Nokklooma mõistatus

Hendrik Relve / Austraalia,

Artikkel ilmunud ajakirjas Horisont 6/2010

Nokklooma saba näib pärinevat kopralt ja nokk pardilt. Emane nokkloom muneb mune nagu lind ja isasel on jala küljes mürgiastel, mida ta kasutab nii, nagu mürgimadu mürgihambaid.

Oleme Kirde-Austraalias Yungaburra asula lähistel asuva Petersoni jõe ääres. Istume õpperaja tumepruunidest palkidest varjeseina taga ja silmitseme läbi kitsaste vaateavade pingsalt veepinda. Kohe-kohe peaks nähtavale ilmuma nokkloom. Selle isevärki olendi nägemine on meie Austraalia-reisi tähtis eesmärk. Kogu maakeral leidub teda üksnes Ida-Austraalias ja Tasmaania saarel. Nokklooma peaks reisijuhte uskudes leiduma paljudes Ida-Austraalia veekogudes. Oleme välja valinud ühe parima nende seast - Petersoni jõe, mille kallastele on nokklooma mugavamaks jälgimiseks välja ehitatud koguni omaette õpperada. 

Vaevarikastel otsingutel

Aastaaeg peaks olema nokklooma nägemiseks parim. On juuli ehk Austraalia talv. See tähendab, et vesi on lähistroopika kohta jahe, ligikaudu 18 kraadi. Suvel põõnaks nokkloom päevase leitsaku mõnes enda uuristatud urus lihtsalt maha, aga talvel peaks liikvel olema ka päevavalgel. Täpselt hämaruse eel peaks ta askeldama eriti aktiivselt.

Võttevalmis fotoaparaat käes, istun varjes ligi tunni. Aga jõepeegel jääb elutuks. Tüdime ja otsustame õnne katsuda mõnes teises õpperaja osas. Hiilime üksteise järel läbi kõik jõeäärsed vaateplatvormid ja varitsuspaigad. Ent silmame vaid üksikuid veelinde. Alles sügavas hämaruses, kui pildistamine juba võimatu, näeme veepinna all libisemas kiiret varju. Silueti taga- ja eesosa on imelikult lapergused. Vist tõesti nokkloom. Üllatavalt pisike, vähem kui poole meetri pikkune. Kasvult nagu eestimaine koprapoeg, aga palju vilkam.

Niisugune põgus ja kahtlane tulemus meid muidugi ei rahulda. Tuleme nokklooma passima ka järgmisel hommikul, ajal, mil ta samuti peaks hoogsalt toimetama. Kuid rohkem me seda looma ei kohta. Me ei anna alla ja otsustame nokklooma otsida mõnes teises kohas.

Niisuguse välimusega looma olemasolu pole võimalik 

Kui esimesed nokklooma nahad ja topised 18. sajandi lõpul Inglise zooloogide kätte jõudsid, naerdi asitõendite toojad välja. Olid ju meremehed sajandeid enne seda oma kaugetelt merereisidelt Aasiast kaasa toonud umbes sama uskumatuid topiseid, mida Inglismaal lihtsameelsetele hingehinna eest maha müüa üritati. Austraaliast toodud ebardil näis olevat saarma keha, kopra saba ja pardi nokk. Tõsi, võltsing paistis olevat päris osavalt kokku pandud. Kuid igale õpetatud loomateadlasele oli selge, et päriselt niisugust imetajat olemas olla ei saa. Pealegi pidavat see imetaja munema!

Kulus ligi sajand, enne kui loodusteadlased imelooma olemasolu samm-sammult tunnistama pidid hakkama. Vahepeal kandis ta mitmesuguseid teaduslike nimesid, nagu näiteks Platypus anatinus, mis võiks eesti keeles tähendada parditaolist lampjalga. Suurt peamurdmist põhjustas nokklooma paigutamine kehtivasse loomariigi süsteemi. Lõpuks tuli kohendada nii loomade evolutsiooni teooriat kui loomariigi süstemaatikat.

Praeguse süstemaatika järgi kuulub nokkloom ürgimetajate hulka. Nimi rõhutab liigi iidset päritolu. Nokklooma erilisust oma aja teadlaste jaoks rõhutas ühes oma päevikus Charles Darwin: „See, kes ei usu millessegi, mis ületab tema mõistuse, võiks nokklooma puhul hüüatada: „Kindlasti pidid siin tegutsema kaks erinevat loojat!"" 

Kohtumine Tarzali järvel

Austraalia kirdeosas ringi uidates avastan ühel päeval turismibrošüüris kuulutuse: „Tule nokklooma jälgima Tarzali järvele. Maks vaid 100 dollarit. Kui nokklooma ei näe, saad raha tagasi!" 

Neelame reklaamisööda alla ja suundume rendiautoga Millaa Millaa asundusse, mille lähistel Tarzali järv asub. Meid võtab vastu kohalik talumees Peter ja viib talle kuuluva pisikese Tarzali järve kaldale. Ilm on nii ebamugav kui lähistroopilisel talvepäeval üldse olla saab: piserdab ühtlast vihma ja aeg-ajalt sööstavad üle järve ümbritsevate lagedate küngaste lõikavad tuuleiilid. 

Peter õpetab, kuidas nokklooma avastada. „Kõigepealt näed vee alt kerkimas mullirida. Näe, vaata sinna!" osutab ta sõrmega järvepinnale. Pöörame binoklid osutatud suunas ja silmame hõbedasi mulle. Mõne sekundi pärast ilmub nende lähedal tõepoolest nähtavale ülespoole kaarduv nokk ja seejärel kogu keha. Keha lõpus paistab mõlataoline karvadeta saba. Üle veteavaruse kiikavad meid kaks kahtlustavat silma. Kümmekonna sekundi jooksul teeb loomake paar laiska ujumisliigutust ja kaob siis jäljetult. Olles veendunud, et meile külastusmaksu tagasi maksma ei pea, ruttab Peter tagasi oma farmitööde juurde. Vaatleme nokklooma nüüd iseseisvalt. Naudime lühikesi viive, kui ta veepinnale ilmub. Tasapisi saame üdini märjaks, kuid teleobjektiiviga õnnestub mõned kaadrid imeloomast siiski jäädvustada. See vaatlus ainult suurendab uudishimu. Nüüd tahaks kangesti teada enamat nokklooma varjatud elust veepinnast allpool.

Healesville'i keskuses veealuseid saladusi selgitamas

Reisi lõpupoolel jõuame Healesville'i linnakesse. Lõuna-Austraalias, Melbourne linnast sadakond kilomeetrit kirdepool, asub keskus, kus nokklooma on teaduslikult uuritud kauem kui kusagil mujal maailmas. Healesville'is õnnestus 1940. aastal esimest korda saada kunstlikes oludes peetavale nokkloomale järglane. Praegu toimib Healesville'is uurimiskeskuse kõrval ka loomaaed, kuhu iga huviline teretulnud.

Esmalt suundume hiigelakvaariumi juurde, kus läbi klaasseina saab seirata vee all tegutsevat nokklooma. On uskumatu, millise väleduse ja paindlikkusega see veepinnal nii laisalt liikuv loomake toimetab. Ujulestadega varustatud esijäsemed toimivad kui võimsad aerud, tagajäsemed ja saba kui täpne ja jõuline tüür. Kord sööstab ta täiskiirusel otse basseini põhja, et viimasel hetkel peatuda ja selle põhja katvatest setetest midagi „nokkida", kord kihutab sisse kitsukesest kunstkoopa suust, mis napilt suurem kui tema ise. Askeldavat nokklooma jälgides meenub äkki, millise kodumaise looma liigutustes olen näinud samasugust palavikulist rutakust ja närvilisust. Jah, niisugused ägedad, otsekui ülepingest laetud liigutused olid mutil, kelle kodupeenra mutiaugust kord ämbrisse olin püüdnud ja kodulähedasse metsa lahti lasin.

Näen, et vee all liikuva nokklooma silmad on suletud ja tean, et samamoodi tihedalt suletud on ta kõrvadki. Veekeskkonnas orienteerub ta elektriimpulsside abil, mida oma nokataolisest nahksest koonust levitab. Samamoodi aitavad elektriimpulsid tal leida põhjasetetes peituvaid loomakesi, kes on nokklooma peamine toit.

Mõistatusi jätkub ka tuleviku jaoks

Healesville'i keskuses näen oma silmaga ka emase nokklooma munetud muna. See on pöidlaotsa suurune, täiesti ümmargune ja nahkse kestaga. Saan teada, et enne munemist uuristab emasloom jõe kaldasse kuni 20meetrise käigu ja kannab selle lõppu lehtedest pesavooderdise. Siis müürib ta enda pesasse kinni ja muneb tavaliselt kaks muna. Mune haudub ta istuvas asendis, hoides neid sabaga kõhu vastu surutult. 10-12 päeva pärast kooruvad pojad, keda ema toidab piimaga 3-4 kuud. Emasloomal puuduvad nisad: piima nõrutab ta piimanäärmete kaudu otse kõhunahale, kust pojad seda lakuvad. Algul on poegadel suus piimahambad, kuid varsti asenduvad need sarvliistakutega, millega see iseäralik loom toitu peeneks jahvatab.

Healesville'ist lahkudes olen nokklooma kohta teada saanud hulga uusi üksikasju ning kindlale veendumusele jõudnud ühes: sel veidral liigil on lõputult iseärasusi, mida teistel imetajatel ei ole. Kuid painama jäävad mitmed küsimused, millele ma vastust pole saanud. Mismoodi täpselt tema nahkne koon ikkagi elektriimpulsse saatva ja vastuvõtva meeleelundina toimib? Millised on õigupoolest suhtlemisreeglid emas- ja isaslooma vahel? Mis otstarve on isaslooma kannal asuval mürgiastlal? Ammendavaid vastuseid neile küsimustele ei oska praegusel ajal anda vist mitte keegi.

Nokkloom jääb mõistatuslikuks loomaks ka tänapäeva teadlastele.