Charcot, Prantsusmaa Antarktika ekspeditsiooni 1903-05 juht Prantsusmaa Esindajatekoja asespiikri Edouard Lockroy auks.
Danco saar, Errera kanal
Saar on 1,6 km pikk, nimetatud de Gerlache'i ekspeditsiooni geofüüsiku Emile Danco auks, kes suri jäävangis Belgica pardal 1898 aasta polaaröös. Saart asustavad eeselpingviinid, lume-lääne-tuppnokad, dominikaani kajakad ja sinisilmsed lõunakormoranid.
Orne saared, Gerlache'i väin
Need väikesaared said arvatavasti nime siinkandis tegutsenud Norra vaalapüüdjatelt. Siin on valjaspingviinide koloonia, võib kohata ka weddelli- ja krabihülgeid.
Enterprise'i saar, Gerlacshe`i väin
Enterprise'i saar (ka Põhja-Nanseni saar) asetseb Wilhelmina lahes, saart kasutasid vaalapüüdjad (peamiselt 1916-1930). Zodiaagi reis võib mööduda tulekahjus hukkunud vaalapüügilaeva Guvernøren vrakist.
Lemaire`i väin
Merekitsus asub Boothi saare ja Antarktika poolsaare vahel, olles vaatepildina üks kõige maalilisemaid alasid poolsaare läänerannikul. Kui jää kitsa läbipääsuava täidab, muutub 11 kilomeetri pikkune väin läbipääsmatuks. Pisut ootamatul moel nimetas de Gerlache väina belgia seikleja Charles Lemaire auks, kes sai tuntuks uuringutega Kongos. Eduard Dallmann nimetas saare Oskar või/ja Stanley Boothi, Hamburgi geograafia seltsi liikmete auks.
Pleneau saar
Jean Baptiste Charcot nimetas selle väikese, 1 km pikkuse saare oma ekspeditsiooni fotograafi Paul Pleneau auks. Charcot kavatses algus siirduda Gröönimaale, kuid pööras viimasel minutil Antarktika poole, et otsida kadunuks jäänud Otto Nordenskjöldi Rootsi ekspeditsiooni. Saanud selle teate, vastas Pleneau jalamaid telegrammiga: Tulen teiega kuhu iganes, millal tahes, kuitahes kauaks! Saarel pesitsevad eeselpingviinid, dominikaani kajakad, lõunatiirud ja antarktika ännid.
Melchiori saared, Dallmanni laht
Grupp madalaid saari Dallmanni lahes. Jean Charcot, nimetas saarestiku prantsuse admirali Jules Melchiori auks.
Paradise Harbor
Majesteetlikud jäämäed ja ümbritsevate mägede kaunid peegeldused laheveel avaldasid muljet ka 20. sajandi alguse vaalapüüdjatele, kes paigale nime andsid. Paljukiidetud ja -ihaldatud Zodiaci retked võivad viia kaljujärsakute alla, kus pesitsevad sinisilmsed lõunakormoranid; kaljude värv võib olla siniroheline vasemaagi kihtidest, smaragdroheline samblapadjanditest ja kollane-oranž samblikest.
Neko Harbor, Andvordi laht
Sadama nimi on meenutus sellest, et lahte kasutas vaalatööstuslaev Neko. Rolf Andvord oli Belgia konsul Oslos. Võite näha ka paari vaala selgroogu, mida kohalikud eeselpingviinid tuulevarjuna kasutavad. Sadamas on ka argentiinlaste püstitatud onn, kus keegi püsivalt ei ela. Kes siin rannale astub, on sellega asetanud ka jala Antarktise mandrile.
Pauleti saar, Dundee saarest lõunas
Saar on koduks suurtele adeelia pingviinide kolooniatele, neid pesitseb siin ligi 100 000. Veel pesitsevad siin hiid-tormilinnud, sinisilmsed lõunakormoranid, lumetormilinnud ja dominikaani kajakad. Saarel näeme 352 meetri kõrgust vulkaanikoonust ja väikest sulaveejärve. 1901-1904. aastani toimunud Rootsi Antarktika ekspeditsiooni liige Ole Wennersgaard suri saarel, tema hauda märgib rist. George Paulet oli Briti kuningliku mereväe kapten ja Dundee šoti vaalapüüdjate kodulinn. Dundee saarelt startis Lincoln Ellsworth esimesele transantarktilisele lennule 22. novembril 1935, jõudes kahe nädalaga Rossi šelfiliustikule.
Hannah Point, Livingstoni saare lõunarannik
Tutt-, eesel- ja valjaspingviinide kolooniate asukoht. Siin pesitsevad ka hiid-tormilinnud, sinisilmsed lõunakormoranid, antarktika ännid ja lääne-tuppnokad. Imetajatest leidub lõuna-lonthülgeid ja antarktika merikarusid. Populaarsemaid külastuskohti turismilaevadele. Hannah oli briti hülgepüügilaev, mis purunes jõulupäeval 1820 Lõuna-Shetlandi saarte lähedal.
Livingstoni saar on üldse esimene maismaa, mis avastati lõuna pool 60. lõunalaiuskraadi (briti kapten William Smith 19. veebruaril 1819). Saare lähedal sai septembritormis 1819 hukka Cadizist Limasse teel olnud hispaania sõjalaev San Telmo 644 inimesega pardal – kõigi aegade suurim inimohvritega õnnetus Antarktikas. Hülgekütid leidsid aastal 1820 rannalt laeva ankrutoki ja peelestiku (rangoudi) osi ning samal aastal briti kapteni James Weddelli tehtud leiud lubasid oletada, et osa laevahuku üle elanuid olid võinud mõnda aega saarel viibida.
Penguin Island, King Georg Bay, King George Island
Antarktikas leidub kaks liiki õistaimi, mõlemaid kohtab Pingviinisaarel: antarktika kastevars Deschampsia antarctica ja nelgiline padjandtaim Colobanthus quitensis. Siin pesitsevad valjaspingviinid, dominikaani kajakad ja kirju-tormilinnud (kapi tuvid). Kuningas George III nime andis saarele William Smith aastal 1819 ja lahele Edward Bransfield aastal 1820.
Whaler`s Bay, Deception`i saar
Whaler`s Bay`sse saabumiseks on vaja sõita läbi kitsa ja tuulise sissepääsu (Neptun`s Bellow / Neptuni Kopsud). 1910-1931 kasutasid lahte vaalapüüdjad, rannal on nende jäljed veel näha. Saarel, mis kujutab endast vulkaani kaldeerat, on rikas hülge- ja vaalapüügi ning uurimise ajalugu alates aastast 1820. Austraallane Hubert Wilkins tegi siit novembris-detsembris 1928 esimesed mootorlennud Antarktikas. Ka tänapäeval on oht vulkaanipurseteks, mis 1967 ja 1969 hävitasid Tšiili jaama ja sundisid evakueerima Briti ja Argentina jaamad. Samas on kaldeera siserannal kohti, kus termaalveed meelitavad turiste suplusele. Deceptioni saarele andis nime ameerika hülgepüügikapten Nathaniel Palmer aastal 1820 kuid veel varem nägid saart Smith ja Bransfield.
Saarel on eriliselt kaitstud Antarktika ala (Antarctic Specially Protected Area, ASPA 140) paljude taimharuldustega ning suured valjaspingviinide kolooniad.
Kas Antarktikas on külm?
Suvekuudel on tavapärane temperatuur 0 kuni -5 c˚ millele lisandub ka mõningane tuulekülma faktor.
Nõuanded kuidas külma ilma korral tunda end soojas ja mugavalt!
Hoiduge liiga paksult riidesse panemast selleks, et vähendada higistamist.
Kandke vetthülgavaid välisriideid, mis hoiavad teid väljaspoolt kuivas ning lubavad samas hingata.
Kehasoojus kaob tavapäraselt kõige enam käte ja jalgade kaudu. Hoidke käed ja jalad soojas ja kuivas. Käte jaoks sobivad käpiku tüüpi kindad paremini kui sõrmkindad.
Polaaralade tarkus on: „kui jalad külmetavad, siis pane müts pähe!“ Isegi kui kogu ülejäänud keha on kaetud siis peast väljub ikkagi ligi 90% soojusest. Müts või rätik pähe! Peakatet peaks olema võimalik tõmmata nii pähe, et see kataks kõrvad, otsaesise, kaela ja lõua. Kaela on ka vaja kaitsta. Sünteetilise rätiku võib keerata ümber näo kui me reisime vastu tuult.
·Riietu mugavalt. Liiga ümber riided ei ole külmas sobilikud. Kerged, kihilised, mitte liiga liibuvad riided on paremad kui üks raske ja paks riietusese. Iga riietuskihi vahele jääb õhukiht, mis on väga hea soojahoidja. Hoiduge ülekuumenemast.
Villane ja siid on parimad materjalid, sest nad akumuleerivad sooja õhku. Sünteetilised materjalid, mis kergesti võtavad oma esialgse kuju tagasi peale survet, on samuti head. Niiskudes või märgudes on polüester parem soojahoidja kui hane- või pardisuled. Soovitame polaarfliizi.
Täpsemad juhised saadame reisijatele personaalselt