Peko- peko, pan-pan, kura-kura!

Kertu Bramanis / Jaapan,

Jaapani uusaasta toit paitab nii silma kui suud, ning lisaks paneb südame laulma ja hingekellad helisema. Oishii yo (maitsev)!

Artikkel ilmus ajakirjas Go Travel 2013. detsembris

Kui meie Jaapani kodus Hiroshimas helistas paar päeva enne vanaaasta õhtut sõbranna Sadako arvasin, et tegemist on kutsega ühele järjekordsele bonnenkai´le ehk vanaaasta murede ärasaatmise õhtule.  Aastaid vaadeldakse Jaapanis kui täiesti eraldiseisvaid. Jaapanlased usuvad, et uus aasta annab võimaluse kõike uuesti alustada.   Kõik tööd lõpetatakse ära, terve majapidamine korrastatakse väga hoolikalt,  vanad võlad tasutakse ära ja tülid lahendatakse.  Just seetõttu on  aastavahetuse eelne kuu täis suuremaid ja väikeseimaid pidustusi,  mis aitavad  vana aasta probleeme ja muresid unustada.  Telefonis kõlas Sadako ojakesena vulisev, vaevuaimatava  Korea aktsendiga hääl: Kertu-san, oshōgatsu ni osechi o tabeni oide! (Tulge uusaastal meile osechi`t sööma).  Uusaasta tähtsaimale söömaajale kutse oli aga hoopis midagi erilist, sest uue aasta esimest päeva tähistatakse enamasti perekonna ringis. Lisaks koos söömisele ning televiisori vaatamisele külastatakse uue aasta alguses  mõnda perekonna jaoks olulist templit ja pühamut. Võtsime austatuna kutse vastu ja uusaasta esimesel pühal läksimegi vägagi tänulikena terve perega Sadako külalislahkust ja kokakunsti nautima.

Sadakol on küll Korea juured aga pärast kahte aastakümmet Jaapanis on temast saanud täisvereline Jaapani pereema. Perenaiste jaoks on vana aasta viimane nädal  täis askeldusi, sest  lisaks põhjalikule suurpuhastusele tuleb  jaapanlaste jaoks aasta tähtsaima perekondliku koosviibimse jaoks hakata varuma ja valmistama kõike suupärast pidulikuks uusaasta vastuvõtmiseks. Kui jaapanlaste igapäevasel toidulaual leidub rikkalikult erinevatest maailmaosadest pärit hõrgutisi siis vana-aasta ärasaatmise ning uusaasta vastuvõtmise road  on veel siiani paljude jaoks rangelt jaapanipärased.  Kuigi pühade ajal leidub osechit (traditsioonilised uusaasta suupisted)  moodsas ja mugavas Jaapanis igas supermarketis ja nurgapealses kaupluses, teab iga õige perenaine  missugune vahe on kodus valmistatud või poest ostetud pühaderoal. Mõte tõeliselt kodusest  osechi`st pani meie kõhud ootusärevalt hõikama peko-peko (jaapani keelne onomatopoeesia, mis  väljendab tühjust).

Algselt oli uue aasta esimese kolme päeva jooksul  tabuks kasutada tuleaset ning seega ka toidu valmistamine oli võimatu. Seetõttu oli oluline, et suupärast valmistati veel vana aasta sees piisavas koguses  kogu pühadeks. Samas on osechi`l ka palju pragmaatilisem tähendus - naised said pärast pingutusterohkeid toimetusi uue aasta esimestel päevadel hetkeks söögitegemisest hinge tõmmata. Osechi roogade valmistamisel järgitakse toidu valmistamisel ning ka säilitamisel sajandeid vanu tavasid. Igimuistsed võtted  soovitavad toidu „kuivatamiseks“ kasutada riisiäädikat ja soola ning magusas soya kastmes, mirinis ja sakes  hautamist.

Osechi puhul on valdavaks juurviljad ja grillitud kala, näiteks  merikoger (tai)  või kuldsaba (buri). Kõikide suutäite valmistamisel jälgitakse  toatemperatuuril  söömise nõuet  ning seda, et toitu  oleks võimalik säilitada  ilma külmikuta. Kõik suutäied asetatakse kaunitesse lakitud mitmekorruselistesse karbikestesse jubako.  Jaapani toitu süües on oluline, et kasutaksime kõike oma viite meelt, esindatud oleksid viis peamist maitset, viis peamist värvi ning viis erinevat valmistamise viisi.

Ainukese erandina  oli uue aasta esimesel kolmel päeval lubatud keeta  zōni`t.  See samurai ajastust pärit selge puljongiga või misoga maitsestatud supp, mille üheks peamiseks koostisosaks on   mochi (tambitud riisist pätsike), lisaks veel juurviljad ja mereannid, nägi Sadako variatsoonis hõrk välja. Lauale tuues jäi Sadako jaapanipäraselt üdini tagasihoidlikuks: kuchini awanai kamoshirenai kedo tabetemite! (see ilmselt ei ole teile suupärane aga proovige). Supi värviks oli Sadako kasutanud porgandi lilli ja mizuna ning magusherne erkrohelust.  Yuzu (jaapani tsitruseline) koore killud lisasid värske aromaatse varjundi. Meie tütar Melissa, kelle jaoks on mochi alati olnud sünonüümiks sõnaga „maitsev“, haaras pärast esimest „itadakimasu“ (lihtne tänusõna millega hakatakse vastu võtma seda mida pakub meile loodus) kõhklemata pulgad pihku, hammustas mochit ja ümises mõnuledes „oishii“ (maitsev).

Kui Sadako avas jubako karbikesed ilmutasid kihtkihilt meile Sadako kunstianne ja pühendumus ning aastatuhandete tagused Jaapani maitsed, tarkused ja uskumused. Suutäite  kaunis asetus väljendas küllust ning iga toidul oli oma sümboolika ning tähendus.  Osechi puhul saavad oluliseks  hoolsalt valitud õnnetoovad värvid - erkroosa ja valge kamaboko kalapastast koogike, kohaku namasu valge ja punane salat; numbrid - kõike on ühes karbikese kas üks, kolm või  viis;  toitude  sümboolne tähendus – näiteks kazunoko ehk heeringamari tähendab sõnasõnalt palju lapsi,  kuromame ehk siirupis pikalt hautatud magusad mustad oad sümboliseerivad tervist ja viljakust, tazukuri ehk soya kastmes hautatud kuivatatud sardiinid sümboliseerivad rikkalikku saaki (sõnasõnalt tähendab tazukuri riisipõllu valmistajat, ajalooliselt kasutati kala riisipõldude väetisena, millest on saanud rikkaliku saagi sümbol), ebi  hiidkrevettide pikk habe ning painutatud vöökoht sümboliseerivad pikka iga; krõmpsuv renkon lootosjuur on budistlik sümbol (renkoni  augud aitavad näha vaimset teekonda, mis just nagu lootos saab alguse inimese süngetest ihadest, valust ja kannatustest kasvades  ülespidi valgustatuse,  selguse ja kaastunde poole, puhkeb viimaks täiuslikuna õide).

Rikkust ja õnne  toovat kuldkollast värvipaletti esindasid datemaki (üsna magus rullitud omlett krevettide või kalaga sümboliseerib soovi saada  palju heaendelisi päevi ja teadmisi), daidai (jaapani mõrkjas apelsin) ning kurikinton (kastani kuldpüree, kus kreemjad maguskartulid  on täiusliklt sobitatud kokku  suhkrustatud  kastanitega).

Kogu see värvide, uute üsna intensiivse soolase, magusa, hapuka, mõrkja ning umami maitsete mitmekesisus ergutas kaunitest karbikestest  ikka lisa  võtma kuni meie kõhud ei öelnud enam sugugi peko-peko vaid pigem juba pan-pan (täis). Toitude vahele hüüdsime jaapanlaste kõige pühamat nestet saket mekkides: kampai. Tundsime kuidas pea mõnusasti kura-kura sumisema ja hingekellad helisema hakkasid. Lõpetuseks pakkus Sadako magusat saket amazake, mille esimene lonks võib tunduda läägelt magus. Kuna amazake alkoholi ei sisalda siis pakutakse seda lastelegi. Tol hetkel 9-aastane Jesper, kes on tänapäevani väga ettevaatlik uute roogade proovimisel, oli osechit proovides ennast niigi ületanud lausus üsna otsustavalt „selle põhjasettinud kissellilaadse valge olluse jätan vahele“. Sadako selgitas küll kannatlikult, et just sellist sooja amazaket pakutakse Jaapanis tõbistele mudilastele jõu tagasisaamiseks. Jesper jäi vääramatuks. Minu jaoks oli amazake tuttav, sest eelmisel õhtul olin seda templikellade kumisedes järele proovinud meie külakese budistlikus pühamus.  Karges öös maitses see väga kosutavalt.

Kui täiusliku osechi valmistamise kunst tundub siiani minu jaoks sama kättesaamatu  kui kuu peale sõit siis toshi-koshi soba perele pakkumine on minu jaoks täiesti jõukohane ülesanne ja jätkame Jaapani vanaaasta ärasaatmise traditsioone ka Eestis elades.  31. detsembri õhtul on lausa kohustuslik  süüa tohi-koshi soba mis sõnasõnaliselt tõlkides tähendab „aastaid ületavad tatranuudlid“. Pikad nuudlid sümboliseerivad pikka iga, tervist ja energiat tuleval aastal. Osaliselt on sellisel lihtsal roal ka väga pragmaatiline alge – koduperenaistel ei ole lihtsalt pärast aastalõpu kiireid toimetusi aega ja jaksu keerukaid toite vaaritada ning piirdutakse üsna lihtsa mõne hetkega valmiva toiduga. Samas ei tohi unustada, et toshi-koshi soba nuudlite järgi jätmine on sama mis ebaõnnele käe ulatamine.

Kohaku namasu salat

Kohaku tähendab jaapani keeles punast ja valget. Neid kahte värvi seostatakse õnne ning pidustustega.

Toorained

1/3 suur daikon valge redis
1/2 keskmine porgand
1 tl soola

Kaste:
5 spl riisiäädikat
1/2 spl mirin
4 tl suhkrut
1/4 tl soola

Viiluta daikon ja porgand õhukesteks kangideks, raputa peale 1 tl soola, lase seista 20 min. Juurviljadest nõrgub välja vedelik. Nõruta ja pigista vedelik välja. See muudab salati mõnusalt krõmpsuvaks. Lisa juurviljadele kastme komponendid. Lase  külmas seista veel 30 min et maitsed saaksid seguneda. Peale võib raputada seesamiseemneid.