Reisil ümber maailma Prantsuse Polüneesias (2014. detsember - 2015. jaanuar)

Kertu Bramanis / Prantsuse Polüneesia,

Olen püüdnud üsna lakooniliselt kirja panna meie reisi peamised tegevused, paigad ja mõned meelde jäänud faktid. Kindlasti on see vaid killuke kogu nähtust ja kuuldust. Iga väikese killukese taha jäävad lõhnad, maitsed, värvid ja sügaval sisimas pakitsevad tunded. Loodan aga siiralt, et mõttes meie reisi teekonda läbi käies toimub igaühes meis elamuste taaselustumine. Tunded ja mälestused, mis meie reisist alles jäävad on kui kalliskivid –õigemini mustad pärlid, mille imetlemisest ei väsi kunagi.

 

1. päev

Tallinn- Helsingi lennuaeg 35 minutit

Helsingi-Tokyo lennuaeg 9 tundi ja 45 minutit

Tokyosse jõuame ettenähtud ajast pisut hiljem aga Tokyo Narita lennujaamast väljudes tervitab taevas kuldne päike andes justkui lubaduse, et meie reisil saadab meid alati päikesesära. Meie reisilised on pikast lennust ja ajavahest küll pisut uimased aga see ei takista meil plaanitut ellu viimast. Sõidame onseni ehk kuumaveeallikatele! Parim asi, mis Jaapanis kahe lennu vahel teha, on koorida riided seljast, küürida ennast hoolikalt, peaaegu rituaalselt puhtaks ning libistada ennast kuumaveeallikasse. Yamato no Yu tulises allikavees ligunedes saame lasta väsimusel, muredel ning argipäeva toimetustel õhku aurustada. Pärast erinevate mineraalidega rikastatud vannides ligunemist tunneme ennast rammestunult aga samas justkui uuesti sündinuna. Jaapani õlu ja sushi maitsevad hästi. Nüüd oleme valmis järgmiseks pikaks lennuks.

2. päev

Tokyo- Papeete

Tokyo Tahiiti lennuaeg 11 tundi ja 10 min. Tokyost lendame 9500 km üle Vaikse Ookeani. (16.35- 08.45). Kuna ületame kuupäeva joone siis on päev Tahiitil alles alguses.

IA ORA NA Tahiti

Saabume Tahitile hommikul 08.45. lennujaamas mängib kohalik härra ukulelet, meile pannakse kaela kaunitest lõhnavatest lilledest pärjad. Veetlev kohalikus rahvarõivas naine tantsib juba enne tolli meile puusanõtkutus tantsu ning tema kaunite käte liigutused hakkavad vaikselt sulatama meie põhjamaist karget ratsionaalset mõtlemist. Uni on kui peoga pühitud. Sõidame FAAA lennujaamast La Meridien hotelli, kus on meile toad juba valmis pandud. Märkame, et kohalikud naised kannavad kõrva taga Tahiti rahvuslille: kaunist, valget ja hurmavalt lõhnavat TIARE õit. Vasaku kõrva taga lille kandmine näitab, et süda on lubatud kellelegi erilisele. Parema kõrva taga lille kandmine näitab, et süda on veel vaba. Aga mõlema kõrva taga kandmine näitab, et vaatamata seotud staatusele on kõik võimalik! Sellest hommikust saadik rändavad veetlevad õied meie veelgi veetlevamate daamide kõrva taha täiesti iseenesestmõistetavalt.

Laenan William Somerset Maughami esmamuljet Tahitist: mitte igale lihtsurelikule pole antud võimalust näha oma fantaasia kuldset kuningriiki – silmapiiril laiuvat Tahitit...

Tahiti on mägismaa, millesse toovad vaheldust sügavrohelised vööndid, kus võib aimata vaikseid orgusid. Salapärastes süngetes orgudes vulisevad ja pahisevad karged mägiojad. Tekib tunne, et elu selles varjulises paigas on aegadest aegadesse muutmatuks jäänud- ometi on selles midagi sünget ja hirmutekitavat. Ent see tunne on põgus ja aitab hetke võlul hoopis reljeefsemalt esile tulla … Tahiti on naeratav ja sõbralik nagu kütkestav naine, kellele loodus lahkelt oma ande on jaganud.

Prantsuse Polüneesia koosneb umbes 118 saarest, mis omakorda on jagatud viieks arhipelaagiks - Seltsi saared, Tuamotu, Markiisi, Gambieri ja Australi saarestikud. Elatakse umbes 60 saarel. Saared on vulkaanilise tekkega. Kui vulkaani tegevus vaibub siis kasvatab vulkaan endale korallriffi ümber. Vulkaanide magmast moodustuvad saared. Pikkade aastatuhandete jooksul maakoor nihkub koos laavast tekkinud saar/kraateriga liigub (paar cm aastas) kuumast kohast kõrvale. Kraatri tegevus vaibub. Kuuma koha peale tekib uus kraater – uus saar. Mõned saared nagu Huahine on pelgalt atollid, sest iidne vulkaan (basalt kivim on väga raske) on oma raskuse tõttu vajunud meresügavustesse ning merepinnale on jäänud vaid korallidest nn vöö. Korallid vajavad eluks valgust. Kõik Polüneesia saared on vulkaanilise tekkega ja kuum koht on enamasti saare kagu pikenduses. Tahiti saar on noorem (see on umbes 24 miljoni aasta taguse vulkaanilise tegevuse tulemus) ja seetõttu on nähtaval ka vulkaanid. Prantsuse Polüneesia territoorium koos ookeaniga on võrreldav Euroopaga. Siin on kaks aastaaega: kuiv ja niiske. Meie oleme siia saabunud niiskel hooajal.

Temperatuur on hommikul kell 9 juba 28 kraadi. Meie hotell asub kesklinnast natuke eemal, mis on aga pigem plussiks, sest pealinna Papeete ümbrus on üsnagi linnastunud. Prantsuse Polüneesias elab umbes 250 000 elanikku. (tänapäeval umbes 11% eurooplasi, 5% hiinlasi, segunenuid 14%), kellest 70% ehk ligi 185 000 elab Tahitil. 116 000 elab pealinnas Papeetes. Papeetes (tõlkes veekorv) on vaid üks peatänav Boulevard Pomare, mõned poekesed, kirik, elav liiklus sadama ümbruses sh rouletted, kus pidavat õhtuti elu kihama ja nii kohalikke roogi kui ka tuntud erinevate maailma köökide hõrgutiste tänavaversioone maitsta saama.

1880. aastal loovutas/müüs kuningas Pomare V selle riigi veinikeldri sisu eest Prantsusmaale – seega on saareriigi staatus Prantsusmaa Ülemere territoorium. Polüneesia sõltub suuresti Prantsusmaast. Peamine sissetulek on loomulikult turism. Kohalikud loodavad, et turistide arv tõuseb peatselt 600 000-ni. (suured lootused Hiinast saabuvatel turistidel). Saarte riik vajab aastas aga vähemalt 300 000 turisti selleks, et oleks piisavalt töökohti. Praegu on umbes 150 000 turisti aastas. Tegelikult on turistide arv juba natuke tõusnud pärast 9/11 kui oli vaid 120 000 aastas. Siia võib tulla pensionipõlve pidama aga noorte töökohti valitsus ei luba ära võtta. 2013. aastal käis siin 50 kruiisi laeva. Faaa lennuväljal maandub 8 rahvusvahelise lennufirma lennukid. Lisaks on oluline tööstus ka mustade pärlite kasvatamine!!!! Põllumajandus ja kalandus on teisejärgulise tähtsusega. Ajalooliselt oli oluline kookospähklitest kopra (päikese käes kuivatatud pähkli sisu) tootmine. Koprast saadud kookospähkliõli kasutatakse laialdaselt maailma kosmeetikatööstuses. Kohalikku kosmeetika brändi Monoid silmame igal sammul.

Hommikusöök hotellis. Pärastlõunal saame nautida randa, päikest, hotelli Eedeni aia värve, aroome ja hääli. Mühinal kasvavad siin kookospalmid, flamboyant, tiare puud, hibiskused, buganvillad – uhked ja toretsevad oma erksates värvides.

Ära antud asjad toovad kiiremini tagasi kui omale hoitud asjad. (Tahiti vanasõna)

 

3. päev

Pärastlõunal on võimalus osaleda ekskursioonil "Tahiti troopilised aarded".

Selle poolepäevase tuuri käigus näeme Tahiti kauneimaid paiku.

Prantsuse Polüneesia esimese informatsiooni annab meile meie giid Gerald. Ta on pärit Prantsusmaalt Cannest, kuid mitmeid aastaid tagasi otsustas teha kannapöörde oma elus ning kolis Tahitile.

Tahiti saar ise on number kaheksakujuline, tekkinud kahest suurest vulkaanist umbes 2 miljonit aastat tagasi. Number kaheksa rõngad moodustuvad poolsaartest: Tahiti Iti – mis tähendab väike Tahiti ja Tahiti Nui mis tähendab suur Tahiti. Vulkaaniline tegevus vaibus 380 000 aastat tagasi Tahiti Nuil, ja Tahiti Itil 200000 aastat tagasi. Praegu on moodustumas uue vulkaanilise kuuma koha peale uus saar Mehetia 125km. Tahiti pindala on 1024 km², Kõige kõrgem tipp on ORohena mägi, mis on 2241 meetri kõrgune.

Elanikud on koondunud enamasti kitsastele rannikuäärsetele tasandikele. Mägine saare keskosa on väga dramaatilise ilmega läbi kasvanud troopilistest taimedest, sõnajalgadest, siin seal paistavad silma langevad kosed. Koskedes jätkub alati vett sest saare mägiste vulkaanide tippudes on suured järved. Orohena mägi on alati mähkunud pilvepadja sisse. Kõrguse kasvades suureneb ka vihma hulk. Mäetipus sajab 10m aastas. Rannikul tunduvalt vähem. Tahiti vulkaaniline muld ning troopiline kliima on ideaalne kasvukoht paljude taimede jaoks. Kuna Tahiti asub ekvaatorile nii lähedal siison siin ka piisavalt päikesevalgust. Siin kasvab 467 erinevat sorti taimi, millest 212 on endeemilised. Kui polüneeslased siia saartele saabusid siis nad tõid endaga kaasa sellised taimed nagu taro, leivapuu, kookospähkli ja bambuse. Nüüd on need taimed siin asendanud mitmeid kohalikke taimi ning kasvavad jõudsalt rannikuäärsetes orgudes. Ühe kose ja Grotte de Mara koopa juurde viib meid Gerald- väidetavalt käis selle koopa jahutavas vees kümblemas Paul Gaugain. Vesi tilgub koopasse läbi pinnase ja samas imbub ka merest. Seega on siin vesi 50% vähem soolasem kui meres.

Rannad on siin kahesuguse liivaga: valge liiv on koralliline ja must liiv vulkaaniline. Tahitil on ümber korallvõru koos mitme läbipääsuga, suurim neist Papeete ligidal – tiheda liiklusega sadam. Õpime, et korall ei kasva seal, kus on mage jõevesi voolamas jõgedest ookeanisse – sinna tekivad ka nn läbipääsu väravad paatidele.

Külastame Vaipahi Gardens – jalutame keset kuumusest oigavat ent samas väga lopsakat aeda. Vaipahi aed on väga kütkestava ajalooga pühapaik-veeaed, kus kunagi iidsel ajal puhastati inimeste hingesid ja kehasid. Surev inimene viidi allkale, kus puhas allikavesi viis tema hinge endaga kaasa. Surnukeha pesti erinevates koskedes ja tiikides. Lahkunu hing aga rändas pärast retke läbi allikate, koskede ja tiikide polüneeslaste müstiliste esivanemate püha Raiateia saareni. Raiatead peetakse Polüneesia kolmnurga keskpunktiks, kuhu kõik hinged tahavad tagasi rännata.

Sellise ajaloolise kohale rajas 1915. aastal siia kolinud ameeriklane Harrison Smith botaanikaaia. Nüüd on aed pooleks jagatud  – osaliselt on see tagastatud perekonnale.

Aias õitsevad sajad taimed ja lilled pakkudes mõnusat varju ja silmailu.

flamboyant (kuningleekpuu, delonix regia, leekiv punane Royal Poinciana),

bougainville (imelilleliste sugukonnas buganvill (Nyctaginaceae),

pagoodi lill (kolmetine saatusepuu Clerodendrum trichotomum),

mape (polüneesia kastan, Inocarpus fagifer.mille viljad on lapergused, toorelt mürgised ent küpsetatult söödavad. Kasutatakse paadiehitusel, rahvameditsiinis, kopra kuivatamisel jne)

porcelain rose (Kõrge tõrvikingver, Etlingera elatior, ingveri sorte on väga palju, see on kohalik viagra. Imeilusa punase vahaja õiega tõrvikukujuline taim),

litchi (viljad tuntud ka Eestis, punaka või roheka koorega viljad, viljaliha on pehme tekstuuriga ja valge., sees on must suur seeme, värskeid vilju süüakse kooritult),

rambutan (viljad on punakad ja näeb välja nagu okkaline golfipall, viljaliha on sarnane litchi viljaga, vilju süüakse kooritult),

pandanus (jämeda tüvega palmisarnane puu, mille lehti kasutatakse traditsiooniliste polüneesia majade katuste valmistamisel, lehti tuli mitu päeva enne vees leotada),

taro (oluline toidulaual, juured kui kartuli mugulad, lehed kui spinat),

TIARE (ehk pua, kohalik rahvuslill hurmavalt lõhnav kaunis valge Gardenia taitensis Tahitian Gardenia või Tiaré Flower)

Noni (tehakse ekstrakti, jumalik kingitus, ravib kõike, tarvitada mitte rohkem, kui 30 ml mahla päevas. Noni vili on keskmiselt kartuli suurune ja tema kühmuline pind on kaetud valkja koorega. Taime vilju, lehti ja juuri hakati kasutama toiduks, raviotstarbeks ja keha värvimiseks üle 2000 aasta tagasi Polüneesia saarerahva poolt, kes nonipuu ka kultuurtaimeks muutsid. Mitmed erinevad rahvad on kasutanud vilja näljahäda ajal toiduks ning lahtistina kõhuprobleemide tekkimisel. Praegu buum Euroopas, kahjulik pangaarvele. Noni mahla saamiseks pistetakse puupulk vilja sisse ja august hakkab klaasi tilkuma mahla. Okse maitsega mahl on puhas energia troopikast, mis on toeks tervisele ja enesetundele ning tugevdab immuunsüsteemi),

Lisaks kallad, helikooniad (paradiisi lille sugulane), hibiskused (hiina laterna sorte on üle 50), monet (ilusa kollase õiega mürgine taim), taina (valge väga hea lõhnaga), suhkruroog, kookospalmid, 100 aastane kummipuu, leivapuu, banaanipuud ja palju muud. Tiigis märkame angerjaid, kes on tulnud siia Austraaliast.  Nad nuumavad ennast 11 aastat ja siis muutub nende seedeelundkond paljunemiselundkonnaks.

Siin on lopsakates saludes ja laguunides küllaldaselt toitu. Kasvad vabalt mangod, avokaadod, kookospähklid jms. Saarel uitab ringi tuhandeid kanu, kes on kunagi ammu toodud siia esimeste sisserändajate poolt. Kanad ei kuulu kellelegi ja meiegi saame igal hommikul ja ööl ärgata kukkede kiremise peale. Laguunid ja jõed on täis maitsvaid kalu ja vähilisi. Mägedes ei ole ühtegi kiskjat ja ühtegi mürgist putukat ega madu. Ainukesed tülikad tegelased pidavat olema sajajalgsed ja sääsed. (tüütud sääsed olid ka need, kes ajasid Thor Heyerdahli lopsakatest sisemaa tihnikutest rannikule).

Külastame pühapaika ARAHURAHU (tõlkes: tuhk) MARAEd (pühapaik vabas õhus), kus meid tervitab TIKI – jumalik esiisa, kaitsja ja valvaja. Tunda on kuidas iidne MANA (jumalik maagiline jõud) valvab seda kohta tänapäevani ja proovime seda mitte välja vihastada. Marae koosneb vulkaanilistest kivimitest laotud astmetest. Astmetel turnimine on rangelt keelatud, sest tegemist on väga püha paigaga. Kuuleme verdtarretavat kirjeldust kohalikest iidsetest tavadest - kõige ülemisel astmel lausus kohalik pühamees/pealik oma loitse ja rääkis kõvahäälselt jumalatega. Suurel platvormil on püsti puidust sisselõigetega vaiad. Vaiadele on lõigatud kalade, lindude ja müstiliste loomade kujutised. Need vaiad toodi välja vaid pidustuste või rituaalide ajaks. Marae oli küla sotsiaalne, religioosne ja kultuuriline keskus. Siin toimusid koosolekud, tähtsate inimeste matuste tseremooniad ja palsameerimine ja ka ohverdamised. Ohvriandideks võisid olla koerad, kanad, puuviljad, juurviljad või ka inimesed (alati mehed). Eriliste sündmuste puhul näiteks enne sõtta minekut naaberhõimu vastu oli oluline ohverda mõni noormees. Ohvreid võidi valida juhuslikult möödaminejate hulgast või vaesemast kalameeste/tööliste klassist. Enne sõda pidi pealik ära sööma näiteks ka vaenlase silma või südame, selleks et omandada nende MANA. Ohvri keha jäeti kauaks rippuma. Ohverdamise vaatemängu tohtisid näha vaid mehed, naistele/lastele oli see keelatud. Kõik see toimus enne misjonäride tulekut (st 1800). Esimesed eurooplased olid ohverdamiste tunnistajateks ning kirjeldavad maraedel levivat haisu väljakannatamatuna.

Saame aimu kõrgklassi matmistavadest – sisikond ja aju eemaldati ning maeti marae kivide alla. Keha määriti kokku õliga ja jäeti päikese kätte pikaks ajaks palsameeruma. Jällegi pidi see olema kohutav lehk mis siin marae juures levis. Arahurahu marae on taastatud, sest misjonärid loopisid selle merre kivi kivi haaval selleks, et lõpetada hirmsad kombed ja välja juurida kõik paganlik. Misjonärid keelasid ka tantsud, laulud, tätoveeringud, polüneeslaste vanad jumalad, vaba seksuaalse läbikäimise, paljalt ringi käimise jms polüneeslaste iidsed kombed ja tavad.

Mis on MANA ? Polüneesia kultuuris on ebaloomuliku päritolu spirituaalne jõud – universumis eksisteeriv püha jõud. Seetõttu mana omamine tähendab omada mõju ning autoriteeti. See on inimestel, nende kollektiivsel tarkusel, võib olla ka valitsusel, rahval, eluta objektidel. Mana saamiseks on kaks võimalust – kas sünnid sellega või saad läbi sõjapidamise. Inimesi või esemeid, millel on mana koheldakse suure austusega, sest mana annab neile võimu, autoriteeti ja prestiiži. Mana tähendus on väga keerukas, sest see on üks polüneesia maailmavaate põhi aspekte. Soome ugri keeltes ka sarnane sõna „manama“, „manala“ seotud nõidumise ja surmaga. Üks sõna, mis siit on kogu maailmasse rännanud on TABU- püha ja keelatud, mõjub inimesele kuidagi kahjulikult. Kõrgemal klassil oli rohkem tabusid (aadel, rangatira), auaste pärandati vanima tütre kaudu. Polüneesias surma ja haiguse vahet ei tehtud. Kõik surnud ja samuti haiged ja väga vanad olid tabu – koheldi halvasti. Laibad pandi mädanema ja kondid kaevati uuesti välja. Tabud olid – asjad, kehaosa (pea- seal asub mana), naised (kui olid päevad siis perega koos ei söö), sõda ja sõdurid (elasid eraldatult), paadi ehitus koht, pealik (keegi ei tohi üle pea astuda isegi mitte magades, eriti juuksed ja küüned).

Veel on huvitav iidsete polüneesiaalaste arusaam mere mõõtmatusest – neil ei olnud kujutelma ruumist kui reaalselt olevast, vaid ainult ajast ja soojusest, polüneeslase maailm ei koosne asjadest vaid ainult värvidest ja helidest.

Veel külastame Arahoho veepurskeava, kus vesi mühinal koopasse ja koopast jälle välja pritsib. Veepurske ava on tekkinud siis kui kuum vedel laava voolas külma ning kõva laava alla moodustades nii tunneli.

Külastame Venus point kus on kapten Cooki mälestusmärk. Valgustusaja esindajana oli Cook nii väga hea navigaator, matemaatik, astronoom kui ka arst. Ta oli esimene pikamaa reiside kapten, kes suutis oma laevameeskonda hoida puhtana skorbuudist söötes neile värskeid puuvilju. Tema lõunamere reisi ametlikuks missiooniks oli planeet Veenuse liikumise mõõtmine. Teooria kohaselt pidi Veenust mõõdetama maailma kahest vastandlikust punktist, mille abil oleks esmakordselt võimalik määrata maakera pinna pikkust. Cooki teine salajasem missioon oli leida kontinent kaugel lõunas. Arvati, et peab olema suur kontinent lõunas, mis justkui tasakaalustaks maakera, sest kõik teised suured kontinendid asuvad enamasti Põhjapoolkeral! Veenuse mõõtmine küll ebaõnnestus aga tema vaatlused Tahitil ning teistel saartel olid oluliseks võtmeks mõistmaks nn „üllameelseid metslasi“. Legendaarne Cook avastas palju teisi Vaikse Ookeani saari kuid sai õnnetul moel hukka kähmluses kohalikega Havail.

4. päev

Prantsuse Polüneesia: Bora Bora

Lend VT244 Moorea - Bora Bora 12.30-13.15.

Bora-Borat hüütakse Vaikse Ookeani pärliks. Saar asub 260 km Tahitist loodesse. Bora-Bora on ümmargune. Saare rannikul jookseb ümber saare 32 km pikkune autotee – st et saar on päris pisike. Rannajoont ilmestavad väljaulatuvad maaninad ja nende vahele jäävad mõnusad lahesopid. See on justkui kauni polüneeslanna harali sõrmedega käsi, mille ümber on visatud täiuslik korallkäevõru. Saar on ümbritsetud peaaegu täielikult laguuni ning korallriffiga või motodega (laid). Läbipääs rifist on vaid ühest kohast. See ongi põhjuseks, miks USA merevägi valis II maailmasõja ajal, 1942.a., saare oma baasiks. Looduslik kaitse korallriffi näol hoidis ootamatud külalised eemal. Saarel elab praegu umbes 7300 (või 9000?) inimest. Väidetavalt on rahvaarv tõusnud kiiresti 1940. a. oli 1500 elanikku, 1990.a. 5000 elanikku ja 2014.a. 9000 elanikku. Bora Bora on loomulikult ürgne vulkaan ja kõrgeim mäetipp Otemanu on 727 m. Selle kõrval on kohe Pahia mägi. Otemanu on saare tunnusmärgiks – see on ristkülikukujuline (mõnest vaatenurgast justkui hauakivi).

Bora Bora on olnud selle piirkonna tuntuim turismimagnet aastakümneid. Seda saart on väisanud paljud kuulsad ja kummalised. Saarel on rohkem veepealseid bungaloid inimese kohta kui kusagil mujal maailmas. Saar on täielikult turismist sõltuv. Saare suurimaks külaks on Vaitape kus elab1/3 kogu saare rahvast. Seega umbes 3000 inimest. Külakeses on 3 panka, üks uus supermarket ja üks vana supermarket Chin Lee. See annab meile aimu, et polüneeslased ei olnud huvitatud kaubandusest ja hiinlaste saartele saabumisest saadik on äriga tegelejateks olnud peamiselt hiinlased.

Legend räägib, et kui palmi all istuva polüneeslase käest kunagi küsiti: Miks sa ei viitsi tööd teha? Polüneeslasele soovitati istutada suur hulk kookospalme jms. teha 30 aastat kõvasti tööd ja saada seeläbi rikkaks. Kohalik polüneeslane olevat vastu küsinud: ja mis ma siis teen kui rikkaks saan? Vastus: siis saad rahulikult palmi all istuda ja puhata. Polüneeslane: ja mis ma siis praegu sinu arvates teen? Selle legendi kaudu on võib olla kõige paremini mõistatav polüneesia rahulik suhtumine liiga tõsisesse töö tegemisse.

Bora Bora nimi ei ole läbi ajaloo kõlanud samamoodi nagu tänapäeval. Endine nimetus oli Vavau. Kuna endistel aegadel peeti palju sõdu erinevate hõimude vahel siis aegajalt otsustati ikkagi läbirääkimisi pidada. See saar valitigi välja. Saar sai uueks nimeks PeroPero, mis tähendab polüneesia keeles rääkima. Kapten Cook oma päevikus nimetab seda saart Bola Bola, hiljem sai sellest Pora Pora. Tänapäevane versioon on Bora Bora, sest see kõlavat kaunimalt.

Saarele jõudis James Cook juba oma esimese Polüneesia retke ajal 1769.a. 1820 rajati siia Londoni misjonäride ühing. Bora Bora oli Pomare perekonna tugipunkt, kes seisid vastu vallutusteni kuni 1888. a. (Tahiiti oli juba 1842 Prantsuse protektoraat). II maailmasõja ajal pärast Pearl Harbori pommitamist oli USA-l vaja tugevat baasi siin piirkonnas. Bora Bora saigi baasiks, kus ootas 6000 meest ning saarele paigutati ka 8 suurt merekahurit. 7 kahurit on siiani alles. Õnneks sõjategevus Vaikse Ookeani pärlit otseselt ei puudutanud. II maailmasõja ajal rajati saarele ka lennuväli. Lennuvälja kasutati kogu selle piirkonna peamise lennuväljana kuni 1960-teni, millal ehitati välja lennujaam FAAA Tahitil. Ilmselt tänu lennuväljale on Bora Bora tuntum kui teised saared. See võib olla ka põhjuseks, miks Bora Bora nimi mõjub enamikele eestlastele justkui mõmmibeebi või armsa koerakutsika nägemine.

Lennujaam asub motul Bora Bora põhjapoolses osas. Meie hotell asub saare lõunaosas. Sinna viiakse meid paadiga. Sõit kestab umbes 20-25 minutit.

5. päev

Prantsuse Polüneesia: Bora Bora

Võimalus osaleda ekskursioonil "Veesafari".

Meile tuleb seekord hotelli vastu Cecil. Asutame ennast mootorpaati ja tuiskame vett pritsides üle helesinise laguuni. Tütarlaps tutvustab meile eelseisva veeseikluse esmase turvalisuse nõudeid. Õpime selgeks mõned käemärgid, kuidas vee all käituda ja saame teada kuidas kiivrit pähe pannakse.

Pärast 15-minutilist paadisõitu jääme pidama ühe suurema paadi juures. Paadis on virn hapnikuballoone ja reas seisavad kollased hiiglaslikud kiivrid. Kiivrid on nii rasked, et neid paljakäsi tõsta ei jõua. Järjekorras ronime redelit mööda alla veepiirile. Kui oleme õlgadeni vees siis lastakse vintsiga meile hapniku voolikuga varustatud kiiver pähe ja võibki lasta end laguuni põhja vajuda. Kaasas on meil kõigil ka võrkkotike saiaga. Nagu võluväel ilmub meie ümber sadu kalu. Kõige rohkem märkame mustvalge triibulisi (polüneesia keeles MAMO), hallikaid kollaste uimedega ja oranže klounkalu. Loomulikult tuiskavad meie ümber raid. Astlaga raid on väga sõbralikud ja uudishimulikult lendlevad nad justkui liblikad meie ümber. Ainuke turvanõue on, et nende asteldega sabast ei tasu kinni haarata. Turvalisuse mõttes on vee all meiega koos ka akvalangiga Cecil. Cecil oskusliku operaatorina juhendab meid vee all parimaid poose sisse võtma ja mälestuseks saame mälupulgal kaasa hulga ilusaid veealuse seikluse võtteid. Vee all võib kiiver peas nii joosta, hüpata, tantsida kui oma armsamat süles kanda. Eesti mehed saavadki galantselt oma kauneid kaasasid süles kanda ilma, et peaksid higipull otsa ees pingutama samas ise proovides varjata pingutusgrimasse. 30 minutit vee all möödub kui välgusähvatus. Nii mõnegi jaoks võib see kogemus esialgu tunduda pisut eneseületusena. Pärast veealust jalutuskäiku loodame, et enamiku seltskonna jaoks sisendas jalutuskäik vee all rahu ja rahulolu.

Õhtupoolikul sõidame bussiga Vaitapesse. Saarel ringi sõites märkame kurvastusega kuidas majanduskriis ja mulli lõhkemine on saarele laostavalt mõjunud. Paljud hotellid on oma uksed külalistele sulgenud. Üks nendest on ka Bora Bora hotell mis ehitati saarele juba 1961. aastal. See hotell oli peatumispaigaks paljudele filmistaaridele. Tänapäeval on kõige kallimad hotellid siin saarel Four Seasons ja St Regis. Viimase hotelli sviidis olevat ööbinud Nicole Kidman oma honeymooni ajal. Sviidi ühe ööpäeva hind on 10 000$. Lahesopikestes näeme kuidas küla elu kulgeb lihtsalt ja rahulikult oma tempos. Majad on väikesed, pigem sellised puukuuri mõõtu, lapsed sulistavad mõnusasti vees – juba paariaastased oskavad hästi ujuda ja natuke suuremad surfavad kartmatult üsna korallriffide läheduses. Paadid on laguunides veest välja tõstetud ja ripuvad tellingutel – see pidavat pikendama paadi eluiga. Kaubandus Vaitapes palavuses on troopikale omaselt „lõõgastunud“. Kaunid pareod (sarongid) meelitavad külastajaid sisse astuma ja omale just seda õiget ja ainukest vajalikku Polüneesia riideeset soetama. Pareo sobib nii rannas, kodus kui ka peol käimiseks nii meestele kui ka naistele.

Õhtul naudime kohalikku tantsu. Iga päev, mil me ei ole tantsinud, on kadunud päev. (F. Nietzsche)

Tants on kohalike ehk MAOHIde jaoks nende pärimus ning see määrab nende identiteedi. Tahiti tantsud kannavad endas lugusid. Nii õpetatakse lastele oma eeposed selgeks. Kuninganna Pomaregi ruttas pimeda saabudes mägedesse tantsima, sest teisiti lihtsalt ei saanud. Tants on siin nii omane nagu ei miski muu. Kujutame vaimusilmas ette, mis toimus siis kui esimesed siia saabunud eurooplased Wallis või Cook ning nende kaaslased Polüneesia tantse nägid. Ilmselt ei suutnud ükski korralik meremees kohalikule afrodisiakumile - kaunitaride pehmete puusade õõtsumisele ning käte ühemõtteliselt võrgutavatele žestidele, vastu panna. Kapten Cook 1769. aastal kirjeldab tantsu: „kui vähemalt 8—10 noort tüdrukut kokku koguneb siis hakkavad nad koos tantsima kõige ebasündsamat tantsu mida nad ise nimetavad TIMORODEEks. Laulavad kõige ebasündsamaid laule ning käituvad üldse kõige ebasündsamalt vastavalt nendele tavadele, mille kohaselt neid on varajasest lapsepõlvest üles kasvatatud“. Cooki ja teiste maadeavastajate laevadele saadeti vastu just kõige kaunimad tütarlapsed selleks, et tütarlapsed uinutaksid võõramaalastes röövimis- ning tapmislusti ja et võõrmaalased anduksid pigem ühele teisele kirele. Välismaa meestelt järglaste saamise kaudu loodeti omistada ka osake nende võimsast MANAst.

Juba Cooki saabumise ajal tähistati saareriigis HEIVA tantsufestivali, see oli saagikuse, viljakuse, sünni jms tähistamiseks. Heiva tähistatakse Tahitil jt saartel igal aastal juulis. Selleks puhuks harjutatakse kõvasti ning igalt saarelt osaleb festivalil mitu tantsutruppi. Tantsitakse trummide ja vilepillide saatel, lauldakse ja puritaanlikud misjonärid loomulikult keelasid tantsud ja poolalasti ringi liikumise. Samas ükski karm keeld ei toimi täielikult ning pimeda saabudes ruttasid noored mägedesse tantsima. Kahjuks keelud siiski mõjusid osaliselt ning 100 aasta jooksul unustati paljud rahvatantsud ära. 1960tel hakkasid turistid siia saabuma ning polüneeslased naasid oma endiste kommete juurde. Tänapäeval on tants väga suur osa polüneeslaste kultuurist. Polüneesia TAMURE on värvikas tants - tantsivad noored mehed ja naised liiguvad provokatiivselt ümber üksteise. Tantsitakse ka teisi tantse elust võetud teemadel näiteks mehed imiteerivad oda viskamist või võitlemist, aerutamist, naised kammimist või kümblemist.

Võrgutav tants, niineseelikute sahin, trummide põrin paneb meie südame põksuma ja hingekellad värelema. Nii mõnedki meie hotelli töötajad on õhtuks endale uue identiteedi saanud. Tantsijad ja bänd esitavad meile oma kunsti tõelises külapeo vaimus. Hoiatus !!!!! Kapealtvaatajad peavad siin alati olema valmis kaasa lööma! Tantsijaid on igas vanuses, kaaluklassis ja nahatoonis. Pakikandjast on saanud tõrvikute tantsu staar kes süütab laguunis 2014 aasta kujutise. Bora Bora tants ei ole võib olla nii lihvitud aga kõik on ehe justkui kohalikul külapeol trallimine.

Ja saabubki uus aasta 2015 võimsa saluudi ja tantsu saatel.

Bora Bora Uus Aasta tervitus: Many moni, many love!

6. päev

Prantsuse Polüneesia: Bora Bora, Moorea

Õhtune lend VT243 Bora Bora - Moorea

Vaatame lennukit oodates Bora Bora unustamatut siluetti, lasuursinises laguunis sulpsatavad kalad ja tunneme väikest kahetsusetorget, et peame siit ilusalt saarelt lahkuma. Mälestuseks jäävad hommikused päikesetõusud, lummavad vaated laguunile ja õhtused tantsud.

Jõuame Mooreale Vahemaa Moorea ning tahiti vahel on vaid 20 km. Moorea on südamekujuline saar mille ümbermõõt on umbes 60 km. Vana nimi ka Fee – polüneesia keeles tähendab kaheksajalg kaheksasakiline kuju). Moorea kohalike keelne nimi Eimeo tähendab kollast sisalikku. Saare pindala on 132 km². Elanikke on saarel ligi 20 000.

Sofitel asub Moorea parimas rannas just näoga Tahiti poole. Valge korallilise liivaga rand, snorgeldamine, jalutusretked hotelli territooriumil ja lähimas ümbruses - õndsad hetked palmi all helesinises laguunis, laisad lained loksuvad vastu rannaliiva, päike sillerdab vee peal vastu nii heledasti et paneb silmi vidutama, kalakesed näkitsevad valges põhjaliivas. Korallaed just veepealsete bungalote juures kutsub avastama.

Õhtusöök hotellis restoranis Pure koos tantsuga grupilt Tamarii Petoai.

Kanuusõit on meeldiv kui sõudja on osav (Tahiti vanasõna)

7. päev 

Prantsuse Polüneesia: Moorea

Hommikusöök hotellis. Päev Moorea saarel Võimalus osaleda poolepäevasel ekskursioonil "Aito 4 Wheel Drive Safari Tour".

Meie giid/autojuhtideks on kaks värvikat härrat- Ron Hollandist ja polüneesia verd Moe. Sõidame ringi Moorea saare kaunimates paikades. Hakkame sõitma väga järsku, kohati 45 ° mäenõlva Magic Mountain otsa. Magic Mountain– 208 m ülespidi läheb rohkem inimesi kui alla tuleb. Meie autojuhid pargivad lahtised sõidukid 5 cm täpsusega mäenõlvale. Mäeotsast avaneb vaade Cooki ja Opunohu lahele. Cooki laht on saanud oma nime kuulsa kapteni järgi kuigi tegelikult Cook maabus hoopiski Opunohu lahes. Opunohu tähendab tõlkes mürgise kivikala kõhtu. Mooreal on 12 „väravat“ korallrifis see tähendab, et siin on 12 jõge mägedest alla voolamas, kus vesi on magedam ja korall ei kasva. Edasi sõidame Belvedere – mis tähendabki kaunist vaatekohta. Koha nimetuse vääriliselt näeme kauneid vaateid lahtedele, mägedele, lopsakale taimestikule mäenõlvadel. Belvedere asub nn Hai Hamba ehk Bali Hai kõrval (Bali Hai nimetus on tulnud filmi „South Pacific“ järgi). Mõistame, et oleme iidse vulkaani kraatris. Meie ees on püha mägi Rotui (886 m, mis oligi vulkaani peamine avaus), mis vajub iga 10 aastaga 4 cm. Selline vajumine on Polüneesia saartele omane, sest kunagi olid atollid kõrged vulkaanilised saared mis on aga nüüd aja jooksul ookeani sügavustesse vajunud. Varsti saab Opunohu ning Cooki lahest üks suur laht. Meie seljataga on Moorea kõige kõrgem mägi Tohiea - 1207m, mis püüab kinni vihmapilved. Tänu sellele kõrgele vihmapüüdjale on saarel alati rohkesti värsket vett.

Teeme põgusa peatuse Opunohu Agricultural School. Maitseme ananassi, banaani, papaia, passioonivilja moosi. Ümber kasvavad avokaado, greipfruti, banaani, noni puud. Kuulume kohalikust iidsest alkoholist KAWAst mida, nagu ikka põlisrahvad, kääritati pärast suus mälumist. Kawa oli ka kohalik anesteetikum. Vaatame vaniljeistandust. Moe demonstreerib meile kuidas iga vaniljeõit tuleb puutükikesega tolmendada. Ühes õiest kasvab üks kaun. Pärast kauna kuivatamist on kauna sees väikesed mustad seemnekesed, mis lõhnavad ja maitsevad meile nii tuttavalt.

Sõidame läbi nn ananassitee, kus mäenõlvadel on erinevate suurustega ananassi põllud. Ananass on kaktuseline taim ja ananassi põllule tasuks minna korraliku kaitseriietuse ning matšeetega varustatult. Ananassi „lehe“ okkad on lõikavalt teravad. Juba pelgalt näpuotsaga lehe äärt puudutades on meie giidil näpuots verine.

Majutus: Sofitel Moorea Ia Ora Resort

E 'ere roa te ta'ata pa'ari e fa'atia i tôna fare i ni'a i te one.

Tark mees ei ehita oma onni liivale (Tahiti vanasõna)

8. päev

Prantsuse Polüneesia: Moorea

Päev Moorea saarel. Võimalus osaleda ekskursioonil "Haide ja raide vaatlus laguunis koos piknikuga".

Hotelli tuli meile järele buss, mis sõidutas meid Opunohu lahe äärde. Meie paadimees tutvustas ennast Bobina. Sõidame paadiga nautides kauneid vaateid lahtedele, korallidele, Moorea võimsatele mäetippudele ja lopsaka taimestikuga kaetud nõlvadele. Jõuame looduslikku laguuni, kus vesi on just rinnuni. Kaugemale ei tasu eriti ujuda, sest vesi läheb järsku sügavaks. Sulpsatame sooja vette ja olles ise vees jälgime musttipp-riffhaisid ja raisid. Raid ja haid ujuvad kohale justkui treenitult. Paatide ja jetski-de mürinaga tuleb tavaliselt kaasa ka toidulõhn. Haidel ja raidel on väga hea haistmismeel. Peale meie on lahesopis veel paar paati. Toores kala on raide jaoks magnet. Liblikana läbi vee hõljudes ronivad nad oma apluses meie giidile praktiliselt selga. Raid on pikaealised ja elavadumbes 60 aastaseks. Raid on põhjakoristajad ja hoiavad laguuni piinlikult puhtana. Saame paitada raide siidiselt pehmet selga.

Haid on umbes 1-1,5 m pikad ja väga vilkad. Meie puudutuseset oleksid nad justkui elektrilöögi saanud ja silkavad minema. Nad elavad umbes 20 aastat. Musttipp-riffhaid on inimesele ohutud. Mustipp riffhai (Carcharhinus melanopterus) on sugukonda Carcharhinidae hallhaide perekonda kuuluv hai, kes on kergesti äratuntav mustade uimetippude järgi (eriti selja- ja sabauimel). Selle liigi esindajad eelistavad elada madalas, rannalähedases meres ning on üks arvukamaid liike India ja Vaikse ookeani troopilistes vetes korallrahude ümbruses. Veest välja ulatuv musta tipuga seljauim on sealsetes rannikupiirkondades tavaline vaatepilt. Musttipp-riffhaid elutsevad peamiselt liivaseljandikel ja korallrahude ümbruses, kuid võivad vahel viibida ka riim- ja mageveega aladel. Tüüpilised isendid kasvavad 1,6 meetri pikkuseks. Melas tähendab kreeka keeles must ja pteron tähendab uime või tiiba, viidates haile iseloomulikele uimeotstele.

Pärast sellist laengut istume uuesti paati ja sõidame MOTU-le (laiule).Pärast pikniku läheme kõik natuke laiule jalutama, sorgeldama ja avastama. Meie juurde tuleb uudistama üks väga sõbralik rai, kes nõuab paitamist ja silitamist.

Sõidame paadiga tagasi Cooki lahe äärde.

Majutus: Sofitel Moorea Ia Ora Resort. Õhtusöök hotellis koos kohalike tantsudega

Haere maru haere papu – Võta rahulikult aga kindlalt!

10. päev

Prantsuse Polüneesia: Moorea

Hommikusöök hotellis. Päev Moorea saarel.

Peale mõnda aega Polüneesias on seltskonnas tekkinud tava hommikuse tervituse ajal küsida: Kas teie juba leidsite oma pärli? Tegelikult pole seda varsti vaja küsidagi, sest kummastav kuma reisiliste näol reedab peaaegu alati uue õnneliku pärliomaniku. Nii mõnelgi meie seltskonna kaunil leedil on vihjeks oma härrale juba rada hotellitoast hotelli pärlipoeni sisse tallatud. Mõni daam proovib härrat veenda pärlikeed ostma väitega: „pärlikeed on vaja kaela kortsukeste peitmiseks“ aga praktiline Eesti mees lubab selle peale kõrgekaelusega pulloveri osta. Oota, oota. Pärlisoetamise aeg pole veel kõigi jaoks päris küps aga kuum ja salapärane must pärl on justkui nõiajook ja sellepärast palume endale järgi bussi, kes viib meid pärlipoodi. Mustad pärlid on vaikselt hakanud meie südametesse pugema ja rahakoti luuke avama. Meresügavuste hurmav and ei jäta kedagi päris ükskõikseks.

Kõik pärlid on ainulaadsed looduse kunstiteosed. Tahiti kuulsaid musti pärleid on väga mitmetes värvitoonides- roosakaid, kollakaid, sinakaid, rohekaid, pruunikaid, hallikaid. Pärleid on mitme erineva kuju, suuruse, läike, pinna sileduse, pärlmutterkihi paksuse ja vastavalt sellele ka erineva hinnaklassiga. Täiuslikult ümmargused, ilma pinnal olevate triipude või märkideta, rohkem kui 15 mm läbimõõduga pärlid on kõige kallimad. Kaunid on ka tilga, muna või ovaalse kujuga pärlid. Pärlipoes on nii kõrvarõngaid, ripatseid, käevõrusid ja loomulikult täiuslikke pärlikeesid. Pärlikeed teha on väga keeruline, sest iga pärl peab tema kõrval oleva pärli tooni ja kujuga ideaalselt sobima. Tänapäeval on enamik pärleid PrantsusePolüneesias kultiveeritud st kasvatatud nii ka Alberti perekonna puhul. Nende pärlikasvatus asub Tuamotu saartel. Pärlikasvatus on keeruline ja aeganõudev. Ühte pärlit tuleb kasvatada 4-8 aastat. Näiteks pelgalt veetemperatuuri kahe kraadine tõus võib hävitada lühikese ajaga 7-8 aastase töö.

Kohalikud tõotavad, et kui härra ostab oma daamile pärli siis öösel kinkivat daam vastu veel parema pärli! Mustad pärlid rabavad lummavad meid oma õrna helklevuse, sooja ja sügava kumaga.

Kauneim pärl on justkui paabulinnu veiklev saba!

11. päev

Moorea ja Papeete

Päev Mooreal. Hiline hotellist välja registreerimine. Kiirlaevaga (20 km) Moorea-Tahiti. Meile on vastu tulnud Sylvia. Saadame oma pagasi lennujaama ja läheme ise õhtut Papeetes nautima. Kuigi sellest ajast kui W. S. Maugham siin saarel käis on jupp aega möödas, purjekate asemel on suured praamid ning isegi Hiina sateliidiside/sõjalaev, pole Papeetele omane atmosfäär väga palju muutnud.

W.S. Maugham: „Papeete sadamasse saabumisest ei tea ma midagi ülevamat. Lahe kaldal asuv väike linnake on valge ja puhas, sadamakai äärde kinnitatud purjekad nägusad ja kaunid ja säravsinise taeva taustal lõõmavad tsesalpiiniad mõjuvad nagu kirglik karje. Nende varjamatu meeleline iharus on hingemattev. Laeva tulekul koguneb sadamasillale lõbus ja lahke rahvahulk. Need on lärmakad ja elurõõmsad, ägedalt žestikuleerivad polüneeslased. Tume inimmeri ergava sinitaeva taustal mõjub kireva värvide virvarrina. Kõik toimub suure lärmi ja sigina-saginaga: pagasi mahalaadimine, asjaajamine tolliametis.“

Käime Papeetes jalutamas ja Le Roulette kogemas. Õhtul sõidame tagasi lennujaama, registreerime end lennule ja loomulikult registreerime laulva tolliametniku juures oma mustad pärlid. Mis olekski veel parem viis siinsete saarte soojust kaasa võtta kui see pisike nõiduslik kera?

Inimesed aina naeravad. Päike kõrvetab. Värviderohkus pimestab.