Artikkel ilmunud ajakirjas Eesti LOODUS JAANUAR 2018
Seišellide saarestik asub keset India ookeani. Üle 115 saare paikneb suurele alale laiali pillatuna, nii et saarestiku läbimõõt kirdest edelasse ulatub üle tuhande kilomeetri. Seišellidel kasvab looduslikuna maailma suurima seemnega taim seišellipalm, ja saab näha üht maailma suurimat maismaakilpkonna.
Enim tuntud saarerühm on Graniidisaared, kuhu kuulub 42 saart. Sealne elustik on liigirikkam kui muudel saartel, kuid ka inimasustus on kõige tihedam. Jõuame Graniidisaartele 2013. aasta jaanuaris. Uitame peasaartel, mille nimed on Mahé, Praslin ja La Digue, ning mitmel väikesaarel nende lähedal. Suuremad saared on siin üsna tihedalt asustatud. Leidub ka palju hotelle, mis majutavad mugavat rannapuhkust veetma tulnud turiste.
Algupärane loodus on siit enamjaolt kadunud. Ent kui sihikindlalt otsida, võib seda siiski veel leida. Meil õnnestub näiteks Seišellide suuruselt teisel saarel Praslinil põhjalikult tutvuda Vallée de Mai algupä- rase palmimetsaga ja käia põnevatel loodusretkedel väikesaartel. Näiteks Curieuse’i saarekesel näeme rikkumata mangroovimetsa ning hiid-kilpkonni, Aride’il erakordseid linnuliike ja Felicite ümbruse vetes snorgeldades kogeme korallrahude eluküllust.
Graniidisaarte looduse vahest kõige silmapaistvam erijoon on hiigelsuured sügavalt vaolised kivirahnud. Neid märkavad ja imetlevad isegi ainult rannamõnudele keskendunud turistid. Majasuurusi ja suuremaidki rahne leidub Graniidisaartel kõikjal. Ei mäleta, et oleksin sedamoodi välimusega looduse vormitud hiidskulptuure näinud kusagil mujal maailmas.
Kivimonumente loodusloolase pilguga mõtestades võib neid pidada mälestusmärkideks ühele ammukadunud mandrile. Nimelt laius maakeral ligi 200 miljonit aastat tagasi Gondvana ürgmanner. Selle päratult suure mandri lagunemisest said alguse nüüdsed mandrid ja paljud saarestikud. Ka keset India ookeani asuvad Graniidisaared on muistse Gondvana mandri killud. Loodusteadlaste hinnangul on need maismaatükid püsinud pealpool merepinda vähemalt viimased 65 miljonit aastat. Saartele oli jäänud alles kunagise Gondvana taime- ja loomaliike, kes said siin muust maailmast eraldatuna edasi areneda.
Graniit, millest saared koosnevad, on olnud äärmiselt vastupidav ja muutumatu. Ometi on nii määratult pika aja jooksul suutnud sademed ja muud loodusjõud ka seda tasapisi töödelda. Nõnda ongi need rahnud kümnete miljonite aastatega omandanud ümarad vormid ja ülalt alla kulgevad sügavad vaod.
Geoloogide väitel on Graniidisaared kõigi maailma saarestike seas ainulaadsed. Mitte kusagil mujal maailmas ei leidu mandritest nõnda kaugel keset avaookeani sama suurt saarerühma, mis koosneks tervenisti graniidist.
Vallée de Mai mets on tulvil haruldusi. See looduskaitsealune ja UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv mets pole kuigi suur: pindala on 19,2 ha. Metsa läbivad õpperajad on hästi tähistatud, teavet jagavad rohked stendid.
Kõnnime siin hoolega ringi koguni kahel päeval. Tihe palmimets, mille all vuliseb selgeveelisi ojakesi, kutsub tagasi kas või sellepärast, et siin on tore jalutada. Kohalike palmiliikide lehed on iseäranis suured ja pakuvad kosutavat varju kõrvetava troopikapäikese eest. Peale selle on siin põnev avastada taime- ja loomaliike, kes kuuluvad Seišellide jäänukite hulka. Tõttöelda on loomharuldused, keda kohtame, enamasti võrdlemisi pisikesed ja tähelepandamatud. Võib-olla jääksidki nad märkamata, kui meil poleks kaasas kohalikku loodusgiidi Pauli.
Näiteks osutab ta teole, kes on liibunud raja ääres kasvava palmi tüvele. Limuse koda on veidi suurem kui meie kiriteol, kuid koja toon on igavam, ühtlaselt hallikaspruun. Teo ladinakeelne nimetus on Stylodonta studeriana; maakeral leiduvat teda üksnes siin, Praslini saarel.
Veidi aega hiljem juhib Paul tähelepanu sisalikule palmivõras. Vaid pilku hoolikalt teritades tabame meiegi viimaks ära ühel palmiõiel konutava tumeda roomaja kontuuri. Loomake paistab olevat meie arusisalikuga võrreldes märksa pikem ja priskem, tema kehal leidub heledaid tähne. See on gekoliik, kelle ladinakeelne nimetus on Ailuronyx seychellensis. Kõnealune liik on Graniidisaarte relikt.
Lindharuldustest näeme siin metsas oma silmaga ära oranžika noka ja jalgadega kuldnokasuuruse seišelli bülbüli ning saame kuulda üleni tumedat tooni seišelli mustpapagoi kaugele kõlavaid vilesid. Selle papagoiliigi seisundi on teadlased hinnanud eriti kriitiliseks, neid on ühtekokku vaid mõnisada isendit.
Maailma suurim seeme meenutab naise niudeid. Vallée de Mai metsas kasvab seitset liiki palme, keda ei leidu mitte kusagil mujal kui ainult Seišellidel. Saame tuttavaks nende kõigiga, aga meeldejäävaim on kindlasti seišellipalm. Paul seletab, et see varem Seišellidel laialt levinud puu kasvab nüüdisajal looduslikuna vaid Praslinil ja läheduses asuval Curieuse’i saarekesel. Siin, Vallée de Mai palmipuistus, õpime saarestiku kuulsaimat puuliiki tundma mitme kandi pealt. Kõigepealt saame uurida ja pildistada ta õisi. Kahekojalise puu rippuvad isasõisikud sarnanevad urbadega, kuid nende mõõtmed on kolossaalsed. Jäme isasõisik on peaaegu meetripikkune. Ta meenutab tohutut tumedat vorsti, mille peal hakkavad silma kollakad tupsud. Need ongi õisikul asuvad isasõied. Emasõisikud on aga veelgi pikemad. Nad näevad välja otsekui ridamisi asetatud rusikasuurused kollakad pungad.
Järgmiseks korjab Paul maast üles ühe seišellipalmi vilja. See on rohekat värvi ja piklikult ümar, meenutades hariliku kookospalmi vilja, aga ta on väga palju suurem. Nüüd koorib Paul viljalt välimise kesta. Selle seest ilmub nähtavale uskumatult suur ja kordumatu välimusega seeme. Võtan seemne endale sülle. See tundub raske kui puudane pomm. Kirjanduse põhjal tean, et seišellipalmi seeme võib kaaluda ligi 16 kilo. Milline meeldejääv hetk: hoida seišellipalmi all seistes oma käte vahel seemet, mida peetakse maailma taimeriigi kõige kogukamaks ja raskemaks!
Aga mõjuv pole mitte ainult seemne suurus, vaid ka kuju. Seda silmitsedes pean nõustuma võrdlusega, mida kirjeldustes juba ammustest aegadest ikka ja uuesti on rõhutatud. Inimsilmale tekitavad need ümarad vormid kergesti seoseid naise niuetega.
Olin enne reisile tulekut palju lugenud selle kohta, et seišellipalmi vilja oli sajandite eest mitmel maal austatud seksikuse sümbolina. Noil aegadel ei teatud keset mereavarusi asuvate Seišelli saarte olemasolust midagi. Kuid haruharva kandsid ookeani hoovused ja lained ennenägematuid vilju, mille sees tähendusrikas seeme, mõnda Aasia ranniku asustatud paika. Kummalisi vilju usuti pärinevat mere põhjas asuvast müstilisest metsast ja neile omistati ohtralt üleloomulikke omadusi.
Kujutlust, et viljad pärinevad merest, peegeldab ka seišellipalmi prantsuskeelne nimetus coco de mer. See tähendab mere kookost. Seišellipalmi seemet peeti ta välimuse tõttu armupähkliks ja sellest valmistati imettegevaid armurohte. Araabia kaupmeeste vahendusel jõudis mõni üksik seeme ka Euroopa ülikute kätte. Harulduse eest oldi valmis maksma hingehinda. Olen näiteks lugenud, et 16. sajandi lõpus soetas endale ühe sellise seemne Püha Rooma impeeriumi imperaator Rudolf II. Ta maksis imepähkli eest 4000 kuldforintit, tänapäeva vää- ringus umbes 600 000 eurot. Nüüd, kui ma ise esimest korda seišellipalmi seemet käes saan hoida, tekib kiusatus üks niisugune koju kaasa võtta. Saan Paulilt teada, et see on isegi võimalik. Ainult et Seišelli vabariik on kehtestanud sellele kaunis krõbeda hinna. Hind pole küll võrreldav Rudolf II aegade omaga, kuid ulatub siiski sadadesse eurodesse. Seetõttu löön esialgu kõhklema. Viimasel päeval enne kojusõitu teen ometi südame kõvaks ja ostan oma meelest väga soodsa hinna, kahesaja euro eest ühe eriti volüümika palmiseemne.
Hiid-kilpkonnaga tutvust sobitamas. Ühel päeval võtame ette paadiretke Praslini naabersaarekesele Curieuse’ile. Sealsel kaitsealal saab kõndida ja elustikku vaadelda mangroovimetsa õpperajal. Peamine tõmbenumber on saarel vabalt ringi hulkuvad hiid-kilpkonnad.
Kahjuks ei ole see põline kohalik kilpkonnasugu. Nood hävitati saarelt juba üle kahesaja aasta tagasi. Ent kui 1979. aastal otsustati siia luua looduskaitseala, toodi sama liik kohale Seišellide saarestiku teises otsas asuvalt Aldabra atollilt. Seal on liigi asurkond veel looduslikuna säilinud. Curieuse’ile lasti lahti mõnikümmend looma, kes said inimtühjal saarel segamatult paljuneda. Nüüdseks elab neid siin sadu.
Kohe, kui oleme saarel randunud, näemegi enda ees avaral aasal vähemalt tosinat kilpkonna. Mõni nakitseb rohtu, mõni uitab niisama ringi. Olin varem näinud LõunaAmeerikas Galápagose saartel elevant-kilpkonni, keda peetakse maailma kõige suuremateks maismaakilpkonnadeks. Siinset kilpkonnaliiki peetakse kogukuselt järgmiseks. Silma järgi hinnates ei jää nad Galápagosel nähtutele kuigivõrd alla. Nende kilpide läbimõõt on kindlasti vähemalt üks meeter.
Erinevalt Galápagosel kehtestatud reeglitest lubatakse siin kilpkonnadele minna väga lähedale, neid sööta ja isegi puudutada. Meie giid Paul nopib aasa servalt teatud põõsalt mahlakaid lehti ja jagab need meile kimpudena laiali. Ta julgustab meid kilpkonnadele lähemale minema ning neile lehti pakkuma.
Selgub, et kui lehekimp kilpkonna nina ette torgata, siis ta tõepoolest sirutab kaela pikalt välja, avab aeglaselt suu ja napsab lehest priske ampsu. Väga ligidalt vaadates on näha, et tal ei ole suus õigeid hambaid. Nende asemel on mingid imelikud kõvade köbrukeste read. Kilpkonna keel paistab olevat jäme ja kõva. Seda vastu suulage surudes jahvatab ta lehetükke pudiks ja neelab siis toidu alla. Paul näitab meile trikki, kuidas kilpkonna mõnulema panna. Selleks tuleb teda väljasirutatud kaela pealt sügada. Kilpkonn nautivat seda seepärast, et ise ta ennast selle koha pealt kratsima ei pääse. Proovin järele. Kaela nahk tundub sõrmede all paks ja jäik nagu tallanahk. Ent kui kõvasti hõõruda, siis suleb kilpkonn silmad ja tardub paigale. Ta näib sügamist tõesti nautivat.
Hiljem, kui saarel ringi kõnnime, näeme üksikuid hiid-kilpkonni ka võpsikus ja mangroovimetsas. Need omaette toimetavad isendid meeldivad mulle palju rohkem kui aasal turiste lõbustavad loomad. Püüan kujutleda, mismoodi nad elavad ja tegutsevad hiid-kilpkonnade tähtsaimas kantsis Aldabra atollil. Sellel maailma suuruselt teisel atollil ei ela üldse inimesi. Aga hiiglaslike kilpkonnade asurkond on seal täiuslike elutingimuste tõttu pööraselt suur: atollisaartel elab ühtekokku üle 150 000 looma. Aldabra atoll asub Graniidisaartest ligi tuhande kilomeetri kaugusel. Ta paikneb ulgumerel üsna omaette ning sinna on ääretult raske pääseda. Kuid just seepärast oleks selles suurejoonelises looduse oaasis tore ära käia. Tõesti, Seišellidele tahaks kord kindlasti tagasi tulla. Just saarestiku kõige kaugemasse nurka, Aldabra atollile.
