Reisil ümber maailma Lihavõttesaarel ja Tšiilis (2015. jaanuaris)

Arvatakse, et Lihavõttesaar on üks hiliseima asustusega paiku kogu maailmas. Saare nimi kohalikus keeles on RapaNui, mis tähendab suur saar.

RAPA NUI RÄPP (2016. jaanuar Albion grupi ühislooming)

Oli kord üks saar,

mil nimeks Rapa Nui

Siis saabus siia seltskond,

kel nimeks Albion.

Siin saarel ammu toimus

üks ökokatastroof.

Siin varem palju palme,

neist  teame nüüd vaid valme.

Moaid on näoli lükatud

ja nende manad kadunud.

Sest möödas juba tosin tuhat,

kui viimne purse toimus tuhast.

Siis toitusid nad kaladest

ja ringis kasvand tarodest.

Nüüd rõõmustab vaid lindmees,

kui suuna leiab pesa seest.

 

Päike õhk ja merevesi

need me sõbrad kolmekesi.

 

12.päev

Lend Tahiti - Lihavõttesaar, lennuaeg 5h45min, lendame Chile Lan reisifirmaga.

Saabume Lihavõttesaarele ennelõunal. Lennujaamas on meil vastas giid Sabrina ja bussijuht Peter. Kõigepealt sõidame läbi bensiinijaamast- siin on ainult üks bensiinijaam ja see on väga tähtis koht, sest siin saame raha vahetada. Pärast väikest puhkust jalutame Hanga Roas, maitseme kohalikke mereande ja jäätist. Vaatame kuidas kohalik elu käib.

Arvatakse, et see peaaegu Muhumaa (198km²) suurune saar on üks hiliseima asustusega paiku kogu maailmas. Saare nimi kohalikus keeles on RapaNui (163km²) mis tähendab suur saar. Saar on 11 km lai ja 23 km pikk. Saart on kutsutud ka Te Pito No Te Henua ehk maailmanaba. Mõnede teadlaste arvates saabusid umbes 500 A.D siia esimesed polüneeslased, ilmselt Markiisi saartelt, mis jääb siit umbes 3700 km kaugusele loodesse. Legendi kohaselt olid esimesteks sisserändajateks pealik Hotu Matu´a oma naise ja õe ning tema perega. Saar jagati õe ja venna vahel ida ja lääne pooleks. Veel jagati saar seitsmeks lõiguks (justkui pitsa), sest rannikul asusid 7 asulat ning oli oluline, et kõigile seitsmele asulale voolaks saare sisemaa poolt värsket vett ranniku suunas ning, et kõikidele jaguks piisavalt toitu ja muid loodusvarasid. Esimesele sisserändele järgnes teine migratsioon ning tekkisid kokkupuuted ka Lõuna-Ameerikaga, mis asub siit 3500 km idasse. Ilmselt käisid polüneesia meresõitjad Lõuna-Ameerikas ja tagasi tulles jäid siia pidama. Selliste rännete tunnistajaks on sellised taimed nagu taro magus kartul, papaia ja pudelkõrvits. Inimeste arv kasvas jõudsalt ning siin arenes väga omanäoline keerukas tsivilisatsioon, mille ehedaimaks näiteks on loomulikult moaid. Saarel elasid legendi kohaselt kahte tüüpi rahvast HANAU EPE ja HANAU MOMOKO – mis tähendavadki tõlkes vastavalt pikk-kõrvad ja lühi-kõrvad. Kas nad olid pärit teisteltPolüneesia saartelt või Lõuna-Ameerikast, kas nad nägid välja erinevad, kas nad kuulusid erinevasse klassi või rassi pole siiani suudetud kindlaks määrata. Kahe klanni vahel puhkes tüli (16-17 saj) ja kaotajaks pooleks olid eped (pikkkõrvad), kes hävisid täielikult.

Esimesed eurooplased jõudsid siia saarele aastal 1722. Admiral Roggeveen Madalmaadest astus siia saarele just Lihavõtte pühade aegu, sellest ka saare nimi. Tema esialgse vaatluse põhjal arvas ta saarel elavat umbes 3000 elanikku, kes olid segarassist ja sõbralikud. Roggeveen nagu ka teised siia jõudnud eurooplased märkasid, et siin elas nii heledama, tumedama kui ka üksikuid punakama nahaga elanikke. Neil tundus olevat kiviaegne kultuur ja kuulsad moaid olid enamasti pikali tõmmatud.

1770. aastal jõudis 3000 elanikuga saarele Felipe Conzales, kellega ilmselt tulid kaasa ka kutsumata külalised nagu leetrid, tuberkuloos ja süüfilis, ja muud lääne tsivilisatsiooni nähud – tulirelvad ja alkohol. Kui 1774. aastal jõudis Rapanuile kapten Cook siis elas saarel vaid umbes 600 meest ja 30 naist. Moai kujusid siis enam ei austatud, kohalikud süüdistasid moaisid ja esivanemaid saare vaesumises ning kujud lükati pikali. Kodusõjad saare ressursside pärast, haigused ja orjapidajate röövretked olid saare elanike arvule laastavalt mõjunud.

1877. aastal oli saarele alles jäänud vaid 111 inimest. Meie giid Sabrina väitis end olevat nende 111 inimese otsene järeltulija!!! Siin saarel antakse vereliini edasi ema kaudu ja Sabrina teab väga täpselt kellest ta põlvneb – kuninglikust perekonnast!!!! Tema perekonnanimi on Tuki.

1888.a. annekteeris saare Tšiili. Kuni 1953. aastani oli saar renditud Willimson-Ballfour firmale kui lambakarjamaa. 1914.a. elas saarel veel vaid 250 inimest. Nüüd on saare elanike arv tasapisi tõusnud ning saarel elab nüüd ilmselt umbes 5000 inimest. Paljud neist on sisserännanud Tšiilist. Siin räägitakse hispaania keelt aga kohalikud räägivad omavahel ka rapanui keelt.

AHU tähendab iidset kivist platvormi.

MOAI on jumalikustatud esivanemate hingede kehastus. Moaid olid võimusümbolid ja tahuti välja saare rivaalitsevate pealikute auks. Kõik kujud seega kujutavad ühte päriselt elanud tähtsat inimest. Moaid seisavad seljaga ookeani ja näoga saare sisemaa poole. Moaisid on saarel kokku ligi 900. 90% moaidest on tahutud ühes ja samas kivimurrus. 500 moaid ei olegi kunagi sellest kivimurrust ära transporditud ja vedelevad seal erinevas väljatahumise staadiumis. Moaid on valmistatud vulkaanilisest kivimist tuffist, tahututi väljaobsidiaani kivist tööriistadega, sest saarel ei tuntud metalli. Püstiseisvad moaid on asetatud 3-tasandilistele kiviplatvormidele, mida kutsutakse AHU. Ahud on pühapaigad millel ümber näeme ka kivist laotud piirdeid. See on väga püha paik, ka matmispaik ja sellepärast ei tohi kunagi AHU ja tema „tiibade“ peale ronida.

Üks kõige kurvem aspekt meie elu juures on see, et teadus kogub teadmisi kiiremini kui inimkond kogub tarkust. (Isaac Asimov)

13.päev

Lihavõtte saar

 Päevane ekskursioon, mille käigus avastame RapaNui (Lihavõttesaare) tähtsamaid looduslikke ja ajaloolisi vaatamisväärsusi. Sõidame Hanga Roast välja, rannikut mööda kagu suunas. Teel näeme suurepäraseid vaateid Poike poolsaarele ja rannajoonele, mis on moodustunud mustast vulkaanikivist. Esimene peatus on Vaihu, mille Ahus (pühapaigas) näeme moaide punasest laavakivist peakatteid. Vaihu on koht kus Lihavõtte saare isoleeritus on väga tunda. Kaljude ja kividega ümbritsetud laht, lained murduvad, karm maastik. 10 km Hanga Roast. Siin leidub 8 moaid. Neil on näod maas la lebavad samas asendis, mis kunagi siis kui need maha lükati. Paljudel kaelad purunenud. Kael on kuju nõrgim koht. Pukaod ehk krunnid on silindrilised ja veerenud kaugemale.

Liikudes järgmisesse peatuspunkti möödume mitmest moaist, mis tee ääres seistes annavad märku moaide rajast ("Camino de los Moais").

Jõuame 1990-tel taastatud hiiglasliku Ahu Tongariki ja selle 15 moai kuju juurde. 1960. aastal laastas siinset rannikut suur tsunami ning hiiglaslikud moaid sh 86 tonnine pühiti sisemaa poole. Jaapanlaste abiga on see võimas pühapaik taastatud ning 15 kuju vaatavad väärikalt saare poole.

Ranu Ranaku (kivimurd, kus kunagi moasid valmis tahuti) alustame jalgsimatka Ranu Raraku vulkaani jalamilt üles. Tänase päevani on siin umbes 500 pooleliolevat kivikuju, millest osa seisab püsti ja osa on pikali. Mõni neist on vaid osaliselt tahutud ja on emakalju küljes kinni, paljud on kannatada saanud – erosioon ja inimtegevus on neid halastamatult närinud. Mõned tunduvad olevat kohale transportimise käigus maha jäetud. Kindlasti leidub veel neid ka sajandite jooksul tekkinud pinnasekihi all ja on meile nähtamatud. Katsume erinevaid kivimeid millest on tehtud moaid, nende silmad ja juuksekrunnid. Õpime märkama erisusi. Moaide näod on hiigelsuured ligi 1/3 kogu kujust, ninad on võimsad ja kõrvad pikad.

Külgedel on näha ka käed millel on peened sõrmed ja pikad küüned. Ei saa öelda et nad meenutaksid mingilgi moel polüneeslasi – on palju erinevaid teooriad miks nad just sellised välja näevad. Üks teooria väidab isegi, et kujutati leeprahaigeid. Kõrvade pikendamise komme oli Polüneesias mujalgi levinud.

Kujusid vaadeldes mõistame kui erinevad nad kõik on nii kujult, suuruselt kui ka näojoontelt. See annab tunnistust sellest, et kujusid on tahutud erinevatel ajastutel erineva moe järgi. Väiksemad on 2 meetrit kõrged, suuremad 20 meetrised hiiglased. Mõned on ümaramad, mõned kandilisemad, mõned õhemad, mõned toekamad. Üks moai istub põlvili tuturi (selle „leidis“ tänu kohalikule teejuhile Thor Heyerdahl) ja tema selja taga on näha sümboolsed jalakesed, arvatakse et see on üks hilisem moai ja kujutab selle kivimurru meistrit. Mõnel moail märkame tätoveeringuid, ühel tätoveeringuks MAKEMAKE jumala kujutist mis on väga sarnane meheliku viljakuse märgiga, kaelal on aga tuleleegi kujuline tätoveeringu märgistus, mitmel moail märkame põskedel lohukesi pedopedo – need on ilmselt mingi haiguse tagajärjel saadud armide kujutised. Räägime ka kuidas moai kaela kuju võib sümboliseerida viljakust kõige puhtamas ja otsesemas tähenduses (meheliku suguorgani kujuga kael oli misjonäridele peavaluks). Märkame kuidas moaid hoiavad käsi tihedalt keha ligi ja neil on pikad peened sõrmed, mis annavad tunnistust aristokraatlikust põlvnemisest. Märkame et kaljulahmakaid, mis tunduvad lihtsalt kivid hakkavad järku moai kuju võtma. Mõõdame silmadega 22meetrist poolenisti väljatahutud moaid, mis on siiani leitud moaidest kõige suurem. Räägime kuidas toimus kaljust monoliitse hiigelkuju tahumise protsess – kõige pealt tahuti üks näopool, siis üks kehapool, järgnevalt teine näopool ja külg, lõpuks pealagi ja alumine serv, kõige viimasena jäeti lahti raiumata seljal olev kiil mis hoidis moaid emakivi küljes kinni. Kiilu lahti raiumise järel saigi kuju murrust alla libistada. Kohalikud muistsed kiviraidurid kasutasid ka huvitavat palkide veega paisutamise tehnoloogiat hiiglasliku kuju mäeküljest lahti kangutamiseks. Kujude liigutamiseks kasutati ilmselt ka mitmeid viise – sõltuvalt sellest kuhu oli kuju vaja transportida –

1) kujul lasti mööda renni alla libiseda, siis tõsteti püsti ja lasti kujul köite sikutamise abil nurgeti küljelt küljele kõndida oma ettenähtud asukohta, (mäest üles nii keerukas transportida)

2) palgid asetati maha ja moaid libistati justkui rullikutel soovitud kohta

Siis alustame sõitu järgmise vaatamisväärsuse suunas, külastame Anakena randa. See valge liiva ja kookospalmidega rand taevasinise ja rahuliku Vaikse ookeani taustal on saare kõigepolüneesialikum paik. Siin saame lõõgastuda ja soovi korral soojas ookeanis ujuda. Legendi kohaselt oli see rand esimene paik kuhu randus legendaarne pealik Hotu Matuà. Sellest paigast sai kuninglik palee ja pühapaik. Arheoloogilised kaevamised on andnud tunnistust, et see paik on olnud kaua aega asustatud. Kuna Lihavõtte saar oli sajandeid niivõrd isoleeritud siis arvasid saareelanikud et nende saar on maailma ainuke asustatud paik kogu planeedil ja kutsusid saart „maailma nabaks“ . Sellest kaunist kohast paistavad ka kaks Ahut. NauNau Ahul seisab seitse moaid. Nendest 4 on üsna suured ja kannavad uhkelt oma punaseid pukaosid (juuksekrunne), üks moaidest poolik ja üks ilma peata. Moaide nikerdused on tehtud hoopis nende tagakülgedele. Seljal võib näha sisalikmehe ja kala petroglüüfe.

Pärast seda lõõgastavat puhkepausi sööme rannakohvikus maitsva lõuna ja sõidame roosaka liiva ja koopaga Ovahe randa. Väikese lahe kaldale jõudes hakkab vihma sadama ja otsustame mööda peateed tagasi Hanga Roasse sõita, möödudes Vaitea'st, saare ainsast eukalüptimetsast.

Me sünnime. Me sööme magusat kartulit. Me sureme. (Rapanui vanasõna)

14.päev

Lihavõttesaar

Alustame päeva ekskursiooniga koopasse Ana Kai Tangata Ana Kai tangata on üks kõige huvitavamaid ja kõige kergemini ligipääsetavamaid koopaid saarel. Ta on kohe Hanga Roa lõunaservas ja lennujaama tee juures. Koopa nime on erinevalt tõlgitud: Ana tähendab „koobas“, Kai tähendab „sööma“, Tangata tähendab „mees“ moodsas rapanui keeles. Vahel seega viidatakse koopale kui kannibalide paigale. Samas ei ole mingeid arheoloogilisi tõendeid selle kohta, et rapanuilased tegelesid kannibalismiga. Samas tähendab Kai ka „kogunema“, nii et võib ka spekuleerida, et koobas oli koosolekute või mingisuguse hariduse andmise koht. Kindel on aga see, et kunagi oli see koobas paadikuur ja paatide randumise koht. Nii, et ilmselt siin „õpetati“ tõesti ka kanuu ehitamise kunsti. Koopas on säilinud seinamaalingud – peamiselt lindudest ja manutarast (lindmees). Need on maalitud kohalikust pinnasest saadud pigmendiga ja üle võõbatud vaalarasvaga. Tänu sellele tehnoloogiale on vanimad maalingud ka säilinud. Koobas on väga niiske ning setõttu on maalingud kustumas. 1914, kui Katherine Routeldge (üks tuntuim Rapanui uurija) külastas neid koopaid siis tema nägi seintel veel mitmeid linde ja ka ühe Euroopa laeva kujutist, mis viitab sellele et mõned joonistused pidiolema üsna hilised. Hilisemad joonistused on aga kustunud, sest ei mäletatud enam vana tarkust (vaalarasvaga pildi üle võõpamine). Kuna koopas oli mitmeid manutara jooniseid siis arvatakse ka, et koopas kohtusid hopu manud ehk lindmehe võistlusel osalevad sportlased. Koopas on suurepärane võimalus kogeda suursugust looduse vaatemängu- kaljudel murduvate lainete mühinat nii ülalt, alt kui ka külgedelt. Kuna saarel aga pole eriti suurt vahet tõusul ja mõõnal siis on koopasse kunagi liiga palju vett ei tule.

Jätkame ekskursiooniga Rano Kau vulkaani jalamile. 30-minutise sõidu järel jõuamegi Hanga Roa lähedal asuva vulkaani juurde. Sealt avanevad imelised vaated kogu saarele. Saar on tekkinud kolmest vulkaanist ja oma põhikujult on kolmnurkne ja pindala on umbes 163 km². Igas nurgas on suur vulkaan. Kunagi oli Rapanui kaks saart aga kaks vulkaani kasvasid kokku üheks saareks. Saar saab oma magevee vihmast ja kahest kraatrijärvest. Saare ümber korallriffi ei ole, küll aga leidub saare vetes koralle – moaide silmad!. Enne inimeste saarele elama asumist oli saar kaetud tiheda metsaga. sh kasvas saarel haruldane suur palm mida nüüd enam kindlasti saarel ei leidu. Küll on aga leitud mitmete taimede õietolmu vulkaanijärvede mudast mis annab tunnistust saare kunagisest rikkalikust floorast. Kraatrijärv on ideaalselt ümara kujuga. Kraatri diameeter on 1,6 km. Vulkaani kraatri seinad on järsud ja Sabrina seletab meile kuidas ainult kohalikud tohivad siit paljajalu alla laskuda ja korjata kraatrist viinamarju ja muud toiduks sobilikku. Vulkaani järve pind, mis on umbes 200 m meist allpool on kaetud huvitavate ujuvate saarekestega – see on totora taim. Samasugune taim pidavat kasvama veel vaid ühes kohas -Titicaca järvel Peruus! Samas on leitud siit järve veest ka olulisi baktereid – millest Brasiilia teadlased on osanud teha meditsiini- antibiootikum Rapamütsiin.

Seejärel suundume tseremoniaalkülla Orongosse, Lindmehe kultuse keskusesse. Kultus sai alguse siis, kui Rapa Nui inimesed enam moai-kujusid ei valmistanud ja kestis vähemalt aastani 1878. Tutvume Orongo külaga ning vaatame kaljujooniseid, mis kujutavad Lindmeest (Tanga Manu), teda loonud jumalat (Make Make) ja viljakussümbolit (Komari). Lisaks avaneb siit vaade kolmele väiksele kivilademele, mille nimed on Motu Nui, Moto Kau ja Moto Iti (kujutavad kohaliku legendi järgi kolme kuningapoega kes olid esimesed saare otsijad). Lindmehe kultus võitis tugevust siis kui kohalikud enam ei uskunud, et moaid suudavad elanike elujärge saarel parandada. Lindmehe kultusega kaasnesid igal aastal uue lindmehe valimised. Iga hõim pidi saatma esindajaks oma parima ja jõulisema noormehe, kes elasid mitu kuud isoleerituses pidevalt treenides Orongo külas. Küll me mõõtsime ja proovisime ettekujutada kuidas sellised jõumehed pisikestesse murukatusega kividest laotud onnidesse mahtusid. Pärast mitmekuist treeningut, nii umbes septembrikuus, jõudsid kohale fregattlinnud. Need linnud olid märguandeks, et võistlused võivad alata. Treenitud noormeestel oli varustuseks ujuvast totora taimedest tehtud algelised surfilauad ja palmilehest tehtud pisike taskuke, mis tuli kinnitada otsaette. Võistlejad pidid laskuma 250 meetrit alla mööda järsku rannakaljut, ujuma 1,4 km haidest kubisevas ookeanis tugevate hoovuste ja lainetega võideldes Motu nui saarekesele. Siis ootasid noormehed hetke, millal fregatti linnud olid munenud muna, see muna tuli leida ja kinnitada endale otsaette. Koos munaga tuli jälle tagasi Rapanuile ujuda, ronida üles 250 meetrit mööda järsku kaljut. Esimene noormees, kes elusalt ja terve munaga kohale jõudis, kinkis selle muna oma hõimu pealikule. Sellest pealikust sai järgmiseks aastaks kogu saare lindmees- tähtsaim pealik (kohalikud valimised). Mis sai autasuks aga meie vapper noormees? Tema sai autasuks valida ühe valge neitsi koopast. Nimelt kasvatati puhtaid ja valgeid neitsisid koopas. Nad ei väljunud sealt kunagi päikesepaiste ajal – neile viid sinna toitu jms. Tüdrukud kasvasid koopas ja oskasid kududa kassikangast – see kunst oli kõrgelt arenenud – nii oskasid nad isegi anda edasi luulet.

Sõidame tüdrukute kurvast saatusest kuuldes pead vangutades vulkaani otsast alla.

Jätkame ühe huvitava platvormi AHU VINAPU vaatlusega, kus mõistame polüneeslaste kivitahumise kõrget kunsti. Kivid oleksid kui laseriga lõigatud ning üksteise otsa asetatud. See ärgitab meid mõtlema ja tooma paralleele iidse Peruu inkadega. Siin ei seisa ühtegi moaid püsti mõned neist on küll mattunud pinnasesse ja vaid pead paistavad välja. Kohalikud ei soovigi neid kõiki välja kaevata ja soovivad, et las mõned asjad jäävad nii nagu nad on. Sabrina räägib meile huvitavatest iidsetest matmiskommetest. Tähtsamaid inimesi Rapanuil ei kremeeritud, sest muidu kaoks pidepunkt. Sideme hoidmiseks oli oluline säilitada ka side maise kehaga. Surnukeha seoti puukaika külge, kaigas kinnitati pool püsti asendis ühe erilise kahepealise moai kuju külge, kaigast keerati ringi iga mõne aja tagant ligi neli aastat ehk kuni surnukeha oli ära kuivanud. Võime vaid ette kujutada missugune lehk võis selliste pühapaikade juures aastaid levida kui surnud jäeti praktiliselt puurondi otsa mädanema. Kondid maeti maha AHU kivide alla. Pealuu jäi perekonna reliikviaks kõige vanemale pojale. Seega ahu on ka matmispaik.

Pärastlõunal on päeva tähtsündmus - Ahu Akivi ja selle kuulsad seitse moaid. Meie järgmine peatus on Ahu Akivi - üks erilise auraga ahu sisemaal. Kui enamasti on ahud rannikul siis see ahu on ehitatud sisemaale ja on asetatud ida-lääne suunale. Huvitav on see, et kevadise ja sügisese pööripäeva päikesetõusu punkti järgi on moaid üles rivistatud. See on üks hilisemaid ahusid saarel, ehitatud aastatel 1460.a. siis kui moaide kultus hakkas vaibuma. Seitse moaid on üksteisega üsna sarnased – nad kõik enamvähem ühe pikkused 4-5 meetrit, ja kaaluvad ka ühe palju. Arvatakse, et need kujutavad seitset pealikku/maadeavastajat ning nende järeltulija lasi oma eelkäijate mälestuseks sellise võimsa paiga rajada. Legend: müstilise esivanema Hotu Matu´a preester nägi unes, et on olemas üks saar. Samal ajal oli müütiline kodusaar Hiva kaoses ja saadikud saadeti välja otsima uut saart kuhu asuda elama. Seitse maadeavastajat vaatavad just lääne suunas kus legendi kohaselt peakski üle seitsme maa ja mere asuma Hiva. Arheoloogid on avastanud, et kujude silmavaate suunas ongi seitse saart, mille nimes esineb sõna Hiva- Hiva Oa, Nuku Hiva, Fatu Hiva jne. Seitse avastajat ootavad oma müstilist esivanemat Hotu Matuat. See ahu on korralikult restaureeritud arheoloogide poolt. Samas kui paljud teised ahud ja moaid on lihtsalt „püsti tõstetud“ . Kahjuks on aga siingi omad vead. Näiteks näitas kunagi kivide arv ahu ees külaelanike arvu (teadmine mis oli iseenesest mõistetav kõigile kohalikele) siis restaureerijad seda loomulikult ei teadnud ja asetasid kivid lihtsalt korrapärase plaani kohaselt.

Meie järgmine peatus on Ana Te Pahu koobas, mis on tekkinud vulkaanist välja voolanud laava tagajärjel. Koopani tuleb meil umbes 20 minutit kõndida mööda kuumavat maastikku, sest bussiga pole see tee läbitav. Meid jõllitavad suure tähelepanuga kohalikud pullid ja lehmad. Ana te Pahu on tunnelite võrgustik mis tegelikult vonkleb läbi terve saare. Ana Te Pahu ise on umbes 7 km pikkune tunnel Maunga Terevaka mäe jalamil. Nende koobaste rohkus võimaldas saare esimestel asukatel siit leida peavarju, koopaid kasutati ka pelgupaigana kodusõdade ajal või orjapüüdjate eest peidupaika otsides. Koobastel on mitmeid väljapääse ja avausi, mis võimaldavad koobastes isegi süüa teha ning vajadusel kiiresti põgenema pääseda. Koopa ees treppidest alla auku minnes kasvavad koopasuu ees mitmed banaanipuud, sellest ka koopa hüüdnimi banaani koobas. Meie seas on julgeid, kes ei värise hirmust pead ja varbaid kottpimedas koopas ära lüüa. Kõnnime käsikaudu koobaste labürindis paarsada meetrit teadmata suunas ja otsime väljapääsu ninna tungiva …puu lõhna järgi. Koopas on pime kui kuu- jatähtedesärata ööl, ent meil on teejuhiks Sabrina, kes on üles kasvanud nendes koobastes mängides. Meie ekskursioon jätkub, sőidame Puna Pau kivimurrukraatrini, kus leiduvast punasest laavakivist (Scoria) on tehtud moaide peakatted pukaod. Puna Pau on väike uinunud vulkaan, mille nimi tähendab „kuiv allikas“. Eeldatakse, et kunagi leidus siin vett. Pukaosid hakati lisama moaidele hiljem, alles 15.-16. sajandil. Saarelt on leitud kokku umbes 100 pukaod, samas kui on leitud umbes 900 moaid. Mõned ajaloolased väidavad, et pukaosid hakati moaidele lisama hõimude vaheliste tülide perioodil, et muuta ahu platvormid veelgi mõjukamaks. Vanasti oli pealikel ja kõrgemasse klassi kuuluvatel meestel TABU ehk keelatud juuste lõikamine ja nad kandsid juukseid pähe krunni seotult. Pukao ei ole müts vaid krunn, mis sümboliseerib pealiku juuksestiili. See on võimu ja kõrgema staatuse sümbol. Kuidas krunnid vanasti hiigelkujudele pähe saadi? On erinevaid teooriaid. 1. Kasutati rampi ja veeretati pähe 2. Seoti pikali oleva moai külge köite ja lahaste abil ja siis tõsteti moai püsti ühes tükis. Sabrina teooria on, et ramp ehitati moai kõrvale, pukao veeratati üles ja siis libistati pähe. See on parem teooria kui rambi moai ette ehitamise versioon, sest kuidas muidu saadi krunn õigesse asendisse. Teine teooria, mis väidab, et näoli maas olevale moaile seoti krunn pähe ja siis tõsteti püsti on vähe tõenäoline, sest see kahjustaks moai nägu ja ilmselt murraks ka kõige õrnema koha – kaela. Pukaod võivad olla erinevate mõõtmetega sõltuvalt moaid suurusest kuid paljud nendest on umbes 2 m diameetriga ja 2 m kõrgused. Nad kaaluvad umbes 12 tonni. Pukaodel on täpselt moai pealae kujuline auk all. Puna Pau kivimurrus on üks suure auguga pukao – selle on ilmselt teinud lambakarjused kui nad otsisid peavarju vihma ja päikese eest.

Õhtu saabudes jalutame KariKari tantsuetendust vaatama. Meil on piletid varakult ostetud ja kohadki kinni pandud. Kohalikud Adonised ja Afrodited tantsivad vägagi kauneid, sensuaalseid, graatsilisi ja ürgsest seksuaalsusest nõretavaid kohalikke rahvatantse. Lisaks on laval ka pillimängijad ja lauljad. Läbi tantsude muutuvad iidsed saare legendid seitsmest maadeavastajast, lindmeestest ja kaunitest naistest vägagi elavaks. Jällegi peab olema valmis kohalike staaridega koos laval puusa nõtkutama. Vaimustav elamus! Tagasi hotelli jalutades siravad tähed väga selgelt. Langev täht on kui meeldetuletus meie mikroskoopilisest osast universumis. Vilkuv linnutee meie kohal kutsub justkui maailmaruumi avastama. Taevas on soe ja pehme.

Tantsida võime igal pool, kasvõi ainult oma südames.

15.päev

Lihavõttesaar

Alustame ennelõunal oma ekskursiooni. HangaRoa juures seisavad moaid Ahu Tahai ja Ahu Ko Te Riku. Ahu KO TE RIKU on siin ainuke moai millel on silmad pähe pandud. Värvilisest obsidiaanist ja teokarbist silmad ei ole küll originaalid aga peaksid välja nägema originaali sarnased. Moai ärkab ellu ja saab oma jumaliku jõu MANA alles siis kui talle pannakse värvilised silmad pähe. Miks peaksid seisma kõik moaid pisut tahapoole kallutatult - nii et nad vaatavad taevasse? Vastus väga pragmaatiline: selleks et silmad peast välja ei kukuks. Kahjuks on alles vaid üks originaalsilm ja seegi on muuseumis. Ko Te Riku moail on peas ka uhke punakast kivimist juukse krunn -PUKAO. Siin näeme ka iidse paadikujulise elamu varemed. Selline elamu nägi välja nagu tagurpidi pööratud paat. Vundament oli laotud neljakandiliseks tahutud kividest, neisse uuristati augud millesse torgati orgaanilist materjali. Nii tekkis telgikujuline katus. Siiani leitud pikima paatmaja pikkuseks on 40 meetrit. Paatmaja kitsamates otstes magasid lapsed, keskel väljapääsu ees kindlasti peremees, kes valvas ka kurjade vaimude eest.

16. päev

Tšiili: Santiago

Saabume Santiagosse 07.50. Meile on lennujaama tulnud vastu giid Mauricio. Hommik on veel pisut jahe aga Mauricio hoiatab meid, et päeval on Santiagos hoopis teine temperatuur – ligi 35 kraadi sooja. Läheme paariks tunniks hotelli puhkama, et siis värskenenuna minna Santiagot avastama.

Teeme linna tutvustava ekskursiooni. Novembrist märtsini on siin suur suvi ja tõepoolest konditsioneeriga hotellist väljudes lööb meid pahviks kuiv tuline õhk. Siin ei saja vihma tervelt pool aastat. Santiago asub Central Valley orus kahe suure mäeaheliku vahel. Idas on suured Andid oma 6900 meetriste mäetippudega ning läänes ranniku mäeahelik mille kõrgus ka kohati ligi 4000 meetrit. Kõrgem mäetipp on Ameerikate kõrgeim tipp 6976 m Aconcagua. Seega Santiago on justkui katlas. Talvel pidavat siin olema jahe aga lund ei saja – sajab vihma. Kuival ajal saab Santiago oma vee just Andides sulavatelt mäenõlvadelt. Mägede tõttu ei pääse siin ka õhk liikuma ning Santiago vaevleb sudu probleemiga. Santiagost voolab läbi Mapucho jõgi. Santiagost on tänapäeval tänu mägesid lõhestavatele tunnelitele Vaikse ookeani rannikule vaid mõne tunni tee. Santiago asub väga maavärinate rohkes piirkonnas. Mauricio proovib meid rahustada väitega et siin on kasutusel parim maavärinate kindel ehitustehnoloogia. Linnas elab umbes 6 miljonit elanikku, samas kui kogu Tšiili elanikkond on 16,3 miljonit. (Santiago on rahvarohkuselt Lõuna Ameerikas viiendal kohal Sao Paolo 20 milj, Rio de Janeiro, Buenos Aires, Bogota järel) Elanikkonnast umbes 8% ehk 1 miljonit on põlisrahvas mapuchid. Ülejäänud on väga erineva põlvnemisega – paljud eurooplased on tulnud siia paremat elu otsima – hispaanlased, prantslased, sakslased, inglased, itaallased, horvaadid, venelased, kreeklased jne. Torkab silma, et siin ei ole mustnahalisi sest siin ei ole olnud ka orjapidamist.

Tšiili territoorium on olnud asustatud ligi 14 000 aastat. 16. Saj. hakkasid Hispaania konkistadoorid tundma huvi selle territooriumi vastu ja lootsid leida siit kulda. Kolonisatsioon algas 1540 aastal ja kestis kuni 1818.a. millal Tšiili saavutas Hispaaniast iseseisvuse. Iseseisvus liikumine algas tegelikult juba varem, riigi haritlased ja haritud sõjaväelased mõistsid, et on vaja iseseisvuda. Hispaanlased tegid mitmed katseid nende liikumist peatada ja iseseisvuslaste juhid Bernando O'Higgins (Iiri päritolu) ja Carrera põgenesid Argentiinasse. Ülestõusnute juhid ühendasid oma armeed Jose San Martiniga ja otsustavas lahingus 5. Aprillil 1818.a. panid piirihispaanlaste võimutsemisele Tšiilis. See oli otsustava tähtsusega kogu Lõuna-Ameerika jaoks.

Riigi majandus arengule aitas kõigepealt jõudsalt kaasa esimeste põllumajandus toodete eksport seejärel salpeeter ning hiljem vase kaevandamine.

Eelmise sajandi külmasõja hingus ning riigisisesed vastuolud viisid riigi poliitilise polariseerumiseni, mis kulmineerus sõjalise riigipöördega. Tollane sotsialistlik president Salvador Allende kukutati 1973.a. 11. septembri coup d`etat käigus ja võimule sai sõjaline diktaator kindral Auguste Pinochet. 17 aastat kestnud sõjalise diktatuuri ajal pandi toime ajaloo häbiplekiks saanud inimsuse vastased kuritööd (ligi 3000 kannatanut) ning ka turumajandusele orienteeritud reformid. Alates 1990.a. on Tšiili taas rahumeelsel demokraatlikul teel.

Tšiili on pikk ja peenike riik põhjast lõunasse umbes 5000 km. Samas kui idast läände kõige laiema koha peal vaid 260 km. Kui siia lisada veel territoorium Antarktikas on Tšiili veelgi pikem ligi 7000 km, lisaks kuuluvad Tšiilile veel Lihavõtte saar ning Robinson Crusoe saar. Hanga Roasse on 3700 km. Siin on väga mitmesuguseid kliimavööndeid – Atacama kõrb, Patagoonia pampa, vihmametsad, keskorg viinamarja istandustega, 36 vulkaani, kuumavee allikad ja kõrged mäed. Seega tegevust mitmesugusteks avastusteks.

12. veebruaril 1541.a. asutas Santiago linna Tšiili üks Francisco Pizarro ohvitsere Pedro de Valdivia. Linna nimeks pandi Santiago del Nuevo Extremo austusavaldusena Püha Jakobile. Santiagot püüdsid maatasa teha kohalikud indiaani hõimud, samuti on Santiago saanud kannatada maavärisemistes ja üleujutustes.

Santiago õitsengule aitas kaasa mitmete rahvuste sisseränne. Sõidame mööda pargist mille erinevad osad on erinevat stiili ja mille on kinkinud linnale küll prantslased, inglased kui ka sakslased.

Meie hotell asub väga trendikas piirkonnas mille nimi on Sanhattan. Ümber meie on palju uhkeid restorane ja ka kõrghooneid sh Santiago kõrgeim Gran Torre Santiago (on üle 300 meetri kõrge ja sellega ka kõrgeim maja lõuna Ameerikas) on üks osa suurest finantskeskusest Costanera Center. Esimese peatuse teeme hobuste võidusõidurajal.

Järgmise peatuse teeme keskuses. Seda piirkonda kutsutakse centroks. Centro on enamvähem kolmnurkse kujuga ulatudes Plaza de Armast Mapocho jõeni ning sealt edasi piirdub

Avenida Libertador General Bernardo O'Higgins, või tihti kutsutakse seda tänavat ka Alamedaks. Keskuse väljakut ümbritsevad mitmed ministeeriumid ning presidendi palee. Presidentpalees ei ela, see on vaid kontor. Väljakul valvavad Saksa väljaõppega tunnimehed. Väljakul on endise president Allende monument ning lehvivad 15 lippu. Tšiili riigilipp on kolmevärviline – valge sümboliseerib Andide lund, sinine – taevast ja Vaikset ookeani, punane – verd mis valati iseseisvuse saavutamiseks, täht sümboliseerib progressi ja autunnet.

Kõnnime mööda Paseo jalakäijate tänavat. Mauricio manitseb meid hoidma kotte kõhupeal, et mitte sattuda taskuvaraste huviorbiiti. Imetleme kohvikuid kus saab juua kohvijalgadel – joome kohvi koos kaunite tütarlaste jalgade imetlemisega.

Peatume Plaza de Armas juures. Plaza de Armas ajalugu ulatub 1540datesse, mil linna asutaja Valdivas linna asutas. Väljaku on Hispaaniapäraselt korrektselt planeeritud maleruudustiku kombel. Kahjuks on paljud ajaloolised ehitised maavärinates hävinud, alles on mõned. Väljakut ümbritsevad Santiago linna katedraal Metropolitan Cathedral of Santiago, postimaja Central Post Office Building, Palacio de la Real Audiencia de Santiago ning valitsuse hoone. Katedraali ehitati 400 aastat ja mitu korda varises see kokku maavärisemistes. Õnneks nüüd on kasutatud inkade tarkusi majade ehitamisel ja viimane 2010. aasta 8.8 palline maavärisemine ei rikkunud rahvuslikku aaret. Katedraali rikkuseks on hõbedast kujud, altari kaunistused jms. See on peen, maitsekas ja imekaunis. Tšiili elanikkonnast 60% on katoliiklased, ülejäänud on anglikaanid ja protestandid. Mõnus on minna jahedasse katedraali kui väljas näitab temperatuur 35 soojakraadi!

Sõidame mööda hilisemate sisserändajate linnaosadest – nn Lima Town – paljud peruulased jms lõuna ameeriklased on otsustanud siia tulla paremat elu ja palka otsima. Tavaliselt tullakse siia puuvilja korjajaks kolmeks kuuks kuid enamus ei lahku pärast saagikorjamishooaja lõppemist. Sõidame mööda keskturu hoonest ehk Mercado Central de Santiago, mis on rajatud 1872 aastal. Turu peahoone uhkuseks on malmist katus ja hoone toestusstruktuurid. Arhitektideks Edward Woods ja Charles Driver. Siin käib iga päev tihe turu tegevus. Müüakse mereande, puuvilju jms. Siin on ka palju restorane.

Järgmisena sõidame läbi Bellavista. Selles boheemlaslikus linnaosas jalutavad kohalikud mööda trendikate restoranidega ääristatud tänavaid mööda La Chasconani - üks kuulsa kirjaniku Pablo Neruda kodudest. Tal oli nimelt kolm kodu ja kolm naist. Jõuame San Cristobali mäenõlvale.

Santiago kaitsepühakuks on neitsi Maarja, kelle kuju kõrgub linna kohal kõrguselt teise mäe San Cristobali tipus. San Cristobal oli kunagi kivimurd, millest võetud kivimeid kasutati linna ehituste rajamisel. Mäenõlvale on rajatud nüüd park, mis on paljudesantiagolaste jaoks üks meelispaik nädalalõpu veetmiseks. Siin asub loomaaed, Jaapani aed, matkarajad, basseinid jms. Mäetipus on pühapaik, mida kaunistab 22meetrine Neitsi Maarja kuju. See on kingitus linnale prantslastelt. Mäetippu saab sõita ka köisraudteega. Mäeotsas on amfiteater ja kabel. San Cristobali otsas on paavst käinud kaks korda. Viimati 1987 aastal kui palus õnnistust kogu linnale. Mäeotsas on ka pisike kirik, mille seintel on kujutatud Neitsi Maarja elulugu kivist väljatahutud plaatidel. Kiriku peremeheks on olnud mitmeid aastaid üks hulkuv koer. Igal pühapäeva hommikul peetakse mäeotsas jumalateenistust.

Seekord sõidame bussiga mäeotsa ning saame vaadelda Santiagot iga ilmakaares. Ilusad vaated Andidele vahelduvad linnadžungliga. Mõistame et Santiago on majanduslikult väga erineva staatusega linnaosad – läänepoolne linnaosa on vaesem ja seal elavat enamasti mapuchid kes ei armastavat õppida. Rikkamad inimesed on linnast välja mägedesse kolinud. Ilm soosib meid – on üsna selge – sudu on hakanud hajuma.

Külastame ka Lapis lazuli ehk lasuriidi poodi. Meid tervitavad lahked poodnikud kohaliku joogiga – pisco sour!

Majutus hotellis Plaza El Bosque Suites.

Lapis lazuli juhatab hinge surematusesse ja avab südame armastusel (usuti Vanas Egiptuses).

17. päev

Tšiili: Vina del Mar ja Valparaiso

Hommikusöök. Asume teele Valparaiso poole. Teepeal jutustab Mauricio meile paikadest kust me läbi sõidame.

Tšiili on maailma suurim vase väljavedaja, aga siin kaevandatakse suurel hulgal ka rauamaaki, sütt, kulda, hõbedat ja muid maavarasid. Inglise immigrandid haarasid enda kätte kaevandused ja rikastusid eelkõige tänu vase ja hõbeda kaevandamisele. Atacama kõrbes riigi põhjaosas on maailma suurimad vasemaagi maardlad. Chuquicamata kaevandus on 4115 meetrit pikk ja asub 670 meetri sügavusel maa all. Iga nädal tuuakse siit välja miljoneid tonne maaki, millest seejärel sulatatakse vaske. 5 suuremat vasekaevandust on rahvusvahelised. Tšiili on maailmas esikohal vasetootja. Maailma kuues hõbedakaevandaja ning number 14 kullakaevandamises. Lisaks on olulisel kohal loomulikult puuviljade kasvatamine eelkõige loomulikult viinamarjad veinitootmiseks. 60% puuviljadest eksporditakse Euroopasse, USA-sse ja Kanadasse kellega on vabakaubandus leping. Sõidame läbi Central valley, Casablanca oru. Tšiili on maailmas nr 5 veinitootja. Tšiili majanduse alusteks on:

1. Kaevandused, 2. Veinitootmine, 3. Puit, 4. Kalapüük, 5. Turism.

Jõudes Valparaisosse märkame kohe et siinne kliima on hoopis jahedam kui Santiagos. Siin jahutab temperatuuri Humboldti hoovus, mis toob siia külmavee otse Antarktikast. Seetõttu on siin hommikuti kuni keskpäevani üsna jahe ja väga udune. Alles pärastlõunat hakkab ilm selgemaks minema. Teeme ekskursiooni Valparaisos (nimi tähendab paradiisi orgu), mis oli kunagi kõige tähtsam sihtkoht Vaikse ookeani rannikul, enne kui Panama kanal 1914. aastal mereliikluseks avati. Seda170 km Santiagost loodesse asuvat linna on kutsutud Vaikse Ookeani pärliks ja väikeseks San Fransiscoks. Kahjuks linna õitseaeg möödus pärast Panama kanali avamist kui laevateed siit enam mööda ei läinud. Samuti on linn saanud väga kannatada suurtes maavärinates kuna Tšiili asub Nasva ja Lõuna-Ameerika laami kokkupuute kohas. 1906, 1960, 2010 aasta suur maavärinad on veel kõigil meeles. Külastame kesklinna piirkonda, Sotomayori väljakut, Victoria väljakut, katedraali ja sadamaala. Uues parlamendihoones kohtub rahvuslik kongress alates 1990 aastast selleks et linnaelule anda hoogu sisse ja taastada endisaegset hiilgust. Valparaisos olid Lõuna-Ameerika esimesed funikulöörid, telegraaf, trollid. Hiljem tutvume värvirohkete piirkondadega linna nõlvadel. Siin kõrgel linna kohal võib iga nurga peal kohata eredates värvides maju, lisaks avaneb siit suurepärane vaade linnale. Linna kõrgemad ja madalamad piirkonnad on omavahel ühenduses 16 köisraudteega, need on ehitatud sajandivahetusel, mil linn suurel kiirusel arenes. Funikulöörid on alates 2003. a. kuulutatud UNESCOMaailma pärandiks. Sõit funikulööriga on huvitav. Linnas elab 300000 elanikku kogu aasta jooksul. Veebruaris, kui on puhkuste aeg, tuleb siia oluliselt rohkem inimesi. Üldiselt on see linn töötamiseks samas kui Vina del Mar on puhkamiseks. Lisaks elab linnas veel palju hulkuvaid koeri (neid on Tšiilis ligi 200 000). Koerad on sõbralikud aga väga kurva näoga. Kahjuks on linnas prügikoristusega probleeme.

Mööda lahe rannikut põhja poole suundudes jõuame Vina del Mari (tähendab viinamarjaistandus mere ääres), mis on selle piirkonna kõige kuulsam ja külastatum mereäärne linn. Kunagine viinmarjaistandus muutus populaarseks suvituslinnaks pärast 1906 aasta suurt maavärisemist, mil Valparaisos paljud majad hävisid. Teepeal näeme kuulsat St Martin Casinot mis saab meie koduks Vina Del Maris ja lillekella mis rajati siia 1962 aasta jalgpalli World Cupi jaoks. Siin on palju suurte puude ja palmidega parke, mille tõttu on linn väljateenitult saanud "aedlinna" tiitli. Vaatame Michael Jacksoni kivi mis enne oli must ja nüüd on valge– sellel elavad pelikanid ja merelõvid. Kahjuks vaala ei näe kuigi neid pidavat siinsetes vetes leiduma küll.

Majutus kuurortlinnas Vina del Mar hotellis Hotel Del Mar

Mõistus on nagu langevari . See ei tööta , kui see ei ole avatud (A. Einstein)

18. päev

Tšiili: Valparaiso ja Casablanca oru viinamarjaistandused

Hommikusöök. Ekskursioon Casablanca orgu, kus on ideaalsed tingimused valgete viinamarjade jaoks. Siin on ideaalne kliima, mineraalide rohke vulkaaniline pinnas ning puhas vesi. Andidest voolab lumesulavett millega kunstlikult kastetakse tilkkastmismeetodil viinamarja taimi otse mulda. Eriti sobilik on viinamarjadele vaikselt ookeanilt tulev jahedam udu mis laseb viinamarjadel kaua küpseda. Saagikoristusaeg on märtsist aprillini. Ainult naised korjavad, sest neil on pehmed ja õrnad käed. Casablanca oru kliima sobib paremini valge veini tootmiseks. Mida kuivem talv seda maitsvam vein. 2014 ja 2015 peaks tulema väga maitsev vein sest eelmine talv oli väga kuiv. See org avastati alles üsna hiljuti veinikasvatuskohana u 45 aastat tagasi. Nüüd on siin juba 28 viinmarjaistandust. Üldse on Tšiili 1300 km pikkuses keskorus 2076 viinamarja istandust.

Siin ei saja pool aastat vihma seega ei saa siin paljuneda kahjurid. Filoxera parasiit hävitas näiteks 1876. aastal suure osa Euroopa ja California veiniistandustest. See oli veinitööstuse jaoks katastroof. Paljud eurooplased tulid Tšiilist tooma uusi taimi sest siin olid needsäilinud. Siin kasvavad ka sellised sordid mis Euroopas enam ei kasva. Näiteks Carmeniere.

Veinide valmistamise ajalugu ulatub esimeste konkistadoorideni, kes tõid esimesed viinmarja taimed. Veinimõisate rajajateks on ajalooliselt olnud eelkõige rikkad Euroopa juurtega perekonnad. Paljud neist olid saanud rikkaks just vaske või hõbedat kaevandades ning hiljem täitsid oma unistuse veinimõisast. Esimene veinimõis rajati siia orgu 1851. a. 1883 rajati kuulus Concha y Toro. Veinimõisa omaniku amet on siin riigis väga prestiižne ja paljud kaevandustega rikkaks saanud pered rajavad oma veinimõisad. 98% veinidest läheb Europasse ja Ameerikasse.

Külastame kahte kuulsat veinimõisa. William Cole (Ameerika päritolu) ja Matetic vineyards (Horvaatia päritolu). William Cole on California päritolu. Tema unistus oli veinitootmine. Ostis maa u 15 aastat tagasi. Nüüd elab see 82 aastane härra keset oma viinmarja istandust ja jälgib hoolega iga päev kuidas tema veinitööstus toimib. Tehas toodab 2,5 miljonit liitrit aastas. Punase veini viinamarju ostetakse ka sisse. Tunnis villitakse keeratava korgiga 2500 pudelit ja 1800 päris korgiga pudelit. Tammevaadid tuuakse Prantsusmaalt ja korgid Portugalist.

Saame väikese lühiülevaate veinitootmisprotsessist ja viinmarjakasvatamisest. Matetici viinamarja istanduses on väga moodne veinipruulimiskoda, mille arhitekt on norralane. Väga kaunis oma minimalismis ja praktilisuses. Matetici veinide kuulsad nimed on Equilibrium (tasakaal ja täiuslik harmoonia) ja Coralillo (see on ühe väga vana veinikeldri nimi siin paigas). Sauvingnon Blanc, Gewurztaminer, Pinot Noir, Syrah. Huvitav on betoonmunast veinivaadi katse. Vast saame järgmisel aastal teada kuidas see õnnestub. Maitseme erinevaid veine ja saame teada et ka Eestis võib leida mõnda Matetici veini. Siinsed veinitööstused on läinud ökoloogilisele taimekasvatusele üle. Taimi väetatakse kohalike loomade sõnnikuga. Enamasti pardid, lambad, kes teevad ka umbrohutõrjet. Vaated viinmarja istandustele on maalilised. Õhtu Vina del Maris.

Kui elu annab sulle viinmarja, annab ta sulle valiku, kas teed sellest veini või kuivatad rosinaks.

19. päev

Tšiili: Valparaiso, lend Madriidi

Hommikusöök. Päev Vina del Maris. Õhtul sõidame tagasi Santiago lennujaama. Lend Santiago Madriid 12h40min.

Reisimine mõjub saatuslikult eelarvamustele, fanatismile ja kitsarinnalisusele. (M.Twain)