Suriname reisipäevik I osa

Kertu Bramanis / Suriname,

Miks ma olen Suriname lummuses? Kui mainisin oma sõpradele, et seekordne reis viib mind Suriname siis enamik neist kehitas õlgu ja küsis ilma häbenemata „Kus see üldse asub?“.  Lõuna-Ameerika põhjarannikul asetseva Guajaana platoo kolm riiki Suriname, Guyana ja Prantsuse Guajaana peidavad ennast paksu vihmametsa teki alla nii hästi, et isegi paljudel üsna kogenud reisilistel jääb see paik tahes või tahtmata kahe silma vahele. Kartmatud rännulised, kes siiski otsustavad need üsna eraldatud paigad üles otsida, saavad unustamatu kogemuse võrra rikkamaks. Guajaana nimi tuleb põliselanikelt ja tähendab „paljude vete maad“. Guajaana tähistab kogu maa-ala Orinoco ja Amazonase jõe vahel. Piirkond ei ole massiturismi sihtkoht, siin ei ole maailmakuulsaid linnu ja vaatamisäärsusi, türkiissiniseid laguune koos kuldsete liivarandadega, kasiinosid või ostlemise paradiise. Seevastu  on siin võimalik kohata Lõuna-Ameerika mandri kõige haruldasemaid elukaid, hingata kopsudesse ürgse vihmametsa õhku ning puutuda kokku väga eheda ning turistide jaoks silumata kultuuriga. Suriname pakub võimaluse tundma õppida kohalike põlisrahvaste triode, wayanade, maroonide iidsuse, püsimajäämise ja lihtsuse saladusi.  Eelkõige saab siin aga nautida puutumatut vihmametsa olles ümbritsetud sellise bioloogilise mitmekesisusega, mille sarnast pole kusagil mujal maailmas. Ligi 80% Surinamest, Guyanast ja Prantsuse Guajaanast on kaetud Amazonase põliste vihmametsadega. Kreeka naissõdalaste järgi nime saanud ajatu Amazonas on planeedi elu algallikas. Suur osa õhust, mis me hingame, veest, mis me joome, kliimast, millest me sõltume, saab alguse just siit. Vihmametsa tõde pole võimalik edasi anda sõnades või pildis, seda on vaid võimalik kogeda jalutades hallide puusammaste vahel, mis sirutavad oma loendamatutes rohelistes toonides kroonid otse taevasse, või võrkkiiges tukkudes võpatada ärkvele möiraahvi ebamaise kisa peale, või maitsetes hapnikurikast, veest ning kõdulõhnast rasket õhku. Looduse lopsakus ajab siin üle ääre, pakatab, põimub, ronib ja roomab igas suunas.

 

1. päev 

Tallinn-Helsingi-Pariis (16. nov)

2. päev

Pariisist Prantsuse Guajaanasse (17. nov)

Lend  Pariis (Orly) – Cayenne 

Maandume pärastlõunal Cayennes, mis on Prantsuse Guajaana pealinn. Prantsuse Guajaana on  Prantsusmaa ülemere territoorium ning seega ka osa Euroopa Liidust. Guajaanast sai Prantsusmaa asumaa 1604.aastal ja alates 1964.a. sai paigast suurim Prantsusmaa departemang. Prantsuse Guajaanas kehtib Euroopa õigusruum ja euro on olnud kasutusel juba alates 1999. 5 eurose tagaküljel on see ka eraldi näha väikese täpina. Tänapäeval asub siin kõrvuti kolm riiki: Guajaana (endine Briti Guayana), Suriname (endine Hollandi Guayana) ning Prantsuse Guajaana.

Esimeste indiaanlastest asunike kohta on üldiselt vähe teada aga esimesed eurooplased külastasid piirkonda juba Kolumbuse kolmandal ekspeditsioonil 1498.a. Hispaania maadeavastajad ignoreerisid paika kuna pidasid piirkonda liiga vaeseks ja palavaks. Möödus 200 aastat kui piirkond sattus itaallaste huviorbiiti, kes tegid siia paar ekspeditsiooni ja rajasid Cayenni lähedale koloonia. Nad lootsid et koloonia varustab emamaad troopilise puidu ja muude eksootiliste kaupadega. Toscana suurhertsogi Ferdinand I surres katkes itaallaste huvi kolooniate vastu. Seejärel hakkasid teised Euroopa riigid omavahel pusklema kes siin peale jääb. Omavahel nügisid Portugal, Suur-Britannia, Holland ja Prantsusmaa. Pidevad rahutused põliselanike hulgas ning kemplemine kolonisaatorite vahel kestab kuni 19.saj alguseni. Siis jääb kontroll prantslastele.

Elanikke on siin 250 000. Enamik on mustanahaliste orjade järeltulijad, siis on siin peotäis eurooplasi ja asiaate. Põliselanikke on arvestuslikult vaid 3-4%. Enamik rahvast elab linnades. Räägitakse prantsuse ja kreooli keelt. Kreooli keel on siin prantsuse keele põhine moonutatud keel selleks, et orjapidajad oma orjadest aru ei saaks. Loomulikult on siin ka immigrante naaberriikidest Surinamest ja Brasiiliast. Elanikud elavad enamasti vaid rannikul. Asustus sisemaal on üks maailma hõredamaid. Pindala on 83000km².

Siin ei tegeleta praktiliselt üldse põllumajandusega. Vähesel määral on kunagi siia tööle asunud vietnamlased rajanud mõned aiad või väiksed istandused. Kõik vajalik veetakse sisse. Majandus ja laiemalt veel mitmedki elualad on seotud kosmosega. Cayenni ligidal on sadam, kuhu tuuakse ka kosmoserakettide jaoks kõik vajaminev. Suured veoautod viivad need kosmosekeskusesse, kus suurtes angaarides  pannakse raketid  kokku.

Teeme väikese lühivisiidi Cayenni.  Cayennis elab umbes 122 000 inimest. Cayennist Pariisi on 7100 km. Vaatame ühe vana kindluse juurest ookeanile ja imestame, et kuigi oleme Kariibi mere ääres ei ole siin kuskil türkiissinist vett ja sätendavat liivaranda. Vesi on siin sogane, sest Amazonase tohutud veemassid toovad endaga kaasa setteid. Kõik majad on siin madalad, silma torkab puidust majade koloniaalstiil.  Keset linna on palmidega ääristatud park ja ilus Lunastaja kirik. Põikame korraks kiriku jahutavasse sisemusse. Rahvas on just õhtuseks missaks kogunemas. Peame oma giidi Normanit kurvastama – eestlased ei ole üldiselt väga suured kirikus käijad ja religioossed. Kiiremad jõuavad ka suveniiri poest soetada endale suured ilusad värvilised liblikad ja putukad. Cayenni  järgi on saanud nime Porche Cayenne, Cayenne pipar.

Sööme ka kohalikus kreooli restoranis. Menüü on väga huvitav- sisaldab peamiselt pilte eksootilistest loomadest. Agouti liha maitseb täitsa hästi. Veel on menüüs pekaar (kohalik metssiga), suur näriline kapibaara jne. Ooteaeg on üsna pikk, mis natuke annab meile aimu, et kuigi oleme ametlikult Euroopa liidus siis siin enam Euroopa aeg ei kehti.

Sõidame bussiga Kourousse, kus asub ESA (European Space Agency – Euroopa Kosmose Agentuur). Ööbimine Hotel des Roches (***)

3. päev

Illes du Salut saared, Prantsuse Guajaana (18.nov)

Pärast hommikusööki sõidame  katamaraaniga Illes du Salut saartele.  Hommikul särab pimestav päike.  Meie hotell on kohe väikse sadama kõrval, kus saab saartele sõita. Võtame  kingad jalast ja istume pisikesse mootoriga kummipaati. Valged hambad välkumas juhatab paadipoiss meid katamaraanile. Katamaraan on moodne ja puhas, kingad on endiselt korvis. Meri on vaikne ja sõit saartele igati mõnus viis veeta päeva Kariibi merel.

Vulkaanilise tekkega saared asuvad Prantsuse Guajaana rannikust 11km kaugusel Atlandi ookeanis. Saari kutsutakse Lunastuse saarteks, sest elanikud põgenesid sinna maismaal möllava katku eest. Saarestikus on kolm saart: Île du Diable, Île Royale ning Île Saint-Joseph.  Saared on väga raskesti ligipääsetavad ning seetõttu kasutas Prantsusmaa neid alates 1852. aastast  kurjategijate kolooniatena. Arvati, et saartelt on võimatu põgeneda.  Île Royale ning Île Saint-Joseph saartele saadeti sunnitöölaagritesse asumisele vaid Prantsusmaa kõige hullemad kriminaalid. Saatana saarena tuntud Île du Diable oli poliitiliste vangide jaoks. Siia saadeti ka kapten Alfred Dreyfus poliitilisele asumisele. Kuuldused saartel valitsevatest troopilistest haigustest, vangide omavahelistest tapatöödest ning kohutavast brutaalsusest levisid Prantsusmaale väheste ellujäänud vangide kaudu. Sellised tõsielul põhinevad õudusjutud pidanuksid toimima ennetustööna ning hirmutama potentsiaalsed kriminaale. Tänapäeval on saared avatud turistidele. Kuigi saared on tänapäeval looduskaitsealad ripub sünge karistuskoloonia minevik tänaseni saarte kohal. Veedame saartel terve päeva.

Esimesena külastame Île Royale saart. See oli vangla administratiivne keskus. Kunagi elas siin 800 vangi. „Vangid ise ehitasid endale vanglat“ tundub tuttav saatuse iroonia. Saarel näeme vanglaülema maja, haiglat, laatsaretti, laste surnuaeda (vangivahtide lapsed), võdistame ennast üksikkongide juures. Sisehoovis asub alus, kus kunagi oli olnud giljotiin. Vangidel oli keelatud omavaheline vestlemine ja neid sunniti jälgima hukkamisi. Üksikkongides on alles seintel rippuvad raudlatid, millele kunagi kinnitati lavatsid. Kuuleme lugusid inimeste jõhkrusest. Kuigi seadusega keelati see kohutav vangla ära juba enne II maailmasõda, siis siiski oli reaalsus erinev ja vangla suleti alles 1950tel. Sarnaseid kolooniad olevat siin piirkonnas olnud mitmeid. Vangide põgenemine oli siit võimatu väga range korra jms põhjustel aga üks lisa ettevaatusabinõu oli haid! Nimelt visati vangidele söögiks mõeldud loomade sisikond jms jäänused merre. Vere lõhn meelitas siia suure parve haisid. Haidest kubisevas meres ei olnud mõeldav ujumine. Meid lohutatakse, et nüüd enam siin haid näha ei ole.  

Keset saart on ilus suur mangopuu, mille ümber levib tugev käärimislõhn. Keegi peale näriliste mangode vastu huvi ei tunne. Meie aga küll. Saarel inimesi ei ela, siin tegutsevad vaid  ajutiselt restorani töötajad . Meie peade kohal puudevõras mängib suur ahvikari, puude all võsas  jooksevad kartmatult ringi aguutid. Aguuti on umbes 3,5 kg ja 50 cm pikkune näriline. Kohalikud tunnevad teda nimega Akuri. Tal on üsna pikad jalad ja näeb natuke välja nagu jänes ainult ilma pikkade kõrvadeta. Nende tagumine ots on punakas pruun ja muidu sellised pruunikad hallikad. Nad söövad pähkleid, seemneid ja vilju.  Puude otsas möllavad kaputsiini ahvid. Nad on Guyanas üsna levinud liik. Kohalik nimi Keskesi.  Kaputsiinid on keskmist ja ja väikest kasvu (45cm-3kg) . Neil on must karvane “müts” ja mustad bakenbardid. Merel näeme merekilpkonni. Kogenematu silmaga ei suuda neid liigitada. Siin aga elavat kolme liiki.

Sööme lõunat restoranis ja mõtiskleme, kas keegi sooviks veeta öö endistes vangivalvurite majades. Kuigi need majakesed on ümberehitatud hotellilaadseks asutuseks on siin ikkagi vangla atmosfäär tugevasti säilinud. Kosmoserakettide õhkulennutamise ajaks peavad kõik saartelt lahkuma turvalisuse kaalutlustel.

Ille de Diable saar on väga raskesti ligipääsetav. Sinna turiste tänapäeval ei lubata. Tugevad lained ja hoovus purustavad teravatel kividel kerge vaevaga ka üsna vastupidavad meresõidukid, inimestest rääkimata. Ille de Diable oli see saar, kus hoiti Dreyfussi 20 valvuri valvsa pilgu ja püssitoru all. Sõidame ning Île Saint-Joseph saarele. See on palju metsikum. Seda saart nimetatakse ka „vaikuse saareks“, sest see oli kõige rangema korraga vangla kuhu saadeti mässumeelsemaid vange. Saarel oli rääkimine absoluutselt keelatud. Vangid pidi terve päeva püsti seisma aheldatuna oma katuseta kongides. Ühes kongis on grafiiti „ adjöö mama“. Saartel ei ole ühtegi vangide surnuaeda, sest kõik vangid leidsid endale märja haua. Üks kuulsamaid vange siin oli Henri Charrière, kelle 1969.a. ilmunud raamat  Papillon kirjeldab saartelt põgenemist. Raamatust sai ülemaailmne bestseller ja hiljem ka film peaosas Steve McQueen. Teeme saarele ringi peale ja käime ka korraks karastamas meres. Teravad kivid ja tugevad hoovused lubavad teha vaid väga kontrollitud suplust.

Tagasiteel Kourosse silmame Ariane, Vega ja Sojuz rakettide üleslähetamise kohti. Mõnusal moodsal katamaraanil džinni kokteili juues unub ka vanglasaarte süngus. Oleme ikkagi Kariibi  merel ja päike sillerdab merelainetel!

4. päev

Euroopa Kosmoseuuringute keskus, Paramaribo, Suriname (19.nov)

Pärast hommikusööki tutvume põgusalt Euroopa Kosmoseuuringute Organisatsioonile kuuluva kosmose keskusega. Amazonase vihmametsa piiril asuv Euroopa kosmose jaam on Singapuri suurune (750km²). Kosmose keskus asub ekvaatori lähedal 5˚3’ põhja laiuskraadil ning on ideaalne paik rakettide üleslennutamiseks. Kahjuks on pühapäev ja Jupiteri kontrollruumi, kus toimub Ariane 5 kanderakettide üleslennutamine, me ei pääse. Kosmosekeskus opereerib siin aastast 1968. Koht täidab 2 peamist geograafilist nõuet:

  • Asub ekvaatori ligidal, mille tõttu kosmoselaevadel kulub vähem energiat manööverdamiseks ekvatoriaalsele orbiidile. Paik on 500 km ekvaatorist põhjas. Maakera rotatsioon ida poole annab vajaliku boosti rakettidele 463m/s
  • Vaba meri ida poole, mis on sobilik just see tõttu et lennutamise ajal tekkiv prügi jms ei lõhu inimeste asulaid.

Siin saadab rakette üles ESA (European Space Agency), CNES (National Centre for Space Studies, Prantsusmaa), Arianespace (kommertslik), Azercosmos (kommertslik).  Algul valis paiga Prantsuse kosmosagentuur ja siis pakkus ka Euroopale. Meie pääseme kontrollruumi esisele väljakule, kus lehvib teiste Euroopa lippude hulgas ka uhkelt Eesti lipp. Keskuse ees on ka üks täissuuruses Ariane raketi makett. Kaugemalt vaateplatvormilt näeme distantsilt ka lennutamise paika. Viimane lennutamine olevat toimunud  nädal tagasi kui Mohammed VI-A  satelliit Vega kanderaketiga  üles lennutati. Lennutamise erinevad ettevalmistus etapid (3) võtavad kokku vähemalt viis nädalat. Meil tekkis tõeline isu üht raketi lennutamist oma silmaga näha. Rakettide üleslennutamine on siinse paiga majanduse nurgakivi.

Pärastlõunal sõidame Guajaana lääne piirile. Ületame kanuuga Guajaana ja Suriname piiriks oleva jõe. Piirikontrollist välja astudes lainetab meie ees pruunikas lai Marowijne jõgi. Normani käeviipe peale on kohal innukas kanuujuht. Meid koos kohvritega laotakse üsna kõvasti kõikuvasse kanuusse.  Laia valge naeratuse ja süsimusta nahatooniga paadimehed manööverdavad oskuslikult jõel, vahepeal on neil lõunasöök vaja kaldalt kaasa haarata. Paat-taksost välja astudes ulatab paadijuht meile kõigile elegantselt oma fotoga visiitkaardi. Sellist naljalt Euroopas ei leia! Selline Euroopa piiri ületus oli kahtlemata üks ainulaadsemaid piiriületusi. Surinamel pidi olema oma piirivalve, millel on 3 lennukit, 6 laeva ja 4 helikopterit. Jõuame Albina piirilinna, mis on täis kihavat tegevust. Albina pidavat olema mitteametlik varjupaik Brasiiliast ja mujalt sisserännanud illegaalsetele immigrantidele. Pikalt meie piiriületus protseduurid aega ei võta. Esimesed jahutavad õlled joodud hakkame Paramaribo poole sõitma (140km).

Jätkame teekonda Suriname pealinna Paramaribo poole. Buss on märgatavalt lihtsam kui kõrval  Euroopa liitu kuuluvas Prantsuse Guayanas. Teed tunduvad ka pisut konarlikumad,  aga esmamulje Surinamest selline ehe, soe ja sõbralik. Suriname riigikeeleks on küll hollandi keel aga see ei tähenda et kõik seda räägivad. Meiegi õpime selgeks kaks tähtsamat kreooli keelset sõna

FAWAKA – kuidas läheb

BUNG - hästi

Teel arutame Suriname ajalugu.

Suriname on väikseim iseseisev riik Lõuna-Ameerika kontinendil. Endist Hollandi asumaad Suriname kutsuti aastani 1948 Hollandi Guajaanaks. Suriname esimesed asunikud olid eeldatavasti viimasel jääajal Aasiast sisserännanud hõimud, seejärel asutasid end siia elama arawakid – migrandid Amazonasest. Esimene dokumenteeritud kontakt eurooplastega oli Christoph Kolumbuse kolmanda reisi ajal 1498.a.  Läks ligi sada aastat enne  kui 1593.a  Suriname „avastasid“ uuesti Hispaania maadeuurijad. See oli aeg kui eurooplasi vaevas raskekujuline kullapalavik. Läänemaailm hakkas selle piirkonna vastu huvi tundma. 17.sajandil jõudsid kohale inglased, kes lootsid loomulikult kulda leida. Kulda nad ei leidnud aga avastasid, et maa sobib suhkruroo istandusteks. Inglased tegid indiaanlastega äri – kaup kauba vastu. Merereisid tõid kaasa viiruseid ja relvad, mis olid kohalikele eluohtlikud. Indiaanlased surid grippi.

1667.a. tegid inglased hollandlastega vahetuskaupa – New Amsterdam (ehk tänapäeva New York) vahetati Suriname alade vastu.  Hollandlased hakkasid oma istandusi rajama. „Punased orjad“ surid. Indiaanlased hakkasid orjastamisele vastu – oli ebaõiglane olla orjastatud omal maal. Vastuhakk oli pikk ja lõpuks sõlmiti rahu. Indiaani hõimud taandusid vihmametsadesse ja kolonistid loobusid indiaanlaste kasutamisest orjadena. Surinamet hakkasid üles ehitama uued sisserändajate hordid. (Tänapäeval indiaanlasi vaid 2%. Nad elavad hõimudes – arawaki, trio, kariibi, wayana, akurio suguharud).

Istandustesse oli vaja uut tööjõudu. Hakati sisse tooma orje Aafrikast, enamasti Lääne Aafrika rannikult. Orjade suremus oli väga suur ja järglasi oli neil minimaalselt. Hinnanguliselt toodi kuni 500 000 orja. 1/6 ei elanud merereisi üle. Kohale jõudes oli neil umbes nädal toibumiseks ja siis läksid orjad müüki. Tänapäevalgi on mitmete kindluste müüride vahel märgid orjaturust. Orje koheldi väga ebainimlikult (eriti juutidest istanduste omanikud). Hirmunud orjad põgenesid metsa. Nad säilitasid oma kultuuri ja keele. Tekkisid hõimud keda kutsutakse tänapäeval maroonideks. (Ci tähendab karilooma, maroon tähendab lahtipääsenud. Ci jäeti sõna eest ära kuna pole tegemist kariloomadega. Bush negroes pole ilus öelda).  1863.a. keelustati orjakaubandus Hollandi kolooniates.

Kreoolid on Aafrikast tulnud orjade Surinames sündinud järeltulijad. Kuigi 1863. a. orjakaubandus keelati ei tähendanud see orjade jaoks kohe vabanemist. Nad pidi veel 10 aastat töötama. Uue elu otsinguil läksid nii mõnedki neist linna, kus „panid kingad jalga“, See väljend rõhutab vabadust, sest orjadel oli kingade kandmine keelatud.  Heledal nahavärvil oli kreoolide hulgas suur tähtsus. Heledad moodustasid koorekihi. Erineva heledusastme järgi kutsutakse kreoole: mulatt, mestiits, casties, poesties. Kreoolid moodustavad tänapäeval 1/3 Suriname rahvast. Kirjanik Cynthia Mc Leod kajastab istanduste elu orjaajal „Mis on suhkruhind?“.  Kuuleme kuulsat lugu ka orjatar Alidast, kelle rinna lõikas maha armukade istanduse omaniku naine. Tänapäeval korraldatakse Alida mälestuseks festivale ja iludusvõistlusi.

1873. a oli vaja  uut tööjõudu. Tulid purjelaevad koos Briti Indiast pärit töölistega. India päritolu inimesi ongi tänapäeval Surinames palju. Nad on töökad ja kokkuhoidlikud ja ühtehoidvad, mille tagajärjel on nende elujärg Surinames üsna hea.

Pärast ligi 300 aastat kestnud Hollandi ülemvõimu saavutas Suriname 1975. aastal iseseisvuse.  Riigi sünnipäeva tähistatakse iseseisvuspäevana igal aastal 25. novembril. See päev jääb ka meie reisikava sisse!

1990.aastal toimusid Suriname sisemaal kodusõja lahingud. Sõja algataja oli toonane rahvusarmee juht Desi Bouterse.  Teisalt võitles geriljaarmee, mille eesotsas oli metsaneeger Ronnie Burnswijk. Burnswijki armees oli paarsada metsaneegrit ning teda võrreldi Robin Hoodiga. Ta oli kunagi olnud Bouterse ihukaitsja. Sõja üks oluline küsimus oli Ida-Suriname  ja illegaalne kokaiinikaubandus. Suriname sisemaa külades toimusid lahingud Rahvusarmee ja džunglikomando vahel.  1992. sõlmiti vaherahu. Pärast 1980. aasta sõjaväelist riigipööret sai Desi Boutersest riigi de facto liider. Teda on süüdistatud muu hulgas 15 inimese tapmises 1982. aastal. (Hollandis on ta tagaselja kokaiiniga kauplemise eest süüdi mõistetud ja rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud. 2010 valis Suriname parlament Dési Bouterse presidendiks. 2015 valiti ta uueks ametiajaks tagasi. Kohalik giid Norman tundub presidendiga üldiselt rahul olevat. Kindlakäeline president olevat piiri pannud vohavale korruptsioonile. )

Kodusõjal oli laastav mõju – 50% sisemaaelanikest põgenesid linna. Nad ei läinudki pärast koju tagasi ja palju külad surid lihtsalt välja. Sõda pani suure põntsu ühiskonna eetilistele ja moraalsetele väärtustele. Riigi majanduses toimus tohutu taandareng. Kui kunagi oli Suriname Lõuna-Ameerika üks tuntumaid loodusturismi sihtkohti ja paljud noored mehed valisid metsagiidi elukutse siis kunagine turismiparadiisi maine oli kadunud. Sisemaaturism langes 0%-le  kuna riiki peeti väga ohtlikuks.

Rahvaste kompott

Surinames elab vaid veidi üle poole miljoni inimese, kellest pooled elavad pealinnas.  Riigi värvikas põhielanikkond moodustub kreoolidest, hindudest ja Jaava saare indoneeslastest, kelle esivanemad olid saare istandustesse tulnud orjade või lihttöölistena.  Sügaval sisemaal vihmametsa varjus elavad maroonid ehk metsaneegrid ja põlisrahvas indiaanlased. Loomulikult on siia tulnud kaupmehe hingega hiinlasi, kullaotsijaist illegaale Brasiiliast ning  kunagiste kolonistide järeltulijaid hollandlasi. Kõikide erinevate rahvaste järeltulijad õpivad koolis ja suhtlevad omavahel hollandi  või  Sranan Tongo (Suriname keel) ehk Taki-taki (talkie talkie) keeles. Sranan Tongo kreoolikeel on segu inglise, hollandi,  portugali  ja lääne-aafrika keeltest. Kodus räägivad erinevad rahvusrühmad oma emakeelt. Tänu sellisele keeltekompotile on suhtlemine kohalikega väga põnev

Pealinn Paramaribo on tegelikult meie mõistes seal ainuke linna moodi linn. Paramaribos on huvitavad ostupaigad, ööelu ning võrratud restoranid. Siinne kulinaaria on vürtsikas ja rikkalik nagu maa isegi. 17. ja 18. sajandist pärit endise Hollandi koloniaallinna ajaloolise keskuse algne ja väga iseloomulik tänavavõrk on rikkumatult säilinud. Siinsed ehitised osutavad, kuidas hollandi arhitektuurimõjud on aegamööda sobitunud kohalike traditsiooniliste ehitusvõtete ja materjalidega. Suuremad avalikud hooned, nagu Fort Zeelandia, presidendipalee, rahandusministeerium, reformeeritud kirik ning roomakatoliku katedraal, on püstitatud kivist ja tellistest traditsioonilises hollandi stiilis. Ent aegamisi leidsid rakendamist ka pärismaised ehitusviisid. Nii on presidendipalee esimene korrus kivist, kuid ülemised korrused puidust. Paramaribo tänava üldpildis püüavad pilku kenad koloniaalstiilis rõdudega uhked elamud. Siin on  Hindu tempel, sünagoog, mošee, roomakatoliku Peeter –Pauli katedraal (kontinendi suurim puidust ehitis) sõbralikult üksteise kõrval. Siselinna tänavavõrgus kulgeb peatelg Fort Zeelandia (linnplaanis kesksel kohal asuva avalike hoonete kogumi) taga loodesse, tänavad lõikuvad sellega täisnurkselt. Fort Zeelandiast põhjas asub suur avalik park, mida nimetatakse Palmide pargiks. Laiu tänavaid ja avalikku ruumi ääristavad puud, nõnda on kujundatud rahulik ning avar linnamaastik.  

Ööbimine  Torarica  hotellis.

5. päev

Palumeu Amazonas (20.nov)

Hommikul varakult läheme Guyana saatkonda. Peame olema viisakalt riides, sest tegemist on Inglise pärase institutsiooniga. Kingad peavad olema viksitud ja lips ees. Naerda ei tohi ja ühtegi liigset asja sh rahakott ja telefon saatkonda kaasa võtta ei tohi. Peame vaikselt ja viisakalt rivis ootama oma korda. Seina peal on pikkuse mõõtmise puu ja Guyana presidentide pildid. Ükshaaval käime justkui pihitoolis ja jätame oma passid Guyana saatkonda viisat ootama.

Džunglisse saame kaasa võtta täpselt 8 kg! Hommikul pakime kogu ülejäänud nädala jaoks vajamineva seljakottidesse. Õnneks on ilm soe ja suuri riideid vaja pole. Pisike teadmatus on ees, et mis meid džunglis ootab. Suured kohvrid jätame hotelli hoiule. Sõidame Zorg en Hoop (Hool ja lootus) kohalikule lennuväljale, kus lendudega toimetab mitu perefirmat. Meie lennufirmaks on GUM. Meid kaalutakse hoolikalt koos kottidega. Lennule teeb turva instruktsiooni üks kahest lendurist.

Asutame ennast pisikesele lennukile ja alustame umbes tunnist lendu Palumeusse. Lendame üle Paramaribo linna. Näeme kuidas pruun Suriname jõgi vonkleb läbi rohelise vihmametsa nagu madu. Jõel on näha II maailmasõjas uppunud Saksa laeva vrakk. Näeme suurt alumiiniumi vabrikut Paranam, Johan Adolf Pengeli nimelist rahvusvahelist lennujaama. Meie all vihmametsas  haigutavad oranžid laigud nagu hambutud suud. Need on illegaalsed kullakaevandused. Kullakaevandustes on maa üles songitud ja pinnas reostatud. Enamik kullakaevureid kasutab tänapäeval kemikaale näiteks elavhõbedat. Suur hulk kullarikast ja peenestatud pinnast kuhjatakse kokku ja seejärel valatakse tsüaniidilahusega üle. Pinnases olev mikroskoopiline kuld seostub tsüaniidiga ja saadud ühend pestakse maagist välja. Hiljem eraldatakse tsüaniidiga seostunud kuld järgmiste keemiliste protsessidega. Mõistagi tekib hulk mürgiseid jäätmeid, tsüaniid kipub lekkima ja tagajärjeks on suur kahju keskkonnale. Allavoolu elavad inimesed saavad suurima löögi. Tänapäeval on Surinames lisaks illegaalidele ka suured rahvusvahelised kullakaevandamise firmad. Näiteks Kanada IAMGOLD. Mingi jabura leppe tagajärjel  saab Suriname vaid 5% kaevandatavast tulust. Suriname on maa, mida tuntakse kui totukest, kes kõik oma kulla tasuta ära annab?! Kullakaevandusi  on ülevalt lennukiaknast kurb vaadata.

Lendame üle järve uppunud metsa. Kunagi plaaniti rajada  Suriname tähtsaima maavara boksiidi kaevandamise jaoks võimas elektrijaam. Tekitati hiiglaslik Brokopondo paisjärv , mille pindala on 1600 km². Järve äärde paigaldati suured turbiinid. Järve veetase aga langes. Turbiinid ei saanud piisavalt vett peale ja kogu projekt oli hukule määratud. Alumiiniumi peamist toorainet boksiiti kaevandatakse endiselt aga seda enam Surinames ei töödelda, sest töötlemine on mujal odavam. Boksiit on siiani riigi suurim ekspordiartikkel.

Lendame umbes 50 minutit mööda Suriname jõge. Meie alla jääb suur Brownsbergi rahvuspark, Suriname jõe ääres paistab Saramacca, Laduani, Botopasi, Dyumu. Ülevalt on kergesti märgatavad ka pisikesed maandumisrajad keset džunglit. Kaugemal paistavad mäetipud. Kõrgeim ja silmatorkavaim neist on Roosewelt. Laiem ja imposantsem on Kasikasima.

Maandume rohutirtsuna ühel kitsal murusel lennurajal keset džunglit. Oleme Palumeus. Kohalik lennujaam koosneb kahest palmilehtedega kaetud katusealusest. Üks saabuvatele ja teine lahkuvatele külalistele. Eco-resorti kohale jõudes tervitab meid kohalik töötajaskond. Meiega koos saabub ka üks Saksa noorpaar ja kolmeliikmeline hollandlaste seltskond. Nemad lähevad homsest Kasikasima mäe matkale. Meie jääme eco-resort’i ainukesteks külalisteks. Meie kohalikeks giidideks saavad kohalikust külast pärit noormehed Espanjo ja Ramien.

Palumeu küla on keset Amazonase vihmametsa Tapanahony jõe alguses asuv kohalike indiaanlaste küla. Palameu külas elab umbes 300 inimest. Erinevalt teistest indiaani küladest elab siin rahulikult koos mitu erinevat hõimu. Hõimude kooseksisteerimine  muudab selle küla väga ainulaadseks. Vaatamata keele jms erinevustele elavad siin trio, wayana ja akurio hõimu liikmed sõbralikult koos. Küla valitseb traditsiooniliselt Kapten ja tema paar abilist (basja). Just nagu nende esivanemadki elatuvad külaelanikud sellest, mida pakub neile vihmamets. Süüa saadakse küttimisest, kalastamisest ja pisut ka põllumajandusest. Neil on metsas pisikesed istandused, kus kasvatatakse maniokki ja õige pisut puuvilju (banaani ja pomelot). Lisaks süüakse liha ja kala. „Roheline“ (kapsad, salat, tomat jms) ei ole indiaanlaste menüüs. Peamiseks toiduaineks on maniokk, millest küpsetatakse leiba ja valmistatakse kääritatud jooki cassiirit. Tänapäeval ostavad külaelanikud paljud asjad pealinnast Paramaribost – köögitarbed, tööriistad, muusika, mootorid, kütus. Külas poodi ei ole. Küla jaoks on tähtis lisatulu ka turism ehk siis meie. Külaelanikud on rõõmsad, et neid on kaasatud turistidega tegelema. Külas toimib ka kool, kirik ja meditsiini keskus. Küla keskuseks on koosolekumaja´Tukusipani ning elutoovateks „peatänavateks“ lennuväli ning jõgi. Küla tekkis siia alles pärast lennuraja rajamist.  1959.a. algatati  Surinames lennuradade  projekti „Grasshopper“, mille  eesmärgiks oli pääseda sügavamale vihmametsa uurimaks kohalikke maavarasid. Suriname tihedasse džunglisse rajati eri paikadesse seitse maandumisrada. Palumeu maandumisrada on nime saanud piloot Vincent Fajks’i järgi, kes hukkus lennuõnnetuses Palumeusse toitu ja ehitusmaterjale tuues.

Trio või tiriyó rahvas kutsub ennast ise tarëno, mida võiks tõlkida kui „siit pärit rahvas“. Triosid on kokku umbes 1200, kes elavad mõnes suuremas ja paaris väiksemas külakeses Suriname ja Brasiilia piiril. Nad kõnelevad tiriyó keelt, mis on üks Caribani keeltest. 

Akurio hõim „avastati“ 1980. aastal. Vihmametsas elav hõim oli haigeks jäänud ja neid oli väga vähe alles jäänud. Nad saatsid paar oma hõimuliiget abi otsima. Otsijad jõudsidki Palumeusse. Alguses ei tahtnud nomaadi eluviisiga harjunud akurio hõimu liikmed teistega seguneda, ent pikapeale jäid neist mõnedki siia paikseks.

Pärast resorti sisseseadmist sõidame kaunile Palawa saarele pikniku pidama. Pärast lõunasööki on võimalus supelda jahutavas jõevees. Palumeu tähendab kohalikus keeles suur vaim“. Jõevesi on pehme ja soe. Siidise liivaga pisikeses rannas domineerib  üks suur kivi. Jõgi on ujumiskohas ligi 100 meetrit lai ja põhi liivane. Veest ei taha välja tulla. Liiva sees paistab midagi helkivat ja oleme kui väikesed lapsed haaratud kullaotsimise  mängust. Unustame end Suriname jõe embusesse. Pikk kümblus aitab minema peletada kõik reisiväsimuse ja paneb unustama kogu muu maailma. Jõevesi lõõgastab meeli ja silitab ihu. Metsast kostuvad lindude hõiked ergastavad vaimu.

Mööda jõge sõites teeme väikese peatuse  kaljudele kinni jäänud lennuki rusude juures. 1959. aastal operatsioon  Grasshopperi lendurid Vincent Fajks and Ronald Kappel tõid kohalikele töömeestele toidupakke. Varsti nähti suitsu ja käis kõva pauk. Lendurid kukkusid surnuks. Nende auks ongi kohalik lennurada nime saanud.

Pärastlõunal läheme koos kohaliku giididega Palumeu külla. Siin tutvume Amazonase vanimate asukate tänapäevase eluviisi ning oskustega. Enne külla minekut palutakse meid mitte ilma loata inimestest fotosid teha. Ega meilegi meeldiks kui turistid meid järjepanu pildistaks. Meie paadi randudes käib külas tavapärane elu. Külanaised pesevad jões imikuid, hambaid, juukseid ja pesu. Lapsed kilkavad ja sukelduvad täis elutervet naudingut. Külamajakesed on kõik jalgadel nagu Baaba-jagaa onnikesed. Ühe pisikese toaga onnid on kokku klopsitud lihtsatest hööveldamata laudadest. Onni jalgade külge on riputatud võrkkiiged ja onni alune on täis igasugu elamise kilakola. Onni alune pakub varju päikese eest. Kõrged vaiad pakuvad kaitset külasse eksinud džungliasunike eest (maod jms) ning kui kevaditi on vihmaperiood siis tõuseb jõevesi  6 meetrit. Tuleb tunnistada, et sellised vaiadel onnid on siin kliimas igati sobilikud . Onnide ainsaks „mööbliks“ on võrkkiiged. Keegi loomulikult ööseks öösärki selga ei pane. Öösel magatakse võrkkiikedes  samades riietes, mis päevalgi seljas. Üldiselt kannavad külaelanikud tänapäevaseid erksavärvilisi riideid, T-särgid, teksad, nailonist retuusid.  Meie noortel giididel on ka mobiiltelefonid. Külas ei ole mõeldud iluhaljastuse peale. Ei märka ühtegi lilleõit. Kui kellelgi midagi maha kukub siis sinna see üldiselt ka jääb. Majade vahel on mõned puuvilla taimed, mõni pomelopuu. Milleks peakski lilli istutama kui suursugune vihmamets koos kogu taimeriigiga on siin käega katsuda!?

Meid juhatatakse ühe argliku naisterahva onnikese alla. Tagasihoidlik naine pakub meile maniokist küpsetatud leiba. Leival ei ole meie mõistes mingit erilist maitset ja paljalt suhu pistes  on leib nii kõva, et murraks hambad. Leiba tulebki süüa  kohalike kombel sogase pipravee sisse kastes. Kohalike jaoks on see kindlasti sama hõrk kui meie jaoks ahjusoe must leib. Pähklikoore sees pakutakse meile ka kahte sorti cassiirit. See on kohalik viis külalistele teretulemast soovida. Üks katusealune ongi kohalik cassiiri valmistamise koda. Kõigepealt maniokk kooritakse ja riivitakse, seejärel asetatakse riivitud mass taimelehtedest ja puukoortest tehtud torusse. Toru pingutades voolab vedelik välja. Ettevaatust, see vedelik on mürgine sisaldades tsüaniidi. Kui mass on piisavalt kuiv siis saab sellest lahtise tule peal laial pannil leiba küpsetada. Osa maniokimassist  pannakse suurde plekktünni. Seda massi kääritatakse ja keedetakse ööpäev pidevalt segades. Nii saadakse cassiiri. Jook on umbes õlu kangusega aga ühegi tuntud alkohoolse joogi maitset selles tabada ei suuda.

Külanaised on need, kes käivad igapäevaselt istandustes tööl, valmistavad süüa ja hoolitsevad laste eest. Naised tassivad raskeid manioki mugulaid istandustest koju puukoorest punutud, peakülge riputatavate  „seljakottidega“. Meeste tööks on istanduse ettevalmistamine. Metsalapile pannakse lihtsalt tuli otsa – tegemist on kõige ehedama alepõllundusega. Mehed käivad ka kalal ja jahil ning enamasti saadavad oma päevad mööda võrkkiiges tukkudes. Ühist söögikorda peres ei ole. Igaüks nokitseb midagi omale sobivas kohas ja siis kui isu tuleb. Õhtuti rõkkab külas CD mängija ja juuakse cassiirit

Palumeu mehed ja naised ei sõlmi omavahel ametlikke abielusid ja seega pole ka lahutusi. Lapsi on naise kohta 3-4. Oma sünnipäeva või sünniaastat keegi ei tea. Kui vanematelt inimestelt küsida nende vanust siis nad kindlasti ei tea. Siin pole see oluline. Kui vanasti oli tavaline, et igal mehel on mitu naist siis tänapäeval on mehel enamasti üks naine. Mitme naise puhul ei tohiks naised elada samas külas. Mees peab kõiki oma naisi kohtlema võrdselt siis ei tule pahandust. Kui ühele naisele kingib kanuu siis peab kinkima ka teisele ja kolmandale. Kui ühele naisele teeb istanduse siis peab tegema ka teisele ja kolmandale. Kui ühele naisele ehitab onni siis peab tegema seda ka teisele ja kolmandale.

Meie majakesed on ehitatud kohalikele omases traditsioonilises stiilis vaiadele ja lihtsatest hööveldamata laudadest. Majakeste nimed on trio ja wayana keelsed linnu ja looma nimed. Näiteks Kirikipisi (papagoi), Tukui (koolibri), Kiriapoko (tuukan), Kinoro (aara), Meu (kaljukukes), Pai (tapir). Toas on kaks puidust nari ja lihtne dushinurk koos wc-ga. See on siin tõeline luksus. Dušist tuleb mõnusat jahutavat jõevett. Toas on plastikust karpi pandud teetass ja suhkur. Plastikkarp on tugev ja käib kõvasti kinni, ilmselt selleks, et suhkrusõbrad öösel seda nahka ei pistaks. Kes kunagi spordilaagris käinud siis tuleb üsna tuttav tunne. Kuna  õhtud on suhteliselt jahedad pole konditsioneere ja ventilaatoreid vaja. Öösel on voodi ümber kaitseks sääsevõrgud.

Õhtusööki pakutakse eraldi katusealuse all. Seal on ka pisike  baarilett, kus januste jaoks on Paramaribost kohale lennutatud õlled ja veinid külmas. Söögid on siin lihtsad ent maitsvad. Toitu valmistatakse  kohalikust toorainest.  Enamasti küpsetatud kana või kala riisiga. Magustoiduks puuvilja viil - pomelo.  Dekoratsiooniks on tähistaevas ja taustamuusikaks linnud, ritsikad, möiraahvid.

Täna on hommiku-, lõuna- ja õhtusöök hinnas.

Ööbimine Eco-lodžis.

6. päev

Amazonase vihmamets (21.nov)

Tänaseks hommikualarmiks on möiraahvide hõiked.  Stardime varakult enne kui päike tõuseb. Istume paatidesse ja sõidame mööda siledat,  pruuni Tapanahony jõge. Siin seal on näha kalavõrkude märgistused. Ilm tundub isegi pisut jahe ja pilves. Pärast umbes 30-minutilist paadisõitu randume ühes liivases rannas ja sööme hommikueinet. Teeme endale moosi ja pähklivõiga saia. Ronime uuesti kanuudesse ja jätkame rännakut mööda jõge. Jõgi on siin tõeline eluallikas – söök-jook, pesemine, liikumine jne on võimalik ainult jõel. Ilma jõeta poleks inimestel siin võimalik eksisteerida. Teel märkame puulatvades möiraahvi peret oma hommikusi toimetusi tegemas. Tuukanid lendavad üle puulatvade. Nende lend on naljaka nurga all – nokk on lihtsalt nii suur ja raske nende jaoks, et kisub neid üha alla.

Pärast tunnist sõitu  juhib paadimees äkki kanuu võsasse. Meie jaoks oli matkaraja alguspunkt täiesti märkamatuks jäänud. Hea kindel tunne, et kohalikud iga puud ja põõsast nii hästi tunnevad. Jätame üleliigsed asjad kanuusse ja võtame kaasa vaid kaamerad ja veepudelid. Meie sihtkohaks on Potihilli graniidist mägi kuhu on matkata umbes 3 km. Bush-police (lind kelle eesti keelset nime kahjuks ei tea) unustamatud  hõiked saadavad meid. Bush-police hoiatab kõiki teisi metsaelanikke, et metsas on külalised. Teel tutvustavad kohalikud giidid meile kohalikke olulisi ja kasulikke taimi: Kapoki puu – džungli uhkus ja ilu, džungli kroon; küüslaugu puu – lõhn peletavat madusid; telefoni puu – tüve vastu koputades kostab heli väga kaugele, vanasti kasutati mobiiltelefoni asemel sest heli on kilomeetrite kaugusele kosta; parafiini puu – valgest puuvaigust saab tõrvikut teha, monkey ladder liaan, kõndiv palm;  joodi puu.

Teeme pausi koos trepipuu (step plant) maitsmisega .  Abielupaari ühe poole surma puhul pannakse lahkujale taime tipu poolne osa hauda kaasa,  elus abikaasa saab juurepoolse osa, mille paneb vaasi mälestamaks oma abikaasat. Koorime puu ära, säsi sisaldab vett, džunglisse eksinu jaoks on see elupäästev õlekõrs. Säsi võib ka ära süüa ning see kustutab esialgse nälja.

Potihilli otsa jõudes avanevad imelised vaated džungli puulatvade kohal. Siit märkame Rooswelti mäge, Mama Buubi (näeb välja nagu rinnad), Tepu, Tafelberg, kaugel Kasikasima.

Lõunat sööme tagasi Palumeu resordis. Pärast lõunat hakkab meie jaoks kõige olulisem õppetund – kuidas lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Jõekaldal on treeningväljak – katusealune koos võrkkiikedega. Siin on mõnus pärastlõunase leitsaku ajal tukkuda. Mõni meist on väga usin ja asub jões pesu pesema, kala püüdma ja Normanit kalaõnge otsast päästma. Televiisorit  pole kindlasti vaja. Küll on hea, et siin pole ei internetti ega telefonilevi. Muidu istuks nii mõnigi meist oma argitoimetustes kinni ninaga ekraanil ja kogu see võlu meie ümber jääks tundmata. Siinsed päevad tunduvad olevat nagu pehmest soojast kummist.

Pärastlõunal on võimalus harjutada vibulaskmist. Meie juhendajaks on kogenud vibulaskmise instruktorid – kaks vanemat härrat külast. Kõigepealt harjutame pekaari (metssiga) ülemise lõualuu ja kihvaga vibu jaoks sobiliku puu lihvimist-hööveldamist. Vibu  jaoks leitakse džunglist sobilik painduv puu. Bambusest nooled on linnusulgedega ehitud. Noole otsa on peenikese nööriga seotud teravik. Märklauaks on papist tahvel ja eestlased tõstavad panuseid proovides pihta saada õllepurkidele. Meestel tuleb proovida märklauale pihta saada pisut kaugemalt kui meie kaunitel daamidel. Vibulaskmine võib esmapilgul tunduda lihtne ent tegelikult nõuab teatud annet. Saame oma anded siin proovile panna. 

7. päev

Amazonase vihmamets (22.nov)

Hommikul asutame ennast jälle mööda jõge matkama. Jõevesi on viimaste nädalatega kõvasti langenud. Oleme vihmametsas aga vihma pole veel kordagi sadanud. Veest väljaulatuvad suured kivid näitavad veetaseme langust väga selgelt.  Sõidame kanuudega umbes 1,5 tundi. Jõuame Mabuka koskede ja imekauni laguuni juurde. Koskedest  me enam oma kanuudega alla sõita ei saa. Laguuni servas on  üks väiksem korjaal (puutüvest tahutud kanuu). Kohalik paadimees võtab kanuu suure päramootori õlale, keksib plätud jalas kivilt kivile läbi kärestikulise jõe  ning ronib mööda libedaid kive alla laguuni juurde. Lõpuks kinnitab mootori pisikese korjaali  külge ja hakkab meid ja kogu meie lõbustamiseks ja toitmiseks vajaminevat kraami korjaaliga üle laguuni transportima. Pahisevate koskede juures on mõnus teha tunde ja tunde kestev suplus. Mõnus on lasta end loodusega ühte sulada. Puude külge riputatakse meie jaoks võrkkiiged, et saaksime oma „mittemidagitegemise“ treeningut jätkata. 

Teeme  džunglimatka. Täna õpime et rajalt kõrvale, eriti mitte auku, astuda ei tasu. Oleme Normani telefonis näinud kohaliku kõige mürgisema ja röövellikuma mao pilte. See hiiglaslik (2-3) meetrine jäme madu on saanud nimeks Bushmaster. See on kohalik rästik, kelle arvel on kõige rohkem maohammustusest põhjustatud surmasid. Väga mürgine. Pruuni kolmnurkse mustriga beežikas bushmaster  elab aukudes koos armadilloga (vöölane). Oma mürgi saabki madu armadillo väljaheidetest. Madu kaitseb vöölast kiskjate (jaaguaride) eest. See kooselu on huvitav looduse sümbioos. Keegi enam auku astuda ei taha!!

Natuke positiivsemate džunglitegelaste hulgas märkame imelisi sügavsinise värviga peopesa suurusi morfo liblikaid hõljumas. See vaatepilt on imeline täideläinud unistus. Metsas rabistab ka džunglikana, raagritsikad. Ramien ja Espanjo püüavad meie lõbustamiseks kinni ühe pisikese pruuni mao. Pidavat olema mitte mürgine.  Järgmisena avastame erksa punase keha ja siniste jalgadega pisikese konna, kes näeb välja nagu tal oleks teksapüksid jalas . Konn üldiselt inimese jaoks ei ole mürgine  va kui konna lima satub suhu, haavale või silma. Seda pöidlaküüne suurust konna ehk pisipuukonna tuleb otsida suurte puutüvede juurest maapinnalt.

Meie seltskonna mehed on justkui ära tinistatud kui Norman näitab oma telefonis  kuidas ta poseerib koos kohaliku hiigelkala arapaimaga. See sisemaa jõgedes elav kala on maailma suurim magevee kala. Hiigelisend võib kasvada 150 – 200 kg suuruseks ja on vahel koguni 2-3 m  pikk. Kalamehe kirge ei ole võimalik ravida muud moodi kui kalale minnes. Mehed istuvad lõõskava päikese käes tunde ja tunde. Kahjuks kaladel on õngekonksu otsa jäämise asemel mingid muud plaanid. Ei jää muud üle kui uuesti ja uuesti proovida.

8. päev

Amazonase vihmamets (23.nov)

Täna on meie mehed jälle kala püüdmas. Kahjuks on õnged valed?!  Läheme külasse kohalikega kaupa tegema. Külas pole poodi aga meie auks on külanaised Tukusipani  kokku tulnud. Tukusipan on palmilehtedest katusega, suur, ümmarguse põhiplaaniga varjualune. Tukusipanil saab terve küla kokku selleks, et tähtsamaid teemasid arutada ja külalisi vastu võtta. Kuulame küla vanapapide tasast muusikat. Muusikat teevad nad paaniflöödil ja kilpkonnakilbil.  Imetleme käsitööd. Meie imestuseks on mõned ehted tehtud Hiina päritolu klaashelmestest.  Indiaanlastel ei ole erilist kauplemissoont ja nad on väga väga arglikud. Enamasti meile otsa ei vaata aga sellegi poolest tunduvad nad väga sõbralikud.

Õhtul läheme jalutama ja peaülesandeks on tarantli jaht.  Lennuraja kõrval, loojuva päikese aegu mängivad külapoisid ennastunustavalt jalgpalli. Nad on paljajalu ja väiksemate poiste pallist pole enam aru saada, mis värvi või materjalist see algselt valmistatud on. Poisid on osavad ja hoiame pöialt, et kunagi saavad nendest tulevased Frank Rijkaardid. Jalutame terve lennuraja läbi ja tasuks ongi tarantel suure puu peal.

Õhtusöögil on laua all üllatus. Ilus peenikene roheline madu. Ilus roheline madu õnnestus saada ka fotole. Norman vaatas mao peakuju ja lohutas meid, et see ei ole väga mürgine. Maole millegi pärast meie seltskond nii väga meeldib, et hiljem luusib ta baaris ringi. Ikka ja jälle on maosaba kuskil jalge valge vilksamisi näha.

Teeme lahkumiselõket koos Espanjo, Ramieni ja  kooliõpetajatega. Oleme tänulikud, et meie eest siin teistsuguses maagilises reaalsuses on nii hästi hoolitsetud. Õhtuses laagris saame ringi liikuda vaid taskulampide abil, sest kuukiirgus ja tähesära ei ole meie linnainimese silmade jaoks piisavaks valgusallikaks öises troopikas. Meie majakeste ees  jäi taskulambivihku mitte nii tore üllatus: suur sisisev kerratõmbunud madu. Meie onnide alla on pesa teinud suured konnad. Konnad eritavad vastupandamatut aroomi. See aroom on madude jaoks sama vastupandamatu kui kohvisõltlase jaoks hommikul värskelt jahvatatud kohvi aroom. Selle aja peale kui suurem seltskond madu imetlema jõuab on madu osavalt peitu pugenud. Kõigi kirjelduste kohaselt on tegemist Bushmasteriga. Tänane öö on kuidagi rahutu?!

9.päev

Paramaribo-Isadou (24.nov)

Hommikul jalutame kooli juurde. Igal hommikul kell 7.55 heisatakse kooli ees Suriname lipp koos hümni laulmisega. Meie kõrvu kostuvad vaid õpetajate hääled kuigi lapsed püüdlikult suud kaasa liigutavad. Kooliõpetajatega olime juba eelmisel õhtul koos lõket teinud. Nad kirjeldavad oma tööd väga keerulistes tingimustes. Õpetajad on pärit Suriname erinevatest paikadest. Kaks neist on hindud ja kaks kreoolitari. Õpetajad ei oska sõnakestki kohalikku trio või wayana keelt. Õpetus toimub kõik hollandi keeles,  mida enamik lastest pole enne kooli minekut kuulnudki. Tasapisi hakatakse üksteisega harjuma. Klassis istuvad korraga kahe vanuserühma lapsed – näiteks esimene ja kolmas klass on koos. Koolimajal ei ole seinu ees ja kahe klassi vahel on madalad vaheseinad. Lapsed näevad koolis viksid ja viisakad välja. Tüdrukutel kenasti juuksed patsis ja poistel pead kammitud. Seljas kõigil puhtad riided. Kogu kool on parajasti ametis iseseisvuspäeva teemaga. Täna proovib temperamentne kreoolitarist õpetajanna õpetada neljanda klassi indiaani poisile hollandi keeles tooli peal istumist. Kui õpetaja küsib kas poiss sai aru vastab poiss siiralt „ei“. Neljanda klassi lapsed joonistavad küla kõige tähtsamat ehitist: TUKUSIPANI. Nooremad lapsed on väga rõõmsad kui saavad meie telefonidega selfisid teha ja seejärel ennast imetleda. Nad on väga sõbralikud, särasilmsed ja suhtlemisaltid. Täna on iseseisvuspäeva puhul teinud õpetajad ka süüa. Õpilastele manioki leivast erinevate roogade pakkumine on oluline osa siinsest kooliharidusest. Õpetajate peamine mure on aga see, et nii kui lapsed koolist koju lähevad toimub nende ajus ümberlülitus ja kogu õpitu (sh hollandi keel) ununeb täielikult.

Pärastlõunal lendame Isadou sisemaa kuurordi poole.