Artikkel ilmus ajakkirjas „Horisont“ 6/2009
Hendrik Relve
Patagoonia tuuline ja lage rohtla laiub rohkem kui 1500kilomeetrisel alal Lõuna-Ameerika parasvöötmes mandri lõunatipuni välja. Selles näiliselt kõledas ja eluvaeses avaruses leidub põnevat elu.
Lendame Buenos Airesest lõuna poole. Kiikan lennuki tiibade all laiuvat ruudulist malelauda. Nelinurgad seal all on mitu kilomeetrit laiad põllud, kus viljeldakse maisi, nisu ja muid põllutaimi. Enne valge inimese tulekut laius neil laudsiledail tasandikel pampa - lopsakas lähistroopiline rohtla. Nüüd on piirkonnast saanud Argentina viljaait, kust kogutakse enamik riigi põllutoodangust.
Troostitus ja tuulises tühjuses
500 kilomeetri pärast maastik muutub. Silme ees levib üksluine maastik, kus valitsevad luitunud rohelised ja pruunid toonid. Põlde enam pole ja kui maad üldse millekski kasutatakse, siis lammaste karjatamiseks. Kui tuhatkonna kilomeetri kaugusel Buenos Airesest viimaks maandume, tervitab meid tüüpiline Patagoonia maastik. Lennuväli asub seitsme kilomeetri kaugusel Trelew linnakesest.
Esimene asi, mida kogen, on Patagoonia tuul. See on kuiv ja tolmune. Tuul saadab meid kogu mitmenädalase reisi vältel. Mõni päev on tuul nii raevukas, et sellele saab nõjatuda nagu õhupadjale. Kallutad end kõhedustundest jagu saades sirgelt ja täies pikkuses ettepoole, aga pikali ei kuku. Seisad kui imeväel, hõljudes metsiku tuule käes, mis keha üleni vabisema paneb. Miks Patagoonia rohtlate tuul nii võimukaks paisub, on lihtsalt seletatav - tasastel puudeta avarustel pole tuulele sadade kilomeetrite ulatuses ühtegi takistust.
On parajasti november, Argentina suve algus. Purukuiv pinnas ja taimede kiratsev välimus annavad tunnistust, et ümbrus on vihmavaene. Patagoonia rohtla ongi veevaene, mõned selle lääneosad suisa kõrbelised. Tasandik, mida Valdese kaitsealal näeme, on kaetud üksikute haraliste põõsastega, millest kõrgemad ulatuvad vaevu rinnuni. Rohttaimed on valdavalt hõredalt kasvavad kõrrelised. Esimene mulje Patagoonia rohtlast on troostitu - silmapiirini ulatuvad vihma järele janunevad tasandikud näivad igavad ja eluvaesed.
Suurjalgade maad
Pärast paaritunnist sõitu läbi enam-vähem inimasustuseta rohtla jõuame Puerto Pyramidese külakese kohal Atlandi ookeani rannikule. Sammun rannakaljude viimse piirini. Otse jalge ees on mitmekümnemeetrine järsak. Selle all purunevad vahutavad ookeanilained vastu rannakive. Minu taga laiub rohtla koltunud lagedus ja ees ookeani sinetav üksluisus. Mõlemad maastikud paistavad ühtviisi tühjana, samas oma piiritus avaruses suurejoonelise ja koguni ülevana.
Seistes turgatab pähe, et samasuguse elamuse pidi Patagoonia rannik jätma ka esimestele eurooplastest maadeavastajatele, kes siin seilasid. Ligi nelja ja poole sajandiga pole nende randade ilme tegelikult põrmugi muutunud. Siis, 1520. aastal, purjetas siit lõuna poole esimene ümbermaailmasõitja Fernão de Magalhães. Lootuses leida väina, mis ühendaks Atlandi ja Vaikset ookeani, käskis ta hoolikalt uurida ja kirjeldada iga lahesoppi. Ta pidi liikuma vaevaliselt veel palju kuid lõuna suunas, enne kui leidiski väina, mis praegu kannab ta nime. Nagu kirjutab Stefan Zweig raamatus „Magalhães, mees ja tema kangelastegu", oldi nädalaid kestnud vaatluste järel merel ja maal jõutud arvamusele, et siinne maismaa on tühi nii loomadest kui inimestest. Aga ühel päeval nähti künkal seismas jahmatavalt pikakasvulist meest. „See mees oli nii suur, et me ulatusime talle parajasti vööni," kirjutab oma päevikus Magalhãesi lähemaid abilisi Antonio Pigafetta. Kahtlemata on võrdlus liialdatud. Praegu teame, et see esimene inimene kuulus tehueltše rahva hulka.
Tegin Patagoonia reisi eel endale tehueltšede kohta üht-teist selgeks. Nüüdseks on sest endisest võimsast indiaanirahvast alles jäänud vaid käputäis. Nad pole üleloomulikult pikad, nagu kinnitasid esimesed neid näinud eurooplased. Kuid keskmise pikkusega veidi üle 180 sentimeetri on nad tõepoolest silmatorkavalt sihvakad. Magalhãesi reisikaaslastele jätsid vist erakordse mulje ka hiigelmehe jalad. Oletatavasti just jalgade järgi pandi kogu rahvale, keda mees esindas, nimeks patagaod ehk suurjalad. Selle järgi sai omakorda nime Patagoonia tühermaa, kus rahvas elab. Eesti keeles võiks Patagoonia niisiis tähendada suurjalgade maad.
Rohtla iseäralikud linnud ja neljajalgsed
Valdese poolsaare kaitseala paikneb Patagoonia rohtla põhjapiiril. Nii Valdese poolsaarel kui järgnevatel päevadel Argentina rohtlas sadu kilomeetreid läbides kogeme, et esialgne mulje elutühjusest on petlik.
Tervelt 180 linnuliigi seas, keda Patagoonia rohtlais põhimõtteliselt kohata võiks, on kasvult vägevaim nandu. Näeme teda Valdese kaitsealal põõsaste vahel siblimas juba teisel päeval. Kasvult Aafrika sugulasest jaanalinnust pisem, on ta ikkagi kuni poolteist meetrit kõrge ja kaalub kuni 40 kilo. Ühel täiskasvanud nandul avastame ka pojad. Loendame neid binokliga uurides kokku 14. Teame, et poegadega on kindlasti isalind. Isanandu on linnuriigis superisa näidis. Ta ehitab pesa ja haudub emalindude munetud pojad välja ihuüksinda. Viimaks kasvatab ta nad täiskasvanukski täiesti üksinda. Ei ole harvad juhtumid, kui isanandu lastepere ulatub 30 või veel enama järglaseni.
Neljajalgsetest tekitab veidraid seoseid patagoonia maarade paar. Need on ema ja isa, kes valvavad maa sisse kaevatud urgu peitunud lapsi. Üks neist, kes parajasti istub, meenutab hiiglakasvulist küülikut, teine, kes seisab, jällegi kääbuskasvulist metskitse. Edaspidisel vaatlusel täheldame, et kui maara rahulikult liigub, astub ta tippides nagu jalutav hirv või metskits. Kuid ärevuses hakkab liikuma hüpeldes justkui küülik. Veider olend näib mingi fantastilise metskitse ja küüliku ristandina. Aga loodusteaduslikult pole ta sugulane kummalegi. Päriselt on patagoonia maara lähim sugulane hoopis merisiga.
Kogukaim loom on guanako
Esmakordselt kohtame neid loomi Valdese kaitsealal, hiljem ohtramalt Andide lähistel. Guanako sarnaneb mõne sarvedeta hirveliigiga, kel imelikult väljaveninud kael. Loomateadlased kinnitavad, et guanako on siiski pigem kaameli kui hirve sugulane. Temast on indiaanlased aastatuhandete eest aretanud ka Lõuna-Ameerika olulise kodu- ja ainsa veolooma - laama.
Graatsilised guanakod liiguvad tihti karjades. Enamasti koosneb kari ühest isasloomast ja kümmekonnast emasest, kel omakorda kaaslaseks pojad. Vahel moodustavad karju ainult noored isased ehk poissmehed.
Kord näeme meeldejäävat juhtumit. Haaremis on ilmselgelt puhkenud skandaal. Isasloom ehk karja juht jookseb lähima emase juurde, kuid too, selle asemel, et kallist kaasat rõõmsalt tervitada, tõmbab kõrvad lidusse. Kui isane niisugusest selgest viha ja põlguse märguandest välja ei tee ja veelgi lähemale astub, sülgab emane isase suunas laias kaares vägeva läraka. Nii nagu kaamelgi, oskab guanako vajadusel sülitada väga tabavalt ja mõjuvalt. Seepeale tormab isa järgmise haaremiliikme juurde ning stseen kordub taas. Põhjusi, miks guanakoperes tüli vallandunud, võib vaid aimata. Võib-olla leiavad haaremi naised, et nende isand on valinud lähenemiseks täiesti vale aja. Võib-olla kaitsevad nad sobimatu lähenemiskatse eest hoopis alaealisi tütreid, kes vaguralt ema kõrval seisavad. Igal juhul on seik ühtaegu kentsakas ja mõtlemapanev.
Guanako on Patagoonia rohtla kogukaim loomaliik. Võiks arvata, et rohtlas pole võimalik tõusta väärikamale positsioonile kui selle loomaliigi karja haaremiisand. Paraku on loodus, aga eriti peresuhted täis mõistatusi. Võib juhtuda, et isegi omameelest tähtsaim ja uhkeim koosluse liige ei pääse vale käitumise korral üksmeelsest täissülitamisest.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate „Kuula rändajat" autor. Patagoonia rohtlas käinud 2008. aastal.
