Polüneesia tätoveeringud ja mana

Ühe pisikese Polüneesia saarekese helesinises laguunis patseerides on nii mõnelgi üle huulte lipsanud mõte „Nüüd kui paradiis on nähtud, võib rahulikult surra“. Romantikast läbiimbunud paik on iga meeleelundiga kombatav poeesia. Suhkruvalgete liivarandadega ääristatud  laguunides sillerdab vesi sinise värvipaleti erinevates toonides - rukkilill, koobalt, indigo ja türkiis. Muinasjutuliste vulkaanide kraatriservad viskavad ebamaiseid varje üle lopsakate metsade, rannaäärt palistavad rookatusega villad ja merepealsed bungalod. Korallriffide vahel  silkab ringi vikerkaarevärviliste kalade täiskollektsioon, tiare õite ja vaniljekaunade võrgutav aroom hõljub õhus. Ent romantika ja ilu ei ole siin ainsad ahvatlused.

Mana, moana ja ta'tau

Prantsuse Polüneesial on maagia, mis läheb pinnakihist sügavamale ning liigutab hinge, südant ja keha üheaegselt. See tabamatu vägi,  kohalike keeles  „mana“, on nagu maagiline loits, mis paneb sees midagi tugevasti  võnkuma. Polüneesia kultuuride vundamendikiviks on ebaloomuliku päritolu spirituaalne jõud mana – universumis eksisteeriv püha ja jumalik jõud. Mana tähendus on väga keerukas, sest see on üks polüneesia maailmavaate põhi aspekte. Mana omamine tähendab omada mõju ning autoriteeti. Mana on inimestel, nende kollektiivsel tarkusel, võib olla ka valitsusel, rahval, eluta objektidel. Mana saamiseks oli traditsiooniliselt kaks võimalust – kas sünnid sellega või saad läbi sõjapidamise. Inimesi või esemeid, millel on mana koheldakse suure austusega, sest mana annab neile võimu, autoriteeti ja prestiiži. Soome ugri keeltes on sarnane sõna „manama“ ja „manala“ seotud aga nõidumise ja surmaga.

Veel üheks Polüneesia kultuure läbivaks ja ühendavaks mõisteks on  Moana (ookean). Polüneesias usutakse, et ookean annab elu. Iidsete polüneeslaste arusaam mere mõõtmatusest ei olnud kujutelm ruumist kui reaalselt olevast, vaid ainult ajast ja soojusest. Polüneeslase maailm ei koosne asjadest vaid  värvidest ja helidest.

Helist sündinud sõna „tattoo“ (eesti k. tätoveering) on ületanud mitmed ookeanid. Maailmas levinud sõna tätoveering tuleneb polüneesia keelsest sõnadest Ta’Tau, mis tähendavat toksimisel tekkivat heli. Polüneesia tätoveerimise tavade algupära on mattunud ajaloo udukihtide vahele. Ilmselt oli tava olemas enne esimeste rändajate saartele saabumist. Suure migratsiooni mastaap võimaldab paremini mõista ka tätoveerimise tavade geograafilist ja kulutuurilist ulatust Vaikse ookeani lõuna osa erinevatel arhipelaagidel. Suure rände ulatusest annavad tunnistust kehasid kaunistavate motiivide ja sümbolite erakordsed  sarnasused Polüneesia erinevatel saartel.

Suur migratsioon

Polüneesia asustamise lugu kõneleb eeposlikust rännakust merel. Tuhandeid aastaid tagasi rändasid hulljulged meresõitjad üle suure ookeani  puidust ja kõrkjatest valmistatud kiiretel ent samas habrastel kanuudel. Nad navigeerisid taevatähtede, lainete, merelindude ja pilvede järgi.  Meresõidu navigatsiooni suurmeistritena ületasid nad „Sinise kontinendi“ leidmaks maad kuhu rajada oma tsivilisatsioon.  Sajandeid enne Christoph Kolumbuse üle Atlandi ookeani purjetamist seilasid Polüneesia meresõitjad oma puukanuudel Vaikse ookeani Polüneesia kolmnurga saari ümbritsevad veed tuhandete kilomeetrite ulatuses risti-põiki läbi.

Ilma magnet-kompassi, kaartide, navigeerimise instrumentide ja teadmisteta laius- ning pikkuskraadidest võib tunduda saarte leidmine keset hiiglaslikku ookeani juhuslik õnn.   Mis iidsetele Põhjamaa tsivilisatsioonidele oli kättesaamatu osutus aga võimalikuks lõunamerel.  Polüneeslaste suulised pärimuslood ei anna meile täit ülevaadet nende iidsetest teadmistest astronoomia, meteoroloogia ning navigatsiooni vallas, ent nende arusaamine tähtede liikumisest oli ilmselt väga täpne. Polüneesia iidsed meresõitjad teadsid, et pidevalt passaat tuulte piirkonnas rännates on teatud aastaajad reisimiseks soodsamad ning teatud hetkel muutub tuulte suund kirdest kagusse. Laine kuju ja murdumine andis märku, et lähedal võib olla maa. Meresõitjatel oli kaasasündinud suunataju ning navigeerides päikese ja tähtede järgi teadsid nad missuguste tähtede suunas on võimalik saari leida. Lõunamere taevas oli justkui kaart, mille järgi seilates suutsid meresõitjad teha edasi-tagasi reise. Esmalt saadeti välja maadeavastajate salk, kes leidis sobiliku saare asustamiseks ning jättis meelde saare asukoha ning teekonna tähtede suhtes selleks, et hiljem uuesti tagasi lääne poolde pöörduda. Seejärel saadeti ekspeditsioon tagasi emasaarele perekonna, taimede  ning loomade järgi.  Sellised rännakud kestsid sajandeid, mille vältel parandati geene.  Sajandite jooksul hakati „aretama“ inimtõugu, kes oleks võimeline reisima pikki vahemaid kanuus. Arenes ideaalkehaga polüneeslane, kelle tunneme ära ka tänapäeval. Ideaaliks sai tugevate laiade õlgade, kitsaste puusade, tasakaalu hoidmiseks suurte jalgade ja suurte tugevate kätega inimene. Kanuude kvaliteedi ning toidu säilitamise meetodite paranedes julgeti minna üha pikematele reisidele. Lisaks, kui nende kanuudega oleks olnud võimalik seilata vaid allatuult poleks Polüneesias ilmselt tsivilisatsiooni olnud enne eurooplaste rännakuid.

Geneetilised uuringud viitavad sellele, et  pikk rännak saarelt saarele, atollilt atollile, sai alguse ilmselt Malaisiast ning Taiwanilt. Tõsiasi, et Polüneesia arhipelaagidel seadsid end  sisse Kagu-Aasias levinud kohalikud loomaliigid  (siga, koer, metsik kana), viitab sellele, et migratsioon sai alguse just Kagu- Aasiast. Kõigepealt jõuti ilmselt Uus-Kaledooniasse. Nimelt just Uus-Kaledooniast on leitud Polüneesia asukate kõige iidsemad arheoloogilised jäljed Lapita keraamika näol.  Millal täpsemalt Vaikse ookeani saared asustati on siiani vägagi vastuoluline küsimus. Sellele vaatamata on selle rändrahva „suure merereisi“ jälgi võimalik tuvastada Vanuatul umbes 3300 aastat tagasi, Fijil, Tongal ja Samoal umbes 3000 aastat tagasi ning Markiisi saartel umbes 1000 aastat tagasi. Pärast paar aastasadat kestnud pausi algas uus migratsiooni laine, mis viis maadeavastajad Markiisi saartelt Polüneesia kolmnurka – Seltsisaared, Hawaii ning Lihavõttesaarele.  Lihavõtte saarele jõuti umbes 1500 aastat tagasi, Tahitile ja Hawaiile umbes 200 aastat hiljem. Viimasena avastati Uus-Meremaa umbes 900 aastat tagasi.  Sõna Polüneesia hõlmab paljude saarte hõime – Markiisi, Samoa, Tonga, Cooki, Hawaii, Tahiti, Maori jne

Tätoveeringut nõudsid sotsiaalsed tavad

Inimkonna ajaloos alati eksisteerinud tätoveerimise kunst saavutas just Polüneesias väga kõrge staatuse, kus seda kutsutakse „Igimuistsete keeleks“. Vanade müütide kohaselt oli jumal Ta’aroa  kahe poja Mata Arhu and Tu Ra’i po’  arvates  see kunst niivõrd dekoratiivne, et nad otsustasid seda ka inimestele õpetada. Ajalooliselt ei olnud Polüneesia kultuuris kirjakunsti, niisiis polüneeslased kasutasid märke ja sümboleid täis tätoveerimise kunsti oma identiteedi ja iseloomu väljendamiseks. Tätoveering oli palju rohkem kui lihtsalt keha kaunistamise kunst. Tätoveeringud viitasid staatusele hierarhilises kogukonnas, suguküpsusele ja genealoogiale. Iidses Polüneesias kandsid peaaegu kõik tätoveeringuid. Tätoveering oli nagu ID-kaart, mis näitas ära inimese nime,  põlvnemise, kodukoha ja ka saavutused. Tätoveering, mis oli kunagi veriohver jumalale sai hiljem staatuse sümboliks ja klassikuuluvuse näitajaks. Tätoveering oli kaitsjaks ja jõu sümboliks.

Erinevaid tätoveeringuid lisati polüneeslastele terve nende elu jooksul. Alguses olid need pigem rituaalsed hiljem juba pigem esteetilise väärtusega ihaldusväärsed ehted. Tätoveeringuid tehti selleks, et jõudu mana’t ja atraktiivsust suurendada. Naistele kingiti tätoveeringuid kui kalleid juveele. Tätoveeringuid hakati vanade tavade kohaselt lapsele tegema juba sünnist saadik. Alustati õlast. Ilma tätoveeringuta ei tohtinud näiteks väike beebi isegi ühiselt perega süüa või hiljem kasvades süüa teha (tüdruk). Puberteedi ikka jõudes oli tätoveeringute lisamine vajalik selleks, et tüdruk võiks osa võtta küla igapäevastest tegevustest ning loomulikult oli tätoveering ka eelduseks mehele minekul. Tüdrukutele tehti tätoveeringud reitele ja taguotsale. Levinud tätoveeringud sõrmedel, randmetel ja kaela ümber olid kui kunstipärased ehted. Tüdrukutelt oodati, et nad lükkaksid eemale kõik kosilased, kellel ei ole piisavalt tätoveeringuid ette näidata.

Tätoveering oli märk julgusest ja jõust. Tätoveering pidi alatiselt märgistama kellegi vastupidavust ning pühendumist oma kultuurilistele traditsioonidele. Poiss ei tohtinud tätoveerimise ajal isegi nägu krimpsutada. Teismeealised, umbes 12 aastased noormehed, pidid ülemineku riituste ajal näitama ette oma tätoveeringud tõestusena sellest, mida nad on õppinud ja saavutanud enne kui neid võetakse vastu täiskasvanute hulka. See oli kohustuslik meeste maailma sisenemisel.  Valu tätoveerimise ajal võis tihti olla väljakannatamatu ning tihti kaasnes ka infektsiooni oht. Vaatamata ohtudele sildistati tätoveeringutest kõrvalehoidjaid argpüksi ehk pala’ai nimega. Selliseid argpükse vihati ning solvati kogu ülejäänud hõimu poolt. Mehed, kelle jaoks valu keset tätoveerimise protsessi osutus liiaks, pidid kandma poolikuks jäänud tätoveeringut häbimärgina kogu oma ülejäänud elu.  

Tätoveerijad olid suure prestiižiga spetsialistid. Töövahenditeks olid neil kammid ehk au. Kammi käepide oli tavaliselt kilpkonna kilbist või luust ning kammipiideks teravad „hambad“.  Kammid asetati nahale ning seejärel toksiti peale pisikese puidust haamrikesega. Värvipigmendi saamiseks aeti rasvarikkad puuviljad vardasse ning röstiti neid lõkkel kuni saadi nõgi, mida kanti kammiga naha sisse. Oskusi anti edasi isalt pojale, ning iga kunstnik pidi aastaid õpipoisina harjutama. Tundide ja päevade kaupa toksiti mustreid kammiga liivale, bambusele, väikestele kividele või puukoorele.  Nii tekkis vilumusega koos ka „raamat“, kust klient sai endale sobivaid motiive valida.

Motiivid

Igal piirkonnal olid omad motiivid  koos tähendustega. Polüneesia tätoveeringud olid ja on kombinatsioon keerukatest mustritest, geomeetrilistest ornamentikast ja sümbolitest - malelaud, punktiir või ühtlased jooned, kaared, spiraalid, loomad, linnud, kalad, taimed, kangelased. Väga levinud olid inimesega seotud motiivid, mis võtsid jumaliku esivanema Tiki vormi. Mida kõrgem staatus seda kaunimad, suursugusemad ja keerukamad olid tätoveeringud. Näiteks kookospalm sääremarjal oli ettenähtud vaid pealikele. Tätoveeriti nii torsole, seljale, kõhule, käsivartele kui ka jalgadele. Kui Samoa saarel oli nägu tavaliselt kõige tihedamalt tätoveeringuga kaetud siis mõnes kohas eriti Lihavõtte saarel oli kogu keha lõuendiks. Ka Markiisi saartel tätoveeriti kogu keha ning sealhulgas ka keel!

Esimesena jõudsid Euroopa päritolu meresõitjad  just Markiisi saartele 1595. aastal.  Ent kuna saartel ei leidunud olulisi maavarasid ei tundnud Hispaania navigaator Alvaro de Mendana de Neira paiga vastu erilist huvi. Kapten James Cook oli esimene maadeavastaja, kes proovis tervet Polüneesia kolmnurka läbi uurida. 1771. aastal, kui Cooki naasis oma esimeselt ekspeditsioonilt Tahitile ja Uus-Meremaale ilmus Euroopasse ka sõna „tattoo“. Cook kirjeldas polüneeslaste tavasid ning kasutas ka sõna „tattaw“. Ta tõi endaga Euroopasse kaasa tahiitilase Oma’i, kelle tätoveeringud võlusid paljusid daame Londoni salongides.  Oma’i suursugustest tätoveeringutest sai alguse Rousseaulik müüt „üllameelsest metslasest“.

Vähemalt kahetuhande aasta vanune traditsiooni keelustati 18. sajandil Vana Testamendi poolt. Euroopa misjonärid  keelasid  ürgse Polüneesia tava koos  tantsude ja avatud seksuaalsusega.  Alates 1980. aastatest on tätoveeringud teinud läbi taassünni ja nüüd uurivad seda paljud õpetlased, uurijad ja kunstnikud. Tänu Joseph Banksi ja Charles Darwini märkmetele ning Karl von den Steineni analüüsidele, kes oli eriti huvitatud Markiisi saartest, on ülestähendused Polüneesia iidsest kunstist jõudnud ka tänapäeva antropoloogideni. Lisaks, Markiisi saarte eraldatus  aitas tätoveeringutel just seal kõige paremini säilida. Eestisse on jõudnud Nuku Hiva saare mehe uhked tätoveeringud Adam Johan  von Krusensterni ümbermaailma reisi märkmete näol.

Tänapäeval korraldatakse Polüneesia tätoveeringut ülistavaid festivale. Tätoveeringute tuntus on hoogsalt levinud ning suur osa Polüneesia elanikest kannab tänapäeval jälle imelisi tätoveeringuid. Loomulikult on ka paljud välismaalastest reisilised selle kütkeisse mässitud. Mõned võtavad reisi Polüneesiasse ette üksnes tätoveeringu saamise tagamõttel. Seda keha kaunistavat kustumatut ehet kantakse suure uhkustundega.